Kuidas Maria Oslost Stockholmi läks…

Õhtul enne magamaminekut lasin tuttavatel enda üle naerda ja hirmulugusid rääkida. Noh näiteks, et kui Oslost mahasõit maha magada, siis järgmine ümberpööramiskoht on 50km kaugusel, või et kui valele poole sõita, jõuan Kopenhaagenisse, kuidas keegi nende tuttav magas ka mahasõidu maha ja avastas end tunni aja pärast tagasi Oslos, vähe sellest ka veel valel pool Oslot. Ja nii edasi ja nii edasi, neil oli nalja nabani. Soovitasid veel, et kui hakkan laevast maha jääma, siis on taibukas pilet paluda 24h edasi lükata, et see raisku ei läheks. Veidike kõheldes läksin ma ära magama, minu orienteerumisloogika on ju teada ehk teiste sõnadega see lihtsalt puudub.
Ilmselt suutsid tuttavad mind nii palju siiski pabinasse ajada, et kell 5 oli mul uni läinud. Olin juba õhtul mõelnud, et kui uni peaks ära minema, siis selle asemel, et lakke vahtida ja siis täpselt enne seitset kõige sügavamasse unne vajuda, asun kohe tegutsema. Et jääbki aega natuke Stockholmis turisti panna ja juhul kui ma tõepoolest peaksin Kopenhaageni poole leekima panema, siis on ikka veel aega. Asusingi tegutsema. Kui kohver kokku pakitud, taipasin vaadata telefoni kella, mis näitas pool viis! Otseloomulikult olin ma tegutsema asunud Eesti aja järgi, kuigi ka selle üle sai eelmisel õhtul nalja visatud. Aga mis seal ikka. Panin Sipsikule hääled sisse (suutes enne seda korraks võtmed autoistme alla ära kaotada) ja tuld! Nii nagu Jan Uuspõld läks kunagi Tartusse, asus Maria teele Stockholmi.

Juba esimesel suuremal ringil suutsin ma valesti keerata, sest gps oli mu jaoks liiga kiire: „pööra paremale, teine mahasõit, seejärel vasakule, kolmas mahasõit“ – ma ei suuda nii kiiresti reageerida ja nii palju korraga mõelda. Mõtlesingi, et korras, nüüd tulebki 50 km ringiga tagasi sõita, aga läks hoopis paarsada meetrit. Ja veel – mul on tegelikult hea meel, et tuttavatega eile mu kallal lõõbitud sai, sest nii jäi mulle meelde, et peaasi on E18 mööda minna. Ma tegelikult tean seda muidu ka, aga tundes ennast oleks ma ähmis peaga kindlasti mingi muu E valinud, sest nagu gps-il kombeks on, kaob ta signaal ära tunnelis just enne neid kohti, kus tee hargneb neljaks.

Mu sõit Stockholmi möödus ilma igasuguste vigurite, põnevate vaheseikade ja muu huvitavata, mida minust ilmselt oodata oleks. Mul ei ole sellest sõidust rääkida mitte midagi märkimisväärset. Ühe korra suutsin ma Stockholmis ka valesti süüdi, aga see ei olnud üldsegi minu süü. Selle koha peal ma üldiselt gps-i ei usalda ja üritan oma loogika ja märkide jälgimisega hakkama saada, sest gps-i usaldamine on meid ennegi valesse kohta viinud. Aga korraga kadus märk ära, tee läks jälle kolmeks ja gps- käskis jonnakalt paremasse ritta minna, kuigi oleks pidanud jääma keskmisesse. Õnneks oli ka see valesti sõit vaid paarsada meetrit pikk. (jällegi...mul on hea meel, et tuttavad eile mu kallal lõõpisid, nii jäi mulle pähe, et järgmine tähtis E on E20!)

Ikeas sai samuti ära käidud. Sõbrannale lauad leitud ja ostetud. Mission completed! Ja nüüd lähen ma Stockholmi linna peale tuterdama, muidu pole kunagi selleks aega. Täna on. Ma ei tea, miks, aga mulle on Stockholm alati hullupööra meeldinud ja ma naudin seda, et mul on ühe korra aega rohkem kui lihtsalt sadamasse sõitmiseks.

Igatahes olen oma autosõidu üle uhke. On vaid kaks varianti: kas ma sõitsin väga hea autoga või ma polegi nii rumal nagu välja näitan;)

(okei, korraks sadamas suutsin ma vastassuunas sõita, sest gps käskis „võta paremalt teise ritta“, mis oli juhtumisi vastassuunas. Aga see seik oli ka tegelikult ainuke koomiline seik mu sõidu juures. Nüüd jääb veel vaid laevale sõit. Hmmmmm….)

PS: Mis te arvate, kes sõitis laeva? Ma ei suuda isegi uskuda, et see mina ise olin. Ja veel sinna vastikule teisele korrusele. Isegi laevatöötajat ei muljunud kahe auto vahele lapikuks. Däämn, ma ju räägin, tegu ei ole mingi siidinäpu, vaid tubli (maa)naisega, kes kõigega hakkama saab. Kui tahab muidugi. Enamus ajast on mugavam, mitte hakkama saada. Blondina suutsin ma siiski seal autode vahel tuterdava inimese käest küsida, et mis ma veel tegema pean, kui olin end paika saanud. Vastuseks sain muidugi :"Keera auto kinni!" (aga ma ju mõtlesin, et kas käik sees või väljas ja kas käsipidur ka peale). Nojah, saavadki töötajad ka naerda, et kuule selle autoga blond küsis, et kas ta peab auto ka kinni keerama:D

PS2: Kuigi tänane päev on olnud meeldiv - olla turist, panna end proovile - ja ka Norras käik oli tööalaselt kasulik (+ et esimest korda elus ei ostnud ma välismaal olles mitte ühtegi hilpu, käevõru, sandaali ja ma ei tea mida, sest nad olid allahinnatud), siis tegelikult tahaks ma vaid üht: kodus olla, Janeki kaisus, teleka ees diivanil. Ma tunnen ta'st puudust. Ja loomperest ka.

