Siin- ja sealpool Ussipesa

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et küll on tore kui emmed külas käivad. Nii saavad KÕIK majaaknad pestud, pesu ÕIGESTI kuivama pandud, et neid pärast ka triikima ei pea ja MINU KORJATUD marjadest moos ka keedetud. Ilma et see kõik mult endalt erilist pingutust oleks nõudnud;)
Rullbiskviiti sai ka. Kahju, et emme enne bubertini jõudmist ära läks (ma võiksin seda muidugi ka ise teha, aga sellel pole väga mõtet, sest Janek ei söö mannat ja vaid enda jaoks ei viitsi ma vaaritada.)
Huvitav, kas ma kunagi peaks ka oma lastel niiviisi abis käima? Kohe kuidagi ei viitsiks. Mulle meeldiks vastupidine variant. Et lapsed käivad emal abis aknaid pesemas ja moosi keetmas...

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ussipesa asub väikeses ja vaikses külakeses, kus suurt midagi ei toimu (isegi bussid ei sõida siia, nagu ma hiljuti teada sain). Vähemalt nii ma kolmapäevani arvasin. Selgus, et meie elame lihtsalt valel pool küla. Õige pool asub meist viie kilomeetri kaugusel, Janeki sugulaste juures.
Tegelikult on kummaline kokkusattumus, et Janeki sugulaste suvekodu asub just selles samas külakeses ja meist vaid kiviviske kaugusel. Kuidas on võimalik, et nad just SELLESSE külasse ära eksisid?
Kolmapäeva õhtul helises mu telefon. Janek, kes kahjuks pidi tööl olema, andis meile edasi sõnumi, et M&M ootavad meid külla. Teiselpool külakest asuvasse ökospaasse nagu me seda kohta kutsuma hakkasime. Mõeldud-tehtud! Haarasime äsja ahjust tulnud rullbiskviidi kaenlasse ja panime ajama. Lähme lihtsalt korra läbi, mõtlesime me emmega, vaatame, mis nad teevad ja tuleme siis kohe tagasi.
(meie silme all valmis ökospaale uus postkast. Postkasti valmistaja oli nagu päris lihast ja luust Martin "Ökovanaema"-raamatust. Ausalt. Ma ise ka imestasin, et minu raamatu-Martin päriselt olemas on.)
Kolm tundi hiljem ja pärast esimest ökospaa spetsialiteeti (mida mina kaine autojuhina maitsta ei saanud) tuli rahvast veel juurde ning enne kui me olime arugi saanud, oli emme auto Ussipessa ära viidud, meid tagasi ökospaasse toimetatud ja Janek meile hiljemaks järele organiseeritud.

Ökospaa spetsialiteet nr 1.
Tagasi ökospaasse jõudes ootas mind juba Ökospaa spetsialiteet nr 2. Seekord oli maitsvale kapsa-porgandi-boolile lisatud ka värsket kummelit.
Ökospaa spetsialiteet nr 2.

Ökospaa spetsialiteet nr 3 sisaldas lisaks kapsale, porgandile, mustikatele ja kummelile ka kurgirohtu.

Ökospaa jaanipäeva/uus-aasta/jõulude/pulma-pidustuste üksikasjad jätan ma salapära sälitamiseks enda teada, kõigest rääkides kaoks selle paiga maagilisus ära. Ja ei ole ju vaja, et turistidehordid ökospaad otsima hakkaks. Las see jääda meie salakohaks;) Igatahes on nüüd Ussipesa-külakeses kaks vahvat kohta: Ökospaa, kus saab nalja ja Ussipesa, kus saab ka nalja, aga mitte nii palju.
(Võib-olla peaksime me siiski kahe majapidamise peale kokku hakkama ökoturismi edendama?)

Pärast kolme sellise spetsialiteeti degusteerimist, tundsin ma, et lisaks kapsale, porgandile, mustikatele, kummelile ja muule sellisele sisaldas öko-bool ka üsna lustakas koguses alkoholi.
Küll oli hea, et Janek enne neljandat spetsialiteeti meile järgi tuli ja koju sõidutas. Mitte et meil poleks lõbus olnud, meil oli EKSTREEMSELT lõbus... aga ma mõtlen hirmuga, mida mu pea oleks teinud kui spetsialiteete oleks rohkem kui kolm saanud.
Ökospaa spetsialiteet nr 4 valmimine.

Selliste jookide degusteerimisel tuleb arvestada, et järgmine hommik algab peavaluga. Vähemalt minul. Samal ajal kui emme juba pesu õigesti kuivama pani ja moosi keetis, lebasin mina oimetult teleka ees ja valutasin pead, lubades endale, et ma enam MITTE KUNAGI selliseid katseid kaasa ei tee. Kuni järgmise korrani.
Peavalu on tänaseks juba meelest läinud. Meelde on jäänud vaid see, et lõbus oli. Vahelduseks vaiksele ja unisele Ussipesale.