Wednesday, March 2, 2016

Kas tõesti võidab see, kel on surres kõige rohkem asju?


Ma olin eelmisel nädalal Eestis ja nähes kõiki neid 24/7 tööd rassivaid, stressis inimesi, kel "kohe tähtajad kukuvad", kes lõunapausi ajal mööda ostukeskusi jooksevad hullunud pilguga, et uute saabaste juurde uus kott ja kleit ja huuled ja tissid osta, ise samal ajal telefoni otsas rippudes ning kellelegi juhtnööre andmas "seda on KOHE, K-O-H-E vaja!" leidsin ma end ühelt mõttelt. Kas tõesti võidab see, kel on surres kõige rohkem asju? Mulle jäi mulje, et see on kõige olulisem. Olulisem kui kõik muu. 

Mäletate seda pisarakiskujast reklaami (LINK), mida jõulude ajal kõik jagasid ja mis väidetavalt kõik mõtlema pani?  Teate, need olid vaid sõnad, sest tänaseks päevaks on meelest läinud nii see reklaam kui endale antud lubadus rohkem kohal olla (Meie üürikodu seinal on mõttetera: "Ära unusta elada, kuni elad!"). Kui küsida kelleltki, et aga miks sul seda või teist asja vaja oli, saad vastuseks, et aga mul selliseid saapaid ei olnud veel, kui küsida kelleltki, miks sa nii palju töötad, saad vastuseks, aga ma ei saa muidu endale seda või teist lubada. Asju. Kui me ei raba end ogaraks, siis me ei saa sõita kõige viimase mudeli Range Roveriga, kui me ei raba end ogaraks, siis me ei saa endale lubada uue hooaja moeuudiseid, kui me ei raba end ogaraks, siis me ei saa endale lubada UUSI ASJU. Mina aga mõtlen, et kas meil on neid asju vaja? Kas see teeb meid õnnelikumaks? Teistest paremaks? Ärge saage minust valesti aru, kui on võimalused, siis jumala eest, miks mitte kasvõi lennata eralennukiga Brüsselisse teed jooma, aga mu meelest on nii kurb vaadata, kuidas asjad on muutunud nii oluliseks, et inimesed vaid nende nimel rabavad. 
Me näiteks mõtleme hetkel, et võib-olla tuleb Ussipesa välja üürida. Aga kas sa ei karda asjade pärast küsitakse minult? Meil ei ole seal midagi nii väärtuslikku, milleta me enam mitte kunagi elada ei saaks. Me oleme pea aasta aega nendeta niikuinii hakkama saanud. Keegi ei saa aga meilt võtta kogemusi, mälestusi, elamusi, emotsioone. Need jäävad alati alles, isegi kui asjad peaksid kaduma.

Mu garderoob on otsast lõpuni asju täis. Riideid, mida ma pole kunagi kandnud või mis mulle selga ei lähe, aga millest ma pole raatsinud loobuda. Aasta ajaga olen ma hakkama saanud vähem kui veerandiga oma garderoobi sisust. Mul ei olegi nii palju asju üldse vaja olnud. Nii on mul mõte ka korraldada Ussipesas üks kirbukas, kus ma kõik oma niisama seisvad asjad paari euroga müüki panen. Jah, isegi kui see riideese peaks kandma mõnd firmamärki, mille eest poes tuleks 100 korda rohkem välja käia. 
Jällegi ei taha ma öelda, et minu jaoks ei ole märgid üldsegi olulised. On ikka. Te ju teate, kuidas ma kannaks pealaest jalatallani Burberryt, unistan Arne Jacobseni toolist ning ei ütleks ära Vivienne Westwoodi kotist, kuid ma ei suuda mõista, miks me Eestis oleme nõus mõne "trendikleidi" eest välja käima 200-300 eurot, sest "kõik teavad siis, mis mul seljas on", kui me ise teame, et selle kleidi hind ei oleks tegelikult rohkem väärt kui 50 eurot. Ärge tulge rääkima käsitööst ja ajakulust ja kallistest materjalidest, kõik asjad ei ole kallis käsitöö. Ma rõhutan sõna "kõik". Aga eestlased kohe armastavad seda kui saavad öelda, et "jah, selle seeliku eest käisin välja 289 eurot" ja siis lisada, et sellepärast ma peangi nii palju töötama, et seda endale lubada.