Igav ei hakka:)

Kerge seiklus kulus ikka eilsesse õhtusse ka ära. Olin endale Google mapsi abiga selgeks teinud teekonna Schweigaardsgt 4, kus pidi toimuma impordi-ekspordi koolitus, mille pärast ma põhiliselt seekord Norra tulin. Kõik tundus imelihtne. Oslo S-ist 18 minutit jalutada. Ilma suurema vaevata leidsin üles tänava ja maja nr 17, 15…ja siis edasi enam ei leidnud ühtegi maja. Jalutasin veel tibake ja avastasin korraga, et majaga nr 15 oli see tänav ka otsa saanud. Juhiste küsimistest polnud kasu, sest inimesed, kes nähtavasti neis hoonetes töötasid, ei teadnud isegi, mis number majast nad välja tulid. Korraga taipasin vaadata majast nr 15 üle tee ja nägin busside, ehituse ja muu jama tagant numbrit 8. Järelikult peab nr 4 ka kusagil seal olema, võtsin oma viimase loogika kokku, lootes, et tänav on ikka ka see, mida mul vaja on, mitte ei muutu üle kõnnitee minnes millekski hoopis muuks.
Veidike võttis aega, et ma suutsin maja nr 4 üles leida ja lõpuks isegi koha, kus kursus toimuma pidi, aga… Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mille kuradi pärast jalutasin ma pea 30 minutit ja läbi kõige kummalisemaid kohti, kus norra keelt korraga enam üldse ei kuulnud, kui tegelikult asus õige koht põhimõtteliselt Oslo S-iga ühes majas!? Teine kord olen vähe taibukam ja ei usalda juhiseid, mis käsivad teha tiiru ümber mitme rajooni, kui majad asuvad kaardil kõrvuti (aga ma olin kindel, et sellel on mingi põhjus, miks otse ei saa). Google maps ma ütlen! Igatahes on mul tunne, et jalutades muutusin ma 2 kilo kergemaks, nii et õhtul võin endale küll ilma igasuguste süümepiinadeta burgeri ja friikartulid lubada. Coca ka. Ja mitte light’i!

Mis aga puutub koolitusse, siis ma ei teagi, kas ma tunnen pigem heameelt, et tollis töötavad inimesed ise ka ei tea kõiki seadusi, reegleid, ettekirjutusi ja makse, mida Norra impordi puhul maksta tuleb või on mul pigem halbmeel. Küll on hea, et mina ekspordiga tegelen:) Igatahes, ühte ma ütlen. Teie, kes te tahate Norra toidukaupu eksportima hakata, loobuge! See on hullem kui raketiteadus. Toidukaupade impordil on nii palju erinevaid makse, et nad isegi ei tea, KUI palju neid on. Ja vähe sellest – on suur vahe, kas eksportida küpsiseid, mis on poolenisti šokolaadiga kaetud või tervenisti ning nende õigesti deklareerimine paneb isegi tolli kukalt kratsima.
Kolm tundi koolitust läks nii kiiresti, et ma hakkasin mõtlema, et võib-olla ma tõesti olengi nohik, sest ausalt korraga on mulle hakanud sellised asjad huvi pakkuma, ma tahan nendest asjadest aru saada. Aga kuhu on jäänud kirg kingade ja muu sellise vastu? H&Mist kõndisin ma täna lihtsalt mööda? Mis on lahti?

Ps: koolituselt tagasi raudteejaama kõndisin ma kolm minutit. 25 asemel. Ja mitte läbi Oslo Kopli. Jumall tänatud, sest minu meelest on see küll piirkond, kus igaksjuhuks tasuks nuga, kirvest, haamrit ja saagi käekotis kaasas kanda.

Hommikul ootas mind ees minek tööjärelvalveametisse. Läksin kohe varakult, sest teada on, kuidas norrakad reedeti töötavad. Nähtavasti mõtles minuga samamoodi vähemalt pool Oslosse sisserännanutest, tööotsijatest ja teistest minu sarnastest. Rahvast oli nii meeletult nagu oleks seal olnud 80% allahindlused või oleks seal midagi tasuta jagatud. Kõigest tund aega ootamist ja oligi minu kord. Aga siis…otsustas ametnik kellegi vahele võtta. Nojah, olin kindel, et see ei võta kaua, sest minu järjekorranumber juba põles. Ja põles veel tund aega, sest täpselt nii kaua läks vahele trüginud inimestel oma asjade ajamisega aega. Kell hakkas lähenema üheteistkümnele – lõuna aeg. Raudselt paneb ta oma putka nüüd pooleks tunniks kinni, et võileibu sööma minna, mõtlesin ma. Tegelikult tal ka täpselt selline nägu peas oli, kui ta virilalt mulle vastas, et teie järjekorranumber on, ma pean teid vastu võtma. Ausalt jah? Järjekorras seistes sattusin rääkima ühe tütarlapsega, kes mainis, et tegu on äärmiselt ebaefektiivse ja ebameeldiva naisterahvaga ja tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Ametnik ei tahtnud mu küsimustele kuidagi vastata – muudkui sokutas mulle brošüüre ja printis netist välja telefoninumbreid, kuhu ma pöörduda võiksin. Aga ma ei tahtnud pabereid, netilehekülgi ja uusi telefoninumbreid, ma olin kohale tulnud, kaks tundi seisnud järjekorras ja tahtsin, et keegi mind aitaks. Hea on, et ma olin enne KÕIK need netilehed läbi käinud ja lugenud, kuhu ta mind kogu aeg suunata tahtis, sest kui ma oleks läinud sinna mitte midagi eelnevalt teadmata, oleks ma vastuseks saanud vaid „vaadake netist, seal on väga palju materjale!“ Tõepoolest on, ja kuna neid ongi nii palju, siis just sellepärast ma kohale tulnud olingi, et keegi aitaks dokumentides orienteeruda! Lõpuks sain ma siiski kõik mind huvitavad vastused ametnikult välja pinnitud. Mulle tundub, et üsna pea võiksin ma ise seal tema asemel töötada!

