Tuesday, December 2, 2014

"Kas sa ei oleks siis võinud Liisuga normaalsel ajal koju tulla?"



Ma käisin nädalavahetusel koolikokkutulekul. Raatuse Gümnaasium sai 95.aastaseks. Ma ei ole kunagi varjanud, et mulle meeldivad sellised üritused. Natuke raske (või siiski mitte?) on uskuda, et selle pildi tegemisest on juba 15 aastat möödas. 


Koolikokkutulekud tekitavad minus alati natuke segadust. Et kes ma siis olin? Oivik või nohik või popp nagu cheerleadrid ameerika filmides, hall hiireke või lihtsalt särav isiksus ja kompott kõigest eelpool loetust. Ilmselt just seda viimast. Nii nagu ka kooli ajal olin ma alati esimesena koolis (vähemalt algkoolis ja põhikoolis), olin ma ka seekord klassijuhataja tunniks platsis enne kui õpetaja ise oli kohale jõunud. Kärt ja Ave olid ka. Naersime, et nohikud on ikka esimesena kohal, et midagi ei muutu. 

Minu klassijuhataja oli matemaatika õpetaja. Ma ei ole numbrite ja matemaatikaga kunagi sina peal olnud. Kunagi. Ja meie matemaatika õpetaja oli karm mutt. Seetõttu ei olnud ma mõnikord ka temaga sina peal. Matemaatikaalaselt. Ma ei olnud ainus, kes teda kartis. Kui ikka kodune töö oli tegemata, siis see hästi ei lõppenud. Said kahe, hakkasid nutma ning said eluteele kaasa kuldsed õpetussõnad, et "elu ei peagi lihtne olema". 
Klassijuhatajana oli ta ka karm mutt. Teises võtmes. Ta seisis su eest nagu emalõvi. Näiteks mäletan ma, et 12.klassi lõpus tekkis korraks vaidlus, kas ma tohin teistega koos lõpetada või ei. Ma olin 11.klassi käinud koolis Norras, seega läksin ma Eestis 10.klassist kohe 12. klassi (muidugi pidin ma mingid tööd järgi tegema). See tekitas vastakaid arvamusi. Paar õpetajat, kes minuga kohe üldse minuga sina peal ei olnud, olid kategooriliselt minu lõpetamisele vastu. Esimest korda elus käis mu ema koolis. Toimusid õppenõukogu kohtumised ja jumal teab, mis veel. Klassijuhataja seisis minu eest. Ma lõpetasin 12.klassi koos teistega. Hull lugu oli! 

Klassijuhatajaga nüüd kohtudes tekkis südamesse soe tunne. Sai teha nalja tema karmi õpetusstiili kohta, samas on paljud tõdenud, et just tänu keskkooliaegsele matemaatika tugevale põhjale on neil ülikoolis lihtne olnud. Mina ootan ikka veel päeva, et aru saada, kuna mul neid valemeid päriselus vaja peaks minema. Ristkorrutis on kõik mida vaja;)


Õhtul toimus pidulik koosviibimine Dorpat konvetentsikeskuses. Korraldusliku poole jätan ma arvustamata, ütlen vaid, et kui kooli sajas juubel on, küsige abi. Ma tulen projektijuhiks. Ja toitlustajaks, sest mul lihtsalt oli valus vaadata, kuidas Dorpat jättis toitude pealt teenimata. 400+ külalist, 400+ vähem või rohkem purjus külalist, ja nad ei pakkunud toitu! Kas te kujutate ette kui palju suupistevaagnate pealt oleks saanud sellisel üritusel teenida? Ja tegelikult oleks äge kui koolikokkutulekul järgmine kord oleks koolidisko. Selline retrovärk. Mu onu ja tema klassivennad korraldasid vanasti koolidiskosid. Ma usun, et nad teeks ka seekord ühe ägeda diskensi. See oleks ju kihvt? 