Ei pea. Mina sõitsin seekord Eestis olles bussiga Viljandisse (juba see peaks ehk olema häbiasi?), riietasin end pealaest jalatallani second hand poest 20 euroga riidesse, käisin "Vanemuises", kolistasin mööda totaalselt kummalisi öölokaale (Tartu on ikka minusuguste sallitallajate paradiis;), suhtlesin sõprade ja sugulastega, jõin vahuveini (viimane päev ehk natuke liiga palju). Elasin. Jah, nüüd upun ka töö sisse - kõik on tegemata, maksmata arvete kuhja all laud lookas, meilboks üle ääre ajamas. Aga teate mis, see kõik on seda väärt! Samal ajal kui mina elasin, ajasid teised endale asju kokku. Et oleks uhkem ja rohkem. 

Samal ajal aga vuhiseb elu mööda.








33 comments:

  1. Ma ka vihkan seda hullu tarbimist ja kui kodus on kuhjade viisi asju, mida ei kasutata. Sa ütled, et kannaks ka Burberryt ja Westwoodi. Ehk siis, kui sul võimalust oleks, siis ikkagi ostaks neid? :D Siis kui sul võimalus oleks, oleksid see sama tarbija, kellest räägid? Või ma ei saanud aru... Ma samas kannaks ka kvaliteetseid ka korralikke asju ja mõistlikus koguses, kui et kapp uputab mingit mõttetut hooajalist jama.

    Mis disainikleiti silmas pead muidu? Kolades Eesti disainipoodides hämmastavad mind seal ka nii mõnedki hinnad. Mingist kamameheköiest on tehtud mingi "ehe" ja hind on üüratu. Ja asi pole isegi nagu disain... Samas on seal ka palju asju, mis on jumala ägedad ja mõistliku hinnaga :)

    A vb ma ikkagi ei saanud aru, millele sa vihjad :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ilmselt väljendasin end valesti, aga no ma mõtlesin,et kui mul oleks võimalus, siis mul oleks kapis nt üks korralik Chanel kleit/kostüüm, mis on maksnud rohkem kui mu auto, aga mille mu lapselapselaps kunagi ka uhkusega selga paneb. Ehk siis ma pooldan seda, et on mõned kvaliteetsed asjad, aga mitte kapid pungil täis mõttetut jama (no näiteks see blogijate hiinast asjade tellimine. Milleks see?)
      Ja ma ei ütle, et vaid second handides peab käima, aga selline üüüüüratu tarbimine ja kõvatamine.
      Tead, ma ei pidanudki ühtegi konkreetset kleiti silmas, aga just seda sama, et kamameheköiest (mitte et ma teaks, mis see on:D) ja kohe on "ehe" ja hind rohkem kui kaheksal kaamlil.

      Delete
  2. Mulle tundub et isegi elementaarsete asjade(söök ja maksud/üürid) jaoks peab väga palju rabama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on juba hoopis teine teema. Ma olen nõus, et asjad on paigast ära, eriti kui võtta võrdluseks Norra (mis on maailma üks kallemaid riike), kus ometigi osa toiduaineid ja aegajalt kütus on odavam kui Eestis, riided sada korda soodsamad jne

      Delete
  3. Norras on see tarbimine ju veel hullen, ainult et siin ei pea ennast sego rabelema :D
    Toiduhindadest - üks blogija kirjutas kunagi, et tal kulub kuus söögile ca 30% sissetulekust kuus. Jube! Ma siis arvutasin, palju Norras läheb. Tulemuseks sain alla 10%.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No Skandinaavia tarbimine on tõesti omaette nähtus, metsik lausa! Samas teistpidi tänu sellele on mul midagi second handist osta;) ja no katsu sa Eestis 15 euroga lapsele korralik talvekostüüm leida.
      Toidu peale kulus Eestis mul tunduvalt rohkem kui siin, a vbla on põhjus ka selles, et olen teadlikumaks tarbijaks muutunud

      Delete
    2. Ma usun, Varikas, et toidu peale kuluks sul nii Eestis kui Norras sama summa (nt 300 eurot kuus), kuid palkade vahe on lihtsalt nii suur, et Eestis teeb see nt ca 30% palgast, aga Norras vaid 10% - on ju vahe, kas inimene saab 1000 eurot palka või 3000.

