Sunday, December 26, 2010

Mõtisklused


Eelmisel nädalal käisin ma (üle tuhande aasta) ettevõtte jõulupeol. Jõulupeod nagu jõulupeod ikka, midagi pole muutunud - igal sellisel peol tunnen ma, kuidas süda kiiremini lööma hakkab, kui "tantsubänd" mängima hakkab. Miks? Sest ma EI OSKA TANTSIDA. Ma mõtlen selliseid päristantse. Ja IGA KORD mõtlen ma hirmuga, kuna keegi mind tantsima kutsub. Ja iga kord tunnen ma piinlikust, kui pean ütlema, et ma ei tantsi, sest inimesed võivad seda võtta solvanguna või lihtsalt vaadata, et kurat, kus see "uus tüdruk" on ikka ülbe. Ei olnud midagi teistmoodi ka seekord. Ausõna, ma lihtsalt tunnen, et teen end seltskonnatantse tantsides lolliks. Tõsi, ilmselt on see vaid mingi minu enda rumal kiiks ja ma võiksin "ora tagumikust eemaldada" ja end vabaks lasta, aga ma ei oska. Ja ilmselt keegi ka ei oota mult võistlustantsija vilumust ja oskusi, pigem ikka muusikarütmis tammumist, aga ma tunnen end oma kahe puujalaga ebamugavalt. Ja mul on tunne, et kõik vaatavad mind. Vaatavad, kuidas ma tantsida ei oska ja vangutavad pead, et kuidas nii, valssi ju ikka võiks osata...
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte jõulupeost rääkida, vaid sellele eelnevast-järgnevast.
Olime Janekiga kokku leppinud, et ta on mulle sel õhtul kaine autojuht. Ütlesin siis, et "noh, lepime esialgu kokku, et kell kaksteist äkki?". Janek vaatas mulle suurte silmadega ja küsivalt otsa. Mõtlesin, et jeesus, kas kaksteist on siis tõesti hilja. Selgus, et hoopis liiga vara:)
"Nii vara? Pidu sel ajal ju alles algab!" imestas Janek (tema ju teab neid asju paremini). Kehitasin õlgu ja ütlesin, et hea küll, eks ma siis püüan kauem venitada.
Janek tuli mulle järele kell kaks. Kuigi ma oleks eelistanud juba varem kodus olla. Või kui tegelikult täitsa aus olla, kui pidu oleks kusagile aftekale edasi kolinud, siis poleks mul selle vastu ka midagi olnud, lihtsalt nii umbes kaheteist paiku olin ma selles kõrtsis juba liiga palju näinud. Ühte kaklust (jõulupeod ju selleks ongi!), palju tarka ärijuttu (kus mujal seda ikka arutada!), kahte kohalikku "ilueedit", kes kõrtsist naisi lantima tulid (loomulikult pidid nad ka minu otsa koperdama) jne jne. Rääkimata kõigist neist tantsule kutsumistest. (ps: võib olla tuleks järgmine jõulupidu korraldada mõnes ööklubis, siis ei peaks ma nii palju vabandusi leidma, et miks ma tantsi, ööklubis saan ma hästi hakkama. Muideks, miks keegi ei usu, et mul kaks puujalga on?)
Enivei...Janek tuli mulle kell kaks järgi ja mind nähes vangutas uuesti pead. Mis siis nüüd lahti, mõtlesin ma. Nüüd oli probleemiks, et ma polnud joonud. Vale puha, vastasin ma. Peole minnes seltskonna mõttes võtsin ma ka road-tripilikust konjakijoomisest osa! Ja peol jõin ma ära kaks klaasi veini! Janek vangutas uuesti pead.
Püüdsin end edasi "välja vabandada" ja rääkisin oma "tantsuõudusest", et kuidas ma kõigile "ei" pidin ütlema. Nüüd vangutas Janek veel rohkem pead ja küsis: "Kas sa siis ÜLDSE ei tantsinud?" Raputasin pead. "No ma ei tea," vangutas Janek uuesti pead, "see on küll veidike ebaviisakas." Seletasin uuesti, MIKS ma ei tantsi.
"Mitte kellegagi?" küsis Janek uuesti. Miks ma peaksin valetama?
"No joonud siis vähemalt," pahandas Janek minuga edasi. Ma ei saanud enam mitte millestki aru. Kas vastupidi ei peaks olema? Et mees pahandab švipsis naisega?
Ma ei osanud midagi öelda. Aga Janek oskas.
"Ehhh, vanaks oled jäänud. Mina küll mäletan hoopis teistsugust Mariat. Sellist, kellele meeldis pidudel käia ja kes ei olnud selline vaoshoitud. Nagu kodukana. Kas ma sellist kodukana endale tahtsingi?"
Olin pahviks löödud. Kuid pigem selle pärast, et tal oli õigus. Ma ei tea, miks ma nii palju muutunud olen. Vahepeal ma meenutan iseendale Breed "Meeleheitel koduperenaistest". Kas järgmiseks hakkan ka prügikasti välja viima laitmatus meigis ja soengus, kus ükski juuksekarv "valele poole" ei liigu? Pärlid kaelas? (Kõige hirmutavam on, et mulle pärlid ka tohutult meeldivad). Ma ei tea, miks ma ei oska ennast enam lõdvaks lasta, lõõgastuda nii nagu vanasti ilma valehäbita. Nüüd mõtlen ma kogu aeg vaid selle peale, et end mitte lolliks teha.Ja käitun Breelikult. Kuulan salaja kodus klassikalist muusikat ja unistan 12-osalisest portselanserviisist.
Kuidas saab "ora tagumikust eemaldada"? Kuidas olla vähem Bree? Kuidas... Kas... Millal...Kellega...
Kas peakski?
* foto on pärit "Before-Bree" ajajärgust:)))

2 comments:

  1. Oota, oota veel ainult mõned päevad!!! Ma olen muidu vaikne ja tagasihoidlik (nüüd), AGA üks kord aastas ühel peol olen ma ikkagi vist iga kord viimaste lahkujate seas (noh ja üldse-mitte-rääkiv-Reelika on seal paljujalu tantsu keerutanud, sest saabastega enam ei jõudnud)... Oh, eks kolmapäeval näed... :DDD

    ReplyDelete