Kohvilõhna peale astusin ma sisse tee peale jäävasse kohvikusse. Lasin endale tillukese kohvi valada ja…jälle kord mu kaart ei toiminud. Selles kohvikus toimisid vaid norra kaardid (nagu ka paljudes teistes kohtades). Nii palju siis kohvist! Panin nukralt kohvitassi tagasi letile ja hakkasin ära minema, kui kõigepealt pakkus minu taga seisev välismaalasest naisterahvas, et teeb mulle kohvi välja ja siis ka kohvikupidaja: „Kohv on meie kulul, see on meie süü, et me ei öelnud, et siin toimivad vaid norra kaardid, järgmine kord kui siiakanti satud, siis maksad!“ Ma olin meeldivalt üllatunud ja tundsin end jälle kord nagu moderniseeritud versioon Hamsuni romaani tegelasest. Peaks tagasi minema ja klaasi veini tellima:D

Kuna homme ootab mind ees mu teine iseseisev autosõit manuaalkastiga autoga Oslost Stockholmi, siis otsustasin ka tillukese testsõidu teha, et näha, kas peaksin tõesti praegu juba liikuma hakkama, et homme õhtuks laeva peale jõuda. Harjumatu oli, aga üldse mitte nii kole nagu ma endale sisestanud olin. Ilmselt ma nii rohkem moe pärast virisen, et sõita ei oska. (KUIGI laevale ma KEELDUN ise sõitmast! Ilma naljata!)
Ikeas sai ära käidud, kuigi mul endal ei olnud seekord plaanis oma jalga üldse sinna tõsta, aga kuna sõbranna palus, et tooksin talle sealt kaks diivanilauda, siis ma ju pidin minema. Mis mul saaks selle vastu olla, kui PEAB Ikeasse minema. Kahjuks oli käik tulutu…nii mu enda kui sõbranna soovide jaoks.
Aga… enne Stockholmi jääb veel üks Ikea TÄPSELT tee peale ette. Ma ju pean sealt ka läbi lippama, sõbrannat ei saa ometigi alt vedada:P

Täna hommikune Norra

Täna hommikul suutsin end kohvitassiga ukse taha lukustada. Läksin sõbra poole (tal on maja, kus ühes pooles saan Norras viibides ööbida mina ja teises pooles elab ta ise) hommikul endale kohvi tegema. Ilusa ilmaga ei tahtnud ma muidugi kohvi juua toas, vaid verandal. Kui kohv oli joodud ja tahtsin toast arvuti ja telefoni võtta ning kohvitassi tagasi viia, avastasin, et uks oli lukku läinud. Ja otseloomulikult oli võti jäänud köögilauale! Nice!
Ega muidu polekski midagi olnud, kohvitassi oleksin võinud endale jätta ja sõbral on oma võti olemas, aga...ilma arvuti ja telefonita oleksin kui kätetu. Hiilisin maja ümber, et tuvastada mõnd kasvõi poikvil akent, kust end sisse murda. Õnn oli seekord minu poolel! Köögiakna õhutusluuk oli lahti jäänud! Tooli otsas ukerdades, üritasin ühe pikema oksaga võtit köögilaualt kätte saada. Ja kujutate ette, saingi hakkama!
Hea, et kõik naabrid vist juba tööl olid, ja mulle politseid ei kutsutud! Minuga ikka juhtub:)
Huvitav, mis edasi. Kas linna sõites võiksin ma hajameelselt valele rongile minna?

Pilte kummituslinnast - Pripjat

Tekst: Rune Thomas Ege, fotod: Lars Magne Hovtun. (Teksti ei hakanud ümber tõlkima, pildid räägivad enda eest.)

PRIPYAT (VG) Et par kilometer fra Tsjernobyl-kraftverket ligger et stille minnesmerke over historiens verste atomkatastrofe: Spøkelsesbyen Pripjat.

av Rune Thomas Ege in tirsdag, april 26th 2011

- Der sto TV-en. Og der, borte i hjørnet, sto sofaen.

Vladimir Verbitsky (47) peker mot et tomt hjørne. Han er tilbake i leilighet 16 – det som en gang var hans egen leilighet i Sovjetunionens mest moderne boligblokk i Sovjetunionens mest moderne by.

26. APRIL 1986. Verbitsky blir revet ut av søvnen av et voldsomt drønn. Han ser på klokken, som nærmer seg 01.30.

- Det hørtes ut som torden. Men det var en klar natt. Det var ikke noe regn. Så ble det helt stille, forteller Verbitsky.

Da vet han ikke at serien av eksplosjoner som rammer reaktor fire på kraftverket like ved vil skrive arbeidsplassen hans inn i historien.

Selv ikke da han og de 40.000 andre innbyggerne i Pripjat ble evakuert i dagene etter atomkatastrofen tenkte han at situasjonen var så ille.

Innbyggerne fikk beskjed om å bare ta med seg det aller viktigste. De skulle tross alt tilbake i løpet av noen dager.

Her viser Vladimir Verbitsky frem leiligheten der han og moren bodde frem til 1986. – Det var en fantastisk tid, sier han. Foto: LARS MAGNE HOVTUN

FEBRUAR 2009: Fra toppetasjen på hotellet har Vladimir panoramautsikt over Pripjat.

Teateret. Supermarkedene. Idrettshallen. Skolen. Hotellet. Fornøyelsesparken som aldri rakk å åpne. Alle praktbyggene står her fortsatt.

