Ütle nüüd, et elu Suures Ja Tähtsas Ettevõttes on ainult masendav, kole, traagiline, igav, üksluine, õel...Mõnikord haruharva, noh nii aastas korra, on ka säravamaid päevi.
Istub Mutrike oma arvuti taga ja jõllitab 65 meili, mis reedese päevaga, mil Mutrike kodust elu nautis, sisse sadasid; ei tea, kust alustada, kuidas alustada, kas alustada. Jube raske on esmaspäeva hommikuti end töölainele saada. Istub ja nuputab.
Ja siis hakkab akna taga kahtlaselt sünkroonne meesliikumine. Hordides mehi sibab edasi-tagasi. Ikka veel veits unine ja esmaspäevahommikuselt pahur Mutrike ei saa aru enne, kui hordid sisse marsivad. Kõigile naistele lilled ulatavad ja kallistama kukuvad. Üks ja teine ja kolmas ja neljas...
Kas pole see naistepäev üks tore päev? Kas pole tore, et selline ilus lilleline päev jälle au sees on ja tähistamist leiab?
Minutit paar hiljem marsib riburadapidi kohale ka meeste-delegatsioon tehasest. Kõigil punane roos näpus. Veel mõni minut hiljem saabub uue lillekimbuga majahoidja.
Ja ikka õnnitluste ja kallistuste saatel.
Nii armas, kas pole?
Tund hiljem saab Suur Ja Tähtis Inimene, pomiseb üle mokaotsa "tere" ja läheb oma teed. Natuke hiljem tuleb Teine Suur Ja Peaaegu Sama Tähtis Inimene, pomiseb "tere" veel rohkem mokaotsast ja läheb oma teed....
No comments:
Post a Comment