Arvud

Ma olen 2 aastat blogi pidanud, avastasin ma hetk tagasi. Selle aja jooksul olen ma: 1 kord kinga saanud, 1 kord uue töökoha leidnud, 3 raamatut avaldanud, 2 uut lugu kirjutanud, 1 korra Ibseni-unistusele eitava vastuse saanud, vähemalt 3 korda Kultuurikapitalist eitava vastuse saanud, 20 korda Janeki, emme, Tillukese Delisaga tülitsenud ja 20 korda Janeki, emme ja Tillukese Delisaga leppinud, 2 korda olen ma tülitsenud ja leppinud teiste inimestega, vähemalt 1 inimese oma tutvusringkonnast diliitinud, 8 inimest "ära kaotanud" ja vähemalt 9 uut sõpra juurde leidnud, 2 korda kuulnud, et ma olen tark ja 2 korda, et ma olen rumal.

Kas see on rumal,
Kes usub, et on olemas jumal
Et meid ümbritsevad inglid
Ja päkapikud toovad kingid?

Aga kui meid ümbritsevadki inglid
Ja päkapikud toovad kingid
Ja kuskilt jälgib meid jumal
Siis ta ei ole ju rumal

(Veste Palgi)

Kas ma olen imelik?

Kaks nädalat tagasi kui ma puhkusele jäin, olin ma rõõmust seitsmendas taevas. Saab puhata ja mängida ja niisama kodus vedeleda. Viimane osutus küll veidike naiivseks mõtteks, sest hr. Abikaasa oli mulle igaks päevaks tööplaani koostanud.
Igatahes mulle tundus, et ma ei tahakski tööl käia. Üldse. Mitte kunagi. Tahakski kodune olla, kes hoolitseks selle eest, et kodu oleks korras, pesu triigitud ja söök laual kui Hr. Abikaasa töölt koju jõuab. Hambaid võiks pesta alles lõuna ajal ja juukseid ei peaks üldse kammima. Ja marju korjama peab ju vaid suvel! Talvel saaks kassi kombel vedeleda ning seepe vaadata. Kasvõi "Vapraid ja ilusaid".
Tööinimesena seda seepi ju vaadata ei saa, vahel ikka viskaks pilgu peale, et kellega Brooke parasjagu abielus on, kes jälle surnust üles on ärganud ning kes kellega oma sugulastest lapse on saanud.
Aga... homsest saab puhkus läbi ja ma tahan tööle minna. Ma tunnen oma tööst puudust. Ja vigisemisest, kuidas ma ei tahaks tööl käia. Ehk siis...kodune on hea olla küll, aga ainult kodus olles, kus mu maailm keerlekski vaid triikimata pesu, õhtusöögi valmistamise ja "Vaprate ja ilusate" ümber, läheks ma ikka vist hulluks ära.
Kas ma olen imelik, et tööl käies unistan ma, et saaks kodus olla, aga kodus olles tahan ma tagasi tööle?

Edevuse laat ehk minu mitu nägu

Vihmase ilmaga ei ole just väga palju tarka teha. Olles peaaegu läbi lugenud järgmise Gardneri, vaadanud ära "Söö.Palveta.Armasta", mis minu meelest erinevalt raamatust oli nii igav, et samal ajal jõudsin ka kohupiimakoogi küpsetada, oli vaja uus tegevus leida. Loomulikult oleks ma võinud koristama, triikima või midagi muud kasulikku tegema hakata, kuid selle asemel hakkasin ma otsima üht keskkoolilõpu pilti. Ühe isegi leidsin, aga see ei olnud siiski see, mida ma tegelikult otsima hakkasin.

Õiget pilti ma üles leida ei suutnud, küll aga leidsin ma terve hunniku kummalisi pilte endast.




















Edevus sai võitu ja ma kohe pidin osa neist siia üles riputama.




















Mõnda nägusid ei mäletanud ma enam isegi:)


















Aja jooksul olen ma päris palju muutunud, kuid ühele järeldusele jõudsin ma neid pilte vaadates siiski. Vanaemal on täiesti õigus kui ta ütleb, et ma olen meie peres ainuke, kellel on korralikud põsed, et kohe kena vaadata teiste kõrval. (Ma olen vanaemale püüdnud selgeks teha, et see pole tegelikult kompliment, aga ta ei jäta!)




















Jah, põsed on mul tõepoolest alati olemas olnud!