Men naturen er i ferd med å ta over. Ingen mennesker har bodd her på over to tiår. Verken Vladimir, moren hans eller de andre innbyggerne fikk noen gang vende tilbake til Pripjat.

23 år etter katastrofen viser Vladimir oss rundt i sin tidligere hjemby. Vi kunne ikke dra til Ukraina uten å besøke et av verdenshistoriens mest kjente steder, selv om vi bare skulle på guttetur til Kiev.

Nå går vi rundt i et dystert stykke moderne historie med geigerteller og guide.

Vær, vind og plyndrere har satt sitt preg på det som en gang var baren på hotellet. Vinduene mangler, malingen flasser av, et par stoler ligger slengt. Opp fra gulvet vokser et lite tre.

- Selvfølgelig er det tøft å være tilbake. Det vekker jo en del følelser. Men det er viktig å få vist frem hva som skjedde, sier Vladimir.

Han nikker mot den umiskjennelige rødstripete skorsteinen på Tsjernobyl-kraftverket som ruver mot horisonten et par kilometer unna.

Vladimir sukker tungt. Så sier han det alle tenker:

- Ingen kan dra herfra uten å bli beveget.

Tsjernobyl-kraftverket er i dag omgitt av en strengt bevoktet forbudssone. Innenfor denne er det forbudt å bevege seg uten å ha de rette adgangspapirene. Ifølge guiden Jurij bor det likevel rundt 350 mennesker innenfor sonen. Det er først og fremst eldre mennesker som ønsker å leve livet slik de alltid har gjort - der de alltid har bodd.

Byen Pripjat ble sjokkoppført på begynnelsen av 1970-tallet for å gi husly til arbeiderne ved Tsjernobylkraftverket, og var blitt selve symbolet på «det gode sovjetiske liv».

De rundt 50.000 innbyggerne i Pripjat kom fra hele Sovjetunionen, og kunne nyte godt av samfunnsgoder som blant annet kino, bibliotek, konserthall, moderne skoler, kultursenter og sportsanlegg.

Til og med et tivoli hadde de sovjetiske myndighetene bygget til innbyggerne i byen! Kanskje ikke så rart når gjennomsnittsalderen i Pripyat var 26 år. Tivoliet rakk imidlertid aldri å åpne. Det skull etter planen skjedd to dager etter Tsjernobyl-katastrofen.

Radioaktive radiobiler.

Da Pripjat ble evakuert, lot myndighetene innbyggerne tro at de etter kort tid kunne dra tilbake. Byen er derfor i dag en ubeboelig spøkelsesby som er forfallen, men likevel stort sett intakt.

Trappeoppgangen på vei opp til Vladimirs gamle leilighet.

Pripjat er i dag nesten som et fullskala museum som viser hvordan livet i Sovjetunionen var. Boligblokker, skoler, butikker, et hotell og en rekke andre bygninger ble forlatt som det sto etter ulykken.

Alt av inventar som møbler, bilder, TV-apparater, leker, verdisaker og klær ble forlatt slik det sto. Alt innbyggerne fikk lov til å ta med seg var en koffert med ting som klær, bilder og dokumenter som ikke hadde blitt radioaktivt.

Hotellet i Pripjat. Dersom du har spilt "Call of Duty - Modern Warfare 1" har du sannsynligvis vært der. I spillet skal du nemlig utføre en skarpskytteroperasjon fra toppen av det samme hotellet.

Her er et av de veldig avgrensede radioaktive områdene. Radioaktiviteten er veldig absurd å forholde seg til, egentlig. Dersom en ser bort fra knitringen fra geigertelleren føles alt normalt. Da er det lett å glemme seg ut. Heldigvis er guiden på vakt: "No, no! Don't go there! Very high radioation!!"

Ingen tvil om hvem som var den store helten på de sovjetiske barneskolene...

Det lokale supermarkedet.

Moderniseeritud versioon kirjandusklassikast

Mis juhtub siis, kui jõuad sihtpunkti, tahad hakata edasi liikuma, aga avastad, et tavaline pangakaart (mis sellest et kuldne:D) mingil müstilisel põhjusel ei toimi ja krediitkaart on palgapäevaeelselt tühi? Kand ja varvas Oslo poole minema? Ööbida lennujaamas? Kumbki ei tundu kuigi ahvatlev variant, eks. Siis ei jää muud üle kui oodata. Oodata mida? Või keda?
Niimoodi istungi ma Rygge lennujaamas pargipingil ja tunnen end kui moderniseeritud versioon ühest Hamsuni tuntud romaanist. Vähe paremas olukorras muidugi ka. Mu juuksed ei lange välja, näljatunde peletamiseks ei näri ma höövlilaaste või oma eest rebitud kuuetaskut. Ka ei ahista ma veel mööduvaid inimesi väites neile, et nad kaotavad oma raamatu ära. Lihtsalt istun, loen meile (kas pole imeline, et internet on meile andnud võimaluse teha tööd ükskõik, kus?), kirjutan (nagu ka Hamsuni romaanitegelane?) ja ootan. Näole jume saamine on lihtsalt ekstraboonus.
Nojah. Ütleme siis nii, et sellised olukorrad saavadki juhtuda vaid minuga. Eks näis mis edasi saab...

Projekt Kokaraamat

läks uue hooga käima. Talvel olime nagu unised mesilased, kes kuidagi ei saanud ennast käima tõmmatud, tänu päikesele ja soojale tekkis korraga aga tohutult uut energiat. Retsepte ja lugusid on juba täitsa palju ja see, mis hetkel olemas, tundub päris naljakas (ei saa kogu au endale võtta, nalja eest vastutab rohkem Joel). Ja kuna öösiti tänu Nimetule Kutsikale ma niikuinii suurt magada ei saa, siis tundub et läheb jälle öiseks kirjutamiseks.
Igatahes hoidke alt, staarkokad!

