Nii armas!

Askeldasin köögis. Janek tuli tuppa, peos imeilusad, suured, punased vaarikad. Nii armas, kas pole? Sellele ilusale žestile järgnes aga töökäsk. "Kui sa nõud oled ära pesnud, siis mine korja vaarikad ära, ma niitsin põõsaste ümber heina ka ära! Neid on nii palju, et muidu nad lihtsalt kukuvad maha!"
Punased marjad peopesas ei olnudki ainult romantiline tegu, vaid tagamõttega ja läbimõeldud plaan. Mis mul siis muud üle jäi kui kummikud jalga lükata ja marju korjama minna.
"Ja näed, punased sõstrad on ka juba selle ühe põõsa peal valmis, kohe on tikrid ja mustad sõstrad ka," juhtis Janek mu tähelepanu ka ülejäänud põõsastele. Samal ajal kui mina sääskedega võideldes vapralt vaarikaid noppisin.
Mul tekkis hirm! Kas ma pean neid ka korjama hakkama? Kas mind üldse tuppa lastaksegi enne kui kõik marjad korjatud? Seekord vedas.
Vaarikapõõsas tuuseldades ei pannud ma algul tähele, et ka Hugo mulle seltsiks oli. Mingil hetkel avastasin, et ta ei olnud seal niisama seltsiks, vaid aitas mul marju korjata. Tegelt ka! Muudkui haaras naks ja naks! hammastega okstest kinni. Eemaldades sealt küll esialgu vaid lehti, aga seda ei saa talle ju pahaks panna - ikkagi esimene kord. Küll ta areneb. Ja siis õpetame ta muru niitma. Kohvi keetma. Pesu kuivama panema.

Tänasest algab mul puhkus. Janek jagas töökäsu juba varakult kätte:"Vaata, et sa siis esmaspäeval kindlasti ülejäänud marjad ära korjad!" Nojah...
Vastu vaielda ka ei julge. Ja tegelikult olid vaarikad niiiiii head. (Kusjuures ma isegi ei teadnud, et meil aias nii suured vaarikapõõsad nii paljude marjadega olemas on!) Talvel on sügavkülmas olemasolevatest marjadest hea kooki teha küll. Kahju ainult, et marjad end ise ära ei korja, puhasta ja sügavkülma talvituma ei lähe! Tehnikaajastul võiks juba nuti-marjad küll olemas olla.

PS: Aga ma olin siiski kaval. Ma tõin Tartust emme kaasa;)
Kas on veel kedagi, kes appi tahaks tulla? Väidetavalt on seltsis nii lõbus tööd teha...