Wednesday, December 10, 2014

Silmad pärani kinni


Eilse postituse peale tundsid loomulikult paljud inimesed muret, et mis siis nüüd lahti. Probleem on ikka olemas ja ebameeldivam kui ma tahaks, aga peale seda kui üks mu tuttav eile rääkis, millist elu ta aastaid elas, tundsin ma, et hoolimata kõikidest muredest, mis mul hetkel peas on, on minu elu ikka heledates toonides. 
Kõige kurvem selle loo juures on, et see tuttav on mulle lähedane tuttav, võib-olla mitte parim sõbranna, kuid siiski piisavalt hea tuttav, kelle eluga ma arvasin, et olen piisavalt kursis. Selgus, et mitte. Ta elas aastaid koos vägivaldse mehega (kusjuures mina pidasin seda meest vägagi tasakaalukaks ja hoolivaks), kannatades lisaks füüsilisele vägivallale ka vaimset vägivalda.  Miks? Sest ta arvas, et ta on ise süüdi ja "karistuse" ära teeninud. 
Näiteks oli üheks tema kohustuseks, kuna ta oli kodune naine, söögitegemine. Kolm korda päevas ja õhtusöögiks kindlasti kolmekäiguline õhtusöök. Nädalavahetuseti pidi õhtusöök olema pidulikum ja valmis kindlaks kellaajaks. Mis selles ikka nii imelikku, küsite te ehk? Täiesti tavaline naise töö. Võib-olla. Aga kui juhtus, et naisel oli midagi muud päeval teha, ta sai sõbrannadega kokku, aitas kedagi, käis arstil või oh õudu, juhtus et tal oli halb olla, kas te arvate, et mees oli mõistev? Ei, naine sai pahandada, sest söögitegemine oli tema töö ja naine tundiski end süüdi. Ta oli oma meest alt vedanud. Mina ütlen ausalt, et kuigi mulle meeldib söögitegemine, siis ma paneks end põlema kui peaksin aastast aastasse ühel ja samal kellaajal süüa tegema. Ma vihkan rutiini. Ma pean aegajalt isegi teist teed pidi koju sõitma, sest üks ja sama tee ajab mind hulluks. Aga see naine ei läinud hulluks. Tema jooksis kasvõi nahast välja, et toit alati laual oleks. 

Nüüd rääkis ta, miks ta seda tegi. Ta mees oli hoolitsev, täpselt nii nagu välja paistis, kaitsev ja toetav. Talle meeldis, et keegi tugevam otsustas tema eest. Mida ta ei näinud oli see, et aegapidi kadus ta iseseisvus. Mees hakkas valima ka naise riideid, tegi kingitusi ja ostis kõik, mida naine soovis. Riided muutusid aina katvamaks, naine mõtles, et see on ju arusaadav, paljast ihu polegi vaja teistele näidata (mitte et ta kunagi oleks väga paljastavalt riietunudki). Ja nii armas oli kingitusi saada. Ta kandis kurguni kinninööbitud pluuse ja konservatiivseid kostüüme ning oli õnnelik, et mees hoolib, armastab teda nii väga, ei taha, et teised teda tiirase pilguga vaataks. Ohumärki ei näinud naine ka selles, et lisaks riietusele hakkas mees valima ka naise sõpru. Meestega ei tohtinud ta ammu suhelda, sest mehed on vaid ühe asja peal väljas ja sõbrannad olid kas liiga litsakad (kandes läbipaistvat pluusi, kontsaga kingi või lühemat seelikut) või tahtsid liiga palju väljas käia (suhtes olles pühendutakse perele ja kodule).
Naine aga armastas oma meest südamest, sest mees oli hooliv ja tegi kingitusi, lihtsalt niisama, ilma midagi vastu tahtmata. Suurest armastusest. Ja naine püüdiski teha kõik, et mees oleks alati rahul, et tal ei oleks kunagi põhjust pahandada. Ta ei märganud, et oli muutunud alandlikuks ja leppivaks kõige suhtes, mis mees otsustas. 

