Kevade alguseks

...sai Janek lõpuks ometi valmis kauaoodatud/lubatud maitsetaimede-riiuli või ma ei tea, kuidas seda asja kutsuda.
Loodetavasti on tulemus üsna pea selline nagu alloleval pildil ja ma saan ilma suurema vaevata lõigata toidu sisse värsket tilli, peterselli ja basiilikut. Sest neil maitsetaimedel, mida hetkel poest osta saab, ei ole küll ei värvi, lõhna ega maitset.
Janek, kavalpea, tegi riiuli spetsiaalselt punase, et see oleks nii nähtav, et mul oleks meeles seda ka kasta, kuid sai isegi aru, et targem on tal vist siiski selle eest ise hoolitseda. Minu kastmised on ju teada:D

Emmele

Mulle tuli eile mingil põhjusel meelde üks luuletus, mille emme aitas mul kolmanda klassi emakeele tunniks kirjutada. Või siis tegelikult selle luuletuse viimane rida:
"lippa ruttu piimapoodi,
sinna värsket piima toodi!"
Rohkem kahjuks ei mäleta, aga see lause on  kuidagi eriti eredalt meelde jäänud.

Ja tegelikult sai Kivi tänavas elades päris tihti lipatud poodi värske saia ja piima sappa. Aknast sai veel jälgitud, et saiaauto tulekut maha ei magaks. Kusjuures ükskõik kui kiire ma ka polnud, ikka olid vastasmaja "mutid" enne mind kohal. Kellel veel rullid peas, kellel hommikumantel seljas...

Veidrad vana aja asjad tulevad aeg-ajalt meelde:)

Mul on ikka veel sünnipäev ja üllatused

Eile oli jälle üks selline tore päev, mis ootamatult kujunes jälle mu sünnipäevaks. Või noh nii poolenisti ootamatult.
Janeki emaga oli meil kokku lepitud, et niisama kodus passimise asemel läheme me seekord kohvikusse.
Ühtäkki helises aga telefon (mida ma otseloomulikult vastu ei viitsinud võtta) ja mõni minut hiljem helises ka Janeki telefon - Ussipesa hoovil seisid neli ootamatut külalist Lõuna osariigist. Täiesti lihtsalt niimoodi heast peast otsustasid nemad mind sünnipäeva puhul üllatada ja Tartust spetsiaalselt kohale sõita.
Selliste üllatuste peale oskab küll ainult Heily tulla:)

(Ma jätan vahele selle osa, kuidas ma üritasin skeemi välja nuputada, et kahte kohta korraga jõuda - et Janek viib mind tagasi koju, saab ühtlasi ka auto remondist kätte, sest lõpuks ometi andis endast märku ka autoparandaja, et siis tuleb Janek tagasi linna, võtab ema peale või et me lepime kokku homse kohviku ja  ja siis...ja siis veel nii ja siis veel naa...)

Õnneks tuli jälle kord appi Janeki kaine mõistus ja kõige lihtsama ning loogilisema plaanina otsustasime me kõik koos kohvikusse minna (ning auto veel remonti jätta - on teine seal kaks nädalat juba seisnud, mis see üks päev veel ikka muudab).

Kui ma siiani olen rääkinud, et kingid pole mu jaoks üldse olulised, et mulle pigem meeldib kinke ise teha, kui neid saada, siis nüüd ütlen ma vaid "milline jama!". Mulle meeldib kingitusi saada! Sest vaadake ise seda imearmast pilti, mis ma Janeki emalt kingiks sain. Kingi teeb veel eriti armsaks ja väärtuslikuks selle taust: pildi on kunagi ammu (ammu enne minu aega)  kudunud Janeki vanaema ning keegi ei saanud pihta, miks ta just sellise tegi, sest nende pere piigad on kõik ikka pruunisilmsed ja tumedapealised olnud. Tundub, et tal olid selgeltnägija võimed sest pildil olevatki just mina "täies hiilguses ja sarmis".
Öelge siis nüüd, et see pole üks armsamaid kingitusi, mida üldse teha saab?

Ega see siis ei olnud veel kõik. Ootamatud külalised Lõuna osariigist tõid mulle uue orhidee(lise), mida isegi minusugune pidavat suutma elus hoida. Eks varsti paistab...kui ma selle suudan ka välja suretada, siis olen ma ilmselt supervõimetega orhideede väljasuretaja. Isegi nii supervõimetega, et ka Janek oma oskustega jääb siinkohal jänni.
PS: Küll on hea, et ma  1001/101 listi punkt 2. ei täpsustanud KUI kaua ma täpselt uut orhideed elus hoidma pean;)

Ja ega siis seegi veel kõik ei olnud.  Lisaks kõigele sai ka mu tagasihoidlik kõrvarõngaste kogu täiendust armsate kõrvarõngaste näol. Need roosa kivikesega baleriinisussid lausa hüüavad minu nime.












Öelge siis nüüd, et see ei olnud lõunaosariiklastest armas?



Ja kokku üks imevahva üllatusi täis laupäev?

Kui mul midagi muud teha ei ole...

...siis ma mängin toiduga. Proovin ja katsetan ning testin hiljem Janeki peal, kas kõlbas. 

Kummaline, et kuigi ma ise pole absoluutselt magusasõber, mängin ma üsna tihti just magusate koostisainetega. Tihti juhtub, et üle maja leviv magusalõhn ajab mul südame juba nii läikima, et ma ise isegi ei proovi neid katsetusi ja usaldan vaid Janeki maitsemeelt:) 

Ja isegi kui need cake pops´id ei maitse, on nad mu meelest lihtsalt imeilus lauakaunistus.

Tegelikult on sünnipäev ikka üks päris tore päev!

Ma olen end siin ikka tihti põnevaks teinud ja rääkinud, kuidas mulle sünnipäevad ei meeldi, et liiga palju tähelepanu ja mida kõike veel. Milline jama, ütlen ma nüüd! Tegelikult on sünnipäevad ikka väga toredad. 

Mulle meeldib see, kuidas Janek hommikul kikivarvul mööda elamist ringi kolistab, otsib välja õhtul ära peidetud lilled (ma ei saa aru, kuidas tal igal aastal õnnestub need niiviisi tuppa toimetada, et ma ei näe ei kuule midagi?. Me elaks nagu maailma kõige suurimas häärberis:)) ja toob voodisse värske kohvi. 

Mulle meeldib tegelikult, et päev läbi tuleb   uksest ja aknast virnade viisi õnnesoove. Mulle meeldivad isegi  kõik need kallistused. There! I said it! 

Sünnipäev on üks ilus päev. Ja vähemalt üks kord aastas olen ma eriline! Näete:

"Ei, ma ei ole sind ära unustanud... Lihtsalt mõtlen siin, et mida nii erilisele inimesele nii erilisel päeval kirjutada... Võiks ju meenutada meie kuulsaid hetki moelavadel või neid pidusid, kui mu ema teadis, et olen sinu juures ja sinu ema teadis, et oled minu juures (tegelikult olime Dagne juures) või siis meie kuulsusrikast ajakirjaniku karjääri... Oi, neid põnevaid hetki on täitsa palju, kui mõtlema hakata ning mul on tõeliselt hea meel, et sa mul olemas oled (isegi kui me teineteisele külla ei jõua). Igatahes suured kallid sulle ja ole ikka selline nagu oled! Palju õnne sulle täna, homme, ülehomme ja kogu ülejäänud eluks!!!! Kui näeme, siis kallistame (nagu ikka :D):P"

 Elu on nagu pulgakomm:) 

Või nagu uued lillelised kummikud: 

(kummikud sain ma tegelikult küll töökaaslastelt ühe töövõidu eest inside joke`ina, aga et see kattus ka mu sünnipäevaga, siis saab öelda, et sain 2in1.)

Moodne perekond

Minu ajutise haiguse tõttu elame me Janekiga hetkel nagu majakaaslased. Mina ööbin alumisel korrusel diivanil ja Janek ülemise korruse "härraste magamistoas". See tähendab ühtlasi ka seda, et Janek on norskamise korral  minu küünarnukilöögi ulatusest väljas. Nii juhtuski ühel ööl, et ärkasin Janeki "lõrina" peale.
"Janek! Jää vait!" püüdsin ma alt korruselt kisada, kuid sellest oli vähe kasu -selleks, et karjuda nii nagu tavaliselt, ei olnud mul jaksu, veel vähem oli mul jaksu trepist üles komberdamiseks, et uks sulgeda. "Jaaaaneeek!" püüdsin ma uuesti, aga tulutult. Lõrin jätkus.

Hommikul sain ma talle seda muidugi ette heita: "Mul on üks etteheide ka." Janek vaatas mulle üllatunult otsa.
"Jah, just nii. Etteheide. Ise ütlesid, et kui midagi on, et ma siis hüüaks. Aga mis sellest kasu on, kui sa ei kuule? Aga kui ma oleksingi öösel midagi vajanud?"
"Mis siis oli? Kas juhtus midagi?" uuris Janek murelikult.
"Muidugi juhtus. Sinu norskamine juhtus. Aga sa ei kuulnud, et ma palusin sul vait jääda."
"Palusid jah...."pomises Janek, mõtles veidike ja lausus siis: "Miks sa ei helistanud? Telefonihelinat ma oleks ikka kuulnud!"

Järgmisel ööl äratas mind jälle magus lõrin ülakorruselt. "Jaaaanek," püüdsin ma endast märku anda. Tulutult. Ega siis midagi. Tuli helistada. Kuulsin ülakorrusel telefonihelinat ja juba järgmisel hetkel vastas unine Janek: "Halloo?"
"Kas sa oleksid nii hea ja võiksid norskamise järele jätta?" küsisin ma oma ülakorrusel magavalt abikaasalt telefoni vahendusel.
"Mhm," vastas unine Janek ja me panime torud ära.
Saabus vaikus.

Nii olemegi me järgnevad õhtud läinud magama soovides üksteisele "head ööd" ja lisanud siis: "Kui midagi on, helistame!"

Moodsad ajad.