Friday, November 14, 2014

Teate, olen jah kade



Viimasel ajal on igal pool blogides jauratud teemal, et kas blogimine on töö, kas selle eest peaks raha saama, kas tasuta nänni peaksid ettevõtted saatma kõigile, kas reklaampostitused peaksid olema läbimõeldumad jne. Mul on selles teemas oma arvamus, aga ma ei viitsi enam seda nagu katkine grammofon korrutada. * Ütlen vaid, et mu meelest on veider, et teismelistele suunatud ajakirjades on õpetus KUIDAS blogima hakata ja KUIDAS sellega teenida. Kas te teate, KUI piiratud ja kitsas on selliste noorte (tõsi, mitte vaid noorte) silmaring, KUI vähe nad teavad!  Aga see on okei. Peaasi, et blogima õpitakse võimalikult vara. Üldse, kas blogimine ei peaks olema midagi sellist, mis tuleb loomulikult? Lõpetan mauramise enne kui mind kibestunud ja kadedaks vanamutiks vòi keskealiseks endaga mitte hakkama saavaks tibiks jälle nimetatakse.

Või ei. Ma teen kritiseerijate elu hoopis lihtsamaks ja tunnistan ise, et olen jah kade. Ei, mitte tasuta asjade peale, kuigi teatud asjadest ei ütleks minagi ära, see on loomulik, kõigile meeldivad mingil määral tasuta asjad, tunnistame me seda siis endale või mitte. 
Ma olen kade selle peale, kui lihtne elu inimestel tundub olevat. Ma arvan, et ma oskan ka kirjutada. Alati võiks paremini, aga nii üldjoontes eks. Ma arvan, et mul on piisav silmaring ja teinekord üsna adekvaatsed mõtted, ideed. Ometigi ei saa kirjutamisest/blogimisest minu tööd. Tööd, mis mulle sisse tooks. Rohkem kui see sada eurot, mis need reklaamid toovad (leidsin lõpuks smart ad paroolid üles ja vaatasin, mis kasu neist reklaamidest on. Samuti avastasin ma, et siiski on "running" staatusega mõni kampaania, mida ma oma blogis ei sooviks kuigi oma arvates tegin üsna korraliku "ei"-nimekirja.) 
Ühesõnaga. Jätame selle blogimise.  See polegi tegelikult oluline, viimasel ajal lihtsalt on igasugu bloginduse ümber rohkem vahtu kui vaja. Minu tegelik kadedusest on seotud maailmaga väljaspool blogimaailma.

Ma püüan ajada oma asja. Kuna mul rahakott aga puuga seljas ei ole, siis mòned projektid on ootel, sest need lihtsalt vajavad natuke algkapitali. Nagu ma aru sain, siis Eestis on toetust üsna raske saada, kui sa just pole kellegi tuttav/tuttava tuttav või natuke rohkem tuntud. Niisama Manni tegemised ei huvita kedagi. Lihtne (natuke teisest valdkonnast)  näide on see, et kui ma üht ajakirja kutsusin kajastama Diibi Moepühapäeva, siis see ei pakkunud neile huvi, ometi pakkus neile huvi samalaadne Mothercare korraldatud üritus või mõni teine samasugune üritus veidike popimas lounge'is, popimate (tuntumate) inimestega. See on üks osa minu kadedusest.

 Oma kahetuhandeeurose palga teenimiseks olen ma pidanud töötama, end täiendama ja pingutama, tegema endale selgeks valdkonnad, millest mul polnud õrna aimugi. Ühel ilusal päeval leidsin ma töökuulutuse, millele ka mina reageerisin. Saatsin kenasti motivatsioonikirja ja CV. Nõudmised kandidaadile olid: kõrgem haridus, väga hea eesti ja inglise keele oskus, projektijuhtimise kogemus, hea suhtlemisoskus, organiseerimisoskus, suur lugemus, kasuks tuli turundushuvi ja lai silmaring. Ja nüüd ma küsingi, miks minuga isegi ühendust ei võetud, miks mind isegi vestlusele ei kutsutud? Miks? 
Ja siis ma istungi siin ja olen kade. Kade, et kusagil on inimesed, kellele kõik lihtsalt kukub sülle, samal ajal kui mina võin naba kukla taha väänata, ilma et see kedagi huvitaks. 
Kui mina kirjutaks üleskutse, et palun aidake mind 20 000 euroga ei reageeriks sellele suur tõenäosusega keegi, heal juhul kirjutaks keegi Perekooli, et vahi kerjust. Veidike tuntum inimene saab sellise summa nagu naksti kokku. Pole vaja midagi selgitada või öelda rohkem kui "palun aidake". Minu projektid ei paku kellelegi vähimatki huvi. Ma pean ise nuputama, üksinda. Siis mul on ju õigus natuke pettunud olla. Korraks kurb. Ja lausa kade. Mida ma tavaliselt pole (irooniliselt ütles tänase päeva kalender: "Oled õnnelik teiste edu üle. Kõigile on kõike piisavalt.":D)

Varsti võtan ma ise ka kohvri ja kolin "mugavuspagulasena" ära, sest mulle hakkab tunduma, et mujal on mul suuremad eneseteostuse ja teenimise võimalused. 

