Friday, September 23, 2011

Perekondlikud õhtusöögid

Paar nädalat tagasi tuli hr Direktor/Abikaasa koju ja küsis, miks ma teda ära ei oota, nii et me saaksime õhtusööki koos süüa. Laua taga, noa ja kahvliga, inimese kombel, mitte teleka ees diivanil.
"No ma ju ei tea kunagi, kuna sa tuled?" astusin ma enda kaitseks välja.
"Siis helista ja küsi, kallis, kuna sa jõuad, ma siis tean, kuna söök teha," tegi Janek ettepaneku.
Vaatasin talle suurte silmadega otsa. "Kukkunud oled või?"
"Ei," raputas Janek pead, "Ljoha rääkis, et tema pere ootab küll mehe ära ja alles siis hakatakse koos sööma." (Selle eest peaks Ljohale kolakat andma, et ta Janekile igasugu kummalisi ideid pähe topib:))
Igatahes järgmised kaks nädalat oli söök valmis 18:30 ja mees ka imekombel normaalsel ajal kodus. Tegelikult oli väga meeldiv perekonnana laua taga õhtustada, ma võtsin isegi pidunõud kasutusele (kaua nad ikka kapis seisavad ja pidusid, mida on kolm korda aastas, ootavad), küünlad panime ka põlema. Nagu päris. Ise veel naersime, et ei tea, kaua me vastu peame.

Eile oli söök jälle õigeks ajaks valmis. Poole silmaga kiikasin "Kolmas kivi päikesest" ja lootsin vaikselt, et Janek ei tule enne kui seriaal läbi saanud, sest tal on alati rumal komme tulla koju/astuda tuppa just siis, kui seriaal lõppema hakkab ja mind segada. Seriaal sai läbi, ka järgmine seriaal sai läbi, vahepeal jõudsin pool ühest raamatust läbi lugeda (101. punkti autobiograafiate lugemise täitmiseks), muretsemagi hakata ja pool üheks alla anda ning külmaks läinud toidu teleka ees endale sisse ahmida. Janek tuli kell kümme.
Katsu siis sellisega perekondlikult õhtust süüa.

No comments:

Post a Comment