Hakkab looma

Hugo uus kuut/minu suveköök/meeste varjupaik hakkab ilmet võtma:)



Jäänud on vaid veidike viimistlust valge värvi, salvrätiliimi, lilleliste salvrättide, laki ja puust kastidega. Ideedegeneraatorina tean ma täpselt, milline lõpptulemus olema hakkab, aga tundes ennast tean ma ka, kes see õnnetu olema saab, kes mu ideed ja nägemuse ellu peab viima...



Edu Janek;)

Et lõpptulemusse ka oma panus anda, siis luban ma Norrast tagasi jõudes osta lillepotid, mille ma luban Janekil aknalauale kinnitada...
Mõned inspiratsiooniallikad, kust pildid võetud:

http://lisemorshave.blogspot.com/
http://charmerendegjenbruk.blogspot.com
http://ninasgaleverden.blogspot.com

Kaastunne

Tanel Jan kirjutas juba nii kenasti ja südamlikult, et omaltpoolt midagi peale kaastundeavalduse lisada tundub justkui üleliigne, kuid siiski...
Ka mulle on külaskäikudest Õssukülla eriliselt meelde jäänud vaarikad keldrimäel, Tädi Marta aed ja mingi salapära, mis tema majas oli. Võib-olla peitus see salapära selles samas klaveris, millel Tanel mängis, võib-olla erilises lõhnas köögis, võib-olla hoolitsetud lillepeenardes, võib-olla triibulises kaltsuvaibas või tuhandes pisiasjas kokku.
Ja kuigi pean tunnistama, et hetkel ma ei suuda meenutada, kuidas Tädi Marta välja nägi, on ta osake ka minu lapsepõlvemälestustest. Tuhmunud, aga kindel mälestus. Millegi pärast meenub mulle Vanaema õunapuu otsas.
Kas Tädi Marta oli selle vanaema moodi?

R.I.P.

Püha Püss

Sõbranna leidis oma vanadest fotoalbumitest nii sürreaalse pildi, et seda mitte sheerida oleks puhas patt. Ma ei tea, mitme aasta tagune pilt see on, pakuks 20, aga nii vana ma ju ka veel pole? Max 14 me sellel pildil oleme...püha püssid...juba lapsest saati;)
Ja vaata vaid, põlvikud olid juba siis moes. Või olin ma lapsena selline fashionista, et olin moest nii palju ees? Või on kõik uus siiski unustatud vana?
Olid ajad, olid majad, olid soengud, oli mood...
Kui veel moest rääkida, siis nii palju kui mina mäletan, on see pilt tehtud Enelini moekoolis, kus igast tillukesest tüdrukust oleks võinud modell saada. Yeah, right!
Mind pani ema sinna kooli, sest 1) see oli tol ajal nii popp ja mina tahtsin ka popp olla, mis sellest, et "õppemaksu" eest oleks ilmselt terve pere pool aastat süüa saanud, välismaareisile minna või uue värviteleviisori soetada; 2) ma ei osanud tüdruku moodi kõndida ja arvatavasti lootis ema, et kui midagi muud minust ei saa, siis ehk õpetatakse mind vähemalt kõndima.
Kõndimise asja sain ma enam-vähem käppa. Lisaks sellele sain ma sellest koolist teada, mis on oaasis, oskan prantsuse keeles öelda "Je joue avec un chien", laulda "Frère Jacques, frère Jacques, Dormez-vous? Dormez-vous?", "Alouette, alouette, je te plumerai, je te plumerai la tête" ja olen Nancy "Aeg peatub" saatel Pariisis(!) "moeetendusel" (tüdruku moodi kõndides) kõige koledamaid hallikasrohelisi mantleid kandnud.

Maaidüll

*

Ilmselt olen ma kusagil pöördumatult kahjustada saanud, sest vaiksed nädalavahetused Ussipesas tunduvad olema parim võimalik variant nädalavahetuse veetmiseks. Kõige hullem kogu asja juures on see, et ma olen hommikul jõudnud kaks (!) korda põrandaid pesta ja pesu triikida! Kõik seriaalid jäid nägemata, ISEGI Will&Grace. (Rääkimata siis sellest, et eile võtsin ma ette garderoobi suurpuhastuse ning avastasin, et mul on veidralt palju jalanõusid ja riideid, mille olemasolust mul polnud enam aimugi.)

Samal ajal kui Janek Hugole uut kuuti meisterdas, otsustasin mina, et kell 12 on viimane aeg hommikust süüa. Need, kes meil külas on käinud, teavad, et meie külmkapis ei ole peaaegu mitte kunagi midagi söödavat. Erinevalt emmest, kel keldrid ja kapid ja külmikud ja kõik muud panipaigad on igasugu söögikraami täis, on minu kapist tavaliselt võimalik leida vaid jääkuubikuid, võid, eelmise aasta piparmünti ja muud sarnast. Et me elame siiski tsivilisatsioonist eemal, tundus ka poeskäik ühe pühapäeva jaoks liigse ettevõtmisena (ma olin suurest töötegemisest ju siiski ka üsna kurnatud!) ning muud ei jäänudki üle kui asjale loominguliselt läheneda.
Hoolimata sellest, et külmkapis ei olnud suurt midagi, sai kokku keeratud täiesti maitsev brunch.
Selleks, et mitte anda alla kiusatusele teleka ette diivanile kassi kombel kerra keerata, võtsime Hugoga ette väikese tervisliku jalutuskäigu. Ei, ma ei ole hulluks läinud ja tegelikult ka tervislikke eluviise pooldama hakanud;) Mul tekkis lihtsalt vastupandamatu soov lilli korjata ja ilu nimel olin ma valmis ohverdama veidike teleka ees vedelemist.

