Tjolahopp, tholahei eller denna dagen, ett liv

Endelig en fin søndag. Er det første gang i mitt liv jeg sier at jeg nøt søndagen i Lillehammer? Ja, det er visst det. Vi gikk en tur til Maihaugen (femte gang:)), men denne gangen var det mye spennende som foregikk. De feiret Astrid Lindgren i anledning Pippis 70 årsdagen.  Det var tingleting slik Pippi ville gjort det, det var moro på Saltkråkan (Britt Ida er så glad i Vi på Saltkrakan), det var eventyrlesning (Mio min Mio) i skogen, Pippis muskelstyrke og fantasi mm. Gøy!

Tenk at et par år siden hadde jeg aldri trodd at jeg skal på en familiedag. På en søndag. Sammen med barnet. Sammen med mitt barn. Noen ganger tror jeg fortsatt ikke på det at jeg er blitt mor og nyter rollen sånn ca 97% av tiden. 

Før vi gikk hjem, hentet vi "litt" syrin til butikken. Det ble så fint. 

I dag var  det virkelig en  fin dag. Jeg og Britt Ida spiste vafler med rømme og jordbær syltetøy som ekte nordmenn og koste oss. Hadde Marek også vært med oss hadde det vært en av de dagene når farbror Melker hadde sagt "Denna dagen. Ett liv."

Kui palju rõõmu võib teha juustunuga

Me käisime Idaga eile külas ja kuna ma ei taibanud ju Eestist suurt midagi kaasa võtta, siis on päris palju pisiasju, millest ma olen puudust tundnud. Näiteks olen ma kogu siinveedetud aja juustu nüsinud tavalise tillukese noaga. See on mind hulluks ajanud, sest viilud tulevad kaks korda paksemad kui sai. Eile saime me juustunoa laenata. Ma ei oska isegi seletada kui palju rõõmu võib teha üks selline pisiasi nagu juustunuga. Ma sain Thor Bjørklundi ärritusest ja vaimustusest aru. 

Kes on Thor Bjørklund? 

Tänapäeval teab  iga endast lugupidav norrakas ja eriti Lillehammeri elanik peast juustunoa sünnilugu, sest nii nagu mulle on sadu kordi räägitud "me kõik  teame, et juustunuga leiutati  Norras ja just Lillehammeris“.

Oli soe suvepäev aastal 1925 ja Thor Bjørklund pidas oma Lillehammeri puidutöökojas lõunapausi. Nagu tavaliselt avas ta toidupaki suure ärevusega, et näha, mida naine talle seekord kaasa on pannud. Tema rõõm oli ääretu kui ta avastas neli võileiba juustuga….aga suvesooja käes oli juust sulanud ning kui aus olla oli nägi see veidike ebameeldiv välja.

Ta proovis juustulõike viilutada, et need peenemad oleks. Kõige pealt proovis ta noaga, see ei toiminud, siis saega, ka see toimis halvasti. Edasi proovis ta juustu viilutada höövliga, millega ta just oli puitu hööveldanud. See toimis ideaalselt, kuid oli natuke raske ja ebamugav kasutada, kindlasti ei oleks seda saanud köögis kasutada. Ta mõtles välja, et höövel tuleks muuta väiksemaks ja kergemaks. 

Järgmisel päeval leidis ta metallitüki, millesse ta lõikas ava, painutas ava allapoole ja tagumise otsa ülespoole, et oleks võimalik lõigata paraja suurusega juustuviil. Lõpuks lisas ta metallplaadile varre, et höövlit oleks lihtsam kasutada. 

Juustuhöövli edu avastades proovisid paljud Thori leiutist kopeerida, see mehele ei meeldinud ja ta patenteeris oma toote (patendinumbriks sai 43377). Paari aasta pärast oli nõudlus juustuhöövlite järgi nii suur, et mees pidi oma puidutöökoja ümber ehitama juustuhöövli-tehaseks. Thor ja tema naine nautisid ülejäänud elupäevad luksust.

