Saturday, May 17, 2014

Kuidas käituksin mina?

Ilmselt on tänaseks suurem osa eestlastest lugenud seda lugu 8-kuusest lapsest ja tema emast. Kui ma seda FB-s lugesin, hakkas mul sõna otses mõttes paha, nii kahju ja nii kurb. Tõenäoliselt ei ole see ju ainuke laps, kes kasvab mitte kõige korralikumas peres. Mulle jäi sisse paha tunne. 

Igaks juhuks kohe alguses mainin ära, et  ma absoluutselt kindlasti mitte ei taha oma arvamusega kuidagi moodi õigustada seda ema, oli ta siis narkojoobes, purjus või väsinud. Aga võib-olla see "tähelepanelik lugeja" reageeris üle? Me ju kõik teame selliseid juhtumeid, kus reageeritakse üle. Ma isegi teen seda mõnikord. Sääsest elevandi ja nii edasi. Kuna ma ise selles trollis ei viibinud, siis justkui enda lohutuseks ma loodan, et see nii oligi. Vähemalt nii kauaks kuni see kõnealune ema leitakse ja me loosse täis selgust saame. Mind aga vaevab küsimus, kuidas oleksin selles olukorras käitunud mina. 

Ma olen mõelnud ja mõelnud. Ma väga loodan ja usun, et ma ei oleks seda inimest silmist lasknud enne kui laps ühel või teisel moel turvalises keskkonnas oleks olnud. Ma usun, et ma oleks midagi ette võtnud, et ma ei oleks seda niisama jätnud, et ma oleks politseisse helistanud. Või emmele. Nagu ma ikka teen kui mul on mure/häda/küsimused. Tema oleks mul aidanud edasi tegutseda. Ma usun, et ma oleksin  nii käitunud. 

Samas aga mõtlen ma ühe teise situatsiooni peale. See juhtus juba ammu. Kui ma teada sain, et mu peika on autoõnnetuses hukkunud, helistasin ma kohe emale. Et meil on vaja poisi vanemate juurde koju sõita. Ema vastas, et ta kohe kuidagi ei saa mind sõidutada, sest auto on katki. Järgmiseks lasin ma naabrite uksekella. Ma tahtsin laenata raha, et taksoga sinna sõita. Naabril ei olnud raha. Ka teisel naabril ei olnud raha. Ma läksin tagasi oma korterisse. Ja mida ma edasi tegin? Ma viisin prügikasti välja. Sest see oli täis. See tundus olevat kõige loogilisem tegevus. 
Umbes kümme minutit hiljem helistas ema ja küsis, et mida ma olin talle hetk tagasi öelnud. Ma kordasin, mida olin varem öelnud. Ilma igasugu emotsioonideta. Kui me juba peika kodu poole teel olime, helistas naaber ja küsis samamoodi, et mida ma olin öelnud. Ta oli šokis. Ta ei olnud esimese hooga aru saanud, mida ma räägin ja ta esimene emotsioon oli minust kiirest vabaneda. Nii ta vastaski ilma mõtlemata, et tal pole raha. Samamoodi oli käitunud mu ema. Ta ei tahtnud aru saada sellest, mis oli juhtunud. Ja ma ise, ma ise ju ka käitusin täiesti ebaloogiliselt kui sain teada, et ei saa kohale sõita. Ma mõtlesin, et mis seal ikka, lähen siis homme, täna lähen viin prügi välja. 
Oma edasisest käitumisest (kui me lõpuks kohale jõudsime) ei tea ma ise midagi. See on suur must auk. Ma tean vaid, mida teised on rääkinud. 

Nüüd ma olengi siin mõelnud ja juurelnud, et ma ei tea, kuidas ma šokis olles asjadele tegelikkuses reageeriksin. Ma saan vaid oletada. Kui ma purupurjus juhti nägin autosse istumas, siis ma helistasin küll politseisse. Aga ma ei taibanud vaadata selle auto numbrit. 