Muideks, nii veider kui see ka pole, siis nii minu emal, onul kui minul on olnud samad õpetajad. Loomulikult mitte kõik, kuid me kõik kolm saame meenutada kooli kõige kardetumat õpetajat, keemiaõpetajat preili Kütti. Kooli legend, kes pani nimestiku järgi istuma, vahetunni ajal ringiratast jalutama ja kui vihastas tõmbas joonlauaga klassipäevikusse kõigile "ühed". Tema klass asus teisel korrusel. Mõnikord olid ta klassi aknad kiviga katki visatud. 
Me saame koos meenutada. Veider, eks? Ka mu vanaema on käinud selles koolis.

Dorpatisse minnes küsis mu klassivend Elari, et kas ma mäletan, et me käisime peale kooli McDonald'sis burksi söömas, mina olla talle välja teinud. Seda ma ei mäletanud. Ma mäletasin, et ta käis mul põhikoolis peale kooli tihti külas, me olime head sõbrad. Ta kiusas mind sellega, et ajas mu kassetiriiulit sassi. Mul oli see sätitud aastaarvude ja värvide järgi. Tema tõstis Talvehittide kasseti Sügishittide kohale. Lihtsalt selleks, et mind kiusata. Üks kord tegin ma talle vahvleid, et oma uue välismaise vahvliküpsetajaga eputada. Vahvlid ei õnnestunud. Elari arvas, et ma ei peaks rohkem kunagi süüa tegema. 

Te ei kujuta ette kui tore oli üle pika aja näha vanu klassi- ja koolikaaslasi. Nad olid kõik nii ägedad. Osa neist polnud grammivõrdki muutunud. Klassiõde Heilyka nägi ikka välja nagu 18 ja imekaunis. Ta oli meie klassi kõige ilusam tüdruk, ma kadestasin teda. Popp oli ta ka. 


Teised olid ehk tibake muutunud. Tibake. Poisid pisut rohkem. 



Mida õhtu edasi, seda rohkem segadusse läksin mina. "Sind ma muidugi mäletan?"öeldi mulle siit ja sealt. "Sina oled ikka minu jaoks see noorem tüdruk, kellega me koos peol käisime,"kostus kusagilt. "Sind ei saanud juba kooliajal uskuda,"lisas keegi. "Ah, see oled ju sina!"kuulsin ma. Kuidas saab olla, et ma olin samaaegselt olnud nii nohik kui popp, sest tundus, et ma olin läbi käinud kõigiga. Kõigile meenus seose minuga midagi. Ma käisin läbi isegi "klassi sportlasega" kui tuua näide ameerika filmidest. 

Mul on meeles, kuidas kooli popimad istusid teinekord kooli sissepääsu ees ja ma mõtlesin alati, et ma ei taha neist mööda minna. Poisid tundusid ülbed ja tüdrukud nii ilusad, ma kartsin neid. Hiljem käisime me koos pidudel. Kooliajal ma a-katega väga läbi ei käinud, nad tundusid ennasttäis, pidasid end vist paremateks. Nüüd oli hoopis teine tera, nad olid täiesti normaalsed (tegelikult sain ma sellest aimu juba eelmisel koolikokkutulekul). Vanusega vist arenenud;)



Õpetajad kallistasid ja hoidsid mul käest. "Ma olen su peale nii palju mõelnud!" hüüatas mu põhikooli esimene klassijuhataja, vene keele õpetaja Mareida. "Kuidas sul läheb? Nii tore sind näha!"ütles teine. "Ma elan sulle kaasa,"lausus kolmas. "Ma mäletan,kuidas..." rääkis piinlikke meenutusi neljas. Ma olin üllatunud kui nägin ringi jalutamas ka Vanaisa Piigot (ma ei mäleta selle õpetaja nime), ta andis meile geograafiat ja/või ajalugu, ta oli juba kooliajal vana... Tema ilmselt ei oleks mind mäletanud, aga teda mäletavad kõik. Mina eriti eredalt. Ta leidis mu sahtlist puksi. Ma vaatasin talle suurte süütute silmadega otsa ja ütlesin, et see pole minu oma. Üks teine tüdruk jäi süüdi (ma arvan, et see oli Kaire). Mul hakkas südametunnistus piinama ja ma tunnistasin üles, et see on minu paber, aga "mitte puks, ma ausòna ei kirjutanud sealt maha". Vanaisa Piigo noogutas ja ütles, et ta ei oleks selle pealegi tulnud, et mina võiks maha kirjutada. Ma olin hea õpilane;)
Mul on kahju, et ma ei kohtunud oma lemmikõpetajaga. Õpetaja Auseniga. Ta andis eesti keelt ja kirjandust. Mina ja Piibe olime alati need, kes sisemiselt "huraaaaaa!" hüüdsid, kui kirjandit oli vaja kirjutada. Õpetaja Ausen parandas mind IGA kord, kui ma "õigesti" asemel "õieti" ütlesin. 