See on edulugu, mida norrakatele meeldib rääkida, nad on uhked nii suurepärase leiutise üle. 1998.aastal loodi isegi „Den Internasjonale OsteHøvel Foreningen” (Rahvusvaheline Juustunoa Organisatsioon).

M.O.T.T.

Nüüd on jama majas

Nüüd on ikka jama majas. Ma ei teagi, mis teha. Kas Marek maha jätta? 

Mu kosilane tuli täna uuesti poest läbi ja ulatus mulle paberil oma telefoninumbri.  "Noh kui sa peaks tahtma mõne meeldiva inimesega rääkida," ütles ta.  Ma naeratasin kohmetult. "Jaa, jaa," lisas härra Trond (nagu ma paberilt ta nimeks lugesin), "ma räägin täiesti tõsiselt. Helista mulle!"

Ma oleksin tahtnud kõva häälega naerma hakata ja öelda, et kulla mees, see siin on Eesti disaini pood ja jah, ma olen küll ka Eestis valmistatud, kuid see ei tähenda, et ma siin poes ise müügiks olen. Härra Trond tundus just nii aga arvavat. 

Aga mida teha kui ma nii vastupandamatu olen?  Oled sa abielus või lapsega, see ei paistnud mu kosilast väga häirivat. 

                    

Aga päriselt, mida vastata kui ei taha inimest solvata? Mulle on õpetatud, et endast vanemaid tuleb austada ja see härrasmees on minust ikka PALJU vanem. 

"Nojah, ma räägin tõsiselt, helista," jätkas härra Trond. "Siis vaatame, kuidas me mõned miljonid koos ära saame raisata."

Oh jah. Eks rahaga saab ikka kõik ära osta. Parim pick-up line üldse. Sest just ühe VANA Norra mehe miljonitest olen ma terve elu unistanud.

Hjemlengsel?

I dag tenkte Ida at hun står opp tidlig. 3:44 for å være presis. Jeg skjønte at det ma være alt for tidlig fordi det var mørkt ute, men at det var så tidlig...Det ble litt for mye. Hun har en vane til å komme til min seng hver morgen og ligge på fanget mitt. Det gjorde hun også i morges. Eller skal jeg si midt på natta. Kl 4 er jo ikke morgen?

Ja, jeg klarte å få henne til å sove litt til, men min søvn var ødelagt. Klokken halv seks var hun våken igjen og begynte å mase på meg for å få se på "Masha og bjørnen". Jeg likte den tegneserien veldig godt før, men nå må jeg innrømme at jeg begynner å bli litt lei av den. "Masha" og "masha" gjentar hun nesten hele dagen. Jeg vil ikke at hun skal se på den hele dagen, men hun begynner å hyle når jeg nekter det til henne. 

Klokken halv seks kan hun se på den så mye som hun bare måtte ønske, fordi jeg vil sove.
Men tror dere at jeg får sove da? Selvfølgelig ikke. Hun trykker på feil knapp etter hvert femte minutt og hver gang jeg holder på å sovne, vekker hun mer. "Masha" og "masha" hører jeg bare. Til slutt blir jeg lei og tar telefonen fra henne. Hun hyler litt, men gir seg når hun ser at jeg sover. For en stund.
Hun er flink. Da begynner hun med "nam-nam". Klart kan jeg ikke sove lenger, når hun er sulten. Og så står jeg opp kl 7, etter å ha prøvd å få sove litt fra 03:44.

Før vi åpner butikken løper vi til NAV, Skatteetaten, Politiet fordi det er fortsatt en del dokumenter som skal signeres, sendes.  PS: Selvfølgelig regner det igjen. 

Da åpner vi butikken. Jeg føler at jeg vil bare sove, men det kan jeg ikke. I dager som dette sier jeg respect til alle alenemødre. At de klarer alt dette hver dag helt alene. Jeg er sliten etter en måned alene.