Kaks juhtumit

Pärast seda kui olin hr. Abikaasa tungival nõudmisel KÕIK marjad ära korjanud, otsustasin lubada endale natuke puhkust päikese käes vedeledes ja lugedes. Haarasin riiulist vähemalt sada korda loetud Erle Stanley Gardneri "Kaks juhtumit", just sel põhjusel, et olen seda nii palju lugenud, et ju pole enam põnev ja ma ei unusta end lugema. Kuidas ma eksisin. Mis sellest, et ma teadsin täpselt, kes mõrvab, keda mõrvab, kuna mõrvab, miks mõrvab, kuidas mõrvab ja kuidas mõrv lahendatakse, ei pannud ma raamatut enne käest kui "Ohtliku mänguasja juhtum" oli läbi loetud. Raamat jäi diivanile.
Järgmisel päeval ei saanud ma kiusatusele kuidagi vastu ja lugesin läbi teise juhtumi - "Tühja purgi juhtum". Süda oli rahul. "Kaks juhtumit" oli 101. kord läbi loetud. Nüüd sai elu ja toimetustega edasi minna. Aga midagi jäi ikka kripeldama. Ma teadsin, et mul peab riiulis veel paar "juhtumit" olema.
Nii ei jätnudki ma enne - kui leidsin veel kolm raamatut. "Lombaka kanaarilinnu juhtumit" olin ma lugenud vaid ühe korra, seega selle raamatu kätte haaramine oli viga. Ka söögitegemise, basseini vee vahetamise, lillede kastmise ajal hoidsin ma raamatut ühes käes ja lugesin. Ma pidin ju teada saama, millega lugu lõppeb. Täpselt enam ei mäletanud.
Nüüd on jäänud veel "Õnneliku kaotaja juhtum" ja "Pahase leinaja juhtum". Täna on õnneks vihmane päev ja niikuinii midagi asjalikku teha ei saa. Mul ei jää muud üle kui raamatut lugeda. Ühe peaks seega tänase päeva jooksul läbi saama.
Ma ei saa aru, mis nendes Gardneri raamatutes on, et isegi pärast 101. korda lugemist ei suuda ma neid käest panna. Lihtsalt ei suuda! Mingu või toit kõrbema või ajagu basseinist vesi üle.

Nii et...kui leidub veel keegi, kes mingil põhjusel pole Gardneri "juhtumeid" lugenud, siis lugege. Aga arvestage, et kõik muud tööd-tegemised jäävad tegemata, sest neid raamatuid ei saa käest ära panna! Ma tean omast käest.

(Hea, et Janek suurema osa sellest nädalast tööl on olnud ja ma olen saanud rahus lugeda. Ma ei usu, et ta sellist logelemist kibekiirel tööajal heaks kiidaks:D)

Perekond Hugod

Varajane kolmapäeva hommik. Unine hommikumantlis mina. Aurav kohvitass. Telekast tulevad suvalised seebid. Orkut vedeleb diivanipadjal, Skype aknalaual, Hugo on kadunud. Ühesõnaga ei midagi erilist. Täiesti tavaline Ussipesa hommik.
Vaatan aknast välja ja märkan põllul lonkivat Hugot, pea püsti ja samm kuidagi rahulolevam ja uhkem kui tavaliselt. Hugo sabas lonkis veidike korpulentsem "daam". Naabri-Stella, Hugo pruut ja laste ema. Kuna Stella on hästi kasvatatud daam ja kodust ilma saatjata kaugele ei lähe, eeldasin, et Stellaga on kaasas ka naabrid, kes meie Nipernaadi koju toovad. Naabrite asemel nägin ma väljas veel üht Hugot.

Ma ehmatasin. Kas ma näen topelt? Kellaaeg oli liiga varajane, et ma oleks saanud purjus olla. Aga Hugosid oli hoovil kaks.
Et üks Hugodest oli siiski veidike väiksem, taipasin ma, et õnneks ei näe ma siiski topelt ega ole purjus. Tegu oli Hugo väikese vallatuse tagajärjega ning uhke isa tuli mulle oma perekonda tutvustama!
Pereema vaatas meie majapidamise üle ning jalutas juba järgmisel hetkel väärikal sammul aiast välja. Loodetavasti tähendas see vaikne ülevaatus, et kiitis "vanaema-vanaisa" elamise heaks.
Hugo juunior oli uudishimulikum ja jõudis enne emale järele lippamist teha kiire ringkäigu ka toas. Ehmatas kassid poolsurnuks (kes ilmselt ka arvasid, et näevad kas topelt või on purjus) ning jooksis emale järgi. Viimasena lidus perele järgi Hugo.

