Nädalavahetus on läbi...

Eelmisel nädalal olin ma veidike kurb, ühe eitava vastuse pärast. Ma olin lootnud ja oodanud ja olin elevil. Ometigi läks asi teisiti ja ma olin kurb. Lihtsalt kurb. Isegi kirjutada ei tahtnud. Siis aga läks kurbus üle. Ma hakkasin mõtlema, et see ei aita ju ja võib-olla ei olnud vaid hetkel õige aeg. Lootus sureb viimasena.

Reede tõi endaga kaasa Tiia sünnipäeva. Ma võtsin õhtusteks pidustusteks välja puhkamiseks lausa töölt vaba päeva. Tegelikult tundsin ma küll, et vajan Norrast pisikest puhkust, aga palju põnevam on öelda, et see oli Tiia pidustuste ettevalmistuseks. Mis ei ole iseenesest ka vale, sest tagasihoidlikuks sünnipäevakingiks tahtsin ma proovida järgi meisterdada ühe vahva idee, mille ma netist leidsin.

Tulemus on selline:
(Emme muidugi arvas, et ma hakkan hulluks minema, et m i n a olen igasugu "veidraid asju" meisterdama hakanud. Võib-olla olengi. Me ju teame, et geeniuse ja hullu vahel on õhkõrn piir;)

On kaks sünnipäeva, mis aastast aastasse korduvad sama stsenaariumi järgi. Roosi sünnipäev, kus me ennast lihtsalt oimetuks sööme, sest kuuele inimesele on seal alati laud kaetud justkui ootaks ta kohale 60 inimest. Ja Tiia sünnipäev, millele järgneb a l a t i vähemal või rohkemal määral ...unine teleka vahtimise päev (kustume seda päeva viisakalt niimoodi).

Laupäeva hommikul olin ma nõus Tiia maha lööma, sest kui ma lõpuks kell 12 üles tõusin, olin ma nagu Janeki isiklik Kukumägi. Juuksed harali igas võimalikus suunas ja nägu paistes. Ilmselt olin ma kohe kui mu pea patja puudutas nii ka sinna magama vajunud ning kuna ma magan kõhuli siis oli üks mu suurtest põskedest vasaku silma ette vajunud nii et see mind Kukumäeks oli moondanud.

Selliste päevade juures on üks s u u r pluss - Janek on siis see, kes süüa teeb ja poes käib ja laseb oma väsinud naisel teleka ees vedeleda ning filme vaadata. (Seekord oli kavas "Harry Potter ja saladuste kamber".)
Ainuke miinus selle päeva juures oli, et kui Janeki ema ja õde külla tulid (mis iseenesest on otseloomulikult pluss) leidsid nad diivanilt ees vedelemas pleedi alla pugenud nais-Kuku. Eriliselt särava Janeki õe kõrval ei saa ma just öelda, et ma end kõikse paremini tundsin, aga pole hullu...Ikka juhtub. Ja peamine on oskus enda üle naerda. Kõva häälega!

Nii me kogu perega teleka ees laupäevase päeva maha magasime.

Enne kui arugi saime oli vastukaaluks tegevusetule laupäevale õhtusse jõudnud tegus pühapäev. (Ma tean nüüd ka, mis mulle pühapäevad eriti meeldivad. See on nimelt ainuke nädalapäev, kui meie kodu on säravpuhas, lõhnab õues värske õhu käes kuivanud pesu järgi!) Ma jõudsin end otseloomulikult ka siniseks vihastada Birgit Õigemeele edasijõudmise üle laulusaates. Tantsusaateni me seekord ei jõudnudki. Kellakeeramise värk.

Kuid nii veider kui see ka pole, tundsin ma end üle pika aja esmaspäevaks välja puhanuna.

Tõeliselt väljapuhanuna! Et minna vapralt vastu uutele Norra imedele...

One of these moments

You smile when you feel like crying,
you act like you're okay, when you're falling apart inside

and you let it go.
You move on, because there's nothing else you can do...

Tõestus sellest, et elu ON kolinud Facebook'i

Ma olen veidike halb tähtpäevade ja sünnipäevade meelespidaja. Juba pikemat aega pean ma plaani teha valmis sünnipäevade kalender, et ei peaks kogu aeg mõtlema, et kas oli 14. või 15. september, 25. või 26. oktoober, 10. juuni või 10. juuli.... Loomulikult on kalender siiamaani tegemata, kuigi šabloon on juba täitsa olemas. Ja nii ma neid sünnipäevi unustangi.

