Et mul nädalavahetusel oli plaanis suuremat sorti maja koristamine, otsustasin ma eriti tubli perenaisena ka uue põrandapesu mopi soetada. Vaatasin ja uurisin poes erinevaid mudeleid, üks peenem kui teine, kõige kallimat ei raatsinud osta, kõige odavamat ei julgenud. Lõpuks sai valik tehtud ja sõitsin rahulolutundega kodu poole. Koristus alaku!Kõik oli ilus. Kuni ma köögi põranda pesuni jõudsin ning avastasin, et olin poest suutnud osta kõige idiootsema mopi üldse. Sellise, mille lapp tuli iga kord kui seda veeämbrisse kasta tahtsin mopi küljest lahti võtta ja siis käsitsi kuivaks väänata. Käsitsi kuivaks väänata? WTF? Ja tule taevas appi, kui aeglaseks see põrandapesu muutis. Hambaid krigistades sain ma köögipõrandaga siiski ühele poole, kuid elutuppa jõudes mu kannatus katkes. Ma oleks mopi vastu seina puruks visanud.
Janek tuli oma mopiga maadlevale naisele appi, ja mitte sekunditki liiga vara, ilmselt ta juba teab liiga hästi, et järgmiseks olekski ma meeleheites mopi aknast välja visanud, suurest vihast ämbri veel takkajärgi. Pärast mõnda tõmmet uue super-mopiga andis ka Janek alla, haaras vana ja kulunud mopi, lõpetas minu pooliku põrandapesu, saatis mind kööki rahunema ja igaks juhuks asetas uue super-mopi ohutusse kaugusesse, mu silme alt ära. Järgmisel hommikul läks ta ise poodi ja naases mopiga, millega ka päriselt sai põrandaid pesta. Isegi mite mopi, vaid kõigest uue puhastuslapiga, sest meie vanal mopil polnud muud häda midagi kui et lapp oli ära kulunud.
Pühapäeval ei julgenud Janek mind enam puhastusvahendite, moppide ja lappidega üksinda jätta. Parem karta kui kahetseda! Ühise töö tulemusena said põrandad pestud ning maja lausa läikima löödud. Aga mahavisatud rahast oli mul ikka kahju.
Mis ma sellest loost järeldan? Jumal tänatud, et ma vähemalt ilus olen!
No comments:
Post a Comment