* Esimesel pildil olev koer ei ole Hugo, vaid Hugo juunior. Öelge mulle, et nad ei ole nagu kaks tilka vett!

Purgis!

Kõigest tund aega, veidike tülitsemist, purkide pesemist, Janeki käte kõrvetamist tulise mahlaga, tibake mahla seintel, kapil, toolil, käterätikutel & Ussipesa esimesed mahlad olid kenasti purgis. Uskuge või mitte, aga mahlakeetmise ajal tundus mulle, et marju oleks võinud ROHKEM olla. Janek naeris, et pole probleemi, istutame uusi põõsaid juurde. Jah, see sobiks...kui marjad ise end ära korjaks:)

Ja mahla tegemine oli küll imelihtne, kuid kui isegi Janek suutis end kuuma mahlaga ära kõrvetada, siis mida oleks veel saanud loota, kui ma oleks selle operatsiooni üksinda ette võtnud. Mahlategu on ikkagi tiimitöö - selle sain ma eile selgeks!
(Ja veel sain ma selgeks, et kui ei tea, mida teha, kuidas abiks olla, tuleb mehelt igaks juhuks kogu aeg küsida: "Kas ma saan kuidagi veel aidata?";)

PS: Kuigi marjade korjamist ei saa pidada mu lemmiktegevuseks, siis pean ausalt tunnistama, et tulemuse nimel ei olnud mul (hiljem muidugi) isegi kahju rikutud maniküürist ja murdunud pöidlaküünest:)

Keelame Heily ära ehk Hugo uus kuut/minu suveköök

Selle suve põnevaim projekt on pidevas muutuses & ma ei suuda enam isegi uskuda, et alles paar kuud tagasi oli selle sama koha peal kolaruum, kuhu ilma karkudeta üle kola sisse ei oleks pääsenud. Kola, vajalikku ja mittevajalikku, oli nii palju, et kui iga poti-panni-totsiku-postiku-koti-kasti eest oleks sendi saanud, oleks me Janekiga miljonärid. Või vähemalt väga rikkad inimesed!
Igatahes minu piisava vigisemise tulemusena hakkas Janek (veidike vastumeelselt, sest see raiskas tema väärtuslikku muruniitmise aega, mis sellest, et muru tegelikult niitmist EI vaja) lõpuks ometi tegutsema selle nimel, et Hugo uute kuuti kauaoodatud riiulid paika saaks.
Riiuli eesriideid parajaks lõigates hakkas ta virisema:"Miks mina pean selliseid naistetöid tegema?" Tundes ennast ja teades, et ka Janek tunneb mind piisavalt hästi, et teada, kuidas asi lõpeks, kui MINA kardinaid õigeks peaks lõikama, jäin ma talle küsivalt otsa vaatama: "Kas sa tõepoolest tahaksid, et mina need kardinad õigesse mõõtu lõikaks ja augud sisse teeks?"
Janek ei vastanud, ta teadis sama hästi kui mina, et mina ei ole loodud täppistöödeks, tasub vaid minu kätte anda midagi, mis nõuab "peenemat näputööd" ja katastroofi pole kaugelt vaja otsida.
"Heilyl oleks see küll ammu tehtud ja Tauno saaks meestetöödega tegeleda," porises ta edasi, "Heily koob ja õmbleb ja... nii et Tauno ei pea sellise tilu-liluga tegelema."
Hea et ta veel ei lisanud, et seda kõike kolme lapse kõrvalt:) Üleüldse arvan ma, et Heily-sugused toimekad naised tuleks ära keelata, et nad minusugustele siidinäppudele halba valgust ei heidaks. Kui poleks temasuguseid kuduvaid-tikkivaid-viltivaid-õmblevaid naisi, ei oskaks Janek mulle midagi ette heita.