Salaja sain ma pildile ka Hugo uue kuudi, mille kallal Janek viimased kaks päeva nokitsenud on.
Päris luksuslik eks;)
Hea küll, tegelikult on see küll minu kauaoodatud suveköögi ehituse I etapp, aga ilmselt saab Hugo suvekööki sisenemiseks oma privaatse sissekäigu, nii et seda võib siiski ka Hugo kuudiks nimetada.
Nüüd on mul tänu liiga paljude sisustusajakirjade lappamist kuri soov see suveköök valgeks ja lilleliseks saada. Mis see siis ära ei oleks seinad valge värviga üle võõbata?
Kuigi...tundes ennast...ma võin selle võõpamisega küll alustada, aga arvatavasti peaks selle lõpule viima siiski Janek. (Sellepärast talle vist mu idee juba eos väga ei meeldinud.)

Olgugi et mulle meeldiks pühapäev Ussipesas veelgi rohkem kui väljas paistaks lauspäike ja ma saaks end murul raamatut lugedes pruuniks praadida, siis ka sellised vaikselt tegusad pühapäevad on rohkem kui nauditavad.

* Lõpetuseks. Kes ütles, et minust ei saa kunagi maanaist? Kas üks normaalne linnanaine veedaks oma pühapäeva kummikutes? Muidugi ei veedaks. Üks normaalne linnanaine veedaks oma pühapäeva Viru keskuses. Stilettodes. Shopates. Mitte kummikutes. M.O.T.T.

JAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Kas mäletate veel seda saladust, millest ma rääkida ei julgenud, sest kartsin ära sõnuda, aga mida nii pikisilmi ja kärsitult ootasin? Nüüd kui ma enam lootagi ei julenud, oli mu meilboksis kiri. Seekord ei jätnudki mu süda kirja avades lööke vahele, endalegi üllatuseks avasin kirja täiesti mitteminulikult külma kõhuga. Ja see vastus, mis seal oli, oli positiivne! Tõsi, 100% kindel ikka ei ole, sest lauses oli sees ka sõna "tõenäoliselt", aga ikkagi...täna on üks ilus päev!
Kahju ainult, et ma seda meili eile ei avanud, sest muidu oleksin ma täna olnud Tartus koolitusel. Ei saa öelda, mis koolitusel, sest siis on liiga selgesti mõistetav, millega mu saladus seotud on;) Hoiame ikka pinget üleval veel natuke. Aga ütleme siis nii, et emmelt ootab mind küll peapesu, sest tema arvates oleks seda mulle väga vaja. Ja kõik, mida emme räägib, on ju tõde.
Igatahes...ohh, milline ilus päev! (mind ei heiduta isegi mõte, et pean kohe hakkama jälle Norra ametitega, kus nad ilmselt ise ka ei tea, mis seadused neil riigis kehtivad, maid jagama)

Hmmm...

Istusime hr Abikaasaga teleka ees ja vaatasime mingil veidral põhjusel ühe laulusaate kordust, kui hr Abikaasa hakkas korraga üht naissoost saatekülalist analüüsima: "Väga ilus naine, aga ma arvan, et ta on s...a iseloomuga, sest mõtle, üle 30, aga lapsi tal ei ole, kas sa oled kuulnud, et tal mees oleks...."
Esialgu läks süvaanalüüs mu kõrvust mööda ja siis järsku lajatas see mulle lahtise käega otse näkku.
"Mis sa sellega öelda tahad? Ma olen ju ka 30, aga lapsi ei ole? Et siis minu iseloom on ka...?" küsisin ma.
Hr Abikaasa oli seekord tavalisest taktitundelisem. "Sul on vähemalt mees," vastas ta. Sellega vestlus lõppes.
(Lähen nüüd juurdlen veidike oma iseloomu üle;))

ÜLESKUTSE KÕIGILE KIRJANDUSHUVILISTELE!

Oled oodatud osa võtma konkursist "Oxford Parki loovkirjanik 2011"

Kõikidel suleseppadel on võimalus panna oma loomingulisus proovile ning saata meile enda kirjutatud 5-15 leheküljeline (wordis) kirjatükk. Ootame nii lühiromaane, jutustusi, novelle, miniatuure või kasvõi näitekirjandust – stiil ja teema on Sinu vabal valikul. Meie poolt on vaid üks tingimus: antud kirjatükk peab sisaldama mõtteid/ideid jätkusuutlikkusest (erinevad võimalused – nt isiklik, keskkondlik, äriline jne) sest parim idee leiab rakendust uues loodavas jätkusuutlikus arenduses Oxford Park.