Uus pereliige ja magamata öö

Meie peres on nüüd uus liige - nimetu emane kutsikas:) Ja kui ta oma kurbade kutsika silmadega otsa vaatab ja haledalt viuksub, siis ei ole ju südant teda diivanilt maha ajada ning korraga on täiesti loomulik, et uus liige voodis magada võib:D Janek ise lubab. Ei, ma parandan ennast, mitte ei luba, vaid lausa kutsub teda diivanile ja voodisse sülle ja kaissu. Selline softy tuli välja.
Kusjuures Hugo on uue pereliikme suhtes olnud uskumatult tolereeriv, kuid siiski skeptiline ning sööb rohkem kui kunagi varem, sest igakord kui nimetu kutsikas end liigutab, arvab Hugo, et too ründab kindlasti just tema toidukaussi (mis sellest et ka koerakrõbuskid on ka suuremad kui seekutsikas). Ka nimetu kutsikas ei ole päris kindel, mis seisukoht Hugo suhtes võtta.
Kassid on uuest loomast palju suuremas hämmingus, käivad ja uudistavad ega saa aru, mis asi see küll olla võiks. Kassi jaoks liiga veider, koera jaoks liiga väike. Kes on see kummaline olevus, kellel lubatakse isegi köögikapil olla, mõtlevad nad kindlasti.



Aga magada saime me öösel nii umbes 4 tundi. Sest terve öö kutsikal vaja üle meie nägude ja peade ronida, meid hammustada ja närida ning otseloomulikult läks ta kõht talumatult tühjaks poole nelja ajal hommikul (ja pärast seda arvas ta otseloomulikult, et on aeg tõusta ja uut päeva alustada).

Kuid armas on ta küll, eksju?

Üks küsimus

Eleonore Bergile: Kas sa tunned meid?
Sest eilne õhtu Tillukese Delisa köögis oli nagu Pilvede all seriaalist, kus naiivne ja armas ja heasüdamlik Kertu (loe: Tilluke Delisa) kuulas küünilise ja sarkastilise vanema õe Mari (loe: minu) loengut: "Kallikene, kuidas sa saad nii naiivne olla ja midagi sellist üldse arvata? Kuula nüüd mind..."
Ja see ei ole mitte esimene kord kui me Tillukese Delisaga Kertuks ja Mariks muutume. Või siis teisiti öeldes Tilluke Delisa on täpselt nagu seriaali-Kertu!
Sellest ka mu küsimus:)

Kui autos on rohkem kui üks Prangel, siis...

...on kindlamast kindlam, et tee Tallinnast Tartusse ei lähe otseteed, vaid ikka mööda kõige kummalisemaid külavaheteid. Ikka selleks, et Eestimaad tundma õppida.
Nojah, nüüd me oleme jälle targemad, sest tõepoolest Koigisse polnud mul küll varem asja olnud, vähe sellest, et sellise koha olemasolust ei olnud mul kuni eilseni aimugi:(
Selline see Koigi igatahes oli - päris armas kusjuures, vähemalt läbisõidul:







































Ja - siis veel sürreaalne kompott uue kokaraamatu kallal töötamisest:


Huvitav, milliseid unustusehõlma vajunud teid pidi me koju tagasi jõuame?

Hmmm...

...ma ei tea, kui taibukas oli enne Norra minekut lugeda uudiseid vägistamislainest Oslos ("Oslos 4 vägistatud naist nädalavahetusel") ja et kõige ohtlikemaks paikadeks peetakse Oslo S-i, Grønland'i, Nedre Grünerløkka't, Sofienbergparki ja Lossiparki - mille hulka jäävad ka kohad, kus mina liikuma pean. Neljapäeva õhtul olen ma näiteks koolitusel paigas, mis jääb Grünerløkka piirkonda.
Mu esialgne plaan oli oma peakest mitte parkimisega vaevata ja koolitusele autotult minna. Vaatasin eile isegi marsruudi välja, et tibake rongisõitu ja natuke jalutamist, kuid nüüd mõtlen, et ohutum on siiski vist parkimisega pead vaevata kui iga veidike kahtlasemat kuju (ja kahtlastest kujudest õhtuses Oslo kesklinnas puudust ei tule!) nähes hirmu tunda ...
Nojah, mitte et ma oleks varemgi naiivselt arvanud, et Oslo kesklinn kõige turvalisem koht on (kuigi kindlasti on ka tuhandeid kordi ebaturvalisemaid kohti ja tegelikult kui aus olla, siis ma pole Oslos kunagi kartnud ka hilisemal ajal ringi tuterdada, öine Tallinn on mu meelest kordades ohtlikum), kuid selliste uudiste lugemine ei sisenda kunagi erilist turvatunnet.
Niisiis kui näete neljapäeva õhtul Grunløkka kandis üht valget autot meeleheitlikult parkimiskohta otsimas, siis teate, et see olen mina. Ja ärge siis pahandage kui auto kõige otsemini pargitud pole;)

Nii-kulunud-ja-kõigile-ammu-teada-aga-ikka-naljakas

Ehk teiste sõnadega ilusaid munapühi! Ussipesas otsustati sel aastal kodu mitte jäneste, tibude, värviliste munade ja sulgedega ehtida. Seda ühel väga lihtsal põhjusel - ma ei suuda meelde tuletada, kuhu me need asjad eelmisel aastal ära pakkisime. Arvatavasti leiame me need üles kunagi jõulude ajal, nagu hiljuti leidsime kolatoast jõulutuled, mille olemasolust mul küll aimugi polnud.

