Õhtuti peale tööd kui poest pole midagi peale hädavajaliku tarvis, armastan ma ostukeskuste asemel läbi hüpata tee peale jäävast "külapoest" (tegelikult asub see poeke küll meile esimeses lähimas asulas, mis isegi linna nime kannab, aga mina kutsun seda ikkagi hellitavalt külapoeks).Mulle meeldib selle poe müüjate suhtumine - vahetu, sõbralik ja lustakas. Iga kord kui ma sellest poekesest välja astun, on mul naeratus suul. Sealsed müüjad tekitavad heatujutunde. Mul on tunne nagu ma tunneks neid. Ja nemad mind. Tegelikult me ju tunnemegi üksteist. Nad teavad, mida ma üldjuhul ostan. Ühe saia, ühe piima/hapukoore. Mõnikord lisaks paar siidrit. Või pelmeene. Eile ostsin sprotte. Tuli isu.
See on selline teraapiana mõjuv poeke. Pärast rasket tööpäeva lähed sisse mossis näoga ja välja tuled naerul näoga. Iga kell etem "Selveri" kassasabades seismisest.
Pilt postituse kõrval ei ole rubriigist "Täna kannan seda", ma olen sügisest saadik lubanud Margitile näidata, kuidas ta kleidid seljas istuvad, lubadustest kaugemale polnud jõudnud. Täna hommikul tuli meelde:)
No comments:
Post a Comment