Õpetajatega kohtumine oli nii südantsoojendav. 

PS: kui te ei tea, siis "puks" on spikker. Paljud tallinlased ei tea. Nad ei tea ka, mis on rõivistu. Nemad ütlevad garderoob. Mul on hea meel, et ma sain koolikokkutulekul teada, et ma pole ainus, kes sõna "rõivistu" kasutab. 


Afterparty jäi mu jaoks ära. Mingil hetkel olin ma sunnitud tegema otsuse koju minna. Ma teadsin, et Ida ei halasta ja ei lase mul kauem magada, sest ma olen peol käinud. Ma ei eksinud. 
Koju jõudsin ma kell kaks, vanaema ootas mind. Istus Ida kõrval voodis ja valvas ta und. "Mine magama," ütlesin ma talle, "ma olen täiesti adekvaatne lapse eest hoolitsema." Vanaema läks, aga mitte magama, ta istus tuppa diivanile poega ootama. Kui ma kell viis Idale juua käisin tegemas, tukkus ta diivaninurgas pleedi all. Ole sa kui vana tahes, ema jaoks oled sa ikka laps. Kui onu kell seitse hommikul vanaemale helistas, lausus vanaema etteheitvalt:"No kas sa tõepoolest ei saanud Liisuga koos õigel ajal koju tulla!" Mina olin olnud hea laps;)

Viie aasta pärast kui kool saab saja-aastaseks puhuvad võibolla teised tuuled. Ida on siis kuue-aastane. Mina 38. 


Ah jaa, koolihoovist paistis meie vana maja. Puud on küll kõrgemaks kasvanud, aga vanasti nägin ma köögiaknast kenasti kõike, mis koolihoovis toimus. Teised kadestasid mind, et ma nii lähedal elasin. Hiljem kui me Annelinna kolisime, elas vanaema ikka selles samas rohelises majas Kivi tänaval. 


Teinekord kutsus ta mind enne või peale kooli pannkooke sööma, lehvitas köögiaknast. Esmaspäeva hommikuti (kui esimene tund oli töö-õpetus) tõi ta mulle ise koolihoovi ära kootud soki, tikitud liniku, pilutatud padjakoti, heegeldatud salli. Näitas ära palju "ma kodus teinud olin". Mul oli töö-õpetus "viis". 
Kokkutulekul trügisin ma mingis järjekorras teistest ette. "Susserdis nagu kooliski," naeris Kärt.
"Ega teisiti kaugele jõua,"vastasin mina. Särav isiksus nii kooliajal kui praegu;)




    
    

21 comments:

  1. Seda sinu klassijuhatajat kartsin mina ka, missiis, et tema mulle matemaatikat ei andnud. Teda kartsid vist köik :D Ja vanaisa Piigo elab veel, ta on ju nii vana :D.
    Sinu blogi lugeja, kes löpetas Raatuse Gümnaasiumi aastal 2008 ja seekord kokkutulekule ei jöudnud aga sajandal olen kohal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teda vist kartsid kõik:)
      Aga kohtumiseni siis 2019 aastal!

      Delete
  2. Ma liigitaksin Sind ikkagi populaarsete hulka, eriti algklassides, kui Sul olid välismaa nätsud ja uhked riided :P Samas põhikoolis/keskkoolis suhtlesid Sa minuga ka vabalt ja kohati isegi rohkelt... nii et ma ei teagi, mina küll populaarne ei olnud:)
    See, et Piigo elus ja aktiivne on, on küll üllatus, ta oli ju juba siis muldvana:)
    Kuidas meie lemmik Oras elab?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma olin kõikide Annelinnas elajate peale kade, kuna neil oli lift (või no Sinul kindlalt oli).