Kõigest mõni tund ja veidike muruniitmiseks kaotatud aja taganutmist hiljem oli Hugo uus kuut hoopis uue näoga. Ma olin lõpuks ometi saanud riiulid!
"Taunol oleks küll juba ammu valmis olnud," norisin ma Janeki kallal.
"Nojah," ei jäänud Janek jälle vastust võlgu, "ma ju ütlesin, et tema ei pea tilu-lilu peale aega raiskama, tema saab vaid meestetööle keskenduda."
Ja ma ju ütlesin, et Heilyd tuleks ära keelata:) Aga tulemus oli suurepärane, fantastique, shabby chic a la Ussipesa! See hakkab järjest rohkem ja rohkem minema seda nägu nagu ma oma vaimusilmas ette näinud olen. Tundub, et ka Hugo on uue kuudi omaks võtnud. Mitte igal koeral ei ole siiski nii uhket kuuti, kuhu meie äraolekul Pontu ja Pitsu külla kutsuda.


Et kuut veelgi paremaks saaks, otsustasin ma täna veidike katsetada. Kuigi minu puhul kehtib sellistel juhtudel 50-50-90-reegel: kui on 50-50 võimalus, et asi võiks õnnestuda, on ka 90% võimalus, et ma selle untsu keeran. Sellest hoolimata haarasin ma jälle oma vanad sõbrad - pintsli ja valge värvi- näppu ning asusin laua kallale. Mind oli see pruun laud juba pikemat aega häirinud, valgete seinte taustal tundus see nii out-of-topic olevat.
Seekord 50-50-90-reegel ei kehtinud. Silmariivavast pruunist lauast sai Hugo kuudi/suveköögi kõige nägusam mööbliese. MINU OMA SIIDINÄPUKESTEGA TEHTUD!
(Ei tea, kuidas korvmööbel ilma suurma vaevata ja hiljem külalisi määrimata valgeks saada?)



Ma olen rahul, väga rahul...

...aga mulle tundub, et suveköögi valmimisega on mulle tekkinud terve trobikond uusi kohustusi. Abielludes ja maale kolides ei hoiatanud keegi mind, et suvised puhkused tuleb marju korjates mööda saata. Viimased kaks päeva on möödunud marju korjates. Hea et "härra orjapidaja" ei käskinud mul maha pudenenud marju üles korjata ja leppis kahe SUURE kausitäie marjadega. (Vaatas küll silmanurgast, et miks põõsaalused nii marju täis on, aga ei öelnud midagi. Tegi vaid nalja. Või oli see ikka nali?)
Ma üritasin marjakorjamisest ära vingerdada, öeldes, et meil pole niikuinii aurutajat, et korjatud marjadest mahla keeta, kuid see püüe läks vett vedama. Ta, vana suslik, suutis kuurinurgast isegi aurutaja välja otsida:D
Marjade korjamine (ja kuudi/köögimööbli võõpamine) läks mulle maksma "vaid" värskelt tehtud maniküüri. (Olgu öeldud, et küünte lakkimine ei ole sugugi mu lemmiktegevus, sest selle võib liigitada täppistegevuste hulka, milleks mul püsivust pole.) Miks keegi mind ometi maaelu eest ei hoiatanud?
Küüned rikutud, ei jää mul nüüd muud üle kui mahla keetma hakata (KAHJU, et emme liiga vara ära läks!). Oma uues köögis. Või Hugo kuudis. Kui ta lubab.

Aga, Heily, kas sul on mahl juba keedetud;)

Siin- ja sealpool Ussipesa

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et küll on tore kui emmed külas käivad. Nii saavad KÕIK majaaknad pestud, pesu ÕIGESTI kuivama pandud, et neid pärast ka triikima ei pea ja MINU KORJATUD marjadest moos ka keedetud. Ilma et see kõik mult endalt erilist pingutust oleks nõudnud;)
Rullbiskviiti sai ka. Kahju, et emme enne bubertini jõudmist ära läks (ma võiksin seda muidugi ka ise teha, aga sellel pole väga mõtet, sest Janek ei söö mannat ja vaid enda jaoks ei viitsi ma vaaritada.)
Huvitav, kas ma kunagi peaks ka oma lastel niiviisi abis käima? Kohe kuidagi ei viitsiks. Mulle meeldiks vastupidine variant. Et lapsed käivad emal abis aknaid pesemas ja moosi keetmas...