Det som gjør meg litt trist i dag er at vi skulle ta en liten tur hjem neste uke. Jeg hadde ventet på det, drømte om en liten pause, men nå ser det ut som vi må avlyse turen. Billettene koster for mye. Jeg hadde håpet jeg får to dager fri. 

Nå vet jeg ikke nar vi skal hjem til Estand neste gang. Jeg må jo være i butikken hver dag. Jeg kan ikke si at jeg klager, men noen dager er tøffere enn andre.

Jeg fikk litt hjemlengsel i dag tror jeg.

Eilsest kummalisest külalisest lähemalt

Nagu ma juba Facebookis kirjutasin, siis eile oli üks kummaliste külaliste päev. Peale lõunat astus poodi sisse üks India härrasmees, pistis mulle pihku ühe kaardi ja enne kui ma sain arugi saada, mis seal kirjas oli või mida see mees tahtis, vaatas ta mulle läbipuuriva pilguga otsa ja ütles:
"Järgmised kolm kuud sinu elus saavad olema väga õnnelikud, kuid hoia end kahe inimese eest. Ühe naise ja mehe eest, anad räägivad sinust väga halbu asju ja soovivad sulle halba."

Ma tundsin kuidas mul südames võpatas, toonis, kuidas ta seda ütles, oli miskit, mis pani mul iseenesest jälle pisarad jooksma. Ta jätkas: "Viimased kaks aastat sinu elus on olnud keerulised, kuid kolm järgmist kuud tulevad väga head, ma ütlen seda sulle,"

Kui ta siis ütles, et ta võib mulle kõike rääkida, aga soovib selle eest 400 norra krooni, sain ma aru, et tegu oli ennustajaga. Uskuge mind, ma ei ole mitte kunagi elus käinud ennustaja juures, ma ei ole kunagi end selliselt mõttelt leidnud, kuid eile oli mul tahtmine kuulda, mida sel mehel mulle rääkida on. Ainult et mul ei olnud 400 nok'i.
"Kui palju sul raha on?" küsis ta. Ma vastasin, et mul pole üldse midagi. "Su hing on raske, kuid süda avatud," lausus ta.
"Kas sa saaksid uuel nädalal tagasi tulla?" küsisin ma.
"Ei," vastas tema. "Ma ei ole siit linnast, ma lähen kohe edasi."
"Jah, kahjuks mul ei ole sulle hetkel tõesti midagi anda," vastasin mina.
"Sellest ei ole hullu," vastas tema. Küsis, et ega mul pole talle midagi kinkida ja kui ma jälle eitavalt vastasin, siis mul korraks tekkis hirm. Teate ju küll mustlasi ja mida nemad sulle vastavad kui neile midagi ei anna/ei kingi. Nad neavad su maapõhja. Isegi kui sellistesse asjadesse mitte uskuda, siis ikka on see kole ja selline paha tunne jääb sisse.
"Jäta meelde, et järgmised kolm kuud sinu elus on õnnelikud," kordas ta veel kord, kuid sa pead hommikuti mantrat kordama. "Omnamashivai!"
Ma noogutasin. See ei rahuldanud teda.
"Korda minu järel!" ütles ta. "Omnavashivai!"
"Omnamashivai!" pudistasin ma järgi.
Ta hakkas lahkuma, pööras siis ümber, pistis mulle pihku ühe tillukese kivi ja ütles: "Keep it in your wallet, remember mantra, I wish  you happy life!"

Ma ei ole varem selliste ennustajatega kokku puutunud ja te võite mind naiivseks ullikeseks pidada, kuid selles kohtumises oli midagi sellist, mis mind väga sügavalt liigutas. Õhtul guugeldasin ma "omnamashivai" ja sain teada, et "Aum Namah Shivaya" on  tõepoolest mantra. Tervendav. Palve oma kõrgemale minale.

"Sa pead selle sõnumisse uskuma," ütles India härrasmees mulle kui lahkus. Ma lugesin sõnumi läbi. Ma uurisin rohkem selle mantra kohta. Mulle meeldis see, mis ma lugesin.