Pahad-pahad välikohvikud

Leidsin Tartu Postimehest ühe artikli ja ma olen alati mõelnud, et mis Püha Lehm see Tartu raekojaplats on, et seda välikohvikutevabana tahetakse hoida. Ma saaks aru, kui tegu oleks jäädavate ehitistega, mis ajaloolist üldmuljet rikkuda võiks, aga me räägime ju hooajalistest suvekohvikutest, mis linna keskusele just särtsu lisavad. Ma mäletan väga hästi suviti välja surnud Tartu raekojaplatsi. Kül oleks ka tahtnud sõbrannadega mõnes mõnusas, hubases välikohvikus veini või latte't juua, aga sellist võimalust lihtsalt polnud. Ma ei ole kusagil mujal näinud, et linna süda vabadel päevadel nii tühi oleks - heal juhul võis pühapäeviti näha purskkaevus solberdavaid tihaseid.
Vaadake ükskõik millise teise riigi kesklinnasid ja raekojaplatse, igal pool keeb elu, inimesed istuvad kohvikutes, naudivad sooje suvepäevi ning -õhtuid. Tooge Tartu raekojaplatsi ka (m)elu! Võib-olla tekivad sinna ka mõnusad tillukesed poekesed, mis on välja surnud, sest inimestel pole lihtsalt olnud mitte mingit põhjust raekojaplatsi minna. Ajalooline või mitte, aga tõepoolest linna keskus ei peaks olema muuseum:)

Raeplatsist muuseum

Truffe’i omanik Joel Ostrat oli otsuses selgelt pettunud. «Pakkusime huvitava ja ilusa erilahenduse, aga keegi ei põhjendanud, miks see ei sobi. Öeldi, et see lõhub meie ajaloolist linnapilti ja kui antakse meile luba, siis peab ka kõigile teistele andma,» rääkis Ostrat.
Välikohvik pidi tulema veekindlast vineerist põrandaga ja ronitaimedega kaunistatud piiretega. Lõpuks lubati Truffe’il kasutada eelmise aasta kujundust ja platvormi.

Linna ettepanekusse kujundada tuleviku tarbeks välikohvikute ühtne kontseptsioon suhtus Joel Ostrat aga soosivalt.
«Tulebki mõtlema hakata sellist lahendust, mis sobib nii linnale kui kohvikupidajatele, sest muidu võib muinsuskaitse teha raeplatsist muuseumi ja hakata sinna pileteid müüma, sest toitlustusasutused siia teretulnud ei ole,» lausus Ost-rat.

Nüüd pole muud kui oodata

Õhtul sain oma "projekti" valmis ja panin teele ka. Nüüd järgneb närvesööv ootamine ja ootamine ei ole just minu teetassike, ma olen ju nii kärsitu. Ilmselt pean ma endale mingi tegevuse leidma, et mõtteid mujal hoida. Pesu triikima või riisuma? Või lausa koristama hakkama?
Igatahes muuta ei saa enam midagi. Saan vaid pöidlad pihus hoida ja oodata!

Ahjaa, tibake teisel teemal ka. Kõik, kes siia blogisse päevast päeva satuvad otsingusõnaga "mutrike" ja "mutrikese blogi" lootes ehk leida ja lugeda uusi lugusid Tähtsatest Ettevõtetest ja Tatraveskidest, siis mul on väga kahju, et pean teile pettumuse valmistama. Ma ei ole Mutrikesega kontakti hoidnud juba eelmise aasta sügisest. Pole põhjust, tahtmist ega ka viitsimist teda üles otsida. Kes Mutrikesest tõepoolest niivõrd puudust tunnevad, otsige teda enda seest (kui julgete), ta võib seal peidus olla, allasurutud ja rõhutud. Ja kes teab, võib-olla leiate endast hoopis Tatraveski või Tähtsa Inimese? Põnevat ostimist igaljuhul! Minu Mutrike on aga kadunud;)

Grinchist auto

Nüüd ma tean kindlalt väita, et Ruudolf vihkab kaminaid. Sest iga kord kui juttu tuleb kaminast ja selle soetamisest, suudab Ruudolf meid üllatada. Niisiis, tuleb meil lihtsalt nentida fakti, et nii kaua, kuni meie peres on Ruudolf, ei ole meil mõtet tuleasemest unistada.
Ja ma olen kindel, et kui Ruudolf poleks auto, oleks ta Grinch. Iseloomud tunduvad igatahes klappivat!

Pesu kuivama panemise õpetus

Nädalavahetusel tuli mul ema juures külas olles ka kodutöödele käed külge panna. Pidin aitama emal pesu kuivama panna (mis minu arvates on üks jubedamaid kodutöid peale põrandapesemise). Mis seal siis ikka keerulist saab olla, mõtlete te? Aga tuli välja, et saab ikka küll.
Kui ma olin viimase sokipaari nöörile riputanud, panin ma tähele, et ema samal ajal kõik minu riputatud pesu uuesti nöörile riputas. Sokipaarini jõudes hüüatas ta ahatusest: "No kes see siis niimoodi sokke kuivama paneb?" Ma ei osanud midagi öelda. Selgus, et sokid tuleb panna kuivama ükshaaval ja soovitavalt nii, et pesulõks jääks talla alla, et pärast kuivamisejälge näha poleks (kuigi kinga sees ei näe seda kuivamisjälge ju niikuinii keegi?). Kõik pluusid ja püksid käis ta ükshaaval üle. Ainult kaks käterätikut jäid puutumata, kuigi...
"Tegelikult paneks ma need ka teistmoodi kuivama," ei jätnud ema siiski mainimata. Mis seal vahet on, kuidas üks käterätik kuivab, ei saanud mina aru. "Esteetiline peab ka jääma...et oleks ilus vaadata," selgitas ema, nagu oleks see kõige loogilisem asi maailmas.
"Miks sa siis üldse lased mul pesu kuivama panna, kui niimoodi kulus sul kokkuvõttes kaks korda rohkem aega?" küsisin ma.
"Selleks, et sa õpiks!" lausus ema.
Ta on mind varem ka püüdnud õpetada, kuidas isegi triiksärke niimoodi kuivama panna, et neid pärast triikida ei tule, ometigi ei ole ma seda nippi omandada suutnud.
Aga võib-olla suudan ma nüüd meelde jätta,kuidas sokke kuivatada?