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ussipesa asub väikeses ja vaikses külakeses, kus suurt midagi ei toimu (isegi bussid ei sõida siia, nagu ma hiljuti teada sain). Vähemalt nii ma kolmapäevani arvasin. Selgus, et meie elame lihtsalt valel pool küla. Õige pool asub meist viie kilomeetri kaugusel, Janeki sugulaste juures.
Tegelikult on kummaline kokkusattumus, et Janeki sugulaste suvekodu asub just selles samas külakeses ja meist vaid kiviviske kaugusel. Kuidas on võimalik, et nad just SELLESSE külasse ära eksisid?
Kolmapäeva õhtul helises mu telefon. Janek, kes kahjuks pidi tööl olema, andis meile edasi sõnumi, et M&M ootavad meid külla. Teiselpool külakest asuvasse ökospaasse nagu me seda kohta kutsuma hakkasime. Mõeldud-tehtud! Haarasime äsja ahjust tulnud rullbiskviidi kaenlasse ja panime ajama. Lähme lihtsalt korra läbi, mõtlesime me emmega, vaatame, mis nad teevad ja tuleme siis kohe tagasi.
(meie silme all valmis ökospaale uus postkast. Postkasti valmistaja oli nagu päris lihast ja luust Martin "Ökovanaema"-raamatust. Ausalt. Ma ise ka imestasin, et minu raamatu-Martin päriselt olemas on.)
Kolm tundi hiljem ja pärast esimest ökospaa spetsialiteeti (mida mina kaine autojuhina maitsta ei saanud) tuli rahvast veel juurde ning enne kui me olime arugi saanud, oli emme auto Ussipessa ära viidud, meid tagasi ökospaasse toimetatud ja Janek meile hiljemaks järele organiseeritud.

Ökospaa spetsialiteet nr 1.
Tagasi ökospaasse jõudes ootas mind juba Ökospaa spetsialiteet nr 2. Seekord oli maitsvale kapsa-porgandi-boolile lisatud ka värsket kummelit.
Ökospaa spetsialiteet nr 2.

Ökospaa spetsialiteet nr 3 sisaldas lisaks kapsale, porgandile, mustikatele ja kummelile ka kurgirohtu.

Ökospaa jaanipäeva/uus-aasta/jõulude/pulma-pidustuste üksikasjad jätan ma salapära sälitamiseks enda teada, kõigest rääkides kaoks selle paiga maagilisus ära. Ja ei ole ju vaja, et turistidehordid ökospaad otsima hakkaks. Las see jääda meie salakohaks;) Igatahes on nüüd Ussipesa-külakeses kaks vahvat kohta: Ökospaa, kus saab nalja ja Ussipesa, kus saab ka nalja, aga mitte nii palju.
(Võib-olla peaksime me siiski kahe majapidamise peale kokku hakkama ökoturismi edendama?)

Pärast kolme sellise spetsialiteeti degusteerimist, tundsin ma, et lisaks kapsale, porgandile, mustikatele, kummelile ja muule sellisele sisaldas öko-bool ka üsna lustakas koguses alkoholi.
Küll oli hea, et Janek enne neljandat spetsialiteeti meile järgi tuli ja koju sõidutas. Mitte et meil poleks lõbus olnud, meil oli EKSTREEMSELT lõbus... aga ma mõtlen hirmuga, mida mu pea oleks teinud kui spetsialiteete oleks rohkem kui kolm saanud.
Ökospaa spetsialiteet nr 4 valmimine.

Selliste jookide degusteerimisel tuleb arvestada, et järgmine hommik algab peavaluga. Vähemalt minul. Samal ajal kui emme juba pesu õigesti kuivama pani ja moosi keetis, lebasin mina oimetult teleka ees ja valutasin pead, lubades endale, et ma enam MITTE KUNAGI selliseid katseid kaasa ei tee. Kuni järgmise korrani.
Peavalu on tänaseks juba meelest läinud. Meelde on jäänud vaid see, et lõbus oli. Vahelduseks vaiksele ja unisele Ussipesale.

Nii armas!

Askeldasin köögis. Janek tuli tuppa, peos imeilusad, suured, punased vaarikad. Nii armas, kas pole? Sellele ilusale žestile järgnes aga töökäsk. "Kui sa nõud oled ära pesnud, siis mine korja vaarikad ära, ma niitsin põõsaste ümber heina ka ära! Neid on nii palju, et muidu nad lihtsalt kukuvad maha!"
Punased marjad peopesas ei olnudki ainult romantiline tegu, vaid tagamõttega ja läbimõeldud plaan. Mis mul siis muud üle jäi kui kummikud jalga lükata ja marju korjama minna.
"Ja näed, punased sõstrad on ka juba selle ühe põõsa peal valmis, kohe on tikrid ja mustad sõstrad ka," juhtis Janek mu tähelepanu ka ülejäänud põõsastele. Samal ajal kui mina sääskedega võideldes vapralt vaarikaid noppisin.
Mul tekkis hirm! Kas ma pean neid ka korjama hakkama? Kas mind üldse tuppa lastaksegi enne kui kõik marjad korjatud? Seekord vedas.
Vaarikapõõsas tuuseldades ei pannud ma algul tähele, et ka Hugo mulle seltsiks oli. Mingil hetkel avastasin, et ta ei olnud seal niisama seltsiks, vaid aitas mul marju korjata. Tegelt ka! Muudkui haaras naks ja naks! hammastega okstest kinni. Eemaldades sealt küll esialgu vaid lehti, aga seda ei saa talle ju pahaks panna - ikkagi esimene kord. Küll ta areneb. Ja siis õpetame ta muru niitma. Kohvi keetma. Pesu kuivama panema.