Õnneks tuleb suurema osa ajast FB appi ja mul õnnestub siiski sünnipäevalastele õigel päeval õnne soovida. Aga...mis juhtub siis kui üks päev FB-sse ei satu? Sest sa oled parasjagu "liftisõidul"? Noh siis juhtub see, mis juhtuma pidi. Läkski õigel päeval meelest jälle üks sünnipäev.

Ma siis nüüd püüan oma hajameelsust k u i d a g i heastada ja soovin ühele valge habemega sõbrale (ei ole kusjuures jõuluvana, kuigi on mind nii palju aidanud, et mul on vahepeal tekkinud kõhklused/kahtlused, et aga äkki ongi p ä r i s jõuluvana:D)

PALJU ÕNNE!

Birthdays are good for you. Statistics show that the people who have the most live the longest.

Liftiga tulevikku

Käisin täna "liftiga tulevikus" ehk EASi koostööpäeval ja sain teada....

...et ma olen geenius!

Üsna mitmed ettevõtted puudutasid oma ettekannetes ka Norra turgu ja üllatus-üllatus välja tulid t ä p s e l t samad probleemid, mis minugi juukseid halliks ajavad.
Ma sain kinnitust sellele, et asi pole karvavõrdki minud, et ma ei teaks, mida ma teen või teeksin asju valesti, vaid lihtsalt Norra turu eripäras. Kõige markantsem näide sellest imelisest eripärast on see, et sain kokku liftiga tulevikku sõites kokku inimesega, kellega ma pole kokku puutunud neli aastat. Minu aeg seal ettevõttes sai otsa. Nüüd siis andis ta mulle teada, et paar päeva tagasi tuli nende ettevõttele Norra pangast kiri, et nad sulgevad ettevõtte kaardi, mis on minu nimel. Kaardi, mis tegelikult sai ümber tehtud teise inimese nimele ning mida ka kasutatakse. Ainult mina ei kasuta seda juba neli aastat. Norra pank tegi selle avastuse alles nüüd. N e l i aastat hiljem! (on vist liiast mainida, et tookord said kõik minu volitused lõpetatud ja ümber vormistatud.)

Selle inimese/ettevõtte ettekandest meeldisid mulle eriti kaks väidet, mis peavad Norra turu puhul 100% paika.

1) Ka faks on sidevahend. Norras (ja Rootsis) käib suurem osa suhtlusest faksi teel.
2) Norra turule sisenejal peab olema h a i g l a s l i k usk oma ettevõtmisesse.

Ühe teise ettevõtte Norrateemalisest ettekandest sain ma aga kinnitust, et Norra (maksu)seadustest läbi närimine, arusaamine ja õigesti toimine on eriliselt keerukas, segadust tekitav ja ainuke võimalus sellest kõigest aru saada, on sisse osta konsultatsiooniteenus, sest ükski nö tavainimene ei saa sellega üksi hakkama. (keelt oskamata võiks selle lausa nimetada mission impossible'ks.)

Mõlemast (ja tegelikult ka kõigist teistest) ettekandest tuli välja, et selleks, et olla edukas tuleb tunda oma turgu ja osata kohalikku keelt (selleks ei pea tõepoolest olema filoloog, aga keel tuleb selgeks saada). Mitte et ka see mulle üllatusena oleks tulnud, aga seda oli hea kuulda.

Ehk siis tänu teise ettevõtte ettekandele saingi ma teada, et olen lihtsalt geenius. Või siis, nagu mu eesmärgiks on alati olnud, olla mingi valdkonna spetsialist. Ma võin ilma liialdamata öelda, et minust on kujunemas Norra eksportturu spetsialist, sest:

