Nüüd on siis käes see hetk, mille eest Janek mind kogu aeg hoiatanud on. Ma ei saa enam köögis sammu ka astuda, rääkimata külmkapi avamisest ja plekkpurkide, kilepakendite jms avamisest. Kohe kui ma end köögis natukenegi liigutan ja annan märku, et plaan on süüa tegema hakata, stardib toast kaks kassi, saba seljas, üks aplam kui teine. Järgneb meeleheitlik mjäu-mjäu-mjäääääu-mjääääääääääu nagu poleks nad kunagi varem süüa saanud, kapi najal turnimine ja mu jalgade vastu hõõrumine. Pole ka ime - mõlemad teavad, et see on viinud soovitud tulemuseni.
Ma tunnen ahistatuna. Nagu Alberti omanik "Naksitrallidest". K-o-h-u-t-a-v! Kedagi peale iseenda ei saa süüdistada ka:(
Ja tuleb tunnistada, et kuigi ma olen vahetevahel Janeki kallal irisenud, et ta Hugo kasvatamisel ehk liiga karmikäeline on olnud ja toas tuterdamise asemel käskinud/õpetanud meie aristokraatlikul krantsil oma kohal püsida, on mul sellistel hetkedel hea meel, et meie peres on vähemalt üks hästi kasvatatud loom (nagu pildilt näha):D
No comments:
Post a Comment