Tänasest algab mul puhkus. Janek jagas töökäsu juba varakult kätte:"Vaata, et sa siis esmaspäeval kindlasti ülejäänud marjad ära korjad!" Nojah...
Vastu vaielda ka ei julge. Ja tegelikult olid vaarikad niiiiii head. (Kusjuures ma isegi ei teadnud, et meil aias nii suured vaarikapõõsad nii paljude marjadega olemas on!) Talvel on sügavkülmas olemasolevatest marjadest hea kooki teha küll. Kahju ainult, et marjad end ise ära ei korja, puhasta ja sügavkülma talvituma ei lähe! Tehnikaajastul võiks juba nuti-marjad küll olemas olla.

PS: Aga ma olin siiski kaval. Ma tõin Tartust emme kaasa;)
Kas on veel kedagi, kes appi tahaks tulla? Väidetavalt on seltsis nii lõbus tööd teha...

Varahommikud Ussipesas

Kui Janek oli enne kukke ja koitu tööle läinud ning ma olin tal palunud äratuskella hilisemaks helisema panna, lootsin ma veel vähemalt tund aega õndsalt põõnata. (Öösel, siis kui magama peaks, oli mul vaja jääda üht totakat filmi vaatama ja hiljem kui und ei tulnud "Viplalat" lugeda.) Minu und hakkas segama kummaline kolin magamistoa ukse taga. Skype'i ja Orkuti omavahelise kakluse jaoks oli see liiga vaikne ja Hugo ei oska trepist käia. Ma ei saanud aru, mis asi see on.
Magamine tuli pooleli jätta. Magamistoa ukse taga vaatas mulle otsa õnneliku näoga Skype ja mitte nii õnneliku näoga hiir.
Oli ilmselge, et magada ma enam rahulikult ei suuda (hiir oli ju majas!). Ma ei osanudki muud teha kui ülihelikiirusel duši all käia, riidesse panna ja tööle ära minna. Ilma igasuguse probleemita võin ma küll teha Hugole ja kassidele puugihoolitsust, kuid nii maanaine ma veel pole, et oleksin julgenud hiire majast välja toimetada.
Igal juhul loodan ma väga, et Janek jõuab töölt koju enne mind ja on kassi-hiire mängu tagajärjed magamistoa ukse tagant likvideerinud.

PS: kusjuures tegelikult ma leian, et hiired on armsad. (Arvatavasti tänu multikatele.) Aga mitte eluruumides. Olgu põllu peal või kusagil kaugemal armsad. Ja targemad, et mitte kassi küüsi langeda. "Vanemad olijad" oleksid võinud seda hiirt Skype'i eest hoiatada!

Feil

"Miks sul roosat märkmiku ei ole?" küsis töökaaslane mult eile.
"No ma ei ole nii roosa inimene," vastasin ma ja vaatasin järgmisel hetkel oma roosasid kingi ja roosaks lakitud küüsi.

M.O.T.T.

The Queen has spoken.

(uus inside joke tänu Mezimummmi vaimukuste salvele, kes eile saatis väljavalitud naistele küllakutse, mis algas sõnadega: Kuna kuningannal on puhkus, viidates Mariale, siis võiks saada temalt audientsi...)