Ma ei julge seda FBsse lugu kirjutanud naise sòbrannat halvustada. Sest ma ei tea, kuidas oleksin käitunud mina. 
Aga ma väga tahan ja loodan, et see ema leitakse. Ma tahan teada, et selle lapsega on kõik korras. Või et saaks korda. Ma tahan rahulikult magada. Ma ei tohiks lugeda lugusid laste ja loomade piinamisest, kannatustest. Ma ei saa pärast selliseid lugusid magada. Aga vati sees elada ka ei saa. Või oma roosas mullis. 

6 comments:

  1. Ma näiteks arvan, et ma polekski julgenud midagi teha. Mul oleks süda sees valutanud, aga ma poleks julgenud seal samas trollis kohe politseile helistada ja selle väidetava lapsepeksast narkari kuuldes temast rääkida ja talle politsei kutsuda. Esiteks oleks ma kartnud, et ta tuleb mulle ka kallale. Mitte, et see reaalne hirm oleks või et mul sellest üldse tolku oleks. Tegelikult ma selliseid asju ju ei karda. Kaklejatele julgen alati lolli peaga pigem vahele minna, teades, et võin ise peksa saada.
    Teiseks oleksin ma kartnud, et ta hüppab järgmises peatuses oma lapsega kohe trollist välja. Mul ei oleks kohe kindlasti olnud jõudu teda kuidagimoodi kinni hoida ja seega oleks see lugu edaspidi ju samamoodi kulgenud. Politsei poleks enam midagi teha saanud ja mul ei oleks tulnud pähe neid jälitama ka hakata, sest ilmselt oleksin ma isegi seal trollis vankriga olnud ja vankriga on ju väga ebameeldiv kedagi jälitada. Äkki tuleb veel minu lapsele ka kallale?.. ja oleksin ka hiljem võib-olla nurkalt feissi kaeblema läinud.
    Noh, see on see, mida mina arvan, et mina oleks teinud - ka mitte midagi. Ja mul on halb tunne selle pärast, et ma ei oleks osanud ega julgenud midagi ette võtta. Aga eks iga lugu ole õpetlik. Et selle ümber nii palju kära on, siis miski minus tunneb, et kui ma järgmine kord sellist ebaõiglust kohtan, siis ma võtan julguse ja arukuse kokku ja juba oskan ja taipan midagi teha. Sest sellest on nüüd nii palju räägitud, et kuidas oleks õigem ja ma üritan selle meelde jätta.

    Aga jah.. rääkides sinikatest, siis minu Ann ka lõi mõnda aega tagasi pea ära ja käis sinikaga otsa ees ringi. 2 kassikriimu oli ka kätel-jalgadel, mille ma ei tea, kuidas ta sai, sest nutnud ta nende peale pole ja mina õigel ajal tähele pannud. Loodetavasti keegi trollis ei arvanud, et minu laps ka koduvägivalla ohver on... :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ida käis sinikas otsa ees terve Rootsi reisi, ma loodan ka, et keegi ei arvanud, et ma teda kodus peksan. Ja sai see alles ära minna, kui tõmbas endal küünega põsele triibu ( hooletu ema viga muidugi, et tähele ei pannud, et paar küünt pikemad olid). Ja eile kukkus kopsti vastu põrandat kui üritas end tagurpidi silda visata või kätekõverdusi või mina ei tea mida teha. Väike punane laik on igatahes otsa ees.
      Võib olla teised vaatavat ja mõtlevadki, et vägivallatunnustega laps:S

      Delete
    2. Mu õe laps suutis hoopis oma emal silma siniseks lüüa, laps 1,5a ja lihtsalt peaga kuidagi läks õigesse kohta vastu :) Natuke imelikku huumorit siia õnnetu loo juurde.

      Delete
  2. Mina ei oska öelda, kuidas käitunud oleks. Samas, kui see naine selle emaga juba rääkis, et laps magavalt emalt maha ei kukuks, siis on natuke üllatav, et ta kohe sealt edasi ka ei tegutsenud aga nagu öeldud, kohal ei olnud ja edasi ei saa kommneteerida.

    :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sihuke ebameeldiv lugu igal juhul. Võta siis kinni, kas reageeriti üle või... :(

      Delete