                      
                  /Kingad -Zara; püksid -Killah; pluus - Tallinn Dolls Wear Art;  pintsak - kirbuturult; kohver -Sõbralt Sõbrale/

*Samas ütlen ma, et tublid on need, kes on leidnud oma nišši ja hobist töö teinud. Selle peale tasub heas mõttes kade olla, sest ilmselgelt on nad leidlikud ja tublid. Õigel ajal õiges kohas.  See käib absoluutselt iga valdkonna kohta. Mingil määral olen ma muidugi seda ka ise teinud. Toidutegemine on mu hobi ja Diip on ju mingil määral ka mulle töökoht. 

14 comments:

  1. Aga äkki see, kellega võeti ühendust, oli samuti pingutanud, õppinud, rabanud.. no ja hästi natukene lisaks veel kellegi tuttava tuttav :P Tõsi, viisakas oleks siiski ühendust võtta. Nii ta kahjuks juhtub olema, ebaõiglane ja ängistav..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, ma ei ütlegi, et ma ainus inimene maailmas olen, kes pingutanud, õppinud ja rabanud on, nii ebaadekvaatne ma ka pole:D Ma ütlengi, et olen kade, et sellised (lihtsad) asjad minust alati mööda lähevad. ja ma olengi (täna) kade. natuke kade nende peale, kes vähema rabamisega palju rohkem saavad. Lihtsamini.
      Kui mõni tuntud inimene algatab mõne projekti, siis räägitakse sellest igal pool ja toetakase, kui aga tavaline Mann enne sama asja on proovinud, siis ei huvita see kedagi ja seetõttu tihti suvalised Mannid jätavad oma asjad pooleli.
      Aga, et mitte jätta täiesti kibestunud inimese muljet, siis pean ka tunnistama, et mõnikord (või pigem isegi tihti) on mul teiste edu üle hea meel. Nats off topic aga täna lugesin kusagilt uudistest, et Bingo loto peavõit läks ühele Kolga-Jaani vanaemale. Kuigi ma unistan ka lotovõidust, siis see uudis tekitas minus hoopis heameelt. Tänase hommiku "hea-tuju-uudis". Ja Lastefondi tänane Mõmmi-selfie uudis ka.

      Delete
  2. *grammofon.
    vabandust, et olen keelenats, aga vene keelest pärit vead häirivad eriti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Imestan praegu isegi, et milline lollakas viga:D

      Delete
  3. Aga elu on võtlus ja maailm ongi ebaõiglane. Mõne vastu eriti. Harju sellega.

    ReplyDelete
  4. Offtopic, aga miks sul font tihtipeale blogipostitustes vaheldub? Noh, et alguses on üks, siis mõned laused on muu fondiga ja siis jälle tavaline? Lihtsalt on silma jäänud :D

    Aga see "Kuidas blogida"..oeh :) Ma arvan ka, et see peaks tulema loomulikult ja sa kas oskad või sa ei oska. Jah, blogi kujundamine ja grammatika on õpitavad asjad, aga blogi vajab sisu. Ja tore oleks kui see sisu oleks huvitav. On inimesi, kes suudavad ka poest piima ostmisest kirjutada humoorikalt ja köitvalt ja see ongi miski mida ei saa õppida ja ilma milleta blogi pikalt vastu ei pea :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei tea, miks font vahetun. See ajab mind hulluks. Ja ma ei oska midagi teha selle vastu. Olen tähele pannud, et eriti siis kui iPadis kirjutan, läheb font lolliks:(

      Delete
    2. Just. On inimesi, kes oskavad kirjutada kõitvalt ükskõik millest ja siis pole ju miski patt, et nad sellelt ka mingit kasu saavad, ja siis on inimesi, kes lihtsalt toodavad mõttetut müra

      Delete
  5. Deem, mida ma sulle hommikyl kirjutasin, ära riku mu muljet. ;) Aga sellel töökohal vist alles lõppes konkurss, nii et lootust veel on. Ju?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sina hakka nüüd otsast pihta. Leia motivatsioon. Mina toetan.lolli lobaga võin meelelahutajaks olla kõrval;)

      Delete
  6. Ma olen siis üks neist õnnelikest, kelle hobist on saanud töö. Aga hobi versus hobi tööna ja kui tahad midagi ka saavutada, on hoopis erinevates kategooriates. Hobi tööna nõuab palju rohkem tähelepanu, aega, energiat. Ei ole saanud ühtegi toetust, sest toetused ei laiene sellele valdkonnale, samas näen, et mõned konkurendid on saanud ja tean, et neil on tutvusi... Aga mis seal ikka, nagu näha, siis ikkagi märgatakse seda, et teen asja südamega, mitte raha pärast.

    Ja nüüd on mul tekkinud kõrvale veel hobisid, kust annaks veel asju edasi arendada ja nüüd ei kardaks neid samme astuda. Ilmselt võtan veel mõne hobi, mille keeran tööks. Erialasest tööst olen ikka väga eemaldunud ja plaanin minna hobi osas ennast täiendama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma tegelikult ka tean, et ühel või teisel moel teen minagi oma projektid teoks. Diip on ju üks hea näide, et kui tahta, siis saab küll;) aga mønikord ikka tekib selline tunne, et krt kui ebaõiglane, et mina muudkui rassin ja raban, aga isegi auto on sadatuhat aastat vana ja uut ei saa soetada. Samas keda siin teist ka selles süüdistada kui iseennast.

      Delete
  7. Mõtlen sinuga samu mõtteid.Kuid unista suurelt ja küll varsti võid öelda,et enam pole kade ;)

    ReplyDelete