...ja keskkooli lõpetamisel kantud kleidid sai uuesti selga tõmmatud. Ning mahtusid ka!
Ükskord ammu aega tagasi läksime me kolmekesi linna peale jõlkuma. Niigi 2m sõbrannad panid jalga kõrged kontsad, mina aga taipasin plätude kasuks otsustada, ulatudes nii neile oma 1,69cm pikkusega nabani. Nemad seda õhtut ei mäleta. Mina mäletan. Ilmselt sain ma kraanadega koos jõlkumisest pöördumatu trauma...
Peale mõne lisandunud kortsu (mida tänu osavale tuunimisele nähagi pole) ei ole suurt midagi muutunud. Püssid jäävad püssideks, eks?
Ükskord ammu aega tagasi läksime me kolmekesi linna peale jõlkuma. Niigi 2m sõbrannad panid jalga kõrged kontsad, mina aga taipasin plätude kasuks otsustada, ulatudes nii neile oma 1,69cm pikkusega nabani. Nemad seda õhtut ei mäleta. Mina mäletan. Ilmselt sain ma kraanadega koos jõlkumisest pöördumatu trauma...
Peale mõne lisandunud kortsu (mida tänu osavale tuunimisele nähagi pole) ei ole suurt midagi muutunud. Püssid jäävad püssideks, eks?
pane keska lõpupilt ka ikka võrdluseks juurde:D
ReplyDeletepean otsima:D
ReplyDeleteTäitsa naljakas on see, et loed huvi pärast internetiavarustes kellegi blogi ja tahes-tahtmata tekib lugedes oma ettekujutus blogipidajast. Ja pahatihti see päris-blogijaga kohe üldse kokku ei lähe, täitsa kummaline kohe:)
ReplyDeletePS. Kirjutad väga huvitavalt ja kaasahaaravalt!
hehh, aga milline siis sinu ettekujutus oli?
ReplyDeleteKirjeldada ongi päris raske:P See on umbes vist selline fenomen nagu bestsellereid lugedes, kus peategelasest kujuneb mõttes oma ettekujutus ja kindel pilt. Ja siis kui raamatu põhjal film tehakse, siis storyline on nagu sama, aga peategelased ekraanil ja kujutluspildis kokku ei lähe. Huvitav igatahes:)
ReplyDeletemul on selline kogemus Kristiina Lauritsatütrega. Raamatut lugedes kujutasin ikka ette, et peategelane on IMEKAUNIS, tõeline keskaegne printsess ja siis nägin filmi...Ütleme siis nii, et seal küll MINU Kristiina ei mänginud:)
ReplyDelete