Friday, September 2, 2011

Nii lähedal, samas nii kaugel

Umbes samal ajal kui minu lennuk Oslost õhku tõuseb, maandub Oslos üks teine lennuk. Lennuk nagu iga teine lennuk, mis umbes samal ajal maandub, ainukese erinevusega, et selle lennukiga tuleb Oslosse Yuko. Yuko, kellega me 13 aastat tagasi koos Lillehammeris Rotary vahetusõpilased olime.
Ohhh, oleks olnud nii tore üle 13 aasta jälle kohtuda, kuid mis mul muud üle jääb kui tsiteerida elavaid klassikuid - nii lähedal, samas nii kaugel... Mul on nii kurb, et minu lend kasvõi natukene hiljem ei lahku ja Yuko oma natukene varem ei maandu.

fabulastic ladies - 13 aastat hiljem (ja öelge siis mulle, et FB pole imeline leiutis!)

Esimene mälestus Yukost on mul midagi sellist:


Anton tutvustas mulle tüdrukut, kes kandis kõige koledamat pintsakut mida ma üldse kunagi näinud olin. „Tema on meie klubi teine vahetusõpilane, Jaapanist.“

Teretasime üksteist häbelikult ning ronisime autosse, et alustada sõitu Oslost Lillehammerisse – uude koju. Pärast mõningat vaikust, küsis Yuko: „Kus su Rotary pintsak on?“
"Eestisse unustasin,“ pomisesin ma vaikselt ja sain korraga aru, et see kole sinine pintsak tuhandete kolisevate metallist märkidega ei olnud mitte jaapani mood, vaid salapärane Rotary pintsak, mida kõik vahetusõpilased ühistel kogunemistel kandma pidid. Ilmselt siis ka Norra jõudmisel. Seda ei olnud mulle keegi rääkinud.


„Aga kust sa nii palju märke siia pintsaku külge oled saanud?“ uurisin ma Yuko pintsakut lähemalt.
„Teistelt vahetusõpilastelt ikka,“ vastas ta ja küsis siis vaikselt ning pisut isegi punastades, „kas teil ei ole siis nii?“
Ma ei osanudki midagi vastata. „Eks ta ikka on,“ keerutasin ma, „aga ma ei usu, et Eestis väga palju vahetusõpilasi üldse on.“ Isegi kui oli, siis mina ei olnud neist midagi kuulnud ja kui keegi olekski Austraalia, Brasiilia, Jaapani ja USA asemel valinudki Eesti ja tõepoolest ka Tartusse sattunud, siis vaevalt ta Raatuse Gümnaasiumi sattunud oleks. Niisiis polnud ime, et mu olematu Rotary pintsaku teiste vahetusõpilaste poolt kingitud märkide kogu ka olematu oli.
„Jajah,“ sõnas ta ja mulle tundus et punastas veelgi. „Ma ei olnud ka Eestist midagi kuulnud.“
On alles rumal, mõtlesin ma endamisi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, et üks 16-aastane Jaapani koolitüdruk peaks teadma, mis või kes on Estonia. Mina küll Jaapanit teadsin!
Ja viimane midagi sellist:
Me jalutasime Yukoga mööda viikingiteaegseid teeradu, lobisesime maast ja ilmast ning ma lasin tal oma iseloomu kallal norida. Me olime nii lähedasteks saanud.
„Tead, sa oled tõeliselt lahe tüdruk,“ lausus Yuko ootamatult. Enne kui ma reageerida oskasin, jätkas ta: „No ma mõtlen, et algul olid sa kuidagi selline enesekeskne, kõik oli muudkui mina, mina, mina. Aga sa oled muutunud. Sa oled tõeliselt lahe.“
Ma ei teadnud korraga, kas olla meelitatud või solvatud. Tegelikult sain ma aru küll, mida Yuko mõtles. Alguses olin ma ju „missioonil“ – ma tahtsin kõigile, keda ma kohtasin, selgeks teha, et Eesti ei ole arengumaa maailmaäärel, kus puudub isegi elekter. Kõigil Rotary kohtumistel käisime me Yukoga koos ja oli ainult loomulik, et talle oli ajapikku hakanud närvidele käima jutt, mida ta oli juba tuhandeid kordi kuulnud, mis kõik algasid ühtemoodi „meil Eestis...“
„Mul on hea meel, et ma sinuga tuttavaks sain,“ vastasin ma Yukole. „Ma loodan, et me jääme igavesti sõpradeks.

1 comment: