Kas teie teate, kes või mis on mutsumoor? Ja kuidas näeb välja hilpharakas?

 Minu Lõuna-Eesti juured annavad endast ikka aegajalt märku ning "veidraid" väljendeid ei ole suutnud ka Põhja-Eestisse kolimine minu sõnavarast välja juurida. Nii kuulub minu sõnavarasse ka "mutsumoor". Ja mul ei  tekkinud küsimustki, mida see tähendab kui Tilluke Delisa seda FB-s kasutas. Küll aga tekkis mul  veidi hiljem küsimus, kas "mutsumoor" on sama, mis "hilpharakas"?

Minu jaoks tähendab "mutsumoor", et keegi on selga toppinud seitse seelikut, mitu kampsunit, mähkinud end paksu salli sisse, tõmmanud silmini pähe räti ja /või mütsi,  tõmmanud peale jope, kasuka, toppinud jalga paksud sukad, sokid, põlvikud ehk siis teisisõnu on end liiga paksult riidesse pannud. Või veidralt. Nii võiks sõna tähendust ka veidike laiendada ja öelda, et mutsumoor on lihtsalt keegi, kes näeb veider välja.

Täpselt nii selgitasin ma mutsumoori ka oma "linlastest" kolleegidele, kes sellest järeldasid, et mutsumoor on sama mis hilpharakas, sest hilpharakas on ka endale palju erinevaid riideid selga pannud, kiht kihi peale ja näeb veider välja. Minu jaoks on tähendab hilpharakas hoopis vastupidist. Hilpharakas on see, kel on just vähe riideid seljas, kes kolmekümnekraadise pakasega on selga pannud nii lühikese jope, et jope ja pükste vahelt on paista sinakaks külmunud keha. Selline inimene on riides nagu hilpharakas vastupidiselt mutsumoorile, kes vaevu sallide alt välja paistab.
Ainuke sarnasus on see, et nad mõlemad näevad veidrad välja. Minu kolleegid jäid eriarvamusele. Lisasid veel, et hilpharakas topib selga võimalikult palju kummalisi riideid, mis omavahel isegi kokku sobida ei pruugi, peaasi, et oleks näha, millise kaubamärgiga tegemist on.

Nüüd ma siis olengi segaduses. Kes on mutsumoor ja kuidas näeb välja hilpharakas?Selge on vaid üks: minu jaoks jääb  mutsumoor veidrikuks, kes on end riiete alla ära peitnud, kombineerinud selga kõige kummalisemad riideesemed ja hilpharakas vastupidi paneb selga võimalikult vähe. Aga kuidas nimetatakse siis säravate ja silmatorkavate riietekandjaid? Mina arvasin, et nemad on lihtsalt harakad. Samas võiks nad ju tõesti olla ka hilpharakad? Või mutsumoorid?

Ei. Mutsumoori siiski mitte. Mutsumoorid ei kanna suurte kirjadega sädelevaid riideid. Järelikult ei saa hilpharakas ka olla sama mis mutsumoor. Või saab? Ja miks harakal on seljas palju riideid, samal ajal kui hilpharakal praktiliselt mitte midagi, miks tema kehvem harakas on? Ja milline seos on harakal ja mutsumooril, kes mõlemad on asjade alla peitunud? Kas nad on kuidagi sugulased? Kas  mutsumoor on "sallitallajast" harakas, kel pole võimalusi säravate riiete soetamiseks?

Midagi pole enam selge.

Varahommikused vaatlused ja eluliselt olulised tähelepanekud

  Iga kord kui ma hotelli hommikusöögilaual näen praekartuleid ja lihapalle, mõtlen ma kes need on, kes midagi sellist hommikusöögiks söövad, ja kes tuleb üldse selle peale,et need menüüsse panna. Nii ka seekord.

Ma olen varajane ärkaja ja nii on mul aega ümbrust vaadelda. Ma vaatan maanduvaid ja õhkutõusvaid lennukeid, uniste ja vähem uniste nägudega inimesi ning piilun silmanurgast nende taldrikuid. Minu üllatuseks on minu ümber küllalt inimesi, kes pool seitse hommikul õnnelike nägudega praekartuleid süüa vitsutavad.

Teen kaugeleulatuva järelduse, et imelikud pole mitte kõik teised, kartulid väga varaseks hommikusöögiks on täiesti okei, imelik olen hoopis mina. Ja võib-olla loebki keegi kõrvallauas ka minu kohvitasse. Ja blogib sellest just samal hetkel. Omas keeles.