Minu kasvatuse vili

Nüüd on siis käes see hetk, mille eest Janek mind kogu aeg hoiatanud on. Ma ei saa enam köögis sammu ka astuda, rääkimata külmkapi avamisest ja plekkpurkide, kilepakendite jms avamisest. Kohe kui ma end köögis natukenegi liigutan ja annan märku, et plaan on süüa tegema hakata, stardib toast kaks kassi, saba seljas, üks aplam kui teine. Järgneb meeleheitlik mjäu-mjäu-mjäääääu-mjääääääääääu nagu poleks nad kunagi varem süüa saanud, kapi najal turnimine ja mu jalgade vastu hõõrumine. Pole ka ime - mõlemad teavad, et see on viinud soovitud tulemuseni.
Ma tunnen ahistatuna. Nagu Alberti omanik "Naksitrallidest". K-o-h-u-t-a-v! Kedagi peale iseenda ei saa süüdistada ka:(
Ja tuleb tunnistada, et kuigi ma olen vahetevahel Janeki kallal irisenud, et ta Hugo kasvatamisel ehk liiga karmikäeline on olnud ja toas tuterdamise asemel käskinud/õpetanud meie aristokraatlikul krantsil oma kohal püsida, on mul sellistel hetkedel hea meel, et meie peres on vähemalt üks hästi kasvatatud loom (nagu pildilt näha):D

Done!

Täna on vaid 13. kuupäev ja ometigi on mul juba tehtud üks töö, mille tähtaeg on alles 15.04. Well done, eks! Kes ütles, et ma ei saa tähtajaks hakkama? Et unustan või löön käega? No sellisel juhul ei tunne nad mind üldse:)
Igatahes on mul tunne, et olen nüüd ära teeninud pika pai ja klaasi veini!?

Tähtaeg

Ma teadsin, et "üks tähtaeg" on 1.04 ja pingutasin 31.03 nii et veri ninast väljas, et valmis saada. Kui 80% tööst oli tehtud, suutsin ma osa kogemata ära kustutada. Päris lahe, tuleb pikk ja unetu öö, mõtlesin ma, sest valmis pean ma saama. Mingil põhjusel otsustasin ma tähtaja üle vaadata ja minu õnneks selgus, et tähtaeg oli hoopis 15.04.
Hurraaa! olin ma õnnelik. Tervelt kaks nädalat lisaaega. Mind tundvad inimesed muigasid. Sul oleks kindlasti palju parem meel, kui sa oleks töö 1.aprilliks ära teinud ja siis avastanud, et aega veel on, ütlesid nad. Ma ei olnud nendega nõus. Ei-ei, ma kindlasti teen varem ära, mul on ju suurem osa tehtud, aga lihtsalt nii hea on teada, et tervelt kaks nädalat on veel aega.
Täna on 11.aprill, aega on veel neli päeva ja mis te siis arvate, kas mul on töö tehtud. Muidugi ei ole. Sest aega ju on veel:)
Siiski, põhjus ei ole laiskuses nagu juuresolev pilt illustreerivalt väidab. Lihtsalt ka ühe teise töö tähtaeg tiksub (Jah, seesama salapärane projekt, mille pärast ma pöidlad pihus hoian ja kõigest südamest loodan, et olen piisavalt andekas);)

Hugo päritolu

Me oleme tihti juurelnud Hugo päritolu ja vanemate üle, pole inimest, kes ei küsiks, mis tõugu ta on. Siiani oleme me teda ikka puhtavereliseks Le Craanziks kutsunud. Naabrite juures katsikul olles sattus meile aga kätte üks loomaajakiri, kus oli juttu mulle täiesti tundmatutest whippet'itest.
Kõik, kes Hugot näinud ja teavad ta iseloomu, vaadake neid koeri sel leheküljel: http://whippet.planet.ee/ ja öelge, et sarnasus ei ole hämmastav?
Vähe sellest. Välimuse kirjeldus: "Levinumad värvid on punakaspruuni toonid ja selle taustal tiiger (brindle) erineva hulga valgega." Check. "Pea on pikk, kitsas ja lameda pealaega. Kõrvad väikesed. Liigutused on vabad ja hea kiirendusega. Karvkate peen ja lühike ning tihedalt liibuv. " Check. Check. Check.
Iseloom: "intelligentne, elav, hell, leebe ja kergesti õpetatav koer." Jälle check. "Nad on õrna hingega ja psüühiliselt tundlikud, parima tulemuse saab kui treening siduda jooksu ja mänguga. Tänu oma intelligentsusele õpivad nad kiiresti, kuid sa ei saa nende puhul ideaalset tulemust nende sõltumatu iseloomu tõttu." Hugo õrnahingelisusel ja sõltumatusl iseloomul ei ole vist vaja pikemalt peatuda.
"Lastega saavad nad hästi läbi niikaua, kui neid ei narritata. Mängulise loomuse tõttu on neil hea meel kaaslase üle, kes temaga trallida viitsib. Samas ei pruugi noor koer osata oma suurusega arvestada. Hästikasvatatud lastega ei ole neil probleeme. Võõraste suhtes on nad reserveeritud. See, et whippet võõrast inimest ignoreerib, on täiesti normaalne. Omasid tervitatakse õhinal." Kas on midagi veel vaja lisada?
"Tuleb teha palju tööd, et koer reageeriks käsule "siia" alati ja kohe." Mis on Hugo suurim probleem?
"Kui koeral pole oma pehmet aset, ei saa sa teda iialgi õpetada mööblil mitte magama. " Ja kus Hugo salaja magamas käib? Ja kuidas ta käitub kui lambanahk parasjagu pesus on?
I rest my case:)

Katsikud

Kui normaalsed inimesed käivad inimestel katsikul, siis meie Janekiga käisime eile õhtul Hugo lapsi vaatamas. Hugo ise oli kogu loost muidugi kõige vähem huvitatud ja kui ta mõistma hakkas, et midagi kahtlast on toimumas, üritas ta igal võimalikul moel jalga lasta. Ma ei olegi varem nii arga ja alandlikku Hugot näinud, tillukesed karvapallid tekitasid temas vaata et kabuhirmu. Muidu on küll kõige ülbem koer maailmas! Selline isa siis:) Üritasime "õnnelikku noorpaari" koos lastega ühele pildile ka saada, aga Hugo hirmu tõttu osutus see kõige raskemaks ülesandeks üldse.