Täna hommikul kordasin ma endamisi "Aum Namah Shivaya".

Mul vist käidi just kosjas

Istun poes. Sisse astub vanem härrasmees, no nii 70-aastane ehk. Vaatab poekeses ringi ja alustab juttu nagu norrakatel kombeks. Et sa siis Eestist ja nii tore ja ma just sisustan hytta't ja see maksis 3 miljonit ja...

Mina noogutan viisakalt kaasa ja kiidan, et siis on küll kindlasti üks kena hytta kui nii palju maksis, aga et sinna on kindlasti ka pleede ja vaipu vaja. Härrasmees noogutab. Teeb näo nagu talle tõesti meeldiksid need pleedid ja vaibad. Mina üritan edasi müüa. Tema aga räägib juba muudel teemadel. Oma firmast, millega ta tegeleb ja lisab siis, et "ta võiks mulle helistada". Ma ei saanud isegi aru, mille peale ta seda ütles, aga naeratasin siis punastades ja ütlesin, et ma olen Norras nii vähe aega olnud, et mul pole veel telefoninumbrit. 

Härrasmees noogutab ja räägib edasi. Ilmast, oma majast ja mainib siis nagu muuseas, et "kui siin liiga külm on, siis ma võiksin tema Cran Canaria korterisse minna". Ma jälle naeratan kohmetult. 

Ma juba natukene mõtlen, et ta võiks nüüd edasi liikuda, sest ilmselgelt temast pleedide ostjat ikkagi ei ole. Aga ta ei lähe kuhugi. 

Me räägime edasi, et äri alustamine ei ole lihtne, et kõik võtab aega ja jällegi nii nagu muuseas torkab härrasmees jutu vahele, et ta võiks mind aktsiakapitaliga aidata, et tal on viiskümmend miljonit norra krooni varandust. 

Minusugune vana võlgades petis oleks pidanud selle lause peale kohe nüüd mõtlema hakkama, kuidas see raha talt välja skeemitada, kuid ma lihtsalt naeratan kohmetult ja mõtlen, et mis see siis nüüd on. Ma tunnen end natuke nagu mail-order-bride, keda tahetakse koju kaasa võtta. 

"Jaah, tore kui Lillehammerisse kenasid tüdrukuid tuleb," muigab härrasmees. Ma tänan komplimendi eest. 

"Jajaaa, ma pean uuesti tagasi tulema, sa oled tõesti ilus, lausa imekaunis tüdruk," ütleb ta ja hakkab õnneks siiski ukse poole liikuma.

Kui ta lahkus, siis ma veel mõnda aega mõtlesin, et mis asi see siis nüüd oli. Kas mul käidi kosjas? Noh igatahes olin ma täna "imekaunis tüdruk". Mis sellest, et seda ütles vana mees, kel ehk silmanägemine juba on nagu ta on ja ega selles vanuses vist enam väga pirtsakad ka ei olda. Ma olin 10/10.

Avatud laut ja minu Heyerdahli apsakas

Niisiis käisime me täna Maihaugenis (juba neljas kord selle aja jooksul, mis me siin oleme olnud:) "avatud lauda päeval". Ma olin mõelnud, et Idal saab seal hullupööra põnev olema, sest talle meeldivad nii koerad ja kassid ning nii ma mõtlesin, et talle meeldivad kõik loomad. Ma eksisin. Lambatalle vaatas ta kohkunult, kitse nähes tardus soolasambaks, lehma juurest tahtis kohe plehku panna ja hobune tundus täiesti hirmuäratav loom (seda viimast mõistan ma hästi!). Ainuke loom, kes Idale meeldis, oli - üllatus-üllatus - koer. 

Tegelikult ma arvan, et asi oli ka selles, et see jalutuskäik sattus täpselt ta uneajale ja mida sa ikka uudistad, kui tahad vaid magada. Nii see loomadega tutvumine siis täna läks. Aga vähemalt saime me kolm tundi kohutavalt igavast pühapäevast ära veeta. 