Ometi võib hommikusöögist ära tunda norraka. Mitte keegi teine ei mugi (pruuni) juustuga kaetud paksu leivakääru samasuguse õnnetundega. Kõrvale keedetud muna. Ja lihapalle ning kartuleid söövad kõige usinamalt mu fellow ida-eurooplased. Meid (ükskõik kui palju me Eestit Põhjamaana ei reklaami ja ei püüa meeleheitlikult teistest erineda, keskmise norraka jaoks tuleme me ikka kõik ühest kandist ning räägime  ikka kõik leedu keeles) on seekord hotellis palju.  Norrakas on külalislahke ja seepärast ka lihapallid ning kartul.
....
Kõrvallaud poetab paar keedumuna käekotti. Kahju et ma käekoti tuppa unustasin. Püksitaskusse ei mahu midagi. Neetud skinny jeans! 

Nüüd on teised ajad...

Kui ma esimest korda Norra läksin oli Tallinna lennujaama  mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.

„Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema.  „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema.  Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 14 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata.  Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.

Kui ma teist korda aastaks Norra läksin kordus põhimõtteliselt sama stsenaarium, vaid sõbrannad olid seekord koju jäänud. Ikka saadeti  mind lennukile nagu rokkstaari, lillelise kleidi asemel olid mul seekord jalas teksad. Pisaraid ja ähmis olekut oli sama palju kui eelmine kord, kuigi nüüd olin ma juba 18-aastane ning aastaks ülikooli minemas. Pere jaoks olin ma ikka "väike Maria, kes kauaks ajaks kodunt kaugele läks". 

Kolmas kord saatis lennujaamas mind ära vaid üks inimene – sõber, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust. Ma tahtsin kõigest eemale. Ma tahtsin ära. Mul oli hea meel, et sain lihtsalt lennukisse istuda ja ära sõita.

Kui ma mõned aastad hiljem tööalaselt tihedalt Norra vahet hakkasin käima, viis Janek mind igal esmaspäeva varahommikul lennujaama ja tuli igal reede hilisõhtul mulle vastu. Peaaegu iga kord ootas ta mind lillekimbuga. 

Möödusid veel mõned aastad ja enam ei saatnud mind lennujaama isegi enam Janek. Vastutulemisest ja lilledest rääkimata. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus Janek sõidab hommikul tööle, mina lennujaama ja mõne päeva pärast olen ma tagasi kodus. Norrasse minekut ja tagasitulekud ei erine kuidagi ühest tavalisest tööpäevast. 

Ajad on muutunud. Enam ei ole välismaal käimises mitte midagi erilist. Vaevalt veel kunagi tuleks aeg, et keegi mind pisarate saatel lennule saadab ja lilledega tagasi tulles vastu võtaks. Mälestus sellistest aegadest on talletunud vaid mällu, vanadele piltidele ja piinlikele koduvideotele.

Läbirääkimised

 Rootsi messil sai seda videot nii palju vaadatud (siis kui juhe juba pärast 8tunnist jalgadel seismist nii koos oli, et ilusad reklaamvideod närvidele käima hakkasid), et see on mulle pähe kulunud. Ja lausa nii, et pooltel kordadest kui ma peaksin kirjutama "so, what do you think", tahan ma automaatselt kirjutada "so...what's your name?"

Svenska spetsialiteet

Seda, et Norra on üks isemoodi maa, tean ma juba ammu ja põrkan sellega iga päev uuesti ja uuesti kokku. Nüüd aga põrkasin ma kokku Rootsi omapäraga. Tahtsin mina Arlanda lennujaama tax-free'st kaasa osta alkoholi (no mida siis veel:D), aga võta näpust... Polnudki see nii lihtne midagi.
Algul jäin ma kassapidajale sügavas hämmingus otsa vaatama kui ta ütles, et ei tohi mulle alkoholi müüa. Mõtlesin omaette, et whatthehell, kas jälle arvatakse, et olen liiga noor, et vaadake mulle ometi otsa, et nende väsinud silmade ja esimeste kortsude taga ei saa kuidagi peidus olla alla 18-aastane. Seekord mind siiski ülearu nooreks ei peetud. Lihtsalt seadused ei luba alkoholi müüa kui lend toimub ühest Euroopa Liidu liikmest teise.
Nii ei jäänudki mul muud üle kui Extra Hea Hinnaga Extra Dry Martini nukralt riiulisse tagasi panna...

Svenska specialitet! 

(Või ei ole see vaid svenska spesialiteet? Palju ma ikka euroopaliidusiseselt lendan ja selliseid asju tean,  enamjaolt on lennud  ikka Norra ja tagasi. Võib-olla on Taanis sama spesialiteet? Peab proovima. Saan targemaks.)

Pildikesi Paunverest

Nädalavahetusel sain ma lõpuks ometi  loa veinipudelil vein maha korkida. Ma olin kuu aega seda päeva oodanud! Oo, õnn! Kuigi tuleb tunnistada, et kui ma siis reedel pärast tööpäeva veinipudeli lahti korkisin, ei mekkinud see sugugi nii õnne maitsega nagu ma olin oodanud. Ja juba  klaasist piisas;) Pool kümme magasin ma igatahes õndsas unes teleka ees diivanil. Laual lahtikorgitud veinipudel ja ikka veel pooltäis klaas... Aga rohkem ei olnudki vaja, mulle piisas teadmisest, et võin jälle elada ilma oluliste piiranguteta.