Igatahes on meil tänu Hugo vembule järgmisest nädalast üks pereliige juures. Kõige veidram kogu selle loo juures on, et mina peaksin olema meie pere loomasõber, kuid ometi tekitab uue pereliikme lisandumine just minus hirmu. Mugava inimesena kardan ma vist lisakohustusi. Janek on aga imekombel täiesti rahul (ma veel kujutasin ette, kuidas ma pean teda moosima hakkama, lubama ise põrandaid pesema hakata ja jumal teab, mida veel, et ta kutsikaga nõus oleks).

Koju jõudes hakkasime me kutsikale nime mõtlema. Püüdsime leida nime S-tähega (kutsika ema Stella järgi), aga seegi osutus raskemaks ülesandeks kui me olime arvanud. Hetkel oleme kahe nime - Miss Sixty ja Uma vahel, aga me pingutame veel.
Kas see eespool olev kutsikas on Uma nägu? Või Miss Sixty? Vist mitte:D

Saab siis näha,kuidas meie elu olema hakkab koos kahe kassi ja kahe koeraga:)

Tänane Norra

Ma mõtlesin küll, et ma ei võta Veerpalu-teemal üldse sõna, sest mul ei ole mitte midagi tarka öelda peale selle, et mina toetan ja usun Andrust nagu ka väga paljud teised. AGA täna hommikul kui ma norra ajalehed lahti tegin ja (võrreldes eilsega) seal toimuvat materdamist lugesin, läks mul kops üle maks. Näiteks Hjelmeseti intervjuu: - Det som er positivt er at han ble tatt, men man kan aldri si at han har dopet seg hele livet. Men han har vunnet så mye, og da er det veldig rart at man plutselig skal dope seg når man er 40 år. Da er det stor sannsynlighet for at han har dopet seg hele tiden. (=positiivne on see, et ta vahele ei jäi, aga nüüd ei saa kunagi öelda, et ta poleks terve elu dopingut kasutanud. Ta on nii palju võitnud ja on veider, et keelatud aineid hakkas ta kasutama 40-aastaselt. Tõenäosus on suur, et ta on kogu aeg dopingut kasutanud.) Odd-Bjørn, jäta Andrus rahule!

Ja siis kommentaarid: Må være jævlig for løpere som Frode Estil og Erling Jevne som har fått ødelagt noen fantastiske opplevelser pga disse doperne (=Estili ja Jevne jaoks on kohutav, et nende dopingutarvitajate tõttu mõned fantastilised hetked ära jäid/lõhutud said)

"Hvem er overrasket over at Verpalu har dopet seg? Mistanken har ligget det i årevis - godt at han endelig ble avslørt, før han rakk å trekke seg tilbake." (=Kas keegi on Veerpalu dopingust üllatunud? Seda kahtlustati juba aastaid, hea et ta paljastati enne kui ta jõudis tagasi astuda)

Kõik teised uudised tunduvad olevat tagaplaanil...

Ainuke, kes asja ei kommenteeri, on Frode Estil (Suusakuningas ei ole Dagbladet'i pöördumistele vastanud). Vähemalt üks normaalne norrakas!

Tolmunud kirjakarp

Leidsin kodus üht raamatut otsides tolmunud karbi kirjadega, mis mu pere ja sõbrad mulle esimesel Norra aastal saatnud olid. See tekitas nostalgiat ja tõi tagasi mälestusi, nendes kirjades oli nii palju armastust ja südamlikkust. Ka üksjagu valu ja kurbust.
Minu tol ajal seitsme aastase õe naiivsete kirjad uuesti lugemine tema muredest, hirmudest ja rõõmudest ("kas sa eesti keelt veel oskad...aga kas sa saksa keelt oskad, kui oskad, siis on mure murtud, sest meil on kodus saksa keele raamat!") tõi silma pisara.
Onu ja onunaise huumorisoon - täpselt selline nagu praegugi ("poeg on närvid täitsa ära söönud. Ega ta muideks midagi muud ei söögi kui pulgakomme ja meie närve", "linnud laulavad, lirtsat-lärtsat, toonekured vist või varesed. Või olid need siiski Boeningud...") Ema manitsus-ja õpetussõnad ("hoia ometi kokku ja ära kuritarvita sulle antud võimalusi!", "Kui sa tahad süüa teha, siis võid teha kartulisalatit. Leiva peale on väga hea munavõi") panid muigama – mitte midagi ei ole muutunud. Vanatädi humoorikad kirjad ("sul nüüd nii kenad hambad, pole sugugi laiad kui labidad")panid naerma ja kiri suurest rõõmusõnumist, sest „on siis täitumas ammu igatsetud unistus -telefon. Täna käidi sisse lülitamas. Viimaks ometi, sest järjekorras sai oodatud üle 20 aasta" üheaegselt naerma ja ahhetama. Kas tõesti veel 97 aastal ei olnud telefon tarbeese?
Mul on hea meel, et see karp kolimiste käigus kaduma ei ole läinud.