      Delete
    2. Lifti üle olin ma ise ka uhke. Ma mäletan üht oma sünnipäeva, kus üks "seltskonnamängudest" oli koridoris liftiga sõitmine. Suurem osa mu sõpradest olid ju liftitud ja see oli puhas meelelahutus. Ma oleks pidanud selle eest raha võtma;)

      Delete
    3. Njaa, välismaa näts tegi tõepoolest imesid tol ajal:D aga näed, ise tekitad ka segadust -liigitad mind populaarsete hulka, samas tunnistad, et käisin mittepoppidega läbi. On kaks varianti -me olime kas koos popid või koos mittepopid:D mitte et sel absoluutselt tähtsust oleks muidugi....

      Delete
    4. Orasega sain ma vähe suhelda, sest siis kui tema tahtis minuga suhelda, ütles lapsesuu, et vabandust ma nägin kedagi, keda ma arvasin surnud olevat, pärast oli juba tema hõivatud. Sellest on kahju, sest kuigi suuresti tänu temale ei armasta ma väga korvpalli, oli ta kokkuvõttes üks kihvt naine. Kellega ma palju kaklesin:D
      Ta ei suutnud kunagi ära imestada, kuidas nii tublil sporditüdrukul ja oivikul nagu mu ema selline laiskvorst laps tuli, kes pidevalt kekariided "koju unustas"... Aga samas kui ma viitsisin, siis ega ma kehv ka polnud ju:)

      Delete
    5. Ütle nüüd, et ta on veel tegev õpetaja.... ma mäletan, et ma kunagi lubasin, et ma enne oma lapsi sinna kooli ei pane, kui Oras läinud on... Nüüd on mul laps olemas, aasta pärast peab kooli valima... no Tartu pole küll otseselt valikus, aga mine sa tea, mis aastaga juhtuda võib. Ma mäletan ka seda emaga võrdlemist ja muidu alavääristamist.

      Delete
  3. Eveliis, mis sul jalas on? Ilusad saapad. Kas ninad, saapaninad, jäid terveks? Ema

    ReplyDelete
    Replies
    1. On alles kotkasilm! Aga tore oli ema kapis sorida, ilma et keegi oleks saanud keelata:)

      Delete
  4. Tere, kooliõde. Kirjutan Sulle esimest korda ... Kommenteerin esimest korda. :) Tänan selle kirjelduse ja mälestuste eest - ise ei käinud kokkutulekul, kuna ei suuda kunagiste klassikaaslastega enam üldse mitte mingit ühisosa leida. :) Ja Sinuga me kooli ajal tuttavad ei olnud, sest mina olen kohe märgatavalt palju vanem, minu ajal McDonaldsit polnud, Pingviinijäätis oli. Aga õpetaja Ausen meeldis mulle ka, ja Sinu matemaatikaõpetaja oli arvatavasti see daam, keda me kaugelt kartsime (minul oli üks Imeline Matemaatikaõpetaja, kelle soeng, tereütlemise-komme ja käekiri ei muutunud kaheksa aasta jooksul vähimalgi määral). Üks aps on Sul sisse sattunud - Astrid Kütt (rahutemapõrmule) oli minu teada põhimõttekindlalt preili. Imetore õpetaja, aga äädikhappe valemit ei tea ma siiamaani (/perekonnanimi/!!!! Teie olete muidu nii asjalik naisterahvas! Kuidas te lähete mehele, hakkate süüa tegema, aga äädikhappe valemit ei tea!!!). Ja pr Oras on ka minu jaoks üks põhjustest, miks minu lapsed iialgi sinna kooli ei lähe.
    Aitäh nostalgiahetke eest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pingviinijäätis oli ka minu ajal, küll pigem algkoolis kui keskkoolis, kuid siiski;)
      Sajandale juubelile tule ikka, saame preili Kütti meenutada. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta Kundi käsutas /perekonnanimi/ kõrvale istuma, sest istuma pidi ju tähestikulises järjekorras. Aga tegu