Mitut inimest te pildil näete? Jep, täiesti tavaline pühapäev. 

Veel tundub mulle Maihaugen ilus. Vaatame, kuna ma ära tüdinen;) 

Kuigi ilmateade lubas vihma, siis tegelikult oli täna keskmisest kenam ilm. Jumal tänatud.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda seda, et ma hakkasin  uuesti kirjutama. Või edasi kirjutama. Ma ei teagi, kuidas võtta. Igatahes tuli mulle sellega seose meelde, et lubasin jagada oma 18 aasta tagust naljakat Thor Heyerdahli hetke (mis vabalt oleks võinud päris piinlikuks kujuneda): 

"Viimane vahetusõpilaste ühine koosviibimine viis meid, omavahel nüüd juba norra keeles purssivaid vahetusõpilasi igast maailma eri nurgast, Oslo suurimate turistiatraktsioonidega tutvuma. Ma ei saa öelda, et kõik muuseumid mulle ühtemoodi muljet avaldasid ja ma isegi ei suuda kõiki külastatud muuseume meenutada, küll aga jätsid mulle kustumatu mulje Kon-Tiki muuseum ja Vigelandi park. Päris kindlalt ei või ma väita, et Kon-Tiki muuseum oleks mulle meelde jäänud just seal eksponeeritud balsa- ja papüüruspaatide pärast, pigem on see siiski mu meeltesse süüvinud ühe naljaka vahejuhtumi pärast.

„Kas te Thor Heyerdahlist olete kuulnud?“ küsiti meilt enne Kon-Tiki muuseumi külastamist.„Muidugi,“ vastasin mina ja tundsin uhkust, sest teised vahetusõpilased kehitasid kaheldes õlgu. Hea on, et ma ei lisanud, et ta ju annab mulle keskkoolis geograafiat, sest tegelikult ma vaikselt imestasin, miks üks geograafiaõpetaja Lillehammeri keskkoolist peaks kõigile teada olema. Kust mina võisin 16-aastasena teada, et Thor Heyerdahle mitu on. Veel vähem teadsin ma, et üks neist on see Thor Heyerdahl, kes balsaparvel üle Vaikse ookeani seilas ja teine Thor Heyerdahl jr, tema poeg ja „kõigest“ minu keskkooli geograafia õpetaja. See muidugi ei takistanud mul hiljem oma Eesti pere ja sõprade ees kuulsa õpetajaga uhkustamast."

(Vabandan nende ees, kes seda siit blogist ka varem on lugenud, kuid viimaste kuude jooksul on siia nii palju uusi lugejaid sattunud. Võib-olla on nende seas ka neid, keda minu tegemised huvitavad, mitte vaid neid, kes otsivad vaid võimalust keelt teritada.)

Ametid ja ajakirjanikud

Mulle hakkab üha enam tunduma, et Norras ei olegi vist kunagi soe ja päike ei paista siin ka kunagi, need paar päeva, mis me siin oleme siiski päikest näinud, tunduvad mulle, et on vaid puhas pettus olnud. Et meil tekiks lootus, et Norra ikka ei ole selline maa, kus jääkarud võiksid vabalt tänaval vastu jalutada. Täna kui me kolm kilomeetrit paduvihmas ja tuules koju jooksime, siis ma ausalt ei oleks imestanud, kui ma mõne sellise karulisega oleks teel trehvanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mulle tundub, et kui muidu väga päike paista ei taha, siis muudes asjaajamistes hakkab küll vaikselt päike paistma. Võib-olla ka sellepärast, et ma olen võtnud hoiaku, et "läheb nii kaua aega kui läheb" - no kui ei tule täna vastus, küllap siis tuleb homme ja kui ei tule homme ehk siis ülehomme ikka. Täna saimegi me posti kirja, et minu paberid on korras.
Küll aga ei olnud ma selle peale tulnud, et ka Britt Idale politseist siinolemise luba võtta ja seepärast ei ole mu aadress siiski veel registreeritud.
Kui nad oleksid mulle seda viitsinud telefoni või meili teel teada anda, siis oleks see ilmselt juba korras, aga noh mis seal ikka...Võib ka tavalise postiga saata. Muidu lähekski liiga kiiresti. Nüüd tuleb meil lihtsalt korraks jälle politseist läbi hüpata. Õnneks Lillehammer on väike linn ja me hakkame juba mäest üles-alla ronimistega harjuma.