M.O.T.T. 2

Marineeritud kala ja täidetud munad

Mulle meeldivad sünnipäevad. Sel nädalavahetusel käisime me Janeki vanaisa õe juubelil.
Esiteks meeldib mulle kogu suguvõsa kogunemise traditsioon, juba viies aasta olen ka mina sellest toredast traditsioonist osa saanud. Teiseks meeldivad mulle sealsed inimesed - naljahambad ja lõuapoolikud, sarkastilised ja teravad naljad on just minu "teetassike", ma tunnen end seal koduselt. Kolmandaks meeldivad mulle üleüldse sugulaste koosviibimised - eriti kui üksteist harva nähakse ja sugulastega hullupööra vedanud on ning nad ühe toreda kamba moodustavad. (natuke out of topic: jaanipäeval sain ma tuttavaks Prangelite suguvõsa vanaisapoolse osaga -vahva punt! Et me varem küll kogunenud polnud?)
Ja neljandaks jumaldan ma vanemate inimeste sünnipäevi, sest kus muljal on laud lookas seenesalatist, rosoljest, kartulisalatist, makaronisalatist, singirullidest, täidetud munadest, heeringast sibula ja hapukoorega ja marineeritud kalast! Täidetud munad ja marineeritud kala on konkurentsitult maailma parimad leiutised! Julgen isegi väita, et mu toidutopi esimestel kohtadel, Caesari salati, sushi ja lasanje ees;) Ja nii möödubki suurem osa sellistest sünnipäevadest ohjeldamatult õgides.
Ma jumaldan söömist! Ja "vanakooli" sünnipäevalaudasid! (Ma ise ka imestan, et ma nii palju süüa suudan; lisaks juubelil kilodeviisi söödud marineeritud kalale ja täidetud munadele, suutsin ma kodus pintslisse pista veel terve pizza.)
Selle kõige tulemusena vedelesin ma õhtuks garfieldilikult teleka ees ja ägisesin. Mu kõht oli nii täis! (Hommikul linnas käies nõudsin ma Janekilt burksi. Rumalana valisin endale peekoniburgeri, mis Janeki megaburgeri kõrval tundus nii tilluke ja mannetu, nagu lasteburger.)

Et nädalavahetuse söögirallist taastuda peab Janek vähemalt täna ja homme leppima menüüs olevate suppide ja salatitega. Selle nädala söögimenüü seega: 1.Take it 2.leave it! Olgu õnnelik, et ma jälle baklažaani küpsetama ei hakka;)

Pildi näpsasin Elina blogist ja proovin ka sulatatud juustuga mune täita, ise ei osanud selle peale tullagi:)

Keeleseadusest tingitud muudatused

Rohkem uusi logosid leiab siit

Maast ja ilmast

Mulle meeldivad laulupeod, selles pole kahtlustki. Mulle meeldib rongkäik. Rahvariietes inimesed. Kaasaelavad pealtvaatajad. Laulud. Ühesõnaga, kõik, mis laulupeoga seotud on. Sel aastal meeldis mulle aga eriti meie taga istuv vene seltskond, kellest vähemalt üks oli kohalik ja teine külaline väljaspoolt Eestit. Mulle meeldis, kuidas kohalik selgitas oma külalisele, kes on kes - dirigendid, presidendid, ministrid, tõlkis laulusõnu ja rääkis laulupidude ajaloost ja traditsioonist. Seda oli nii meeldiv kuulata. Ja vaadata. Lihtsalt tore!

Noh, mis värk on?

Ma pean ausalt üles tunnistama, et ka mul endal on tilluke FB sõltuvus ja natuke edevust ka, ega ma muidu blogi ei peaks;) Aga see ei takista mul ometigi teisi kritiseerimast. Ma hakkasin mõtlema, mis sunnib inimesi FB seinal KÕIKE detailselt lahkama. Näiteks "tibul täna gaasid", millele järgneb avalik vestlus tuttavate vahel, kuidas gaaside vastu võidelda. Olen tähele pannud, et inimestele meeldib eriti rääkida haigustest, nii enda kui laste omadest.
Mul oleks ka palju rääkida. Aga kuidagi totakas tundub postitada FB seinale "naistearstil käidud" ja siis kõigile teavitada, mis minuga tehti ning millised on tulemused. Sõbrannad räägikisid oma kogemustest. Kõik muu 300 sõpra saaksid teada, mis mul viga on/ei ole.

Ma võiksin kirjutada oma seljavalust, peavaludest, kõhuvaludest, jalakrampidest, silme ees mustaks minemisest ja isegi mõnest piinlikumast hädast. Stressist ja väsimusest. Unetusest. Mul oleks tõesõna palju öelda!