1) ma tunnen turgu, ma tunnen norrakate suhtumist, käitumisharjumusi, tavasid... Ma tean norrakaid;
2) ma valdan kohalikku keelt (ja enam mitte vaid koolis õpitud "kuidas sul läheb?" tasemel, vaid ma saan aru, mida tähendavad ka erinevad lühendid, mida norrakad nii armastavad - VO, HVO, HMS, BHT, IA, ARK, IK....);
3) ma oskan Norra turule müüa, saada potenTsiaalsete klientidega kontakti ning seda hoida;
4) ma tean rutiine, mis välismaine ettevõte peab läbi tegema, et üleüldse Norras tööd teha (uue lühendid - RF1199, SFU, Brreg, NUF);
5) ma tean teatud sektoris kehtivaid reegleid ja norme;
6) ma tean, mis Norra kliendi jaoks on oluline ja millistele tingimustele, mis kvaliteediga peab toode/teenus olema;

ja nagu sellest veel ei piisaks

7) olen ma endale selgeks teinud, nii palju kui see üldse ilma professionaalse abita (ja jätame siin infotelefonid, infokeskused ja muu sellise jama kõrvale, sest seal töötavad inimesed ei tea ise ka, kuidas asjad täpselt käivad) üldse võimalik on, Norra maksusüsteemi. Mitte et ma sellest ikka veel täpselt aru saaks;
8) olen ma endale selgeks tegemas seadusandlust, mis üht valdkonda reguleerib, et saaks endale taotleda "õiguse oma töö eest vastutada".

Kaks viimast punkti on sellised, millega mulle teadaolevalt mitte ükski Norra turul tegutsev ettevõte omal jõul ei tegele. Või siis, et vaid üks inimene tegeleb selle kõigega. Mina tegelen. Ja kui nüüd veel juurde panna fakt kui palju sõna otseses mõttes haiglaslikku tahtejõudu ja ärgem unustagem aega (sest kõik toimub Norras "homme") see kõik võtab, siis võin ma end pidada tõeliseks kangelaseks, et pole veel Paldiski maanteele pehmesse tuppa sattunud. Üks inimene, kes kõike seda, mida Norra turul tegutsemiseks vaja on, hallata püüab, on ilmselgelt kas hull või vähemalt sinna poole suundumas. Vist Dali* oli see, kes ütles, et hullu ja geeniuse vahel on vaid õhkõrn piir?

Niisiis jõuame me jälle kord tagasi sinna, kust ma alustasin. Ma olen geenius! Või hull?

*Andke mulle andeks kui puuse panin, sest kuigi kunstiajalugu õppinuna (ja "veidike üleõppinud kunstnikuhingega tibina" võiksin/peaksin ma selliseid asju teadma, aga viimasel ajal on mu "hobideks" olnud erinevad Norra seadused.

L i f t i g a t u l e v i k k u!

Nummimeeter põhja...NOT

Mul on tõeliselt kopp ees Birgit Õigemeelest, Koit Toomest ja Getter Jaanist. Mitte et ma mingi arvamusliider oleks ja see statement kedagi üldse kottima peaks, aga kus ma siis veel oma arvamust avaldan kui mitte oma blogis.
Alustame Birgit Õigemeelest ja laulusaatest. Eilne Spice Girlsi laul oli ju lihtsalt k o h u t a v! Samas oli aga juba ette teada, et välja langeb seekord Toomas Lunge, sest ta oli ainuke veel saatesse alles jäänud "vanainimene". Selgem kui seebivesi, et ükskõik k u i halvasti Birgit Õigemeel ka ei laulaks, hääletavad fännid ikkagi tema poolt, sest ta on ju nii armas. Mis sellest, et ilmselt ei oska ta laulda ühtegi teist žanri peale ballaadide. Eks?
Tartul, Pärnul ja Otepääl polnud juba eos mitte mingit šanssigi laulupealinna tiitlit võita, sest kui kõrvuti on võistlema pandud "superstaarid" ja "vanainimesed", siis on tulemus teada. Okei, Toomas Lunge pani ka lauluvalikuga päris korralikult puusse eile, aga... juba jonni pärast, et me oleme andnud hääle Birgit Õigemeele vastu, hääletas meie perekond eile Tartu poolt. (Salaja sees ikka lootsime, et no äkki ikka...)
Ma võin kihla vedada, et laulupealinna saate võidab alati nii nummi Birgit, kes finaali läheb Koit Toomega, sest "žürii" lihtsalt valib ta automaatselt teiseks finalistiks. Finaaliks võiks ženja Fokin vähemalt Koit Toome stiili muuta - valged papud, üleskääritud varrukate pintsak ja kolmepäevahabe on juba nii loetud raamat.
Ja kui laulusaate nummidusest väheks jäi, siis teisel telekanalil ruulis tantsusaates Miss Nummi isiklikult. Ma ei viitsi enam isegi öelda k u i väga tüdinenud ma Getter Jaanist olen. "Oo, nii superlahe" ja "Aa, see oli nii armas" ja "Nii täiega meganunnu" on veel hullem nummiduse üledoos kui aeroobikakava esitavad Õigemeeled.
Ometi saab kõige rohkem hääli ikka "meie armas" Getter, kes ilma mingi kahtluseta rühib vähemalt üheks finalistiks, sest teadagi, kes kõige paremad hääletajad on. Kallis Getter, mine lõpeta kool ära, kasva natuke suuremaks ja tule siis tagasi! Mu jaoks on kurb, et noorte iidoliks on (tehakse) inimene, kes kooli tahaplaanile jättis, sest "ma olen hetkel nii nõutud ja rauda tuleb ju taguda, kuni see kuum on".