Mida me hindame?

Žürii on 4liikmeline. Žürii hindab kirjutise loovust, omanäolisust, ülesehitust, süžeed, karakterite sügavust.

Mis on auhinnaks?

Peale au ja kuulsuse (jah, kuulususe, kuna võitjale korraldatakse pressikonverents ja tal on võimalus seeläbi panna alus oma kirjanduslikule karjäärile) on plaanis välja valida 10 parimat pala, mis avaldatakse kogumikuna, mille tulust 50% läheb võitjale ja ülejäänud 50% jagatakse võrdselt 9 kirjutaja vahel, kelle kirjatükk on raamatus esindatud.

Mida saab sellest Oxford Park’i meeskond?

Loodetavasti saame lugeda tulevase Tammsaare või Koidula esimesi katsetusi J. Kuid lisaks sellele on see osa meie ettevõtte jätkusuutlikkuse kontseptsioonist- toetada Eesti uusi talente.

Tähtis info:

Kirjutamiseks on aega kuni 31.juulini. Sel ajavahemikul, ükskõik millisel kuupäeval, võid saata oma jutu e-posti teel aadressile Info@OxfordPark.ee märksõnaga „Loovkirjanik 2011“.

PS! Konkursil on võimalus osaleda kõigil meie Facebooki fännidel ja kodulehel registreerunutel, vt veel: http://www.oxfordpark.ee/366est.html

Võib-olla peaks ka kätt proovima? Aga siis pean ma ju endale teise nime leidma... Häid nimesoovitusi keegi?

Pakk

Mul on üks huvitav sõbranna. Sõbranna, kes mulle aeg-ajalt kingitusi saadab. Lihtsalt niisama. Ilma põhjuseta. Või mõnikord siiski ka põhjusega? Igatahes seekord ootas mind smartpostis pakike, kus muuhulgas olid ka maailma kõige armsamad pesulõksud. (Naljakas on see, et ma ise olen juba vähemalt kolm-neli kuud hoogu võtnud, et endale roosilised lillepotid valmistada. Siit tulebki välja minu ja sõbranna erinevus. Üks mõtleb, planeerib, kaalub. Teine teeb.)

Tundub, et mu sõbrad-tuttavad-perekond tunnevad mind läbi ja läbi, sest roosimustrilisi asju on mulle veel teisigi kingitud.
(Isegi Ermitaažis oli emme Janekile ühest lauast möödudes öelnud, et usu mind, sellist lauda tahaks Maria endale, järgmisel hetkel nägin roosilise mustriga lauda mina ja õhkasin: "issake, kuidas ma tahaks endale sellist lauda".)

From Russia with love vol 2

Peterburi saabudes oleksime korraga nagu ajas tagasi sattunud. Tegelikult kogesime me 80-aastate olustikku, õhkkonda ka õhtul varietees viibides, aga juba orkester sadamas andis kindlalt märku, et oleme hoopis teise maailma sattunud. Ja teine maailm see tõepoolest oli! Kus mujal võiks näha inimesi, kes peenete taskukoerte asemel karupoegi mööda linna jalutavad?
Kultuurielamus nr 1 - Ermitaaž

Ermitaaž oli tuhat korda haigem kui ma oleks osanud ette kujutada. Täiesti müstiline koht!
Eriti veel minusuguse jaoks, kes ma naudin kõike, mis on seotud losside, suurkujude, ajaloo, kunsti ja muu säärasega. Ermitaaž on hullumeelselt ilus! Kahe tunniga suutsime me endale sisse ahmida vaid killukese sellest, mida majal tegelikult pakkuda oli, aga seegi oli piisav, et tekitada soov tagasi minna ning seal rohkem aega veeta.

Reisisoovitus nr 5:
Kui teil tekib vastupandamatu kiusatus oma vene keele oskused proovile panna ja odavamaid muuseumipileteid hankida, siis ärge saatke ühte vene keelt väga hästi kõnelevat inimest kõigile üheksale pileteid hankima (sellisel juhul soovitakse näha ülejäänud kaheksa passe). Küll aga oleks võinud kõik vene keelt oskavad inimesed katsetada ükshaaval kohalikele mõeldud pileteid soetada. Ja kui olete üliõpilased (nagu meie seltskonna 2 liiget), siis oleks päris taibukas õpilaspilet kaasa võtta, sellisel juhul on muuseumi sissepääs tasuta.
Igatahes üritasime me süsteemi üle kavaldada, aga seekord kavaldas süsteem üle meid! (Samas 400rubla sellise kultuurielamuse eest pole ka sugugi palju.)

Minul tekkis aga vastupandamatu soov paluda Janekil meie tagasihoidliku Ussipesa majapidamise asemel uus vähemalt 287 toaga häärber püsti ajada. Ja kui ta nii palju ei suuda, siis ühes korralikus majas võiks sellegi poolest olemas olla 1 raamatukogutuba, 1 buduaar, 1 banketisaal ning 1 tagasihoidlik sammaste ja marmortrepiga esik;)

Kultuurielamus nr 2 - Храм Спаса на Крови. Särav nagu pühademuna. Rohkem ei olegi vaja öelda!
Reisisoovitus nr 6:
Kui näete kiriku ümbruses imearmsaid ahvipärdikuid, siis kartke nende omanikke, kes need kohe teile kukile ja ja pähe sokutavad. Järgmisel hetkel enne kui olete arugi saanud, et oma multimoblaga klõpsu tegite, olete te pärdikute omanikele "ühe ahvi eest sott, kahe ahvi eest kaks võlgu".

