Wednesday, February 10, 2016

Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree...


Olgugi, et ma sain oma eelmise sarnaseteemalise postituse peale ka kriitikat, et üldistan ja eestlased siiski armastavad sporti, julgen ma jääda eriarvamusele. See, et 1 miljonist (vabandust, 1,3 miljonist) 100 perekonda laupäeviti Mustamäe pargis suusatamas käivad ning mõned lasteaiad/koolid ka ehk/äkki/võibolla tegelevad lastesse positiivsel moel spordipisiku süstimisega ja et osa inimesi on lausa nii tublid, et teevad läbi kõik maratonid, ei tee Eestist ikkagi veel spordimaad.  Minu arvates ei propageerita (ja toetata) sporti piisavalt. 

Lõpust alustades, siis vastake mulle palun, miks trennis käimiste asemel hängivad noored kaubanduseskeskustes või joovad/suitsetavad bussipeatustes? Kas põhjus võib olla selles, et sport pole popp + on ka vanemate rahakotile kulukas? 
Koolidest ja kehalise kasvatuse tundidest olen ma ka juba rääkinud. Spordipisiku süstimise asemel on kehalise kasvatuse õpetajad lapsed sporti vihkama pannud. Mina olin kehalises kasvatuses viieline, ometigi on mul ka meeles mõned üsna krõbedad tülid, sest oli asju, millega ma lihtsalt ei saanud hakkama. Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis ei oska ma joonistada ja kui minu maja nägi välja nagu allveelaev, siis keegi ei hinnanud loovust, ma sain kolme. Viie sain ma siis kui ma suutsin kellegi ära moosida (nt Hannela oskas väga hästi joonistada ja nii me ahistasime kõik teda). Õpetaja PIDI ju aru saama, et see pole minu tehtud pilt, kuid kuna vastas normidele, siis nö varastatud pildi eest sain ma viie, oma püüde eest aga pahandada ja halva hinde. 
Kui ma peaksin Eesti koolisüsteemile hinnangu andma, siis väga hästi sobiks mu meelest see tsitaat: " Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid".

Lasteaedade kohta ei julge ma väga palju sõna võtta, sest mul pole liiga palju kogemusi, küll aga tean ma lasteaedasid, kus lapsed istuvad päevad läbi toas, sest kasvatajad ei viitsi neid riidesse panna või on väljas paha ilm või "lapsed ei taha". 


Nädalavahetuseti on kaubanduskeskuste parklad autosid täis, perekonnad sõidavad vaba aega veetma kaubanduskeskustesse. ERITI talvel, sest siis on väljas külm. Pealegi on spordiriided kallid, varustus kallis, mida nad muidugi on ka, aga palju algab ka prioriteetidest. Teate ju neid esimese Eesti probleeme, et ei saa trenni minna, sest pole kõige ägedamaid riideid või kapis on valet värvi tossud või...

Ja nii jõuan ma Ida Norra lasteaiani. Pole ime, et siit tõesti igast külast "meie Bente" või "meie Björn" tuleb, sest maast madalast tegelevad lapsed spordiga. Ja see ei saa sugugi algust võistluste vormis. Ida lasteaias on lapsed väljas IGA ILMAGA. Kui just pussnuge ei saja. Üleeile kui ma Idale järgi läksin, leidsin ma tema kapist kilekotti pakituna läbimärja kombes, saapad, salli, mütsi, kindad. Selliseid kotte olid kõik kapid täis. Vihm ei pannud neid toas passima. Nad hullasid õues. 
Kahe päeva pärast algavad Lillehammeris noorte olümpiamängud. Selle valguses on lapsed õppinud olümpiamänge, nii 1994.aasta mänge ja sellega seonduvat kui nüüd 2016. noorte mänge. Enam ei ole mingi üllatus kui Ida nõuab kodus OL-floka laulu, tunneb ära olümpiamaskotid Kristini ja Haakoni ning iga kord kui näeb olümpiarõngaid, hüüab Lillehammer. Läbi mängu, tantsu ja spordi on kahe-aastased õppinud (kohalikku) kultuurilugu. See on muljetavaldav. Otseloomulikult on siia juurde käinud sport. Suusatamine, kelgutamine, ISEGI suusahüpped. Lapsed ei võistle, vaid lustivad. SPORTIDES. 
Reedel on ka neil lasteaias oma olümpiamängud koos avatseremooniaga. Kas see pole mitte tore, kuidas õpetajad nii vahvalt kasutavad ära kohalikku spordisuursündmust. Lapsed on vaimustuses. Eelmisel nädalal kui noorteolümpia maskott Sjogg lasteaias külas käis, olin ma reaalselt Ida peale kade. Ma oleksin ka tahtnud seal olla. Jällegi käisid ühes käes sport, mäng, tants ja laul. Pole siis ime, et spordipisik ka kõige pisemaid nakatab. Minagi olen nakatunud, nagu ma juba varem olen rääkinud. Nii see kõik alguse saabki. Ja nii saame me rääkida spordimaast. Päriselt. Mitte Eesti moodi, alles siis kui üks tubli sportlane midagi saavutab. Mitte enne. Et sarnaseid sportlasi rohkem tuleks. 