Ja kohalikud ajakirjanikud käisid täna meil külas. Tulevad uuesti, et poest ja kaubast väike lugu kirjutada. Ma väga loodan, et ma jõuan enne seda viimased kaubad üles sättida.  Pole küll just maailma kõige suurima tiraažiga leht see GD, aga tore ikka.

Norrakeelseid kirju on ju ikka mõistlik lugeda Eesti rahvariietes. Vanaema (minu oma) ütleks, et laps on riides nagu mutsumoor. Te ju teate, kes mutsumoor on?

Kas ma tahaks/julgeks terve linna ees silmini täis olla ehk Norra eripära

Sellest, et 17.mai on Norras üsna eriline päev, olete te ilmselt aru saanud, aga seda, et see ka omajagu kummaline päev on, seda te võib-olla ei tea. Kui te olete kevadel Norras käinud, siis te olete ehk näinud (suures osas) punaseid tunkesid kandvaid inimesi, kes natuke naljakalt käituvad? Nemad ongi russ - abituriendid, kes tähistavad keskkooli lõppu, 

Russefeiring (= russ'i tähistamine) võtab üldjuhul tuurid üles just maikuus ja lõppeb koos laste rongkäigu ja russetog'ga (=abiturientide rongkäiguga) 17.mail. 

Minu esimene mälestus sellest kummalisest traditsioonist on seotud Austraaliast pärit vahetusõpilase Kirillyga. Tema oli meist Lillehammerisse tulnud varem ja oskas juba imehästi norra keelt ning oli keskkonda sisse sulandunud, ta oli kõigiga sõber, naeratas kõigile laialt, oli nii kena ja tark, teda toodi igal pool meile eeskujuks ja pealekauba oli ta veel russ ka. Meie, uued vahetusõpilased, olime häbelikud ja vaiksed, me ei saanud veel ööd ega mütsi aru, kus me oleme ja mis meist tahetakse ning mis üldse saama hakkab. Kirilly teadis kõike. Sellepärast ta meile esimese hooga väga ei meeldinud. Puhas kadedus ilmselt.

"Kas teie lähete alles 11.klassi?" küsis ta minult ja Yukolt ja lisas "oi, kui kahju, siis te ei saagi russi tähistamisest osa. See on Norras nii suur asi. Nii kahju, et te sellest ilma jääte."  Ja Kirilly meeldis meile veel vähem. Olgu, tegelikult saime me siiski kenasti läbi, sest kuulusime Yuko ja Kirillyga ühte Rotary klubisse, kuid tegelikult läks tõesti nii, et mina ja Yuko sõbrustasime rohkem Tomotaka ja Faylyniga, kes olid YFU vahetusõpilased, kui Kirillyga.*

Hiljem sai muidugi Yuko teada, et ka tema on siiski russ:) 

Igatahes siis russ. Traditsioon ulatub tagasi 1905.aastasse, kui Kristianias koolide õpilased võtsid kasutusse punased russ-mütsid. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis varasemalt olid eksamid muul ajal, kuid selleks, et pidutsemist piirata ja jätta õpilastele rohkem aega selleks, et tegeleda kooliasjadega, siis 1980-aguses tõsteti lõpueksamid 17.maile järgnevatele päevadele. Liigne pidutsemine tähendab paljudele eksamitelt läbikukkumist. Aga siis saab ju jälle uuesti russ olla:) 