      Delete
  4. Mida rikkam inimene, seda rohkem temast sõltub ja seda rohkem pinget tekib. Enamik Eesti inimesi, neid rikkaid ja ilusaid, keda sa kirjeldad, muretseb oma juuksed halliks, aga et saaks siiski oma töötajatele järgmise kuu palgavoo välja kanda ja siis jõulupreemiad jne nii see töö käib nagu oraval rattas. Kui sinust ei sõltu midagi, siis on muidugi lihtne jalad seinale visata nagu sul poekesega. Kahju jälle muidugi seda vana asja välja tirida, aga deeem, mõtle natuke, Eveliis! Mõtle laiemalt, mitte ainult endale. Meeskonnatöö ei sobi sulle ikka endiselt absoluutselt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas sa teed nalja või? Poekesega jalad seinale visata? Ma võin 24/7 töötada ja teen seda tihti ning muideks isegi rõõmuga ( ERITI kui tegu on meeskonnatööga), AGA mu prioriteedid on teised. Perekond, sõbrad, elu. Töötegemine selleks, et brändide kaudu identifitseerida ja hullult tarbida ei saa olla täisväärtusliku elu eesmärk. Sina panid pudru ja kapsad kokku. Mina räägin tarbimisest, sina meeskonnatööst. Kui tahtsid mulle ära panna, siis feilisid. Ma tean palju ma hetkel pean tööd tegema, et tehtud vigu parandada ja anonüümse kommentaatori sûvaanalüüs ei muuda suurt midagi

      Delete
  5. Ma ei ole küll mujal elanud kuid mulle tundub, et asi ole ole Eestis vs Norras või riikide elatustasemete võrdluses. Asi on pigem inimeste prioriteetides. Norra on olnud "heaolumaa" juba kaua ja seal osatakse brändidesse ka kaubamärkidesse teistmoodi suhtuda. Meie maal on paljud firmamärgid ja enda brändide järgi identifitseerimine üsna uus teema ja "lastehaigus". Küll jõuab see arusaamine ka eestimaalasteni, lihtsalt veidi aega läheb. Minu jaoks on tänu sellele brändikultusele igasugused firmamärgid üsnavastumeelsed. Sihilikult jäävad ostmata asjad millel on logo nähtaval või mis on brändi järge äratuntavad. Selle asemel otsin hoopis lihtsalt hea kvaliteediga asju, mis pole brändikaup.

    ReplyDelete
    Replies
    1. 100% nõus. Ja seda "lastehaigust" ka silmad pidasin, mitte mingit jalgade seinale viskamist nagu keegi mu jutust aru sai/tahtis saada

      Delete
  6. Üks asi on kindlasti selles, et tahame või mitte, aga me võrdleme ennast VÄGA palju teiste inimestega - sõpradega, töökaaslastega, endiste klassikaaslastega, Soomega, Rootsiga, maailmaga. See pole ainult eestlaste komme, terve Ida-Euroopa teeb seda, isegi soomlased omavahel pidavat üsna kadedad inimesed olema (kirjutan seda pereliikmete juttudest ja "Minu Soome" põhjal), aga loomulikult arvavad kõik, et ainult neil on see probleem.

    Brändide jahtimisest tuleb meeles pidada seda, et ega rootslased ja norrakad teevad seda samamoodi. Kas on vähe neid norrakaid, kel on käes Iphone, arvutiks Macbook ja naistel käekotiks mõni kallis firmakas? Keskmine rootslane näeb oma teksades ja kampsunis ka korralikum välja, kui uhkelt üles löödud eestlane - tavaliselt maksavad need teksad ja kampsun sellel rootlasel kokku rohkem kui eestlase terve ilubukett :)
    Asi on vast selles, et nii Rootsis kui Norras on kõigil võimalik neid brände osta, sest sissetulek on nii hea, seega ei teki seda võistlusmomenti. Riietumine brändirõivastesse või mitte on samamoodi statement, nagu siin, ainult selle vahega, et kõik teavad, et nt minu soov selline hobo välja näha ei tulene mitte minu sissetuleku väiksusest, vaid minu soovist, samas kui Eestis on vaja iga hinna eest ennast kallilt ja uhkelt riidesse panna, vastasel juhul oled sa eikeegi.

    Tegelikult oleks väga hea, kui Eestit tabaks mingi tohutu edumull, sest oleks vaja, et me kiiremas korras selle asjadepohmeluse üle elaks ja hakkaks juba normaalselt elama. Ei küla just hästi, aga nn buumiaastatel läks uhkeldamine juba tõsiselt üle võlli ja tõmbus tagasi ainult tänu kriisile. Nüüd, vähemalt Tallinnas, on see tagasi, suuremana kui varem ning tavalise eestlase palka saades ja elu elades on see vaatepilt päris hirmus. Me võime ju naerda ameeriklaste võlgade üle, aga laupäevased ostukeskused jätavad küll mulje, et eestlase soov võlgades elada on kümme korda tugevam.

