Ja parima koer-näitleja Oscar läheb Hugole!

Hugo on viimaste nädalate jooksul nii palju kodust ära jooksnud, et isegi ei suuda enam meeles pidada mitu korda täpselt. Õhtul lähed järgi, hommikul jälle klõps naabrite juures. Haleda näoga kraabib naabrite ukse taga ja veel haledama näoga vaatab kui talle järele lähme. Nagu jonnakas laps, kes koju ei taha tulla. Reedel oli Mutrikese mõõt täis. Tema enam koerale järgi ei lähe! Asi hakkas juba naeruväärseks kippuma. Otsis netist naabrite numbri ja helistas, et teate, ma enam koerale järgi ei tule.
Naabri arvates ei olnud selles mitte kui midagi imelikku: "Ei noh las ta siis jääb meile?"
"MIS?" oli Mutrike shokis, "ma ikka tahaks, et minu koer minu koju tagasi tuleks, aga ma ei tea, mida ette võtta enam, kuidas ta uuesti kodustada..."
Naaber ühmas uuesti: "Noh, koer tuleb ikka sinna, kus tal parem on. Ma arvan, et te annate oma koerale peksa!"
Mutrike oli sõnatu. Mutrike oli veel rohkem shokis: "Ma pole kunagi oma koera löönud, kunagi...,"pomises ta vaid. "Ei noh, Teie võib-olla mitte, aga eile oli näha, et koer lausa kartis Teie meest, ma arvan, et ta annab koerale peksa."
Mutrike ei osanud midagi öelda. Samas tuleb tunnistada, et ta ise oleks samamoodi arvanud kui üks koer kogu aeg ukse taga, koju minna ei taha ja näeb siuke niru välja ka. Mutrike oli õnneks just ühest targast loomaarmastajate foorumist lugenud, et sellisel juhul aitab natuke, kui naaber ise koera tagasi koju toob ja Mutrike tegigi naabrile ettepaneku. Et siis näeb ka, et ei ela koer külma ja tuule käes, ketis või jumal teab kus ja et perekond Mutrikestel ka päris korralik kodu olemas, kus lisaks näitlejavõimekust näidanud Hugole veel paar kassi, et polegi nagu perekond Võsareporterist, et täitsa normaalsed (?) inimesed. Vähemalt mitte loomaahistajad.

Naaber oli nõus. Mutrike oli ikka veel veidike shokis ega osanud oodata, milliseks "Koertevanemate koosolek" kujuneb. Kas kutsutakse loomakaitse ka kohale? Võetakse perekond Mutrikestelt loomad ära? Pannakse nimed, kui potensiaalsed loomaahistajad, netti häbiposti?
Õnneks oli naaber mõistlik mees. Võib olla ta külla tulles ootaski võsareporterlikku kodu, aga leides eest täitsa talutava perekonna, sai murest aru, ütles, et pole hullu, et koer nende juurde jookseb, et ärgu me muretsegu ja soovitas uuesti koera kasvatama hakata. Tagatipuks kutsus niisama ka külla. Tore mees. Kuigi Mutrike ootas telefonikõne järgi hoopis midagi muud.

Naabri soovitusest ajendatuna leidis Mutrike tolmukihi alt riiulist raamatu koerakasvatamisest. Üllataval kombel oli tegu väga huvitava raamatuga ja perekond Mutrikesed lugesid selle samal õhtul läbi ning hakkasid õhinal järgmisest hommikust Hugot kasvatama. Mutrikese Abikaasa oli muidugi eriliselt vaimustatud: "Ma ju ütlesin sulle, et ei tohi teda niiviisi nunnutada, ma ju ütlesin, et ei tohi lasta tal niiviisi teha, ma ju ütlesin sulle..." Mutrike oli kaks aastat oma koera täiesti valesti kasvatanud. Süümepiinadest, et koer üksi kodus on, kausi maiustega alati ukse juurde jätnud, koera süganud ja paitanud ja hellitanud, siis kui koer tahtis, koeraga palli mängides ise palli järele jooksnud, süüa tehes kõige pealt Hugole süüa andnud.
Tänulikkuse asemel oli Hugo hoopis Mutrikesele pähe istunud. Pidanud ennast Alfa isaseks. Mutrikest oma lapseks. Sähh sulle kurbasid silmi. Sähh sulle õrnakest. Puhas kavalus. Manipuleerimine. Oscarit väärt etendus.
Raamatust innustatuna hakkas Mutrike oma koera kasvatama: "Ei, MINA ei ole SINU laps. SINA oled MINU laps.", "Ei, see ei ole SINU koobas, kus MINA elan, see on MINU kooba, kus SINA elad", "Ei, SINA ei ole see, kes toidu majja toob, MINA toon toidu majja."
Terve laupäevase päeva oli Hugo täielikus segaduses. Miks keegi tast välja ei tee, mis keegi ei lähe jalutama kui tema tahab, miks keegi tal järel ei jookse. Kõik oli peapeal. Raudselt mõtles Hugo, et lapsed on aru kaotanud. Kaks aastat on kõik tema järgi toimunud. Mis siis nüüd lahti? Miks keegi teda ei kuula?
Sähh sulle Alfat.
Ka terve pühapäeva oli Hugo nagu sõjakoolis. Imekombel üle pika aja, peaaegu et Hugo kuulas Mutrikest. Ei trüginud uksest esimesena välja, ei toginud Mutrikest oma koonuga, ei surunud end täie jõuga vastu Mutrikest. Mutrike sai esimesena koopast väljuda ja Mutrike sai esimesena jahisööki nautida. Mis sellest, et jahisöök maitses koledal kombel koerakrõõbikute moodi.
Tark raamat oleks rumala Mutrikese kätte võinud varem sattuda. Rumal Mutrike oleks võinud targemaid varem kuulata. Rumal Mutrike oleks võinud mõista, et Hugo pole mitte õrn ja väeti lilleke, vaid kaval ja manipuleeriv Alfa.
Mutrike loodab väga, et kannatus ei katke enne kui "karjajuht" on maapeale toodud. Huvitav, kaua Hugo laseb end lollitada, kuna leiab jälle mooduse plehku panna.
Homme? Ülehomme?
Kui õudne mõelda, kui Mutrikesel oleks näiteks lapsed, kes ka naljaviluks/vanemate paikapanekuks kodust plehku paneks, naabrite ukse taga kraabiks...
Mida küll naaber siis mõelda võiks?
Ei. Niikaua kui Mutrike oma koera ja toalilledega hakkama ei saa on selge, et laste jaoks on ilmselgelt LIIGA vara!