Kas on maailmas veel üldse haigust, mida ma ei oleks põdenud? Mumpsi munades?

Nii kui ma 30 sain, jäin ma järsku vanaks. Ja haigeks. Igal juhul hakkasid mind vaevama igasugu uued haigused, valud ja "vaevused", mille üle ma varem kurtnud ei olnud. Kõige pealt tulid "pekised põlved", millega Moonika on mind alates sellest kui ma 25-aastaseks sain hirmutanud. Nüüd on nad kohal! Ma ei oska täpselt seletada, kuidas need põlved välja näevad, aga sellised pekised, nagu mul noh. Natuke aega hiljem avastasin ma reitel tselluliidi, mida ma seal varem märganud ei olnud, ja rinnaesiselt kortsud. Need olid esimesed ja kõige silmatorkavamad vanaduse märgid.

Siis hakkasid riburadapidi tulema haigused. Peavalude kõrvale. Kõhuvalud. Seljavalud. Krambid. Siis läksid sõrmeotsad sinakaks-valgeks ja kangeks. Ma ei liialda, Janek nägi ka! (ütles veel, et rõve on.) Eile hommikul oli juba terve mu parem käsi surnud, nii et ma ei saanud korralikult kirjutada. Lisaks veel unetus, millega on kaasnenud närvilisus ja üldfüüsiline kurnatus.
Õnneks ei ole ma (veel) täheldanud "hüsteerilis-neurootilisi nähte, millega pahatihti kaasneb mälutegevuse taandareng" mis omakorda viivad juba edasi järgmiste tagajärgedeni: "ka unetute söögiisuga ei ole kõik korras, neid iseloomustab söögiisu täielik puudumine või taltsutamatu aplus. Unetute abikaasad lahkuvad nende juurest või muutuvad lihtsalt unisteks." Aga ma olen nendeks sümptomiteks juba igaksjuhuks valmis. ((kuigi...Janek ON läinud viimasel ajal kell 10 magama ja KUI ma sööma hakkan, siis olen ma peatamatu!)

Niisiis need on mul kindlad haigused. Peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn.
Millega see kõik lõp(p)eb? Ma olen viimase aasta jooksul rohkem arstide juures käinud kui terve oma senise elu jooksul! (ja jätkan käimist.) Kas ma nüüd olengi vana ja haige? Või lihtsalt polkovniku lesk?

Juba polkovnik ütles:"Elu on närvide sõda." Katsu tabada gordiuse ahhilese sõlme, ütles polkovnik. Kui nii pirts olla, siis oleksin ma haiguseloo täitmise ajal surema pidanud.
Nad küsivad sünniaastat. Ja siis küsib tohter:
"Teie elukutse?"
Ma vastan: "Polkovniku lesk."
"Aga varem?" küsib tohter.
"Varem olin ma polkovniku naine, ja mittesuitsetaja," vastan ma.
"Aga peale selle, peale polkovniku?" küsib tohter.
"Te lõpetage oma katsed mind laimata! Mul ei olnud peale polkovniku kedagi, polkovnik oli mu elukutse, armastus, sõda ja rahu, ta oli minule kõik ja mina temale esimesel kohal enne sõjaväge! Asuge asja juurde. Ma olen haige ja meil teiega saab olla ainult üks teema - haigused!"
Vahepeal oli veel kaks arsti kabinetti tulnud ja ma tundsin lahingu lähenemist. Neid oli kolm, kuid mina üksi, aga tugev on see, kes üksi on. Issand, ja siis see algas.
Mis haigusi ma põdenud olen? küsib tohter.
"Kõiki," vastan ma. "Leetrid, nohu, gripp, mul on kopsud ja süda. Mul on maks ja magu. Mul oli laiuss, mitte harilik, vaid erakordne ja kolme peaga. Tema väljaajamiseks mõeldi välja erimürk ja kasutati - sanitar ütles, et esmakordselt ajaloos - veenmise meetodit. Praegu on ta instituudis," räägin ma.
"Te tahate öelda, et teie laiuss suunati instituuti," ütleb üks kolmest kitlist. "Kas teil ei ole mitte Mania grandiosa?"
"Mul on haigused," vastan ma, "maaniad on Mannidel ja hulludel. Aga minu laiuss pandi purki ja suunati instituuti ja seisab veel praegugi riiulil teadlaste keskel."
"Mille üle te kaebate?" küsivad tohtrid. Kui nad nii küsivad, et "mille üle te kaebate ja mis teid kõige rohkem häirib", siis sihivad nad alati närvide peale, ja kui sa neid närvide peale lased minna, siis on jutt lühike: rohkem liikumist, korrapärased eluviisid, mitte ärrituda, külma veega hõõruda ja mõni soovitab isegi füüsilist tööd. Rohtu ega ravi mingisugust. Tee tuleb vaenlasel ära lõigata ja ära mineerida, nagu polkovnik ütles. Ja närvide juurde ma neid veel ei lasknud. Ma barrikadeerisin end ära hulkuva neeruga. Taolises lahinguolukorras on minu üle seletamatu rahu, ma olen nagu Kutuzov enne Borodinod, ja ütlen tohtritele:
"Mu neer hulgub. Mul on hulkuv neer. On hakanud ringi laskma nagu raisus tüdruk."
"Kuidas?" ajavad nad silmad suureks. "Kus ta teil hulgub?"
"Esialgu keha piirides," vastasin mina."Ühel Viljandi mehel oli käinud igal öösel Vastseliinas, aga mul hulgub esialgu keha piirides."
"Kus ta teil ikkagi hulgub?" küsivad arstid. "Kuidas ta teil hulgub?"
"Vaadake," vastan mina, "ma tunnen survet ja surve tuleb seestpoolt. See surve vahetab kohta. Ma jälgisin end tähelepanelikult: ta liikus, see neer, vasemalt poolt selgroogu üles. Kui ma ei jälginud, liikus ta vähem, aga kui jälgisin, siis kuni pool meetrit päevas. Üleeile oli ta kukla taga. Kõige sagedamini hulgub ta aga kõriregioonides, kurgu all, ja avaldab survet. Üldse laseb ta laialt ringi."
Üks tohter tuli ja võttis mul kõri pihku. Vaatab silma ja küsib: "Siin surub?" - - "Siin kõige sagedamini," vastan ma. "Iga ärrituse puhul jätab see neer oma koha ja tuleb siia."
Siis ütleb arst teisele siukse tooniga, nagu teaks ta midagi: "Globus hystericus," ütleb ta, "Globus hystericus ja rohkem mitte midagi."