Kultuurielamus nr 3 -Kaasani katedraal, kuhu me sattusime pulmade ajal. Äärmiselt hea ajastus. Turist küll, aga kirikus sees pilti teha ma ei julgenud, kuigi kiusatus oli suuuuuuuuuuuur.

Reisisoovitus nr 6:
Meened ei ole mõtet osta selleks suveniiride laadalt. Kui mina sain oma matrjoška 300 rubla eest, siis suveniirideturul oleks pidanud ma selle eest välja käima 500 rubla. Rinnanõel, mille mina soetasin 1EUR eest, maksis turul 5. Kaptenimütse pakuti alates 200rublast 500rublani. Söögielamus:
Loomulikult oli meie ainus eesmärk leida bistroo/söökla/kohvik/autolavka, kust saaks pelmeene, seljankat ja tšebureke. Mission completed!















Kultuurielamus nr 4,5,6,7,8.... - kogu linn (see tibatilluke protsent, mida me nägime) tervikuna
Loomulikult jõudsime me linnast näha vaid tibatibatillukest osa, kuid seda oli esimeseks korraks ka piisavalt. Ma ei tea, kas rolli mängis ka reisiseltskond, aga ka niisama mööda tänavaid jalutamine oli minu jaoks elamus oma ette. Loomulikult on kahju, et nägemata jäid veel nii mõnedki kohad, aga 1) kõigi jalad olid õhtupoolikuks üsna valusad, villis või väsinud, et me poleks rohkem jõudnudki 2) ega see viimaseks korraks jää.

Äriidee nr 2: Ekstreemreis suguvõsaga tutvumiseks
Nagu öeldud, kui 9 Prangelit saab reisil kokku, on seiklused garanteeritud. Siit ka mõte sellega raha teenida - me hakkame pakkuma ekstreemreise Prangelitega! Kuigi...arvatavasti ei leidu just väga palju inimesi, kes selle eest oleks nõus maksma. Niisiis mõtlesime me kibekiiresti oma äriidee ümber - ekstreemreis (tulevase) suguvõsaga tutvumiseks!
Mõte sai alguse sellest, et tilluke onupoeg varjab meie kõigi eest oma pruuti. Aga kui ta pruudi kunagi peaks välja tooma, siis tuleb ette võtta tutvumisreis suguvõsaga. Kuigi tegelikult pole ka see kõige parem mõte, sest nii võiks tilluke onupoeg elulõpuni naisetuks jääda:)

Konets filma!

(Sain järjekordselt kinnitust faktile, et "Prangelid reisil" on üks lõbusamaid ettevõtmisi ja traditsioone, mis meie peres on. Järgmine kord siis Pariisi?)

Viimane vahepala:
Emme kallal oli "juubelipidustuste" kallal tore lõõpida küll, seniks kuni emme lõpuks ka oma suu lahti tegi ja asjad (jälle) paika pani. "Naerge, naerge," ütles ta rahulikult, "eks ma ootan ära kingituste avamise aja!" Nojah... tegelikult on ta juubel ju alles novembris, aga kuna tegu oli juubelireisiga, siis oleks meil vist pidanud ka kingitus olema? Ahhh...me ise olime ju suurim/parim/meeldejäävam/huvitavam kingitus;)

Vahepalad

Vahepala nr 1:
Mina suutsin loomulikult esitada kõige siiramalt naiivsema küsimuse üldse: "Aga mis merel me siis nüüd sõidame?" Pärast sellise küsimuse esitamist ei jäänudki mul muud üle kui leppida ülejäänud reisi vältel kommentaaridega stiilis "ei tea, kas nüüd oleme juba Põhja-Jäämerele jõudnud või kus me nüüd olemegi".

Vahepala nr 2:
Tilluke Delisa, kes venekeelt väga ei oska, tahtis ka enne reisi oma keeleoskust pisut lihvida, tuletades meelde, kõik venekeelses sõnad ja laused, mis ta koolis õppinud on. Mingil kummalisel põhjusel torkas Joelile pähe lause "ja šivu v pomidore", mille ta tillukesele Delisale selgeks õpetas, väites, et selle lausega on Venemaal kõik uksed avatud. Nii me siis kujutasime ette, kuidas tilluke Delisa passikontrollis püüdlikult "ja šivu v pomidore" ütleb ja mis edasi juhtuda võiks...Üsna värvikas kujutluspilt sai kokku.