Tartus otsustasin ma lõpuks ometi Janeki Toomemäele vedada. Ilus oli küll, aga kas selleks jalutuskäiguks tuuline ja külm ilm kõige õigem oli, on omaette küsimus. Janek ei olnud varem Toomemäel käinud...

Küürus hoiak ja mitte just kõige rahulolevam nägu räägib iseenda eest. Et kuradi külm, kuradi kuradi külm oli....

Üritasin Janekist ka pilti teha...Välja tuli midagi, mida ei saa isegi moodsaks kunstiks pidada, vaid puhtakujuliseks oskamatuseks telefoniga päikese käes pilti teha.

Ja jälle kord oli mul sünnipäev...Näidake palun mulle inimest, kes raatsiks neid imeilusaid süüteroose tegelikult ka põlema panna. Mina küll ei raatsi. Vähemalt nii kaua kuni ma ei oska sama ilusaid asemele teha...

Pühapäev lõppes minu jaoks väljakutsega. Otsustasin vabatahtlikult liha õhtusöögiks valmistada. Veidike soolane tuli...Aga söödav. Näritav. Läbiküpsenud. Järgmise päeva kaste sai maitsvam...

Esmaspäeva hommikul olin väsinud...Ootamatult on uus nädal otsa saamas. Enne kui arugi jõudsin saada, et olnud nädalavahetusest on ammu otsas ja uus juba uksele koputamas...

Hugo ja Skype'i päevikud

Väljavõte Hugo päevikust:

7 am - Oh boy! Jalutuskäik! Mu lemmiktegevus!

8 am - Oh boy! Koeratoit!  Mu lemmiktegevus!

9 am - Oh boy! Lapsed! Mu lemmiktegevus!

Noon - Oh boy! Õu! Mu lemmiktegevus!

2 pm - Oh boy! Autosõit! Mu lemmiktegevus!

3 pm - Oh boy! Lapsed! Mu lemmiktegevus!

4 pm - Oh boy! Pallimäng! Mu lemmiktegevus!

6 pm - Oh boy! Perenaine tuli koju ! Mu lemmiktegevus!

7 pm - Oh boy! Peremees tuli koju! Mu lemmiktegevus!

8 pm - Oh boy! koeratoit! Mu lemmiktegevus!

9 pm - Oh boy! Kõhu alt sügamine! Mu lemmiktegevus!

11 pm - Oh boy! Magamine diivanil! Mu lemmiktegevus!

Väljavõte Skype'i  päevikust:

183. päev vangistuses...

Mu vangistajad jätkavad mu kiusamist veidrate väikeste rippuvate objektidega.

Nad toituvad rikkalikult, värskest lihast, samal ajal kui mina ja teised kinnipeetavad oleme sunnitud toituma kuivanud krõõbikutest. Olgugi, et ma näitan väga selgelt välja  oma vastumeelsust sellise toidu vastu, olen ma siiski sunnitud natukenegi sööma, et mul jõudu oleks.

Ainuke asi, mis annab mulle jõudu vastu pidada, on unistus põgenemisest. Selleks, et neis vastikustunnet tekitada, oksendasin jälle kord vaibale. Täna närisin ühel hiirel pea otsast ja viskasin ta peata laiba oma vangistajate jalge ette. Lootsin , et see tekitab neis õudu, sest ilmselgelt näitab see minu võimeid, kuid nad lihtsalt kommenteerisid seda kui muuseas, et olen „hea väike jahimees“. Idioodid!

Täna oli neil mingi kogunemine. Ürituse ajaks pandi mind üksikkongi. Ma kuulsin juttu ja toidulõhna. Kuulsin, et mu üksikkongi heitmise põhjuseks oli see, et põhjustan „allergiat“. Pean uurima, mida see tähendab ja kuidas seda kasutada, et mul sellest kasu oleks.

Lisaks õnnestus mul täna peaaegu üks oma piinajatest tappa kui ma osavalt ta jalgade ümber keerutasin. Seda peab homme uuesti proovima, aga trepi ülemisel astmel seistes.

Ma olen täiesti veendunud, et teised kinnipeetavad on kitsed ja pealekaebajad. Koeral on mingil põhjusel privileegid. Teda lastakse regulaarselt välja ja tundub, et ta tuleb rohkem kui vabatahtlikult tagasi. Ta peab olema taandarenguga!

Ja lind on pealekaebaja. Ma olen jälginud, et ta suhtleb tihedalt vangivalvuritega. Ma olen kindel, et ta annab teada igast mu liigutusest. Mu vangistajad kaitsevad teda, ta elab ohutult kõrges puuris.

Nüüd ma siis tean, miks Skype mul kogu aeg jalgade ümber hõõrub või trepi peal ees lamaskleb. Pean ettevaatlikum olema.