Sunday, November 23, 2014

Ma tunnen omanikku!


Mõnikord käivad Diibis inimesed, kes käituvad teenindajatega halvasti, nõuavad erikohtlemist, sööke, mida menüüs pole või jooke, mida me ei paku. Kui siis teenindaja nendele viisakalt selgitab, et meil tõepoolest ei ole menüüs rosoljet või et me tõepoolest ei saa teile lauda pakkuda, sest vabu kohti pole, viskavad nad pea kuklasse ja ütlevad, et "peab vist Eveliisiga rääkima" või "ma tunnen omanikku". Need ei ole seega võõrad inimesed, need on inimesed, kes mind tunnevad. Ma nüüd ütlen siis teile, et juhul kui te mind tunnete, siis palun ärge käituge teenindajatega ebaviisakalt, "ma tunnen omanikku" ei ole valuuta, mis tagab teile punase vaiba ja tasuta šampuse, kui te "tunnete omanikku", siis käituge nagu oleksite mul külas. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks tihti arvatakse, et kui tunned ühe või teise koha omanikku, siis annab see õiguse jämedaks käitumiseks. Et siis saaks pärast omanikule öelda, et kuule, käisin su restos söömas ja sigatsesin, sest ma ju tunnen sind? Ei , te ei tee ju nii! 

Ma mõtlen aegajalt, et kõik need inimesed, kes käituvad ebaviisakalt kassapidaja, koristaja, postiljoni, autojuhi, ettekandja, juuksuriga (nimekiri võiks pikalt jätkuda) peaksid kasvõi päevaks nende inimestega rollid vahetama, et mõista, kas need ametid on nii lihtsad ja väärivad halvustavat kohtlemist. Mis tunne oleks koju minna kui pahur klient on sind sõimanud vaid selle pärast, et tal oli halb päev ja kellegi peale on oma paha tuju vaja välja elada. Ja nii päevast päeva. 

Ma olen kiirendusvõistlustel ja ühel kontserttuuril burkse müümas käinud. Te ei kujuta ettegi kui palju kordi mulle halvasti öeldi, vaid selle pärast et ma olin "valel pool" letti. Te ei kujuta ette, mitu korda öeldi, "kui vaid selle putka omanik teaks kui aeglaselt te tööd teete", teadmata, et see "aeglaselt töötav" teenindaja oligi "putka" omanik. Ja kui üks veidike rohkem tuntud inimene tuli samuti oma sõbrale appi burkse kokku keerama, ilmus Kroonikas hiljem lugu, et "vaene inimene, nüüd on vist küll pankrot, kui lausa burksi müümas käib". 

Niisiis. Järgmine kord kui te ütlete, et tunnete omanikku, siis naeratage teenindajale, jätke talle rohkem jootraha kui te muidu jätaksite. Kiitke kokka. Pange lastenurgas mänguasjad tagasi riiulisse kui teie laps on mängimise lõpetanud. Sest te tunnete omanikku. Ja te tahate omanikule ehk oma tuttavale head.



2 comments:

  1. Inimesed võiksid üldse käituda teistega rohkem nii, nagu neile meeldiks, et nendega käitutakse. Maailm oleks kohe palju parem paik. Paraku matslus ei küsi rahvust ega rahakoti suurus, muust rääkimata.
    Ütlesin just hiljuti mehele, et ma jätan alati jootraha, kasvõi natukene. Ka siis, kui teenindus oli väääga kehv. Lootuses, et ehk siis järgmine kord naeratab teenindaja rohkem ja olemegi mõlemad veidi paremas tujus.

    Olen ka ise kunagi mõnda aega teenindaja tööd teinud (maakoha majutusasutuses suvel) ja kord, kui ma olin juba tegelikult endale uue põhitöö pealinna kõlava nimetusega asutusse leidnud, läksin aastavahetusel vanasse kohta leti taha appi. Lõbusast peoseltskonnast enamus ei pannud meid, töötajaid üldse tähelegi, aga paar igavlevat tegelast käis leti ääres "tüli norimas" ja oma suhtumist näitamas. Kui ma siis jutu sees ühel hetkel mainisin, et olen ainult appi tulnud ja nimetasin oma tegeliku ameti, siis suhtumine muutus kardinaalselt. Äkki ma polnudki enam see "maakast blondiin", kellele võib nõmedusi öelda. Aga mina olin ju ikka mina!

    Samas tuleb mulle meelde üks juhtum, kus klientidena siiski küsisime sendi pealt vahetusraha tagasi. See juhtus Prahas. Teenindaja tõi meile valed söögid-joogid ja turtsus meie peale, kui seda ütlesime ning oli ka muidu väga ebasõbralik. Kui lõpuks peale arve tasumist eeldas ta automaatselt, et võib kogu vahetusraha endale jätta ega suvatsenudki seda meile tuua, sai meie mõõt täis ning läksime ja küsisime sendi pealt vahe tagasi. Ei mingit jootraha.ta polnud seda tõesti ära teeninud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Anne & Stiilis" oli eksperiment kui palju muudab suhtumist meisse see, mida parasjagu seljas kanname. See ütleb nii mõndagi:) kui ma oma Mondeo-matiga mønele peenemale kohtumisele lähen, siis esimese hooga vaadatakse, et miks see maakas meie ukse ette pargib, sest oodatakae toidukoha omanikku;)

      Delete