Varajane kolmapäeva hommik. Unine hommikumantlis mina. Aurav kohvitass. Telekast tulevad suvalised seebid. Orkut vedeleb diivanipadjal, Skype aknalaual, Hugo on kadunud. Ühesõnaga ei midagi erilist. Täiesti tavaline Ussipesa hommik.
Vaatan aknast välja ja märkan põllul lonkivat Hugot, pea püsti ja samm kuidagi rahulolevam ja uhkem kui tavaliselt. Hugo sabas lonkis veidike korpulentsem "daam". Naabri-Stella, Hugo pruut ja laste ema. Kuna Stella on hästi kasvatatud daam ja kodust ilma saatjata kaugele ei lähe, eeldasin, et Stellaga on kaasas ka naabrid, kes meie Nipernaadi koju toovad. Naabrite asemel nägin ma väljas veel üht Hugot.
Ma ehmatasin. Kas ma näen topelt? Kellaaeg oli liiga varajane, et ma oleks saanud purjus olla. Aga Hugosid oli hoovil kaks.
Et üks Hugodest oli siiski veidike väiksem, taipasin ma, et õnneks ei näe ma siiski topelt ega ole purjus. Tegu oli Hugo väikese vallatuse tagajärjega ning uhke isa tuli mulle oma perekonda tutvustama!
Pereema vaatas meie majapidamise üle ning jalutas juba järgmisel hetkel väärikal sammul aiast välja. Loodetavasti tähendas see vaikne ülevaatus, et kiitis "vanaema-vanaisa" elamise heaks.Hugo juunior oli uudishimulikum ja jõudis enne emale järele lippamist teha kiire ringkäigu ka toas. Ehmatas kassid poolsurnuks (kes ilmselt ka arvasid, et näevad kas topelt või on purjus) ning jooksis emale järgi. Viimasena lidus perele järgi Hugo.
* Esimesel pildil olev koer ei ole Hugo, vaid Hugo juunior. Öelge mulle, et nad ei ole nagu kaks tilka vett!
No comments:
Post a Comment