    ReplyDelete
  7. Ma ei leia, et KÕIK brändid ja asjad peaks olema kohe inimese juures mingi statement. Mul on ka näiteks Iphone, mul on Macbook... Need pole minu jaoks küll mingid statementid. Mina nendesse nii ei suhtu. Kindlasti on inimesi, kes minu peale vaatavad ja nii suhtuvad. Aga minul on olnud võimalus need endale osta. Pole selleks 3 aastat raha kogunud, et JUST NEED asjad saada. Lihtsalt vana arvuti läks tuksi, ostsin uue. Sama ka telefoniga. Millegi ju pidin ostma ja miks ma peaks ostma kehvema asja, kui mul on vabalt võimalus osta parem asi. Kindlasti saaks osta VEEL kallima ja veel parema asja, aga selleks ka nagu väga pointi ei näe, kui olen tavakasutaja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina arvan ka nii, et kõik asjad ei ole statement. Mul on ka iphone - sest mulle meeldib see telefon, küll juba vana mudel, aga ma ei näe hetkel põhjust seda välja vahetada, sest 1) on muid kulusid ja 2) hetkel toimib ka 4S päris hästi. Küll aga ei vahetaks ma iPhone'i ühegi teise telefoni vastu, mulle ei meeldi lihtsalt teised. Sama on Macbookiga või iPadiga. Ei ole ma raha kogunud, on vaja olnud ja soetatud. Ei mingit statementi, lihtsalt isiklik eelistus

      Delete
  8. Ma olen selle postituse mõttega vägagi nõus. Aga....kriipima jäi postituse lõpp:

    Aga teate mis, see kõik on seda väärt! Samal ajal kui mina elasin, ajasid teised endale asju kokku. Et oleks uhkem ja rohkem.

    Aga oled Sa natuke pikemalt mõelnud selle peale, kuidas Sa elad? St tänu kellele ja kelle arvelt. Räägid pidevalt headest inimestest, kes Sulle küll maja annavad, küll ma-ei-tea-kui peenesse restorani viivad, nädalalõppe ja meelelahutusürituste pileteid kingivad. Aga ka see tuleb millegi arvelt. Need inimesed on pidanud ka nagu oravad rattas ringi jooksma (kas rohkemal või vähemal määral), et teenida reaalset raha, et kõiki neid teenuseid/tooteid osta, mida Sulle nii lahkesti kinkida. Sa tarbid kõike seda ju igapäevaselt/nädalaselt, mida postutuses põlgad ja naeruvääristad. Kas see sünnipäeva restokülastus on seda hinda väärt? Kõhu saaks ju kenasti täis ka kordi odavamalt. Kas pead elama kellegi majas? Mis on viga korteril? Vajaduse ju rahuldab ära täpselt sama moodi? Minu arvates on see silmakirjalik. Sa naudid ise täpselt sama moodi neid luksushüvesid. Ainus vahe on, et Sa ise ei raba end hulluks vaid seda teevad Sinu eest teised. Selline eluviis on üks eriline oskus. Ja ma ei ütle seda üldsegi mitte paha pärast. Ka minu tutvusringkonnas on üks selline inimene ja ega ma temast väga palju ei arva. Aga see on minu arvamus ja nägemus. Ma leian, et antud olukorras ei ole Sul siiski mõtet teisi hurjutada ja endale vastu rinda taguda, et näete, mina elan ja naudin. Seda on mõtet teha siis, kui Sa kogu oma nautimise allika ise välja teeninud ja saavutanud oled. Siis on õige aeg hõisata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, sa oled minust väga valesti aru saanud. See, et "mina elan ja teised rabavad" ei ole nii must-valge nagu läbi blogi arvata ja tõsi, ilmselt ma ka arvata lasen. Ma ütlen, vist sajas kord, et mina raban nüüd selleks, et mind aidanud inimestele tagasi tasuda, ma raban, et järjele saada, kuid leian, et nt selle nimel, et endast uhkemat muljet jätta, pole mõtet rabada. Üks puhkepäev või nädalavahetus perega on miljon korda rohkem väärt.
      Miks elada kellegi majas? Juhuste kokkusattumus ja sobiv hind. Arvad, et elan siin tasuta? Ei, miks ma peaks? Laristan? Ei oska kokku hoida? Just kolisime soodsamasse kohta.
      Kas restoranikülastua on seda väärt? Jah, kindlasti! See on elamus, unistuse täitumine ja võib olla once in a lifetime võimalus. Kas sellist kingitust on raske vastu võtta? Jah, sellest ka siin blogis küsimus ja pakkumine kingitegijale natuke oodata, et saaksime koguda ja oma osa ise tasuda. Tema ei olnud nõus. Kas siis peaks loobuma, sest ma pole ise seda välja teeninud? Ma ise usun, et olen selle ära teeninud.
      Elu on muinasjutt ütlen ma. Ongi. Aga selle taga on ka rabelemine, mis antud kontekstis pole oluline. Võib olla ongi see kaotus, mis meid siia sellesse hetke tõi, vajalik olnud, et õpetada, mis on oluline ja mis mitte. Kurb, kui minust valesti aru saite, aga mu mõte jääb samaks. Mis kasu on vaid rabelemisest ja kõvatamisest, kui samal ajal elu mööda tuhiseb. Nii et pole aega raamatut lugeda, looduses jalutada, perekonnaga õhtust süüa, haiget vanatädi vaatama minna. Mis kasu kõigest, kui kohtutakse vaid kas pulmadel või matustel?
      Ja lõpetuseks ei usu ma, et peaksin häbi tundma, et mõni asi nö niisama sülle kukub. Mõni võidab lotos, teise ellu satuvad head inimesed. Mōni neist inimestest muinasjutuline