Vahepala nr 3:
Emme on hellitavalt saanud endale hüüdnimeks Maffiapealik või Mama Maffia või Füürer, oma nime õigustas ta ka sel reisil, sest: 1) ta ei suuda sekundit ka paigal istuda ilma et ta midagi organiseeriks, üle vaataks, korraldaks, parandaks, muudaks. 2) kui grupis esines erimeelsusi, siis peale seda kui Maffiapealik oli rääkinud, ei kahelnud keegi kordagi, et õige on teha/olla/istuda/astuda nii nagu tema ütles. Kui Maffiapealik otsustas, et jalga tuleb panna teksade asemel lühikesed püksid, siis nii ka tehti. Kui Maffiapealik otsustas, et aeg oleks süüa, siis nii ka tehti. Maffiapealikule ei julgenud keegi vastu hakata! Maffiapealikut kasutati isegi ähvardusena: "kui sa kohe nii ei tee nagu ma ütlen, siis ma lasen emmel seda sulle öelda", "kas sa tahad, et Maffiapealik seda sulle ütleks", "saadame Maffiapealiku..."
(et emme ei solvuks, siis tuleb lisamärkusena mainida, et tema majandamine ja organiseerimine on omamoodi armas. teistmoodi ei kujutakski me teda ette.)

Vahepala nr 4:
Ei lähe mööda ühtegi korda, kus me emmega üksteisest totaalselt mööda ei räägiks ja asjadest valesti aru ei saaks. Kuna meil mõlemal on aga alati õigus, siis lõpeb see enamjaolt sellega, et me mõlemad solvume ja (kasvõi korraks) pisaraid valame. Me ei raiska aega, et selgitada, mida teine mõtles või kuidas asjadest aru sai, selle asemel hakkame me mõlemad hoopis koheselt oma seisukohti kaitsma.
(Pisarate valamine ka kõige pisema tühiasja peale on mulle ilmselgelt geenidega kaasa antud.)

From Russia with love

Kuna emme on ilmselgelt saanud lotopeavõidu (mida ta meie eest osavalt varjata püüab), otsustas ta tavapärase süldilaua asemel oma 50.juubeli puhul Prangelite suguvõsa Peterburi reisile kutsuda. Mis sellest, et sünnipäev tegelikult alles novembris toimub. (Loodetavasti suudab ta sügiseks selle reisi ära unustada ja kutsub meid tavapärase süldilaua korraldamise asemel näiteks Pariisi.)
Aga tagasi selle nädalavahetuse juurde...kui kokku saab 9 Prangelit, pole vist raske arvata, et seiklused ja lõbusad vahejuhtumid algavad juba esimest hetkest.
Reisisoovitus nr 1:
Kui reisiseltskond jaguneb kaheks, kellest üks seltskond otsustab minna kinno (nagu hiljem selgus, magama) ja teine päikeselises pargis pikniku pidada, siis on üsna taibukas enne kindlaks teha, kelle kätte jäi pagasikapi võti, kus asuvad kotid hommikusöögiks valmis meisterdatud võileibade ja veiniga. Võtmest ei ole kasu seltskonnal, kes otsustab kinno minna. Küll aga võiks sellest kasu olla seltskonnal, kes tahaks piknikku pidada. Pikniku asemel sai pikniku seltskond endale selle reisi esimese pomšipäevituse.

Reisisoovitus nr 2:
Kui te kardate paaniliselt linde (nagu mina), siis ei ole kõige loogilisem koht pirukate söömiseks mere ääres, kus tiirutab hordide viisi kajakaid. Sest uskuge mind nii nagu üks kajakas märkas mu pirukat, kutsus ta sinna kohale kõik oma Helsingis resideeruvad sõbrad ja sugulased, kes ühtmoodi näljaselt meid RÜNDAMA hakkasid. Janekil ja teistel oli nalja nabani, kui ma kiljudes mööda teeservi hiilides esimese ettejuhtuva sisehooneni jõuda üritasin. Ilmselt oli nalja nabani ka kõigil neil helsinglastel, kes seda pealt juhtusid nägema- kindlasti arvasid nad, et see kummalisi liigutusi tegev kiljuv naisterahvas on kas maagilisi seeni söönud või lihtsalt hull. Kui te olete Hitchcock'i linnu-filmi näinud, kus isegi süütunanäivad varblased mõrtsukateks muutusid, saate te aru, et mu hirm pole ilmaasjata. Ei aidanud ka Janeki nõuanne: "Ära siis vaata selliseid filme!" Selliseks nõuandeks on ju hilja KUI ma juba olen filmi näinud ja tean, mismoodi linnud mõtlevad.
Reisisoovitus nr 3:
Tehke endale selgeks liiklusmärkide tähendused;)
Lisaks paljudele niisama headele ideedele, tekkis meil reisi jooksul ka mitu head äriideed.
Äriidee nr 1: Tillukese Delisa nuhikoolitus
Samal ajal kui onupoeg laevas magas (noore inimesena oli ta laupäeva hommikul laekunud koju alles kell 3, reis juubelipidustustele algas aga juba kella kuuest), otsustasime me onupoja telefonist leida infot tema salapärase pruudi kohta. Kui 70% meist vaatas laual lebavat Iphone'i nagu ilmaimet ja 10% viisakusest loobus lapse taga nuhkimisest, võttis tilluke Delisa ohjad oma kätte. Minutite jooksul oli tal tehtud statistika , millise nimega tüdrukutele oli tehtud kõige rohkem kõnesid, millise nimega tüdruk oli kõige rohkem helistanud jne jne. Siit tuli meil ka äriidee, mis on suunatud kõigile armukadedatele meestele ja naistele, kes tahaks oma kaasade järgi nuhkida, aga jäävad lihtsalt jänni. Tilluke Delisa hakkab läbi viima peepvainulike koolitusi: "ja nüüd, võtame kõik koos energiliselt kätte kaaslase telefoni, teeme lahti kõneregistri, ettevaatlikult, meil on aega 3 minutit, ja vahepeal väike virgutav võimlemine, näpud soojaks, näpud soojaks, näpud soojaks ja siis edasi raskemale levelile..."
Reisisoovitus nr 4 - kõige olulisem soovitus!
KUI te tahate Peterburi kruiisile (kohapeal tarbimiseks) kaasa võtta "kärakakohvrit", (nagu pildil olev punane kohver) siis loobuge sellest ideest. Kärakas võetakse laevale minnes lihtsalt ära! Tõsi, hommikul antakse see talongi vastu küll tagasi, aga kärakakohvril pole tegelikult ka väga suurt mõtet, sest alkoholihinnad on Venemaal ja ka laevas küll müstiliselt madalad (võrreldes näiteks korraliku kohvi hinnaga, 1L rummi maksis juba laevas nt 3.50EUR). Kõige iroonilisem on ka see, et "kärakakohver" sattus meie reisi kõige noorema liikme kätte, kes ülejäänud reisi vältel oli turvameeste kõrgendatud järelvalve all.
Kui teil siiski on soov alkoholi kaasa võtta, siis otsustage tetrapaki kasuks, mis on kohvrisse pakitud riiete vahele, sest see oli ainuke alkohol, mis turvakontrollist ilma mingi probleemita läbi läheb.
Kui me arvasime, et me olime ainukesed, kes kärakakakohvriga "vahele jäid", siis nii see küll ei olnud nagu juuresolevalt pildilt näha. Neid, kes olid otsustanud Venemaalt odavat alkoholi kaasa osta, oli tunduvalt rohkem kui 9liikmeline Prangeliteklann.


