Sunday, March 13, 2016

Siis kui ma (vist) keskealiseks sain


Ma ei ole sünnipäevadega siiani väga hästi hakkama saanud. Nii veider kui see ka pole (kuke aastal sündinud ja blogijana võiks ju midagi muud eeldada), aga mulle ei ole  meeldinud olla tähelepanu keskpunktis ja õnnesoove vastu võttes muutun ma kohmetuks. Seda kõike on liiga palju olnud.
Selle aasta sünnipäev oli aga teistsugune. Ma ei oskagi seda seletada, kuid kuidagi teine tunne on. Ka tähelepanu ei tee kohmetuks, vaid pigem on meeldiv. Ja noh olgem ausad, argipäeva on vaja mõnd päeva, mis teiste seast silma paistaks, oleks eriline.
Olgugi, et tegelikult veetsime me suurema osa päevast maja koristades, aknaid pestes, vaipu kloppides, siis oli see kuidagi nii eriline. Mõnus ja rahulik. Ma olen nautinud neid argiseid tegevusi. Kas põhjus võib olla selles, et ma olengi nüüd vanaks saanud. Lõpuks keskealiseks. Mis vanusest üldse ollakse keskealine? Kas 35 on keskealine? Iseenesest pole sel muidugi vahet, sest number on lihtsalt number.
Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit. `
Aga kui sünnipäevad ongi nii toredad, siis võiks need kohe igal aastal olla;) Aitäh, sõbrad ja perekond, kes te vaimukaid ja armsaid sünnipäevaõnnitlusi saatnud olete!





















4 comments:

  1. Palju õnne! Pildil olevad kott ja vöö? on väga kaunid, kust sellised pärit on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Need kinkis mulle perekonnatuttav, kes need kunagi on Lõuna-Prantsusmaalt teise ringi poest ostnud, aga kuna ta ise neid enam ei kasuta, siis ta arvas, et mulle võiks need meeldida ja ma hindaks neid. Ta ei eksinud, mu meelest on need imekaunid.

      Delete