      Delete
    2. Ei pea absoluutselt häbi tundma, kui midagi lihtsalt sülle kukub. See on vedamine ja selle eest on põhjust olla tänulik. Häbi peaks olema rääkida neist kingitustest ja sinna juurde põlata lolle, kelle puudujääk seisneb selles, et nendele ei kukugi niisama sülle. Seega lollid rabavad ja teenivad raha, sest ka lollidel on unistused. Isegi odavamad kui sinu omad, aga ikkagi sinu jaoks... kuidagi labased. Lollid peaksid lihtsalt aru saama, et õnn ei peitu asjades ja mõistma, et neid ei tohiks asjad üldse huvitada. Ei muinasjutulised asjad (ulmeliselt kallid õhtusöögid, poolmuidu elamiseks saadud kallid majad) ega ka tavalised asjad, mida keskminegi inimene saab endale lubada (uus kleit tavalisest kauplusest). Lollid peaksid aru saama, et nende eluviis on "rabamine ja kõvatamine". Mitte muinasjutt nagu sul.

      Delete
  9. Sa said selle eelmise inimese kommentaarist ilmselt valesti aru. Kummaline on blogis halvustada ja naeruvääristada inimesi, kes tööd rabavad, eriti juhtivatel kohtadel. Ilma sellisteta ei oleks sul võimalik lasta endale ülikallist õhtusööki välja teha, vastu võtta neid tasuta lennukipileteid jne. Selliseid žeste saavad teha inimesed, kes just nimelt töötavad väga palju. Sinu vabad nädalavahetused, raamatu lugemine ja looduses jalutamine on kõik toredad asjad, aga firmajuht, kes vastutab ka alluvate eest ja peab tagama firma ärilise toimimise, ei saa endale neid asju lubada. Teda ei ole ka põhjust selle eest mõnitada, talle tuleks olla tänulik.
    Kui sa ei näe seda, et toimiva äri püstipanemiseks on vaja loobuda nädalavahetustest, looduses jalutamisest ja raamatute lugemisest, siis sa ei sobi ettevõtlusse. Selles pole midagi halba, lihtsalt sellest tuleb osata aru saada. Ülal ilmselt räägiti just sellest, kui öeldi, et sa pole meeskonnamängija ja ei oska teiste vajadustega arvestada. Ei olegi ja ei oskagi. Veel kord - ei peagi olema. Aga lapsik on põlata neid, kes oma rabamisega loovad reaalset lisaväärtust majanduses ja töökohti teistele inimestele. Selliseid töökohti, kus ka palgad välja makstakse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Te vist tõesti teete minuga nalja? Ma ei ole nii diip kunstiinimene, et midagi ei jaga asjadest ja vaid pilvedel hõljun, aga 1) selleks et olla ettevõtte omanik või juht, EI PEA kõigest muust kui töötegemisest loobuma, tuleb osata delegeerida ja prioriteerida ja 2) ma enda arvates rääkisin siin tarbimisest, sellest et ninast veri väljas tasuda viimase Range Roveri järelmaksu, kui tegelikult saaks sõita ka mõne väiksema autoga, aga see pole "seisusekohane".

      Delete
  10. Kui pikk on Sinu omaniku- ja juhikogemus? Minul on 10 aastat. Ettevõte on endiselt toimiv. Ei, kõigest ei ole pidanud loobuma, küll aga on tulnud teha palju järeleandmisi. Kõik ei saa ja ei tohigi delegeerida. Vanaema juubel saab tähistatud, aga sageli tulevad tööasjad kaasa. Et neid teha siis õhtul, kui juubel on läbi. Tuleb võtta vastu kõnesid ka õhtuti ja nädalavahetusel. Kui laupäeva õhtul kell 9 selgub, et firma koduleht on maas, tuleb vahel ka karmimat häält teha, et asi võimalikult kiiresti korda saaks.