Kui ma 17. eluaastani olin arvanud, et sport on kohutav piin, siis nüüd 35-aastaselt tean ma, et see on hoopis mõnus vabaajaveetmiseviis. Seda õppisin ma Eestist eemal elades.


Although not everyone agrees with me when I say that Estonia is far from being a country of sports, I dare to disagree.
I mean the fact that  100 families from 1 million inhabitants of Estonia go skiing every weekend and some schools/kindergartens "inject the sportsbug" to children and some Estonians even go to different marathons doesn't make us a great sports country (like we now seem to think). 

Sports is not popular in Estonia. 

Let me start from the end. Please tell me why there are so many teenagers hanging at shopping malls or smoking/drinking, instead of being intersted in sports? Can the reason be that it is not in with sports + it is not the cheapest hobby to have? 

I have talked about school and gym classes. In stead og getting a sportsbug from school many (in my age) hate sports thanks to gym classes. I was an "A" student in gym, but I also remember some fights because I was not good in some sports (like basketball). To go a bit off topic I have no talent in drawing. When I draw a house it looked  like a submarine boat and of course I was not given an  "A" or a "B" for effort, but  a "C" or "D" for failure. Only when I asked someone who was good in drawing to draw for me, I got a good grade. The teacher MUST have seen it was not my drawing, but as the norm was to draw a house for the "stolen" drawing I was given an "A", but when I tried myself I was told off. 

If I could give a grade to Estonian school system, I would say that this quote suits well:  " Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid".
I cannot say too much about kindergartens. I don't remember much from my own experience as it was AGES ago and I only have a few months experience with Estonian kindergarten with Ida. But I do know there are kindergartens where children are inside whole days, because the teachers don't want to go outside (with an excuse that it's either bad weather or the kids don't want).

When you look at parking lots of shopping malls in weekends, it looks like "spending quality time with your family" means shopping in Estonia. Especially in  winter. Because then it's cold outside. And as we know the proper  clothes for being outside cost a lot, which it of course does, but I also have one word for this. Priorities. And you know the first world problems like "it's the wrong colour", "it's not the latest fashion"? That is very Estonia in my mind. 

And now about Ida's kindergarten in Norway. No wonder there's so many "our Bentes" or "our Björns" from every village (opposite to Estonia when we get one Kelly, Kristiina or Andrus once in 20 years). The kids are into sports from the early age. It's starts as a play in the kindergarten. The children are outside NO MATTER weather. If it's not -70degrees of course ( I wanted to write -40 degrees at first, but I think it's not cold enough for Norwegians to stay inside. I have winterboots which are supposed to keep my feet warm with -60degrees, so...)
One day wen I went to pick up Ida, there where bags full of wet boots, jackets, hats, scarfes in every cupboard. It had rained, but the children were having fun outside like they would have every other day.

in two days the Youth Olympics will start in Lillehammer. Because of this the children have been learning about Olympic Games, they know the rings, they know the mascots of 1994 games, they know the songs, they have learned the 2016 YOG song. It doesn't suprise me anymore when Ida asks for OL-floka at home or starts jumping when she sees the OG rings, she knows the mascots of 1994.games and of course the mascot of 2016 games. THE Sjogg. Combined with play, song and dance the two year olds know the (local) cultural/sports history. It's quite impressive if you ask me. The are skiing, sledging and even have ski jumping in kindergarten. Not competing but having fun when doing sports.
On Friday they even will have their own Olympic Games and an opening ceremony. How cool is that? Sjogg has visited the kindergarten twice now (if wish I could have been there also, it's not possible to not fall in love with Sjogg). Again it was sports, dancing and singing hand in hand. No wonder the sportsbug gets to you. Even I have been infected. 
This is how it all starts. So  that we can talk about a country of sports. Not in Estonian way where we become great after one athlet wins a medal, but BEFORE. 

Until I was 17 I thought sports is a torture, now at the age of 35 I know it's a lifestyle, a way to spend quality time with family, to relief stress. I learned this living abroad. In Estonia I would have taken my family to a shopping mall instead of a walk in the nature.


6 comments:

  1. No jah, ma ei tea, mis mujal toimub, aga oma kogemuse näitel saan vastu vaielda. Ju meil siin Tartus on siis asi hästi, aga no meil on ju ka Tartu Maratoni üritused, kus lasteürituste osalejatearv igal aastal rekordeid purustab. Muidugi nendel üritustel on ka oma miinuspool. Ma nii mäletan, kui ma oma 3-aastase Rasmusega seal lastejooksul käisin. Rasmus sörkis ees, mina tema järel, rahulikult lapse tempos. Meist aga kihutasid mööda nutvaid lapsi järgi lohistavad emad-isad, kes muudkui karjusid, et kiiremini-kiiremini, lähme nüüd, me võidame. Ma millegipärast kardan, et need väiksed lapsed paari aasta pärast neil üritustel ei osale enam...
    Aga lasteaiast ka. No seda sa juba tead, et meie rühm käib kaks korda päevas õues ja tõesti iga ilmaga. Nii mõnigi väike sõber on õhtul läbimärg. Õnneks on meil rühmas ka kuivatuskapp ehk et peale esimest õueskäiku saame riided seal ära kuivatada ja nii saame ka õhtul õue minna. Meie imeline võimlemisõpetaja viib oma tegevused peaaegu et iga ilmaga õues läbi. Lasteaiale on ta soetanud nii kelgud kui suusad ehk et kõik lapsed läbivad suusatamise algõppe. Samuti käivad kõik koolieelikud Lõunakas uisutamist õppimas. Lisaks on muidugi ka rattanädalad ja eelmisel aastal (kui mul olid koolieelikud) käisime me lastega kahel rattamatkal (üks viis Külitsesse ja teine Tamme staadionile). Nii et meie oma majas süstime küll spordipisikut!
    Rääkides koolidest on asi kindlasti erinev. Õnneks ei käi kumbki minu suurematest lastest kuskil hängimas, sest meil on trennid. Veeriku Kool pakub hästi palju erinevaid sporditegemise võimalusi, nii et mõned lapsed vist elavadki koolis. ;) Ja ma ei ole lapsi trenni sundinud, nad on ise valinud, kus nad tahavad käia. Õnneks on mul lähiringis samuti sellised lapsed, kes käivad erinevates trennides, nii et hängimiseks neil aega ei jää. Ju mul on hea sõpruskond. ;)
    Ps. Minul oma kooliajast ka midagi helget kehalise kasvatuse tundidest meeles pole! Oli jube piin!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, see on traagiline kui vanemad lolliks lähevad ja lapsi sunnivad võitma. Ma olen ühel reklaammodelli valimisel näinud ema, kes lapsega pahandas, et laps valesti poseeris ja naeratas.
      Aga näed, sinu lasteaed ja näitena toodud Veeriku kool ongi just need, mida mu meelest rohkem vaja oleks. Sest sealt saabki alguse see, et lapsi ei pea trenni sundima, vaid nad tahavad ise:)

      Delete
  2. Minu lapse lasetaias käiakse 2 korda päevas iga ilmaga õues. Ka suure vihmaga jne. Igas rühmas on kuivatuskapid, kuid tihtipeale kuivavad riided kapiustel palju paremini. 2 nädalas on võimlemine. Lumega on ka suusatunnid rühmade kaupa ning selleks on suusad ja saapad lasteaia poolt ( kusjuures väga hea kvaliteediga).
    No ja lisaks on lasteaias spordiringid ( judo, jalgpall, korvpall), kus saab siis soovi korral osaleda.

    ReplyDelete
  3. Lasteaias oli meil ka 2x päevas õueskäik, kahel õhtupoolikul judo ja kavel jalgpall. Esimeses klassis hakati kohe õues kehalise tundidega, suusatamine ja muu õuetegevus samuti, nüüd teises klassis käiakse iga nädal ujumas. Kohalikel jooksu, orienteerumis jms. rahvaüritustel on rahvast murdu. Aga me ei ela Tallinnas ega Tartus. Võibolla mujal on teisiti. Meil suuri kaubanduskeskusi ei ole.

    ReplyDelete
  4. Oi, pidin ka kohe sõna võtma.
    Mina olen lasnamäekas ja minu lapse lasteaias käidi ka IGA ILMAGA õues, valgel ajal kaks korda päevas. Kool, kus mu vanemad lapsed käivad, (mis on küll Lasnamäe kool, aga oma piirkonnas ja Tallinnas tervikuna ka üsna eesrindlik) pakub väga laialdast valikult spordivõimalusteks (käsipall, kergejõustik, võrkpall, maadlus, rütmika, rahavatants), käiakse rattamatkadel, suusapäevadel, uisutamas terve kooliga.
    Ja kui Sa ütled, et "teate ju küll seda esimese Eesti probleemi...", siis ma siiralt imestan, et kas tõesti kellelgi on ka sellised probleemid!!!
    Ilmselt me tõesti ei saa ennast võrrelda Norraga, kus lapsed sünnivad suuskadel. Aga mina arvan, et kõik algab ikka kodust. Kui vanemad liiguvad, siis hakkavad seda hindama ja tegema ka lapsed. Koolil on kindla peale väga suur mõju ja ausalt, eks visalt kaovad koolitundidest need normatiivid (neid küll ei tohi enam tänaseks olemas olla, aga tegelikult ikka on, kasvõi varjatult). Siin on meil arenguruumi veel küll. Aga ma arvan, et me pole sugugi lootusetus olukorras ja väga palju on muutunud.

    Tervitustega Mari,
    suur kehalise kasvatuse vihkaja 1980-ndatel ;)

    ReplyDelete
  5. Ma räägin vaid selles osas kaasa, et meie laste koolis andekusega seotud tundides hindeid ei panda ( kehaline, kunst, muusika jms), tunnistusel on nende ainete taga A ( arvestatud).

    ReplyDelete