(JÄTKUB. Kultuursemalt.)

Tänane Norra

Norras asju ajades olen ma harjunud, et telefoni ootejärjekorras tuleb KAUA oodata, et mind suunatakse aina edasi ja edasi, nii et ma saan oma juttu 1-2-7-3 korda erinevatele inimestele korrata. Täna jõudis telefoni järjekorras ootamine minu jaoks uuele tasemele.
1. Helistades asutusse A kuulasin ma kannatlikult ära norrakeelse, inglisekeelse ja poolakeelse sissejuhatuse, lasin end automaatvastajal edasi suunata, ootasin kutsuvat tooni ja sain lõpuks automaatvastuse: "Täna oleme me suletud". (Ilus ilm, kes see ikka tahab tööl olla?)
Kas ei oleks loogiline, et see oleks olnud esimene lause?

2. Asutusse B helistamine võttis aga telefonijärjekorras ootamises peavõidu. Helistasin, kuulasin ära viisaka sissejuhatuse ja siis... "Kõik meie teenindajad on hetkel hõivatud, oled järjekorras number 88." What? Mis see tähendab? Ei saa ju olla, et 87 inimest on enne mind ootel, mõtlesin ma naiivselt. Pool minutit hiljem kuulsin ma uut lauset - "kõik meie teenindajad on hetkel hõivatud, oled järjekorras 86" - mis viis kahtlused. Mis mul siis üle jäi kui ootama hakata. 84, 79, 77, 65, 58, 52, 52, 52, 52....Vahepeal teavitati mind ja ülejäänud ootajaid viisakalt mitu teenindajat on juurde tulnud või ära läinud. 12, 10, 9, 8, 12, 11... Ja nagu rusikareegel, nii kui kell 11 sai ning algas lõuna, langes teenindajate arv koheselt 6ni, isegi 5ni. (Muidugi, sööma ju peab! Mis sellest, et reedene tööpäev kestab vaid kolmeni ja sedagi ametlikult, sest nii palju kui mina aru olen saanud, siis suur osa norrakaid pärast lõunat enam tööle tagasi ei lähegi:D)
44. kohast ma kaugemale ei jõudnud. Sest mu telefon sai tühjaks!
Nüüd ma ei saagi teada, kas ma oleksin vastuseks saanud "palun vaadake meie kodulehte" või "peate pöörduma ametisse A, B, C, D, E, Y"? Või oleks ma oma küsimustele tõesti vastused saanud?
Peaks vist meilisaatmist katsetama.

Tegelikult võiks tänast päeva siiski juba edukaks nimetada, sest ma sain teada, et 1)Norra ei nõua EORI-numbrit* 2) teleskooplaadurit ei tohi kasutada inimeste tõstmiseks.