Ma saan aru, et punastesse traksipükstesse (kutsekoolidel on sinised russ-kostüümid) riietuvad abituriendid alles kevadel, kuid minule on küll meelde jäänud just nagu oleks nad kogu aeg vaid nendes koledates kostüümides ringi käinud. Ilmselt on see mälestus seotud sellega, et aprillis-mais on neid linnapildis lihtsalt nii palju näha. Neid võib linna peal näha tegemas igasugu lollusi - täitmas russ-ülesandeid. Tihti on neid ülesandeid ka kritiseeritud, sest nendega võib kaasneda seaduserikkumisi ja liigset alkoholitarbimist. Ma mäletan kui volbriööl Britt mulle selgitas, et see on "selline kohutav öö", kus iga nurga võib näha oksendavat abiturienti ning paljud neist korjatakse hommikul kokku põõsaste alt, kuhu nad peale metsikut pidutsemist magama on jäänud. Kas te "Lillyhammerit" vaatasite? Seal on ka üks episood, kus Lillehammeri russefering on sisse toodud. Just nii see välja näebki. Ja ka Britt ei liialdanud tegelikult sugugi. 

Russefeiringu üheks oluliseks osaks on russebil (=abiturentide auto), mis on üldjuhul vana buss. See ostetakse kamba peale  ja värvitakse siis punaseks (või siniseks), kaetakse oma hüüdlausete ja ka reklaamiga. Sellele osale pannakse aasta aastalt aina rohkem rõhku - muusika ja värvid käivad asja juurde ning tihti palutakse ka mõnel tuntud artistil oma bussidele tunnuslaul kirjutada. Samuti on igal russil olemas oma russekort (=visiitkaart), millel on peal humoorikad hüüdlaused, ning mida teiste russidega jagatakse. Marek küsis mult, miks. Ega ma täpselt teagi. Tea, kas nad isegi teavad, et miks. Võib-olla sellepärast, et see on traditsioon? 

"Huvitav palju lapsi üheksa kuud hiljem sellise pidutsemise tagajärjel sünnib?" küsis Marek. Ma ei ole sellekohast statistikat uurinud, kuid küsimus oli tal õigustatud. Alkohol, seks (sealhulgas ka vägistamissüüdistused) ja narkootikumid on russefeiringu lahutamatu osa. Paljud abituriendid muidugi vaidlevad selle üldistuse vastu, kuid paratamatult käivad seks ja alkohol siiski selle pidutsemise juurde. Russide käitumist õigustatakse tihti sellega, et noored tahavad "puhata ja mängida" peale pikka kooliaega, et see on noorte aeg end vabana tunda. Eks ta on nii ja naa. Õigus on neil, kes seda kaitsevad ja õigus on ka neil, kes väidavad, et russefeiring on veidike hullumeelne. 

Sellest, et alkohol mängib suurt rolli, saab aimu ka russetogi vaadates. Ma ise mõtlen, et kas ma tahaks, et terve linn mind silmini täis lollusi tegemas näeks? Norra noori ei paista see üldse häirivat. 

Mitte et ma ise ei oleks kunagi silmini täis olnud ja ei oleks kunagi lollusi teinud, aga ma ei tea, kas just nii kõigi silme all. 

See on naljakas fenomen 17.mai juures. Päev algab imearmsa lasterongkäiguga ja lõppeb hullumeelse ning pöörase russetogiga, mida tulevad ikka jälgima kõik elanikud. 

Ja ärge saage minust valesti aru, see on üks paganama lõbus ja meeleolukas rongkäik. Nii pealtvaatajaile kui osalejaile. Kui satute 17.mail Norra, siis jätke meelde, et russetog on midagi sellist, mida mujal maailma kogeda ei õnnestu. Minu teada vähemalt. 

All on üks väike kokkuvõtte Lillehammeri selleaastasest russetogist.

