Mingi salapärane võlu on selles mimmis...

...ta on ikka veel üsnagi trimmis" ütlesid kaks sünnipäevakaarti, mis Mutrike nädalavahetusel sai.
Mutrike mõtles oma sõprade peale pool laupäevasest päevast. Mutrike on teistsugune, omamoodi, erinev, veider, pahur ja tujukas. Ometi on tal mingil kummalisel põhjusel olemas nii palju toredaid sõpru, et Mutrike tunneb end põhjusega väga õnneliku inimesena. Mutrikesel on hea meel, et tal on olemas Säravad Vildikad, Vallatud Vildikad, Rafineeritud Vildikad, Humoorikad Vildikad...
Ülejäänud poole laupäevasest päevast mõtles Mutrike, et kuidas kõik need Vildikad teda nii hästi tunnevad? Poes on tuhandeid ja tuhandeid kaarte, ometi valiti välja just need ühesugused kaardid. Poes on sadu ja sadu lilli, ometi valiti välja just need, mis Mutrikesele kõige rohkem meeldivad. Jah, kui on midagi, mis Mutrikesele sünnipäevade juures kõige rohkem meeldib, siis on need lilled. Lilli ei saa kunagi liiga palju olla. Kingid on ka toredad, aga mitte nii toredad kui nartsissid, tulbid, iirised, preeria kellukesed...Mis saaks olla veel ilusam? Mutrike armastab lilli! (tegelikult lausa I-G-A-S-U-G-U-S-E-I-D)
Pühapäevase päeva imetles Mutrike oma uut wok-panni, millega Abikaasale rohkem ja rohkem kabatshokki vokkida (küll ta on õnnelik), vannitoariiulit, mille sai soetada Mutrikese lemmikpoe kinkekaardiga ja mõlgutas mõtteid, mida soetada endale veel ühe Väga Hea Koduasjade Osakonnaga Poest...kingid pole küll tähtsad, aga see ei tähenda ju üldsegi, et neid poleks tore saada;)
Terve nädalavahetuse oli Mutrike kuidagi heljuvalt rahulolev. Sammuke lähemale 30. eluaastale, aga rahulolev ja õnnelik. Kuna tunded ja tänuavaldused pole just Mutrikese kõige tugevam külg, Mutrikese teetassike, siis otsustas Mutrike minna lihtsama vastupanuteed. Mis ütleks veel paremini "aitäh, et olemas olete", kui pool-anonüümne blogipostitus:D
ps: Ofkoors oli see Janek, kes 89% peojäänustest järgmisel hommikul ära koristas. Mõni kohe on tubli!

Järelsõna:

Ja et nädalavahetus liiga idülliline ei oleks, pani laupäeva hommikul Hugo padavai jooksu. Tont seda teab, kas pruudi juurde või lastega mängima, aga sekund hiljem kui Mutrikesed olid Hugo jalutusrihmast vabastanud, paistis hangede vahelt vaid Hugo moodsalt triibulisekasukaline selg. Sähh sulle "äkki on juba õppust võtnud" - taktikat! Mutrikesed pakkisid end kokku, panid Ruudolfile hääled sisse ja läksid koerale lasteaeda järgi.
Ja siis...märkas Mutrike tee peal klaassilma ja puukepiga nõiamoori, kes autohäält kuuldes kätega vehkima hakkas. "Ära peata, ära peata, kes teab, mis tahab, tinistab meid ära veel," sosistas Mutrike Abikaasale, aga ei juba oli Abikaasa auto peatanud. Tahtis teine teeotsani saada, et jalavaeva vähendada. Mutrikese Abikaasa on hästi kasvatatud ja loomulikult ei kartnud tema ei klaassilma ega puukeppi. Enne kui Mutrike jõudis kartma hakata oli tädi autos. "Kus me laseme vanainimesel niiviisi jala siin külmaga käia, viskame ta ikka Linna (st linnamoodi asulasse) ära," pakkus hea kasvatusega Abikaasa. Mis siis Mutrikesel üle jäi. Ja nii elaski Mutrike üle lähikohtumise klaassilmaga naabri-nõiaga, kes võib-olla ikka polegi üldse nõid, vaid tavaline maainimene?