Katusele!

Jõudsime ka lõpuks Jareki palju kiidetud esimest ooperit vaatama. Ainult kiidusõnu saanud asjadesse suhtun ma üldiselt skeptiliselt ja nii ka seekord, mõtlesin vaid, et noh kui päris jama on, siis vähemalt „Klaaskuuli“ laul on hea ja olen oma 17 euro eest midagigi saanud.

Kui eesriie lahti läks, sain ma koheselt esimese üllatuse osaliseks. Ma ei oleks sellist lavakujundust osanud oodata, millegipärast olin ma oodanud, et kui mingi lavakujundus üldse on, siis koosneb see heal juhul traadist, tühjadest plekkvaatidest või millestki muust samasse „moodsa kunsti“ hulka kuuluvast. „Igasse suhtesse vajalikku õhutusauguga“ nukumaja ei osanud ma küll ette oodata.

„Katuselt“ meenutaski mulle mingil põhjusel tänapäevast Ibseni „Nukumaja“, just see kaunis igavlev kodukanast Naine, kes ootab, et keegi tema olemasolu märkaks. Juhm töönarkomaanist Mees, kelle elu keerleb vaid „raha ja vastutuse“ ümber ei ole selleks aga võimeline. Naise ellu toob vaheldust salapärane ja enesekindel Mees Katuselt. Rõhutatult ülekaaluline triibulistes pükstes ja lokisoenguga Jarek gigolo rollis oli teine üllatus. Ma ju teadsin, et ta oskab laulda, aga et tas ka nii palju näitlejaannet on, tuli mulle üllatusena. Ka teised osatäitjad -Uku Uusberg ja Hannaliisa Uusma- olid oma rollis väga head.

Foto: Maarja Mõttus

Teose sisu võiks mingit määral pidada klišeelikuks – mees, naine, argipäev ja veel üks mees. Või hoopis elust võetuks? Me ärkame kella peale üles, tormame tööle, jätame unarusse lähedased ja suhted. „Katuselt“ peegeldab meie argipäeva. Suhtes olevatele inimestele peaks see olema hoiatuseks. Igas suhtes on küll vaja õhutusauku, kuid kui auk liiga suureks läheb, võib Mees (või Naine) Katuselt olla lähemal, kui me oskame arvata. Ta ähvardab iga pragunema kippuvat suhet, ootab korstna taga ja luurab katusel.

Nii nagu ka päriselus ärkab Mees alles siis kui Naine sõna otseses mõttes katuselt/katusele libisema hakkab ja päästab suhte šarmantse gigolo sülle kukkumast, saades aru, et elu ei tiirle vaid teemantide ja raha ümber. Hea on, et nii läks! Paljudel juhtudel ärgatakse liiga hilja.

Ma julgen ilma liialdamata öelda, et „Katuselt“ oli üks parimaid tükke (kui mitte parim), mida ma viimasel ajal näinud olen. Natuke nagu ooper, natuke nagu kontsert, natuke killukesi sõprade-tuttavate elust, natuke argipäevast. Igatahes ronis minu mees ka järgmisel päeval, ettekäändega, et suveköök vajab harjaplekki, katusele. Ümisedes „katusemees, katusemees...“

Me kõik vajame oma ellu natuke Katusemeest!