 

 

  

Me (1997/1998 aasta) vahetusõpilased suhtleme ikka omavahel Facebookis. Alles hiljuti kirjutas meie gruppi Estelle, kes oli vahetusõpilane Prantsusmaalt: "Meie linna tuli vaheusõpilane Norrast, me hakkasime rääkima Norrast ja koolist ja Rotaryst ja mulle tundus nagu oleks see kõik alles eile olnud. Seda seniks, kuni vahetusõpilane ütles, et on sündinud samal aastal kui meie Norras olime vahetusõpilastena."
See vahetusõpilase aeg oli üks tore aeg. Silmiavav ja hariv samuti. Oma Thor Heyerdahli-momendist teen ma nostalgialainel olles kohe eraldi postituse.

17.mai i vintervær

At det går an å ha så darlig  vær på en så glad dag! Det var så kaldt at vi holdt på å fryse oss i hjel. Men til tross dårlig vær og regn har vi solskinn i hjerter. Vi har hatt de koseligste dagene fordi Marek kunne komme på besøke. Det trengte vi. Vi trengte litt familiekos. 

En liten video om barnetoget i verste vintervær kan du se her. I ettermidag skal vi se på russetog. Det blir gøy!
PS:Det er verdt å ta en titt i norske blogg i dag - masse fine bilder om feiringen. Som for eksempel her.

Mørke skyer. Og solskinn.

 Vi har hatt de vanskeligste dagene i vårt liv. Vi mistet restaurantet vi eide i Tallinn. Egentlig er det en lengre historie, men jeg orker ikke  å skrive om det. Vi mistet noe vi elsket, som var gjort med gode tanker og varm hjerte, med beste intensjoner - restaurantet var en viktig del av livet vårt.  Vi elsket dette stedet, det var vår drøm som vi oppfylte.
Det gjør vondt  å miste noe som betyr så mye for deg. Jeg vet at ingenting i livet  skjer uten årsak og at det til slutt er bra for noe, men akkurat nå klarer jeg ikke å forstå det. Jeg prøver  å være sterk, men det er en ting som gjør det så innmari vanskelig.

En av våre ansatte deler informasjon i Facebook som absolutt ikke er hele sannheten. Ja, vi begge gjorde feil, men å kalle meg en svindler som ikke betalte lønn for å bli rik selv er så langt fra sannheten som Neptun fra Sol, men mennesker vet ikke alle faktene og deler dette i Facebook, i diverse forum, diskutere og snakker stygt om meg og mannen min, som om vi hadde vært de verste personene i verden.
Vi mistet alle våre sparepenger, har ingenting igjen, men i sosiale medier snakkes det om meg og mannen min som om vi hadde bygget et slott i Abu Dhabi   og rømt med millioner. Og det finnes mennesker som tror på det, jubler for at svindlere ble tatt.
"Hvorfor skriver du ikke din versjon da?" spør de, "har du likevel noe å skjule?". Nei, det har jeg ikke, men jeg kan ikke snakke om alt, før jeg vet hvilke konsekvenser denne "sannheten" fra den tidligere ansatt egentlig har.

Jeg får i hvertfall trussel og hate-mail. Det er vanskelig å  være sterk. Vi har ingenting igjen. Bare mørke skyer.

Eller vent. Det finnes faktisk solskinn. Vi har kjære Britt Ida Loviisa, som i den tiden er den største  gleden og trøsten, det er hun som ikke lar oss være i depresjon. Hun er vår styrke. Og nEST. absolutt verste timing for åpning av en butikk. Eller kanskje ikke - det holder negative tankene unna.

Og i dag var det endelig solskinn i Lillehammer. En fantastisk dag. Utrolig varmt og koselig. Butikkvinduer er pyntet til 17.mai og alle koste seg ute. Det så ut som hele Lillehammer var på gatene.
Det var akkurat en slik dag jeg trengte  for a få energi. Vi gikk på tur, sju kilometer tilsammen. Det var virkelig en av de dagene hvor du ikke ønsket å sitte hjemme. Vi er litt på17.mai-mode vi også.