Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Ehk eelmise nädala kolmapäevast kui ma Tartus arstil käisin. Ilma pikemalt detailidesse laskumata võin öelda, et see oli mu elu üks ebameeldivamaid kogemusi. Arst ise oli tore, aga protseduur ja sellele järgnev...
Siit ka väike soovitus arstidele - ärge kasutage ühes lauses sõnu "ilmselt", "healoomuline" ja "juhul kui", sest isegi kui see lihtsalt on halb sõnavalik, paneb see paratamatult veidike kukalt kratsima ja mõtlema, aga mis siis, kui...
Ülejäänud eelmise nädala tööpäevad veetsin ma
Casa De La Prangelis "taastusravil". Et ma kedagi ilmaasjata oma arstilkäikude ja taastusravi jutuga ära ei ehmataks, siis tegelikult võtsin ma lihtsalt paar päeva puhkust, sest tundus olevat totakas sõita tagasi Tallinnasse, et siis jälle uuesti tagasi Tartusse sõita. Mugav nagu ma olen, ei viitsinud ma Tartus suurt midagi asjalikku teha, vaid lihtsalt vedelesin teleka ees. Vaatasin "Vapraid ja ilusaid" ja muud sarnast, mida muidu tööpäeviti vaadata ei saa. Isegi igav hakkas, aga vaatamata sellele ei vaevunud ma end majast välja vedama, vaid lihtsalt olin. Nautisin vaikust ja rahu. Täpselt nagu taastusravil:) Ühtlasi olin ma ka 48h internetita ja saan jälle ühe punkti oma 101-nimekirjast maha tõmmata.
Main event ehk emme 50. juubel jõudis kätte laupäeval. Me oleme nii umbes kolm aastat kuulnud, kuidas ta räägib kui tore oleks kui tal kiiktool oleks. Niisiis mõtlesime me terve suguvõsaga, et seekord ei kingi me talle midagi praktilist (nt viimast EE-d), vaid kiiktooli. Tuleb öelda, et kiiktooli leidmine mööblipoodidest e i o l e lihtne ülesanne, sest neid lihtsalt p o l e. Väga palju see tähendab. Lõpuks õnnestus meil tillukese Delisaga ühest poest sobiv siiski leida, emme maha raputada (ta pidi ju kogu aeg teadma, kuhu me nüüd läheme, nagu sellest poleks piisanud, et ta igale poole kogu aeg kaasa tahtis tulla. Püüa siis sellise eest midagi saladuses hoida) ja tool laupäevani ära peita.
Naabrinaisega sai kokku lepitud, et laupäeva õhtul kui nad emmega laulmast tulevad, annab ta meile teada, et me saaksime koos kiiktooliga ka väikese üllatusmomendi tekitada. Siinkohal on aus ära mainida, et üllatused ei tule meie peres just eriti hästi välja. V ä l j a a r v a t u d see kord!
Muidugi ei läinud seegi üllatus kerge viperuseta, sest esimese auto peale, mis Casa De La Prangelite maja läheduses peatus, kisendas tilluke Delisa üle maja "tulevad". Nagu peata kanad jooksime me igaüks erisuunas kuhugi õue peitu. Aga no palju seal õues neid peidukohti on. Raagus õunapuud ja koerakuut. Algas uus paaniline jooks teise korruse rõdule. Ja siis saabus vaikus. Kedagi ei tulnud. Külmetasime kõik kambakesi rõdul ja ootasime hiirvaikselt. Ikka ei midagi. Me olime ära unustanud, et selles tänavas elab veel teisigi inimesi, kes ka võivad autoga sõita. Algas uus ootamine. Et mitte täiesti ära külmetada, olime me pärast veidike organiseerimata peaproovi kavalamad. Osa meist luuras vanaema toa kardinate vahelt, osa piilus vannitoaaknast, ülejäänud olid stardivalmis, et seekord organiseeritumalt rõdule joosta. Kui lõpuks õige auto saabus, olime me kõik nii elevil, et kõige keerulisem oli hiirvaikselt rõdul oodata. Iga pisemgi asi ajas itsitama. Nagu kari väikeseid lapsi kõõlusime me pimedas rõdul ja ootasime. Enne kingituse rõdule toimetamist olime me väikesed kihlveod ka sõlminud emme reaktsiooni kohta. Valikus olid: 1) Hakkab nutma 2) hakkab pahandama, et mis te kulutasite 3) hakkab nutma ja pahandama 4) vihastab, et me ta teeküünlad rõdule oleme tassinud ja ilmselt neid otsides ka sahtlid pahupidi keeranud. Kihlveo kaotasime me kõik! Ta jäi hoopis sõnatuks.
Ma oleks tegelikult ka jäänud, sest üllatus tuli meil esimest korda elus tõesti hästi välja.
Edasi läks kõik
Casa De La Prangeli maja väljakujunenud reeglite järgi. 1) oimetuks söömine 2) mehed sauna 3) naised kamina ette pläkutama 4) mehed kangemat kraami jooma 5) naised naistejooke jooma.
Same procedure as every year! Aga.... üllatused ei olnud veel lõppenud.
Mingi hetk ootas maja ees limusiin, mis "kõrges eas" juubilari kaaskonnaga klubisse viis. Kõige veidram kogu selle asja juures oli see, et m i t t e k e e g i meist ei olnud piduriietes, aga see ei lugenud. Kõik pidid kaasa minema! Nii leidiski näiteks naabrinaine end korraga "Rucanori" tuhvlites ööklubi eest. Päris naljakas! (Õnneks tõi autojuht ta kenasti siiski koju tagasi ja samal ajal kui suurem seltskond vabaajariietuses paariks tunniks ööklubisse jäi, jätkas pisem seltskond kodus kamina ees pläkutamist)
Ööklubi seltskond saabus koju mõned tunnid hiljem. Vallatud ja ülevoolavas tujus. Ainult minu mees oli kadunud. Temaoli otsustanud peole jääda. Nojah tal oli teiste meeste ees eelis. Teistel meestel olid naised, kes oma mehed koju tirisid, kaasas, aga minu oma kasutas ära olukorra, et ta üksi oli. Mina ei tea, kuidas või miks, suutis ta endale külge pookida Padari ja jumal teab veel kelle või end nende külge pookida, igatahes laekus ta koju kell seitse järgmisel hommikul. Ülevoolavas tujus ja üllatunud, et me i k k a veel kamina ees diivanil istume, kuigi me ei istunud diivanil i k k a veel, vaid j u b a, olles ära joonud j u b a esimesed hommikukohvid. Isegi taignarullid ja pannid olid omal kohal, mitte salaja diivanipadja taha peidetud, et need siis õigel hetkel välja haarata;)
Ajalugu on näidanud, et meie perekonna (vähemalt selle aastased) juubelid mööduvad tõsiste pidustustega. Kõige pealt minu 30, nüüd emme 50. Mida suurem number seda meeldejäävam
show. Ma ei taha mõeldagi, milliseks kujuneb vanaema 80;)
Mul on arvutis 42 uut filmi, 162 osa Tommy ja Jerry multikaid ja uusi "Kaks ja pool meest" osasid nii palju kui neid üldse juba olemas on. Täiesti hullumeelne olukord. Mul on tunne, et ma peaksin puhkuse võtma, et kõik filmid vaadatud saaks. Koristamine ja söögitegemine tuleb vist mõneks ajaks ära jätta ning kohe pärast tööd filme vaatama hakata.
