Family Ties

Ma ei ole kunagi olnud väga kallistan-kiidan-inimene, ikka pigem selline kui-hammustan-siis-armastan-inimene, tunnete välja näitamine ei ole minu teetassike (ei oska, ei taha, ei julge või pole harjunud). Ma ei saa ka öelda, et minu perekond väga ninnu-nännu oleks. See tähendab, et me hoolime üksteisest T-O-H-U-T-U-L-T, aga selle välja näitamisega on nagu on. Me peidame selle mõne (sarkastilise) nalja, õpetuse või virisemise taha.

Aga siis on mul ka üks tilluke õde, kes on hoopis teisest puust. Ta võiks kõiki kallistada ja kiita ning tal pole mitte mingi probleem öelda välja sõnu nagu "ma armastan teid väga", "oled parimat väärt", "oled parim" jne jne. Loomulikult ootab ta seda kõike ka ise vastu.
Täna oli tal mureks, et emme teda "ründas", ei küsinud telefonis "kuidas sul läheb, tütreke?", vaid hakkas kohe õpetama, ei kiitnud ka.
Ma ei saanud murest aru. Ma olen 30aastane. Selle aja jooksul on mind (avalikult) kiidetud näiteks pulmas. Ja kord aastas sünnipäeval. Äkki jõulude ajal ka. Ülejäänud aja saan ma sõbralikke soovitusi, nõuandeid, etteheiteid stiilis kuidas saaks paremini ja kuidas oleks õigem. See on täiesti normaalne! Tilluke Delisa on teist meelt. Mina ei tea kohe, kust tema pärit on?

Ja nüüd lohutus Tillukesele Delisale

Mõtlesin siis minagi, et pole niikuinii pikka aega emmega rääkinud, et annan emale teada, et täna ei viitsi Tartusse minna,tulen hoopis homme. Minu ja emme telefonikõne oli umbes selline:
Mina: Hallo?
Emme: Kes see on? (ps: mitte väga ammu aega tagasi tegi vanaema minuga sama)
Mina (ahastuses): Mida? Issake, no ma ei tea...
Emme (ükskõikselt): Aa, sina oled...Noh, mis tahtsid?
Mina: Ma mõtlesin, et ütlen, et ma täna ei tule, ma tulen homme
Emme: Pidid tulema vä?
Mina: Delisa ütles, et sa tead, et ma tulen
Emme: Aaa, nojah
Mina: Nojah, homme näeme siis
Emme: A sa oled homme Tartus või?
Mina (ahastuses): Issake, ma ju just ütlesin
Emme (ükskõikselt): Aa, ma ei pannud tähele. Aga miks sa tuled?

No vot. Ehk siis kui Tillukest Delisat VAID ei kiideta, siis mind ei tunta enam isegi ära.

PS: Et võõrad inimesed ei arvaks, et ma/me ÜLDSE ei oska hellust välja näidata, siis igaks juhuks ütlen, et aeg-ajalt ikka tuleb ette. Isegi seda, et MINA kallistan. Näete! Viimase viie aasta jooksul VÄHEMALT 2 korda:D



PS2: Ma loodan, et Janek ei ole väga pettunud kui ta töölt tulles avastab, et ma ei kavatsegi täna ära minna...

Kena nädalavahetust!

Pärast nädalavahetust:

Janek küsis reedel, saades teada, et ma kuhugi ei lähe, kas ma "ÜLDSE ei lähe"? Ja rahunes maha, et kui ütlesin, et lähen laupäeva hommikul:D
Tilluke Delisa sai VÄGA mitu korda kiita ja mina kuulsin, et olen jobu, et selle jutu blogisse panin.
Minu "totakad" sõbrannad leidsid laupäevasel õhtusöögil sellise seltskonnamängu, kus mind kallistati ja ma kallistasin vist terve aasta jagu ette. Tahtsid mind kallistuse-usku pöörata.
Tartust ära minnes lehvitasin ma emmele ja teistele ülevoolavalt energiliselt ja hüüdsin kõige säravama naeratuse saatel peenikesel armsal häälel "Tsaaaauuuuu!" ja kuulsin veel korra, et olen jobu:)
Õnneks olin ma enne autosse istunud, kui tuli meelde, et kallistama oleks ka pidanud.
Aga lõbus oli kõigil! Eriti seksikatel med.õdedel.
PS: Nagu näha, siis lisaks kallistamisele sunniti mind ka last hoidma!