    Sinu jaoks on unistuse täitumine konkreetse restorani külastamine ehkki tegelikult saaks "ka sõita väiksema autoga". Eks ole? Mõne inimese jaoks on unistuse täitumine konkreetse disaineri kleit või midagi muud. Ja ta võib ka leida, et tema jaoks on oluline mainida hinda. Nagu sina pidasid oluliseks teha kõnealusest restoranist postituse selle kalliduse ja headuse kohta. Pind ja palk siiski, leian mina.

    Raiskamist ja arutut kulutamist ei poolda, olen oma raha selleks liiga suure vaevaga välja teeninud. Oskan ka elu nautida,mistõttu postituse mõttega olen nõus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellega olen ma absoluutselt nõus, et järelandmisi tuleb teha ja töö tuleb tihti kaasa nii reisile kui vanaema sünnipäevale. See on paratamatus. Mina räägin sellest, et vanaema sünnipäevast loobutakse, sest tööd on vaja teha. Ei ole nii, tänapäeval on tööd võimalik teha IGAL pool.
      Ja, jah põhimõtteliselt olen ma nõus, et võib-olla see auto ja see kleit on unistuse täitumine nagu minu jaoks restorani minek, aga ma millegi pärast ei usu, et Rocca Al Mare täis inimesi laupäeviti oma unistusi täidab, pigem on tegu mõttetu tarbimisega ja aja raiskamisega. Selle asemel, et teha midagi koos perega või kasvõi lugeda. Külastada seda sama vanaema, kelle jaoks muidu aega pole. Laupäeval valitakse aga ostukeskus, nädala sees töö ja nii jääbki elu elamata. Seda pidasin ma silmas. Me räägime küll, et ületöötanud stressis tööloomi pole ühiskonnale vaja, kuid siinsete kommentaaride järgi jääb mulje, et ongi vaid kaks varianti - ületöötanud tööloom või luuser.
      Ja Maaemot ei pea ma heaks mitte tema kalliduse tõttu, vaid toitude tõttu, mida olen reklaamidest näinud. Mulle tundub see fenomenaalne, mida nad teevad. Pluss, et eranditult kõik selles restoranis on Norra päritolu. Tahad rohelist teed seal, siis seda ei saa näiteks. (Nüüd mõtlen, et aga milline on nende veinikaart?) Selle restorani puhul ei ole oluline selle kallidus, mis temast hea restorani teeb, vaid konseptsioon. Vaata seda tutvustavat videot, mille ma üles panin tolle postituse illustreerimiseks, veel kord. Maaemo ei ole vaid kallis restoran, see on hoopis midagi muud!

      Delete
    2. Vanaema sünnipäevale minna, et seal tööd teha, on tüüpiline diibi kunstiinimese arusaamine asjadest. Muidugi saab tööd teha igal pool. Point on ikka selles, et tööd tehes ei saa pühendada aega teistele inimestele. Sünnipäevale minnakse sünnipäevalapse pärast, mitte tööd tegema.

      Algaja ettevõtja ja juht peab VÄGA palju aega kulutama, et asja käima saada. Delegeerimine tuleb siis, kui töötav meeskond on loodud. Selline, kes ei lähe teise tööandja juurde, sest meeskond EI toimi, juht EI juhi ja ka ettevõtlusest ei tea. Algaja ettevõtja, kes ei anna endale aru, kui palju pühendumust selline asi nõuab, lõpetab pankrotiga.

      See osa sinu kommentaarist:
      "võib-olla see auto ja see kleit on unistuse täitumine nagu minu jaoks restorani minek, aga ma millegi pärast ei usu, et Rocca Al Mare täis inimesi laupäeviti oma unistusi täidab, pigem on tegu mõttetu tarbimisega ja aja raiskamisega. Selle asemel, et teha midagi koos perega või kasvõi lugeda."

      ... on tüüpilise nartsissisti jutt. Minule näiteks tundub arusaamatu unistus mingist 1000-eurosest õhtusöögist. Või mis iganes see maksab. Aga eriti arusaamatu on, et sellise prioriteediga inimene halvustab teisi, kes kaubanduskeskuses ilmselt praktilisemaid ja vajalikumaid oste teeb. Või et täiskasvanud naine tõsimeeli leiab, et kõik peale tema on "mõttetud tarbijad ja ajaraiskajad".

      Delete
  11. Naljakas, et sa kirjutad ostlemisest naeruvääristavalt kui sinu enda poekene sõltub ju samuti sellest, et inimesed tuleksid ja ostaksid ja tarbiksid. Mida rohkem, seda parem sulle - kas pole?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi. Ja seepärast polegi see siin vaid üks poeke massitoodanguga.