Kahjuks ei ole täiuslikke inimesi olemas ning juhtus ikka, et söök hilines või jäi lausa tegemata, hiljem lisandusid ka muud süüdistused, teinekord rääkis naine viisakusest naabrimehega või vanade tuttavatega, kogemata pani selga liiga lühikese seeliku. Need "rängad eksimused" viisid esimese löögini. Naine tundis end süüdi. "Ma ju ise provotseerisin, ainus, mis mu mees mult soovib, oli soe toit. Tema armastab ja hoolib, aga mina vean teda alt!"mõtles ta, "ma pean rohkem pingutama!!!"



Eksimused läksid aastatega (!!!!) aina suuremaks, minu tuttav varjas kõike seda, sest ta tundis end süüdi, järgnes teine ja kolmas ja neljas löök. 
Ühel ööl kui nende laps teises toas magas pani mees naise kõrile noa. Naine sai aru, et elu on läbi. Õnneks mitte tema elu, vaid elu selle mehega. Järgmisel päeval kolis ta kodust välja, jättis maha kõik, oli vaene kui püksinööp, tundis häbi, et pidi kolima sõbranna juurde, kuid ta tundis kergendust ja rahu. Ta  mõistis, et ta on rohkem väärt kui olla ühe mehe ori ja peksukott. Tänaseks on tal oma väike ettevõte, ta tegeleb sisekujundusega. Ta on kena, edukas, töökas, hea huumorisoonega naine. Tema laps on koolis puhas viieline. Endisest mehest ei tea ta midagi.

Mõni saab peale teist/kolmandat löömist aru, et see jääbki nii ja läheb aina hullemaks. Aga teine mitte! Minu tuttavat aitas see, et ta teadis, et tal on olemas üks sõber, kellele saab kindel olla, kes toetab ja võtab omapool alati vastu. Sest pere oli ta hüljanud, sest nad ju ei mõistnud. 

Ma lugesin eile seda kõike, mida mu tuttav mulle kirjutas. Ma olin šokis, et ma ei osanud selle ideaalse elu taga näha vägivalda. Ei vaimset ega füüsilist. Ma luban teile, mu kallid sõbrad, ma hakkan igaks juhuks kõigi teie elukaaslasi kahtlustama, sest ma ei taha rohkem selliseid lugusid kuulda. Aastaid hiljem ja oma tutvusringkonnast. See lugu tegi mulle haiget. Et ma olen silmad kinni käinud. Ärge siis pahandage, kui ma teilt nõmedaid küsimusi küsin, kui mulle midagi veider/arusaamatu tundub. Sest ma nüüd arvan, et pigem küsida ja uurida, jätta endast loll mulje, kui et  elada teadmatuses ja eeldada kõigist inimestest head. Kõik inimesed ei ole head. 
Millised on teie kokkupuuted selle teemaga? Mida teha kui kahtlustad vägivaldset suhet? Kumb on hullem, kas vaimne või füüsiline vägivald? Kuidas sellises olukorras inimesi aidata? 

14 comments:

  1. Inimene, kes ise ei näe/tunnista, et kannatab oma elus vaimse või füüsilise vägivalla all on võimeline seda kõike väga hästi varjama ning välja vabandama.
    Olen ise see, kes on kannatanud eelnevas suhtes mõlema all. Leian, et ei ole võrreldav, kumb on hullem.
    Minu suhtes oli vaimset vägivalda oluliselt rohkem, kui füüsilist, kuid sedagi jagus. Ühel hetkel lõi lihtsalt selgus majja ja asi tuli kiiremas korras lõpetada.
    Hetkel olen üle 5 aasta uues suhtes olnud. Kus tunnen sisemis rahu ja armastan seda, et mind armastatakse. Küll aga alles eile rääkisin oma elukaaslasele enda eelneva öö unenäost, mille najal võin aga öelda, et möödunud suhte kogemused käivad halli varjuna mul alateadlikult siiski kannul.

    Tervitades,
    Kauge tuttav.