FB seinapostituste tipuks on siiani jäänud sünnitusteemade avalik lahkamine ja ÄSJA sündinud beebi piltide üles riputamine, peaaegu otse sünnituslaualt. Uue iPhone 4ga.
Täna "ma panen oma msn-i nimeks P...E KÜLL, et inimesed hakkaks muga suhtlema küsides: "Noh mis värk on?" teen ennast huvitavaks öeldes: "ah ei midagi" ja siis kurdan pseudoprobleemi, kuidas sain parkimistrahvi v6i kuidas mu söögilaua toolilt tuli vilt ära ja kraapis mikroprao mu uude tammeparketti."

Vaadake, et siis küsite "Noh, mis värk on?"

Edit/uus sähvatus: Ja pesuväel või poolalasti netis poseerivatele inimestele (mingil kummalisel põhjusel on vähemalt 99% neist poseerijatest naissoost) olgu mõtteaineks, miks neid tõsiselt ei võeta. Nt Rootsi kuulsaim blogija (aitäh Rentsi blogile, mis mind sinna juhatas) võiks olla tegelikkuses maailma kõrgeima IQ-ga, kuid ometi ei suuda ma temasse eelarvamustevabalt suhtuda. Samas jälle - nii kaua kui ta ise sellise kuvandiga rahul on, siis by all means, mis vahet seal on, mida mina arvan.
Kui ma oleksin tööandja, siis ei võtaks ma ka kunagi tööle ka inimest, kelle FB kubiseb läbupiltidest või (minu jaoks) kahtlase väärtusega naljadest. Samas jällegi mulle öeldi ka, et ma ei saa enam kunagi mitte kuhugile tööle. Ometi ma töötan.
Ja lõpetuseks - vanemana ma igaks juhuks vist ei julgeks oma lapse nime guugeldadagi:D "Ohtude" vältimiseks keelaks ma oma lapsel ilmselt üldse kuni täisealiseks saamiseni TV, arvuti, väljaskäimise jms ära. (ja siis saadaks ta õndsas teadmatuses laia maailma - oli ju üks selline film,kus Brendan Fraser peaosa mängis, PastBlast vms:D)

Mõtteid

Mul on alati midagi öelda, iseasi, kas ma ennast sellega vaevan.
Kui ma naeran ei tähenda see alati, et ma rõõmus olen - kas elus pole siis teesklemine lubatud?
Kui ma nutan ei tähenda see, et ma valaks pisaraid kurbusest - äkki on see hoopis õnnest, mille ma leidsin millestki ilma jäädes?
Mul on omad tõekspidamised, millest mõned ei tea mitte midagi.
Terava keele vastu aitavad nüri meel ja kurdid kõrvad.
Ma lasen endale haiget teha, sest mina seon end tunnetega, mitte juuksevärvi või objektiga.
Ma kannatan - ainult nii saab tugevaks.
Ma lasen end solvata - niikuinii ei saa ma rumalate kõnepruugist aru.
Kui ma valetan ei tähenda see, et ma pole aus - äkki te pole lihtsalt tõde väärt?
Pikapeale ma andestan ja siis ka unustan.
(Facebook'ist leiab huvitavaid asju.)

Hea-tuju-pood/mummuline suvi

Õhtuti peale tööd kui poest pole midagi peale hädavajaliku tarvis, armastan ma ostukeskuste asemel läbi hüpata tee peale jäävast "külapoest" (tegelikult asub see poeke küll meile esimeses lähimas asulas, mis isegi linna nime kannab, aga mina kutsun seda ikkagi hellitavalt külapoeks).
Mulle meeldib selle poe müüjate suhtumine - vahetu, sõbralik ja lustakas. Iga kord kui ma sellest poekesest välja astun, on mul naeratus suul. Sealsed müüjad tekitavad heatujutunde. Mul on tunne nagu ma tunneks neid. Ja nemad mind. Tegelikult me ju tunnemegi üksteist. Nad teavad, mida ma üldjuhul ostan. Ühe saia, ühe piima/hapukoore. Mõnikord lisaks paar siidrit. Või pelmeene. Eile ostsin sprotte. Tuli isu.
See on selline teraapiana mõjuv poeke. Pärast rasket tööpäeva lähed sisse mossis näoga ja välja tuled naerul näoga. Iga kell etem "Selveri" kassasabades seismisest.

Pilt postituse kõrval ei ole rubriigist "Täna kannan seda", ma olen sügisest saadik lubanud Margitile näidata, kuidas ta kleidid seljas istuvad, lubadustest kaugemale polnud jõudnud. Täna hommikul tuli meelde:)