Lapsevanemaks saades ei tohi enam kunagi alkoholi tarbida?

Ühel ilusal laupäeva õhtul postitas üks Norras populaarne blogija oma Instagrami kontole pildi õdusast õhtupoolikust sõprade seltsis, oma kodus. Moraalijüngrite õuduseks olid külas baarmanid, kes segasid külalistele kokteile ja loomulikult läks kisaks lahti. "Kus su üheaastane tütar on?"küsiti, vihjates sellele, et 1) kui sul on laps, siis sa ei tohi alkoholi enam tarbida ja 2) sa ei tohi alkoholi tarbida kui laps on kodus. 

Esiteks mõtlesin ma muidugi sellele, et kui kohutav on elu kui sa oled tuntud. Vahet ei ole, mida sa teed või ei tee, ütled või ei ütle, ikka leiab keegi, et see on vale. Veidike offtopic, aga kui meedias avaldati uudis Jareki ja Maarja abiellumisest, siis ikka leidus inimesi, kes leidsid vajalikuks kommenteerida, et "appi, milline paksmagu, et kes sellist küll tahab!". No milleks? Milleks selline kommentaar äsjaabiellunud inimestele, kes ilmselgelt on õnnelikud ja rahul sellisena, kes nad on ja millised nad on. Nii ka nende populaarsete blogijatega. Okei, mõned on tõepoolest pisut provotseerivad ja "kutsuvad ise häda kaela", aga seesama blogija Caroline kirjeldab oma elu nii nagu see on või nii nagu ta tahab, et see välja paistaks. Ilus. Lihtsalt roosamannaliselt ilus. Kas kellegi jaoks siis liiga ilus?

Tagasi teema juurde, millest ma kirjutada tahtsin. (Väike)lapsed ja alkohol. Mulle meeldib veini juua. Ma ei leia, et selles midagi taunimisväärset oleks. Ma joon veini ka nüüd kui mul on laps. Loomulikult ei lahmi ma endale seda sisse pudeliteviisi, aga ma ei näe ka põhjust, miks ma peaksin alkoholi tarbimisest loobuma vaid sellepärast, et mul on laps. Ei, keegi ei pea muret tundma Ida heaolu pärast, ma ei rooma maani täis olles trepist üles ega oksenda ta voodi kõrval. Minu arvates ei ole selles midagi halba kui peale lapse magamaminekut veidike veini juua (loomulikult mitte igal õhtul, sest see võiks olla märk ligihiilivast alkoholismist).  Või lausa tema nähes. Ma olen arvamusel, et lapse eest ei tohi asju varjata. Parem on talle õpetada, kuidas võiks. Miks mitte lapsele seletada, et klaas või kaks veini söögi kõrvale on okei või et õlu jalgpallimatši vaadates ei ole kuritegu. See ei tee meist alkohoolikut ja suure tõenäosusega ei hakka ka laps 11-aastaselt salaja meie tagant varastatud veini sõpradega jooma. Kui hakkab, siis ma raputan endale tuhka pähe ja tunnistan, et mina, vana alkohoolik, olen oma lapse untsu keeranud. 

Nüüd võiks ju küsida, et kuidas seksi ja suitsetamisega, et kas seda peaks siis ka lapsele näitama. Me kumbki Marekiga ei suitseta. Enam. Ja loodetavasti ei hakka suitsetama ka meie laps. Kui hakkab, siis ma jällegi raputan endale tuhka pähe, et feilisin oma õpetustes ja loodan, et ta jätab järele. Minu ema ootas. Ma jätsin ise suitsetamise järele. 32-aastasena. Mareki ema pidi kauem ootama. Marek jättis suitsetamise maha peale Ida sündi. 40-aastasena. Mis teha kui meie mõistus varem koju ei tulnud. Meie laps tundub meist särtsakam pliiats olema.

Seks on omaette teema, küll me selle võtame ette siis kui see teema aktuaalseks muutub ja esimesed "miks" küsimused mind punastama ja kokutama võtavad. 

On ilmselge, et lapse sünd teeb elus nii mõnedki muudatused ja ma tõepoolest ei kujutaks ette, et korraldame kodus läbu, samal ajal kui laps kodus on. Samas, ma ei kujuta muidugi üldse ette, et ma kodus läbu korraldaks. Millegi pärast tundub mulle, et sellised suuremad pralled on natuke been there, done that. Kui me tahame pidu, siis me läheme kodust välja. Ööklubid, restoranid, baarid - kohti, mis on peopidamiseks mõeldud, on palju. Mitte et me ka nendes asutustes viimase paari aasta jooksul väga käinud oleks...

Nii, aga kui ikka juhtub, et tulevad külalised ja tarbitakse alkoholi? Teate, ma arvan, et ükski laps ei saa eluaegset traumat kui ta näeb veidikene švipsis inimesi. Ma arvan, et inimesed ei pea peale lapse sündi käituma 100% poliitiliselt korrektsed või end muutma, selleks,  et olla head vanemad. Head vanemad on ka need vanemad, kes teinekord lapse kodust ära saadavad, et sõprade seltsis mõned kokteilid juua, kõvema häälega rääkida ja kauem üleval olla ning hommikul magada.  See ei pea tähendama maani täis joomist. Kes kohe nii arvab, sel ilmselt on endal alkoholiga halvad suhted. Mina tean, et alkoholi saab tarbida ka mõistlikult. Piiri pidades. 

Head vanemad on ka need, kes alkoholi tarbimist lapse eest ei varja. Jällegi me ei räägi joomapidudest, eks. Ja ma ei saagi aru, miks kritiseerida inimest, kes sõpradega koos laupäeva õhtul joob kokteili. Sest tal on laps? Aastane laps? Oleks tal sel pildil aastane laps süles olnud, siis veel saaksin ma kriitikast aru, aga niimoodi jääb see mulle arusaamatuks. Kas emaks (isaks)  saades peab igal sammul jälgima, mida teed, mida ütled, kuidas oled ja mida jood. Sest muidu oled sa halb lapsevanem. 

Mina ei ole halb ema. Kuigi joon aegajalt veini. Ka lapse nähes. 

Ärge öelge mulle, et pole vaja rääkida teemadel, millest ma midagi ei tea. Ma tean joomisest ja alkoholismist piisavalt. Võib-olla rohkem kui ma tahaks või oleks pidanud nägema. Mul on alkoholi tarbimise kohta oma arvamus, kuid ma ei arva, et kogu maailm peaks olema karske, sest muidu me kasvatame oma lastest joodikud. Nii must-valge see maailm ka pole.