*Seevastu aga oli seda ikkagi vaja Eesti tolli jaoks:D

Minu Norra uued tuuled

Kas te olete proovinud Norras asju ajada? Kui teile peaks meeldima hallid juuksed, siis soovitan soojalt erinevate norra ametiasutustega suhtlemist proovida. Hallid juuksed ja nii mõnedki söödud närvid on garanteeritud.
1. käisin ma ühes asutuses (nimetame seda asutuseks A) koha peal, et oma küsimustele vastuseid saada. Esimese hooga soovitati mulle muidugi kodulehtedelt infot otsida. Pärast kahetunnist ootamist ei olnud ma selle vastusega nõus ja keeldusin lahkumast enne kui saan vastused. Vastused ma sain. Kuigi ikkagi suunati mind ka ühe teise ameti poole, (nimetame seda asutuseks B) kes väidetavalt asjadega sügavuti tegelevad.
2. võtsin ma ühendust asutusega B, kes rääkis TÄPSELT VASTUPIDIST juttu asutusele A. Ja väitis, et pean kindlasti võtma ka ühendust järgmise asutusega (asutus C), kes asjadega veel rohkem sügavuti tegelevad.
Nüüd ma ei saagi aru, kelle juttu ma siis uskuma peaksin? Millisel asutusel on õigus? Kas ma pean pöörduma kõigi kolme asutuse poole või piisab vaid asutusest A? Või B? Või C?
3. võtsin ma ühendust asutusega, mis tegeleb töökeskkonna ja muu sellisega, et saada vastus järgmistele küsimustele. Esiteks ootasin ma telefoni otsas ca 25 minutit, et üldse kellegi jutule saada (mis iseenesest mind enam ei üldse ei üllata. Ootamisega olen ma Norra puhul juba harjunud!) ja esimeseks vastuseks sain ma otseloomulikult vaadake meie kodulehelt, seal peaks info olemas olema ja siis vaadakelisaks ka kodulehte blablablabla.no.
Ehk siis...ükskõik kuhu ma ka ei helistaks ja kellelt infot ei küsiks, suunatakse mind ikka kellegi teise juurde edasi, soovitatakse kodulehelt või seadustest uurida või isegi katkestakse kõne ära (okei ma usun, et tegelikult oli see mingi tehniline aps, aga ikkagi...kõne katkes kohe pärast seda kui ma olin ära kuulanud: "poolakeelse info saamiseks vajutage nr9" ).
4. olen ma erinevates küsimustes helistanud veel vähemalt 4 asutusse ja pidanud igas kohas oma jutu algusest lõpuni vähemalt 3 korda uuesti rääkima, sest otseloomulikult on esimene loogiline vastus "oodake, ma suunan teid kohe edasi..."
Kõik on küsimuste esitamisest kuidagi häiritud (ja lausa hirmunud kui ma oma küsimustega füüsiliselt kohale ilmusin ja keeldusin leppimast "vaadake kodulehelt"-vastusega). Mul on juba tunne nagu oleks teisel pool telefoni tötskääbused, kes omavahel arutavad: "mis jaoks ta niimoodi helistab? misjaoks? misjaoks ta niimoodi teeb? misjaoks?"

Uma-Betty-Chloe-Twitter-Frida-Lotte

Enne kui me jõudsimegi kutsika nime suhtes üksmeelele jõuda, leidis põnn endale uue kodu. Tuleb ausalt tunnistada, et hoolimata näritud kätest, jalgadest, diivanist, parketist, sussidest mõtlesime me ikka tükk aega, kas anda kutsikas ära või mitte. Pole ka ime, kui vaadata neid süütuid kutsikasilmi. Eks me nende silmade pärast kõik vallatused talle andeks andsimegi.
Kahju oli küll temast loobuda, aga vähemalt on meil hea meel, et ta leidis uue ja hea kodu meeldivate inimeste juures, kus ta pättuste tegemist jätkab. Koertüdruk. Võib-olla selle pärast ta uues kodus Lotte nimeks saigi:)

Hitler vihastab e-riigi peale

Ilusat 17.maid!

Ønsker dere alle en fin dag i dag (og håper at værgudene viser litt nåde).

Gratulerer med dagen ♥

(Foto: Jordbærpiken)

(Foto:Stylzimo)

Täna on Norras see päev. Päev, kui kõik rahvustunde kindlustamiseks palavikuliselt triigivad sirgeks rahvariide pluuside varrukaid, kastavad suvelilli ja pugivad rømmegrøt'i lipuvärvides kaunistatud lõunalauas (jumal hoidku selle eest, kui punasinised salvrätikud peaks laualt puudu olema!) .

Ha en strålende feiring av 17. mai!

