Katsikud

Kui normaalsed inimesed käivad inimestel katsikul, siis meie Janekiga käisime eile õhtul Hugo lapsi vaatamas. Hugo ise oli kogu loost muidugi kõige vähem huvitatud ja kui ta mõistma hakkas, et midagi kahtlast on toimumas, üritas ta igal võimalikul moel jalga lasta. Ma ei olegi varem nii arga ja alandlikku Hugot näinud, tillukesed karvapallid tekitasid temas vaata et kabuhirmu. Muidu on küll kõige ülbem koer maailmas! Selline isa siis:) Üritasime "õnnelikku noorpaari" koos lastega ühele pildile ka saada, aga Hugo hirmu tõttu osutus see kõige raskemaks ülesandeks üldse.

Igatahes on meil tänu Hugo vembule järgmisest nädalast üks pereliige juures. Kõige veidram kogu selle loo juures on, et mina peaksin olema meie pere loomasõber, kuid ometi tekitab uue pereliikme lisandumine just minus hirmu. Mugava inimesena kardan ma vist lisakohustusi. Janek on aga imekombel täiesti rahul (ma veel kujutasin ette, kuidas ma pean teda moosima hakkama, lubama ise põrandaid pesema hakata ja jumal teab, mida veel, et ta kutsikaga nõus oleks).

Koju jõudes hakkasime me kutsikale nime mõtlema. Püüdsime leida nime S-tähega (kutsika ema Stella järgi), aga seegi osutus raskemaks ülesandeks kui me olime arvanud. Hetkel oleme kahe nime - Miss Sixty ja Uma vahel, aga me pingutame veel.
Kas see eespool olev kutsikas on Uma nägu? Või Miss Sixty? Vist mitte:D

Saab siis näha,kuidas meie elu olema hakkab koos kahe kassi ja kahe koeraga:)