    ReplyDelete
  2. Minu eelmises suhtes oli ainult vaimne vägivald. Füüsilise vägivalla puhul oleks kergem olnud, ma kahjuks/õnneks olen väga temperamentne ja vastu lööv isiksus.(ka 200 kiloste meessoost vastaste puhul - järgi proovitud). Aga minu meelest vaimne vägivald on hullem, ega ma ise ka esimese raksuga aru ei saanud mis toimub. Ajapikku jõudis teadmine kohale ja sain mehest lahku minna. Selleks ajaks oli ka piisavalt selgroogu, et pärast lahkuminekut mehepoolsetele ähvardustele mitte alla anda. Kõige hullem oli aga see, et tolle suhte puhul jäi mu tuttavatele ja perekonnale tollest mehest mulje nagu super hoolivast, galantsest härrasmehest. Tegelikkus oli vastupidine. Õnneks on mul alati mu ema, mõistev, hooliv ja alati minu poolt. Perekonna abiga sain sellest kõigest üle. Nüüdseks olen abielus maailma toredaima mehega, kes on päriselt ka tore mitte ainult näiliselt :) Ja veel, ega inimest, kes on vägivaldes suhtes ei saagi otseselt aidata kui ta pole valmis suhtest väljuma, küll aga on oluline söögi alla ja söögi peale nämmutada et oled tal alati olemas ja abiks.(Ja käituda ka vastalt kui vägivallaohvril abi vaja)

    ReplyDelete
  3. Kuidas Su elu kokku varises uudise peale, mis sisaldas infot väga ammu juhtunud olukorra kohta?

    Olin eelmises suhtes, kus elukaaslane aegajalt mind lõi. Kui olen seda hiljem rääkinud, siis pole küll keegi seepärast niimoodi masetsenud või ma ei leia paremat kirjeldust sellele postitusele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei saa kahjuks sellest kommentaarist aru.

      Delete
    2. See naine (anonüümne kommantaar), kes elas vägivaldses suhtes, ei oma nii tundlikke sõpru, kes oskaksid võõrast murest masenduda, nagu Sina, Eveliis.
      Ta ei olegi saanud oma muret päriselt kellelegi kurta, sest talle pole sellist sõpra jäänud, nagu Su tuttaval oli ...

      Delete
    3. Isver, ma hakkasin eile õhtul veel üle mõtlema, et kas mul on mõni tuttav, kelle vägivaldsest suhtest ma teadsin ja ei hoolinud.

      Delete
    4. Mu maailm ei varisenud muidugi kokku selle info pärast, mis oma tuttavalt sain.
      Mu tuttav rääkis selle loo mulle, et öelda, et igast (hullust) olukorrast peab väljapääs olema. Isegi kui kõik tundub tume, nagu mulle hetkel tundus/tundub oma mure tõttu

      Delete
    5. Sain nüüd aru, mida Sa silmas pidasid. Esimese hooga, arvasin, et see oligi SEE lugu, aga selge. Ja vastuseks, et ma pole rääkinud (Manjana). No olen küll, ma olen selle eluga rahu teinud, olen psühholoogil käinud. Mu elu muutus peale sellist elu kardinaalselt. See oli mul esimene kooselu ja olin siis noor ning roheline.

      Delete
    6. Aaa, sa arvasid, et mu maailm varises kokku kuna sain teada, millist elu mu tuttav elas? Ei ei, ta lohutas mind oma looga, et alati on väljapääs, igast olukorrast, peab olema.
      Ma korraks hakkasin hirmu tundma, et oled ka mõni mu otsene tuttav, kes vägivaldses suhtes on olnud