      Delete
  12. Sa vist teed ise nalja? Või lähed alati automaatselt kaitsesse ja ei suuda seetõttu loetust aru saada? Sul võib muidugi olla illusioon, et tõeliselt palju tööd tehakse ülejõu käiva auto üleval pidamiseks. Inimesed seletavadki ju sulle, et ei, reeglina ei tee firmaomanik palju tööd selleks, et saada uhkemat autot, vaid selleks, et firmat püsti hoida.
    Sina enda firma lasid vôlgades põhja, palgaga külma tegemise eest käidi TVKs jne. Mida sina delegeerimisest ja prioritiseerimisest tead? Kui neid kahte asja oleksid osanud, eriti viimast, ei oleks sinu äri sellise krahhiga lõppenud. Las õpetavad asju ikka need, kes neid asju hästi oskavad. Sina oskad kunstiinimene olla ja kulutada ja suurelt unistada, aga majanduslikult mõelda, äri ajada, midagi juhtida sa kohe päris kindlasti ei oska.

    Mulle on hakanud sinu blogi meeldima. V.a. postitused, kus lapsesuu hakkab taas rääkima, et mis need lollid rabelevad oma järelmakse maksta. Sest neil ei ole rikkaid emasid, tädisid ja välismaa sõpru, kes kõik selle välja käristaksid, mille saamiseks SINA ei pea ise tööd tegema. Sa ei ole ju ostnud ei kodu, autot ega isegi mitte kalleid riideid (môtlen üldse, mitte praegu) omateenitud raha eest? Siis ei ole mõtet ka üleolevalt suhtuda inimestesse, kes on kõik olemasoleva teeninud OMA vaevaga. Ja pole ka mõtet lapselikult öelda, et sa oled kõike seda väärt. Me kõik oleme seda väärt, see ei ole argument.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, kõige muuga olgu nagu on. Mina saan aru ühtmoodi kirjutatust ja keegi teine teistmoodi, aga mismõttes ma ei ole OMA teenitud raha eest ostnud ei kodu, ei riideid vms. Mida kuradit??? Palun räägi siis mulle ka, KELLE raha eest ma elan(ud olen), vot kohe oleks huvitav teada

      Delete
  13. Kas sa lubad ja oled endale lubanud oma elustiili oma palga eest? Või on kõigi nende asjade juures olnud kõvasti abiks mees, ema, välismaa sõbrad jne? Siit blogist on olnud lugeda, kuidas sa oled kõik kaotanud, täielikult laostunud jne. Aga kinnisvara ju omad? Või ei oma?
    Rahalised raskused on suured, sest pood ei too piisavalt sisse, aga lendad pidevalt lennukiga, elad (piltide järgi) mitte just askeetlikult, käid ülikallis restos söömas jne. Kas sa enne restoranikrahhi suutsid endale soovitud elustiili ise lubada? Sest blogist, ka vanematest sissekannetest, seda muljet ei jää.
    Pole üldse minu asi, kes sulle välja teeb. Lihtsalt kulmu paneb kerkima lahmimine nende inimeste aadressil, kes kulutavad OMA teenitud raha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Milline on see elustiil, mida ma endale luban? Kui üüri tuleb sama palju maksta 1toalise korteri eest ja järvekaldal asuva maja eest, siis miks ma peaksin valima kehvema pakkumise? Sest inimesed eeldavad, et maja üürimine on üüratult kallis, eks?
      Miks sõita lennukiga? Mul on aprillis vaja Eestis olla. Kiire võrdlus ütleb, et rongiga Stockholmi sõiduks kulub 78 eurot + laev (reisi kestvus 2 päeva laias laastus), Norwegian viiks mind Eestisse 19 euroga ja Ryanair 10 euroga (reisiaeg koos Oslosse sõiduga 3,5h). Millise variandi ma valin? Ilmselgelt lennuki? Kas peaksin valima midagi muud, sest inimesed eeldavad, et lennuk on kallis. Aga näed ei ole?
      Ja ma ei suuda küll mõista, mida sa pead silmas, et ma ei suutnud enne krahhi OMA raha eest soovitud elustiili lubada? Vähe sellest, et ma ei suuda mõista, mida sa selle all silmas pead, et ma elamiseks ISE raha ei teeninud (muidugi on ka halvemaid ja paremaid aegu olnud, kellel ei oleks), aga mida pekki sa pead silmas soovitud elustiili all? Seda tahaks ma küll teada, mis selles minu elustiilis nii erilist on?
      Ahjaa, õigus, sa oled ju lihtsalt blogi järgi minust endale sobiva pildi maalinud. raiskab raha KALLI lennuki peale ja elab KALLIS majas. Aga nagu näed ei ole nii. Muideks, ma ei ole ka blogis kirjutanud, et KALLI lennukiga käin ma Eestis muuhulgas tööasjus. Blogisse kirjutan ma tilulilust, tööst enam mitte.