Ahjaa ja kuna ma täna juba olen "mul-on-kopp-ees-nendest-inimestest-mode'il", siis Mart Sanderist on mul ja kopp ees. Tõsiselt. Palun eemaldage ta mõneks ajalt ekraanilt. Saatke ta koos Evelin Ilvesega asustamata saarele mõneks ajaks.

Jälle targem:)

Tegelikult ma ju tean, et perekool on üks paras poletšudess, kust leiab elutarkusi igast valdkonnast. Aga see postitus on küll kirss tordil. For now igatahes.

Lapsepõlv tuleb meelde

Kuna mul unega on nagu ta on, siis käin ma öösiti teises magamistoas lugemas. Midagi väga tõsist ja sügavamõttelist öösiti lugeda ei taha ja nii olen läbi jõudnud lugeda pool neist (vähestest) lasteraamatutest, mis meil kodu olemas on. Lasteraamatud on vahvad, lihtsate tõdede ja elutarkustega.
Ja lapsepõlv tuleb meelde, kui sai igal vabal hetkel loetud, pinginaabriga vedasime v i r n a d e v i i s i raamatukogust raamatuid koju. Ma pidin ikka üks paras nohik-laps olema, et ma nii palju lugesin. Või on selles "süüdi" see, et puudusid arvutimängud ja muu selline:) Igatahes on mul hea meel, et muud ahvatlused ja kiusatused minu lapsepõlves puudusid, muidu ma ei teakski ju midagi sellistest tegelastest nagu: vanaema ja kaheksa last metsas (ning veoauto), Dr Meerike ja Ponts-Ontsu, Potsataja, Röövlitütar Ronja, Vennad Lõvisüdamed, Londiste õige nimega Vant, Kummitarzan, Bullerby lapsed, Kalle Blomkvist ( ja Rasmus), Viplala, Dr.Doolittle, Härra Huu... "Kartul, lehm ja kosmonaut" ning "Lehmaga mere ääres" tulevad ka millegi pärast alati meelde. Ja üks kummaline raamat, kus mingid tillukesed raadio-või kellamehikesed tegutsesid, aga no ei tule rohkem meelde, mis raamat ja mis mehikesed...

Edit: et siis olid Garantiimehikesed olid need veidra väljanägemisega mehikesed.

Ühel päikesepaistelisel päeval toodi korterisse külmkapp. Toimekad ja vihased laadijad viisid selle kööki ja lahkusid kohe koos perenaisega. Ümberringi jäi kõik vaikseks. Äkki ronis külmkapi pilust välja kaunikesti veidra väljanägemisega mehike. Tal oli seljas kummiballoon ning käte ja jalgade küljes suured kummist iminapad. … Köögiseinal rippus ilmatu suur vanaaegne kell. Numbrilaua all oli aken käo jaoks. Kella ühel küljel avanes uks ja alla lasti nöörredel. See ulatus täpselt põrandani. Külmamehike pööras ümber ja vaatas üles. Ta nägi teist väikest mehikest, ilmselt kella peremeest.

Samas raamatus on ka "Krokodill Gena ja Potsataja lugu", mis minu meelest algab nii armsalt:

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.
Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.

Ehhh kui palju armsaid lugusid tuleb meelde...Lapsemeelne nagu ma olen:)