      Delete
  4. Kunagi oma esimeses suhtes olin ka naiivne ja tegingi suhtes järelandmisi. Alguses arvasin, et okei, kui ma mõne inimesega enam eriti ei suhtle ja jätan ka mõned peod või kokkusaamised vahele, on kõik ideaalne ja mehel ongi ehk õigus. Üritan olla korralikum ja parem. Aga oi, kuidas see oli vale, nõudmised aina suurenesid. Enne kui aru sain, ei suhelnud ma enam kellegiga ja ei käinud kodustki väljas eriti. Ja ikka näägutati aina kõige kallal ning tehti maha. Kuidas tuleb teha seda paremini ja seda... Ma olen küll iseloomult suhteliselt kange ja hakkan tavaliselt vastu. Sellest olid ka tülid alati väga suured. Aga lõpuks leidsin end ikka sellisest olukorrast, kus olin kellegi kontrolli all. Ka järgmistes suhetes tuli ette olukordi, mitte küll nii suurel määral, kus avaldus sarnane kontrolliv joon. Välja minnes saatsid vastikud kommentaarid ja solvumine jne.. Meestuttavad olid kindlalt keelatud. Eks muidugi olid selliste suhete puhul omal kohal ka kommentaarid riietumise suhtes jne.
    Ma ei saa aru, mis toimub. Ma räägin küll pigem kontrollivusest ja vaimsest vägivallast. Minul on ainult kogemusi kahjuks selliste meestega. Samuti näen kõrvalt, kuidas sõbrannad tülitsevad oma meestega pidevalt see üle, kellega suheldakse ja kellega kohtutakse. Iga kord kui on kuskil väljas käimine, on nii mõnelgi kindlalt tüli järgmine päev kohe majas. Muidugi näen õnneks ka, et on suhteid, kus on teineteise mõistmine ja usaldamine, kus ei piirata üksteise tuttavate ringi või väljaskäike ja kohtumisi, kus lastakse ka oma elu elada. Kahjuks paistavad sellised suhted pigem haruldased olema. Vähemalt minu kogemuse põhjal.

    ReplyDelete
  5. Kui väga tähelepanelikult ümbritsevat vaadelda, siis vägivald peresuhetes on ikkagi väga levinud. Olen pikema aja vältel teema vastu huvi tundnud ja lugenud palju uurimusi meilt ja mujalt. Naised on õnneks muutunud julgemaks ja räägivad sellest, saades juba seeläbi abi. Mehed on jäänud ohvritena kahjuks siiani vaikivateks lambukesteks. Samas meesohvrite suhtarv perevägivallas kasvab aastast aastasse. Ning mis märkimisväärne, seda ka füüsilise võimutsemise ohvritena. Seega tõepoolest, näiliselt ideaalse pereelu fassaadi taga on hoopis teistsugune reaalsus.

    ReplyDelete
  6. Mu meelest on kohutav KUI paljud naised (ja mehed) saavad oma kogemusest râäkida:(

    ReplyDelete
  7. Olen lähedalt näinud füüsiliselt vägivaldset suhet ja olen ise olnud emotsionaalselt vägivaldses suhtes. Tänu sellele, et kõigepealt oli kogemus füüsiliselt vägivaldse mehega, ei saanud alguses õieti arugi, et mis värk enda suhtes on. Nagu on miskit valest, aga ta ei löö ju? Aga noh, õnneks suutsin ka piisavalt infot ja selgroogu koguda, et lahkuda.

    Ja tegelikult on see tõesti kohutav, et nii paljudel on kogemusi ebanormaalse suhtega. Nii ei tohiks olla, maailmas ei tohiks olla nii palju katkisi inimesi, et nad hakkavad teistele seepärast haiget tegema.

    ReplyDelete
  8. Mina saan samuti oma kogemusest rääkida. Kannatasin sellises suhtes üle 2 aasta enne kui võtsin julguse kokku ja astusin päevapealt sellest välja. Mees oli samuti selline, kes jättis kõigile tohutult hea mulje, viisakas ja hea suhtleja kuigi tuleb tõdeda, et mu parimad sõbrad said kohe alguses aru, et tegemist ei ole hea inimesega. Mina suures armumisetuhinas ei saanud aru, miks nad mu üle õnnelikud ei või olla. Mehel oli suur probleem- ebakindlus ja armukadedus. Talle ei meeldinud, et ma kuskil ilma temata käin ja kui käisingi, siis helistas või saatis sõnumeid iga 10 minuti tagant. Lõpuks tekkis iga käigu pärast kohutav tüli ja lõpuks ma enam ei käinudki kusagil, kuna tahtsin tülisid vältida ja ma kaotasin nii mõnedki sõbrad. Tema tahtis, et suhtleksin vaid tema sõpradega sest minu omad pidid olema mõtetud. Meie suhe päädis sellega, et ühes armukadedusehoos lõi ta mind rusikaga näkku ja see tõi mind maapeale ja lõpetasin suhte koheselt. Elu parim otsus!

    ReplyDelete