Kaks nädalat tagasi kui ma puhkusele jäin, olin ma rõõmust seitsmendas taevas. Saab puhata ja mängida ja niisama kodus vedeleda. Viimane osutus küll veidike naiivseks mõtteks, sest hr. Abikaasa oli mulle igaks päevaks tööplaani koostanud.
Igatahes mulle tundus, et ma ei tahakski tööl käia. Üldse. Mitte kunagi. Tahakski kodune olla, kes hoolitseks selle eest, et kodu oleks korras, pesu triigitud ja söök laual kui Hr. Abikaasa töölt koju jõuab. Hambaid võiks pesta alles lõuna ajal ja juukseid ei peaks üldse kammima. Ja marju korjama peab ju vaid suvel! Talvel saaks kassi kombel vedeleda ning seepe vaadata. Kasvõi "Vapraid ja ilusaid".
Tööinimesena seda seepi ju vaadata ei saa, vahel ikka viskaks pilgu peale, et kellega Brooke parasjagu abielus on, kes jälle surnust üles on ärganud ning kes kellega oma sugulastest lapse on saanud.
Aga... homsest saab puhkus läbi ja ma tahan tööle minna. Ma tunnen oma tööst puudust. Ja vigisemisest, kuidas ma ei tahaks tööl käia. Ehk siis...kodune on hea olla küll, aga ainult kodus olles, kus mu maailm keerlekski vaid triikimata pesu, õhtusöögi valmistamise ja "Vaprate ja ilusate" ümber, läheks ma ikka vist hulluks ära.
Kas ma olen imelik, et tööl käies unistan ma, et saaks kodus olla, aga kodus olles tahan ma tagasi tööle?
No comments:
Post a Comment