      Delete
    2. Oli ju poisiga ja mitte üldse popi poisiga:D

      Delete
    3. Kui Kütist veel rääkida, siis mäletan, kui Sa olid keemiaks hullu moodi õppinud ja veel enne vahetunnis korranud ja konspekti tasku pistnud (serv ilmselt väljas)... kutsuski Sind tahvli ette ja tegid vist üsna tubli soorituse... ja kõige lõpuks ütles Kütt, et kas ta võib Su špikeri ära parandada :D

      Delete
    4. Isevr, jaaa, seda Špikri parandamist mäletan isegi:D

      Delete
    5. Oi, see spikri lugu on tore. Mina istusin kõik keemiatunnid ühe klassivenna kõrval, kes mulle üldse ei meeldinud. Parem ikka kui nimekirjast järgmise poisi kõrval, kellesse ma oma suureks häbiks kõik need aastad salaja armunud olin ...
      Sajandale juubelile, ma usun, siiski ei tule. Aga lisan veel ühe loo õpetaja Kütist. Esimene tund pidi olema keemia. Sõbrannal kodutööd tegemata - tal oli kunstikool ja väike õde ja kes teab mis takistused veel. Muidugi andsin ma lahkesti oma vihikut mahakirjutamiseks, aga mõni hetk hiljem selgus, et prl Kütt oli rõivistu korrapidaja ... Vihikud said konfiskeeritud, aga minul oli vist uus vihik vms, igatahes nime seal peal ei olnud. Kohe tunni alguses tõsteti süütõend üles: "Kelle oma on?" Mina Kütti üldse ei kartnud, sest ta oli kunagi mu ema klassijuhataja olnud, no ja puhtalt "viieline" olin ma ka. Venisin püsti. Üsna lõbus oli. Veel lõbusam hakkas, kui õpetaja kukkus pragama: "/perekonnanimi/!!!! Miks teie ahvatlete klassikaaslast mahakirjutamisele????" Olen seda geniaalset lähenemist hiljem koolis töötades ära kasutanud, teravamad pliiatsid naeravad kaasa.

      Delete
  5. No ütle, kui see saladus ei ole, milliste õpetajatega sa läbi ei saanud. Ma mitu päeva mõelnud ja nuputanud, aga no kui ei mõtle välja. Ausalt piinab juba :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. See naine füüsikaõpetaja, nimi ei tule meelde ja üks ajalooõpetaja, ka naine:)

      Delete
  6. füüsikaõpetaja oli äkki Piirimäe? Ja alalooõpetaja oli see, kellele pidi kontrolltöödeks vähemalt 5 A4 kirjutama, et 5 saada?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just nemad:) kumbki ei armastanud mind ja mina neid ka mitte

      Delete
  7. 99-88=11. Õpetaja Mirme tunnis polnuks niisugune tehe midagi erilist, aga siin on see igati märkimist väärt. Mina lõpetasin klassi 88. aastal, Eveliis, Ave ja Kärt oma kambaga 99. aastal. Vahe seega täpselt 11 aastat. Kõik pealegi ilusad numbrid, eriti veel kaheksad ;)
    Teisalt polnud mul kuni kooli hiljutise sünnipäevani aimu, et mul olid nii kenad kooliõed. Aga parem hilja kui mitte kunagi, eksju :) Nõnda ma teist teada sain, kui läksin nüüd koolimajja klassijuhataja kohtuma ja ees oli minu klassist Madis ning teie klassist Eveliis, Ave ja Kärt. Oma klassi piltnikuna tegin nüüdki mõned klõpsud ning lõpuks juhatati mind lahkelt siia blogisse :)
    Hoolimata 11 aastasest vahest oli ja on palju ühist meenutada. Näiteks eespool mainitud õpetaja Kütt oli väga eriline inimene, kes jäi kindlasti paljudele meelde. Tegin keemia lõpueksami neljale ja kuigi veerandid olid kolmed, pani Kütt aastahindeks nelja :)
    Aga mis ma ikka patran. Jään samuti ootama Tartu 3. keskkooli 100. aastapäeva :)

    ReplyDelete