      Delete
  14. Uskumatu, aga blogi omanik ei suuda aduda reaalsust ning mida tähendab tegelikult äri omamine. Ja kui teised ettevõtjad ja kommenteerijad püüavad oma kogemusi jagada, siis tuleb vastuseks jälle see sama- enne elu ja töö võib oodata.

    "Algaja ettevõtja ja juht peab VÄGA palju aega kulutama, et asja käima saada. Delegeerimine tuleb siis, kui töötav meeskond on loodud. Selline, kes ei lähe teise tööandja juurde, sest meeskond EI toimi, juht EI juhi ja ka ettevõtlusest ei tea. Algaja ettevõtja, kes ei anna endale aru, kui palju pühendumust selline asi nõuab, lõpetab pankrotiga. "

    Siin on kõik öeldud...ja vastab tõele sajaga :-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuule, ütle ausalt, mis su probleem minuga on? Kas sind häirib see, et pean su tooteid liiga kalliks? Või sa lihtsalt tahad kusagil oma kibestumust maailma peale välja valida ning valisid selleks minu (blogi)?

      Alustame sellest, et selles postituses pidasin ma silmas ARUTUT tarbimist ja ÜLEtöötamist, LIIGA palju raha välja käimist asjade eest, mis pole seda hinda tegelikult väärt ja sellest, et tuleb olla PERE jaoks olemas. Kommentaarides hakkas lugu hoopis teist elu elama, minu lugu ei olnud suunatud ALGAJALE ettevõtjale.

      Aga. Tsiteerides üht teist blogijat, siis "saadan sulle armastust, ilus inimene". PUNKT;)

      Delete
  15. Kommenteerijad püüavad ju seletada, et sul ei aimugi nende inimeste perest, elust ja reaalsusest, keda sa mõnitad. Keskmine kaubanduskeskuse klient ostab nädalavahetusel oma lastele vajalikke riideid, kingi või koolitarbeid. Ta ei targuta sinna juurde filosoofiliselt, et alla Gucci ei ole kott või et ta väärib tonnist õhtusööki. Sest need inimesed saavad keskmist palka või mitte sedagi. Keskmine palk on 800 eurot kätte. Sellest ei osta Guccit. Sellest ei käi spaatamas, veinitamas või poekesi pidamas suhtumisega, et kui täna ei viitsi tööd teha, siis pole hullu, lähen sünnipäevale või restosse.

    Kas sa 35-aastaselt ei saa tõesti aru, et keskmine 35-aastane näeb sinust väga palju rohkem vaeva, omab sinust rohkem kohustusi ja ei oma sinu moodi sponsoreid? Oled keskealine, aga ei saa aru, et emad-isad, kes nädalavahetusel kaubanduskeskusest oma perele oma teenitud raha eest ostavad taskukohaseid vajalikke asju, ongi arukad? Erinevalt sinust, kes sa ei ole enda sõnul küll materialist, kuid samas oled brändihull ja hoopled blogis megakalli õhtusöògiga, mille eest (taas kord) ei tule ise maksta?

    Äkki proovid lihtsalt saada täiskasvanuks ja mitte neid lapsesuu avaldusi jätkata? Nagu sina teaksid, mis on väärt nende kaubanduskeskuse inimeste ostud või kui palju on NEMAD näinud vaeva, et 800 eurot teenida.
    Sellist juttu nagu sina ajavad lihtsamad teismelised.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll see õeluse ja kadeduse kombo on üks kole asi. Loodan siiiralt, et sulle keegi kunagi ühtki kingitust ei tee, et saaksid hingerahu säilitada ning täiskasvanulik olla.
      Mina jätkan samal ajal lapsiku brändihulluna eputamist, sest kuidas muidu sa, vaene hing, saaksid enda kibestumust ja pettumust välja elada. Kas pole tore, et mina ja mu blogi olemas oleme? Sinu rõõmuks.

      Delete
  16. Milles minu kadedus, kibestumine ja pettumus seisneb? Mina ei mõnita ju võõraid inimesi selle eest, et nad julgevad nädalavahetusel poes käia. Ja veel oma palga eest. Sina teed seda. Kuigi oled neist suvaliselt sihikule võetud inimestest ise oluliselt asjadekesksem, brändihullum, ahnem ja edevam.
    Mis täpselt mind peaks kadedaks tegema sinu sõnavõtu juures?

    ReplyDelete