Tartu-ANNA-Tallinn

Arvatavasti võiks ma möödunud nädalavahetuse sündmustest raamatu kirjutada. Võib-olla peakski? Igatahes viimane peatükk räägiks meie "armast" Ruudolfist, kes tähelepanu pälvimiseks otsustas JÄLLE tsirkust teha.
Janek tegi ettepaneku teha väikene kohvipaus. Onu Indreku ettepanekul tegime pausi Annas, sest kujutate ette, ta ei olnud kunagi Annas käinud, st seal peatunud. Tema, kes Tallinn-Tartu maanteel teab igat küla ja on läbi seigelnud kõige kummalisematest paikadest! Mõeldud-tehtud. Kohv joodud ja jäätised söödud, tahtsime edasi liikuma hakata. Indrekul oli oluline jõuda koju hokifinaaliks ja mina tahtsin Superstaari-saadet näha. Olukord tundus olevat kontrolli all. Kuni Janek üritas Ruudolfit käivitada.
Ruudolf keeldus. Keeldus kohe nii, et ei teinud MITTE ÜHTEGI piiksu. Ei andnud mitte kõige vähematki lootust liikuma saamiseks. Mitte kõige vähematki! Nagu halb unenägu. Proovisime hea ja halvaga, aga Ruudolfil ei olnud meie ponnistustest sooja ega külma. Ruudolf seisis tummalt edasi.
Äkki on viga akus, mõtlesime me naiivselt ja kutsusime appi Indreku lähedal elava sõbra.
Loomulikult olime me naiivsed olnud. Ruudolfit nii lihtsalt ei parandanud. Järgmiseks pakkus Janek välja ainukese mõeldava lahenduse - autoabi. Ma ei tahtnud mõeldagi, mis see maksma võiks minna, aga muud varianti ei tundunud ka enam olema. Pidime leppima teadmisega, et rahakotist tuleb välja käia 22EUR+ iga järgmine 15min 12EUR. Ilma garantiita, et auto tööle saab.
Autoabi saabus üsna kiiresti. Naiivselt lootsime me, et oleme pääsenud. Liiga naiivselt. Ruudolf ei teinud ka nüüd teist nägu ega häält, seisis ikka tummalt edasi. Õnneks oli kogu traagika juures ka midagi positiivset - tänu kaskole ei läinud see üritus meile midagi maksma:) Aga see oli ka kogu positiivne külg. Me olime ikka Annal. Katkise Ruudolfiga. Nüüd tuli tellida Tallinnast puksiir.
Algas ootamine. Kell hakkas saama 10. Külm hakkas ka juba. Sest loomulikult olime me riides nagu Londoni suvitajad. Ainult mina olin mingil veidral põhjusel Tartust selga haaranud Tillukese Delisa jope. Justkui oleks ma teadnud, et seda läheb vaja.
Puksiir oli küll tellitud ja Ruudolf Annale jäämisest päästetud, aga see ei päästnud ju veel meid. Meie pidime ka kuidagi Annalt minema saama. Moonika oli nõus meile järele tulema, aga ka selles loos oli oma konks. Tema autos oli vaid üks koht! Seega, Indrek ja Ruudolf olid päästetud. Aga meie Janekiga?
Ega's midagi, jalule tuli ajada ka onupoeg, et too kibekiirelt mõnelt sõbralt ühe rohkem kui kahe istmekohaga auto organiseeriks, et meid Janekiga Annale jäämisest päästa. Algas jälle ootamine. Nüüd juba kolmekordne ootamine. Puksiir oli hakanud Tallinnast liikuma. Vaja oli, et ka meie transport puksiiriga samal ajal jõuaks. Väljas ootamine ei tundunud kuigi ahvatlev.
Nii me siis järgmised 1,5 tundi ootasime:



Kõige esimesena saabus kaua oodatud puksiir, kes jonnaka Ruudolfi minema vedas.

Nüüd seisime me oma kimpsude-komspudega kolmekesi kesest pimedat Annat. Täielik vaikus. Vaid meie kolm.

PS: Pange tähele lilli Indreku käes. Vanaisa oli need Moonikale saatnud ja olgugi et pärast 1,5- tunnist autosõitu ja 3tunnist ootamist olid need juba üsna närtsinud, lubas Indrek need Moonikale pidulikult üle anda. Nii nagu vanaisa oli käskinud.

Õnneks saabus vähemalt esimene inimeste autoabi enne kui jõudsime surnuks külmuda.
Ja me saime soojas kuudis järgmist transporti oodata. (üsna sürreaalne kogemus, nagu oleks meid politseiauto kongi pistetud - nüüd me siis teame, mis tunne see on. sest ma eeldan/usun/ tunnen/loodan, et päriselt ei tohiks leiduda küll ühtegi põhjust politseiauto kongi sattumiseks.)

Veerand tundi hiljem saabus ka teine päästeingel. Kõigest 4 tundi hiljem saime me lõpuks ometi Annalt liikuma.
Üks on igatahes selge - Ruudolfiga sõites ei tohi peatustega riskida. Tuleb ühe jutiga punktist A punkti B sõita. Sest mitte kunagi ei või teada, mis Ruudolfil jälle pähe lööb. Aga Anna jääb meile vist küll päris hästi meelde... Kas ma seal kunagi enam peatust teha tahan on muidugi omaette küsimus.
Pool kaks olime me õnnelikult kodus. Tartust Tallinna sõit võttis aega KÕIGEST seitse tundi. Nagu oleks hobuvankriga tulnud. Või Lada'ga.

Nüüd jääb vaid oodata vastust autoremondist. Eelnevate remondiarvete järgi ennustades ei tasu vist midagi lillelist oodata. Ehk siis ... kallid telefoni-, interneti-, elektripakkujad ja prügivedajad, ärge see kuu pahandage, kui mõni teie poolt esitatud arve maksmata jääb. Nice! Go Ruudolf!