Meie peres on nüüd uus liige - nimetu emane kutsikas:) Ja kui ta oma kurbade kutsika silmadega otsa vaatab ja haledalt viuksub, siis ei ole ju südant teda diivanilt maha ajada ning korraga on täiesti loomulik, et uus liige voodis magada võib:D Janek ise lubab. Ei, ma parandan ennast, mitte ei luba, vaid lausa kutsub teda diivanile ja voodisse sülle ja kaissu. Selline softy tuli välja.
Kusjuures Hugo on uue pereliikme suhtes olnud uskumatult tolereeriv, kuid siiski skeptiline ning sööb rohkem kui kunagi varem, sest igakord kui nimetu kutsikas end liigutab, arvab Hugo, et too ründab kindlasti just tema toidukaussi (mis sellest et ka koerakrõbuskid on ka suuremad kui seekutsikas). Ka nimetu kutsikas ei ole päris kindel, mis seisukoht Hugo suhtes võtta.
Kassid on uuest loomast palju suuremas hämmingus, käivad ja uudistavad ega saa aru, mis asi see küll olla võiks. Kassi jaoks liiga veider, koera jaoks liiga väike. Kes on see kummaline olevus, kellel lubatakse isegi köögikapil olla, mõtlevad nad kindlasti.
Aga magada saime me öösel nii umbes 4 tundi. Sest terve öö kutsikal vaja üle meie nägude ja peade ronida, meid hammustada ja närida ning otseloomulikult läks ta kõht talumatult tühjaks poole nelja ajal hommikul (ja pärast seda arvas ta otseloomulikult, et on aeg tõusta ja uut päeva alustada).
Kuid armas on ta küll, eksju?
No comments:
Post a Comment