Ussipesa-Tartu-Viljandi-Tallinn-Stockholm-Oslo-Lillehammer

Seekordne Eestis käimine oli maailma kõige sürreaalsem reis. Esiteks see, et me nii ootamatult ja täiesti planeerimatult pidime sinna minema, teiseks et see kippus kujunema planeeritumast palju pikemaks, kolmadaks, et tööd tuli teha öösiti, sest päeval ei olnud selleks aega ja neljandaks, et erinevad sündmused kõik peapeale keeras, me oleme otsapidi oma teekonnaga jõudnud Stockholmi ja mõtleme, kuidas siit kõige soodsamalt ja loogilisemalt edasi Lillehammerisse saada. 

Kui välja jätta fakt, et tagasi jõudes olen ma töösse uppumas, siis ega ma väga kurdagi tegelikult. 

The trip to Estonia was surreal. First of all it was totally unplanned and unexpected, then it was suddenly becoming way longer than expected, I had to work at nights because I had no time for this on daytime (not complaining!) and then last unpleasant news turned everything upside down. But we have finally made it to Stockholm and trying to figure out what is the most reasonable way to get to Lillehammer.

If I don't think about the work which is waiting for me when we get back to Lillehammer, I am not complaining at all about these changes, mess and delays. It´s me. Travelling. Things always happen to me. 

Ussipesa on Ussipesa. Hubane ja armas. Pesa eemal linnakärast, nii lähedal, samas nii kaugel. PS: Kas keegi teab kedagi, kes tahaks maja üürida?
// East or west, home is best. Even if you don´t find the key and there is a "Oh no - you again" sign on the door.

Parim hommikusöögikogemus Eestis. Peale CRUd. Grand Hotel Viljandi.
//Best breakfast experience in Estonia after CRU restaurant. Grand Hotel Viljandi.

Naljakas, et ma kunagi nii väga väga väga Tartust ära tahtsin. Tartu on võluv.
//My hometown Tartu. Strange how I wanted to get away from this town 15 years ago. Now I think it is charming. 

Ma saan kahe nädala pärast 35. Tundub, et on tõsine juubel, kui pidustused juba 2 nädalat varem algasid.
//I turn 35 in two weeks. Seems to be a big deal, if celebration started already two weeks earlier. 

Ootamatute muudatuste üks pluss - ootamatu sünnipäevapidu koos suurepärase seltskonna ja kingitustega. Aitäh, Marleen! (ja teised muidugi ka)
//How could I complain about these changes and delays when it turned into a birthday party in wonderful company and cool gifts.

Me jõudsime isegi punase vaiba üritusele. Härra Olafi vastuvõtule.
//We even had a red carpet event. How sweet is that!

Fashionista aksessuaaride valik vol 1002
//Fashionista´s choices vol 1002

Mul ei ole mitte kunagi mitte midagi Stockholmi külastamise vastu. Eritui kui õhus on kevadet ja taevas särab päike. #glamstan nagu üks mu tuttav luges instagrami hashtagi
//I have always loved Stockholm. And I didn´t mind the delay there. Spring was in the air and sun shining brightly. Triftstores full of b-e-a-u-tiful and cool stuff for afforadble prices. I will show the findings later. It includes a Burberry for Ida and a leather jacket for me. 

Ja nagu ma miljon korda olen öelnud. Kui Stockholmis, siis Rosendals Trädgard on kohustuslik!
// And as I have told thousends of times, when in Stockholm, a visit to Rosendals Trädgard is a must

More about my stayes at hotels in Tallinn, Viljandi and Tartu - www.estonianwithabackpack.wordpress.com

Peaaegu neli tundi draamat

Juhtus nii, et just sel ajal kui ma Tartus olin, otsis Heily endale teatrikaaslast ja pikemalt mõtlemata olin ma nõus, sest teatris pole ammu käinud ja ega neid lapsehoidjaidki muidu varnast võtta pole. Kui ma siis ühel hetkel netist järele vaatasin, kaua etendus kestab, sain ma kerge shoki. Kolm tundi ja nelikümmend viis minutit! Pean tunnistama, et see ei tundunud sugugi kõige kutsuvamana, võttes arvesse, et mu viimased teatrikogemused "Vanemuisest" ei ole teab mis meeldejäävad olnud. Ses mõttes, et mulle on alati (tartlasena) meeldinud väga paljud Tartu näitlejad, kuid minu maitse jaoks on "Vanemuise" tükid kuidagi lihtsakoelised olnud või ma ei teagi, mis see õige sõna on. Ah, ühesõnaga mitte elamust pakkuvad. 

Ja nüüd siis pea neli tundi draamat reede õhtusse. Mul oli kuidagi selline kurb tuju eile ning draama või üldse teater ei tundunud sinna pilti sobituvat. Ma pean muidugi piinlikkusega tunnistama, et Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexandrist" ma suurt midagi ei teadnud, kuid ühes olin ma kindel, see on üks rõhuv ja raske tükk. 

Ingmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama.

Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.

Lavastuses käsitletavad teemad ei ole eakohased alla 14-aastastele.

PS: Tegu on küll vist viimaste etendustega, kuid seda soovitust, et etendus pole eakohane alla 14-aastastele, tasub tõsiselt võtta. Ma kohe mõtlesin, et kuidas tütrega teatrisse tulnud ema lapsega päris julgeid seksistseene vaatab. Ropendamine on ka päris korralik, kuid minu jaoks kindlasti mitte probleem;) 

Etteruttavalt ütlen ma ära, et sellest neljast tunnist sai mu viimase aja (hmm, kas nii saab üldse öelda, kui ma polegi viimasel ajal teatris käinud?) parim ja võimsaim teatrietendus. Teatrist lahkudes mõtlesin ma, et vähemalt selle etenduse taustal peab küll ütlema, et "Vanemuine" on võimsalt tagasi! 

Loo sisu ON tõesti rõhuv ja traagiline. Isa kaotanud Fanny ja Alexander satuvad võrreldes oma varasema koduga elama süngesse ja karmi majapidamisse, kus vastne võõrasisa nii lapsi kui ka nende ema terroriseerib. Alexander, kes on niigi loomult impulsiivne ja agressiivne, astub vastu võõrasisa vägivallale, mis tema ilmset sisemist segadust veelgi süvendab. Kui esimene vaatus natukene venis, siis teise vaatuse lõpuks oli pinge nii laes, et ma ei suutnud ära oodata etenduse lõppu. Mul on harilikult komme etendusest enne lugeda, kuid seekord läksin ma teatrisse täiesti puhta lehena. Te ei kujuta ette, kuidas mind teisest vaatusest kuni lõpuni kriipis mõte, et sellel lool on raudselt õnnetu lõpp. Ma palusin sisimas "palun õnnelik lõpp, palun õnnelik lõpp", kuid ma teadsin, et sellistel lugudel ei ole kunagi õnnelikud lõpud. Etenduse lõpus kui kõik osatäitjad rootsikeelset laulu esitasid, tulid mul pisarad silma. Kurbusest või rõõmust? Ma ise ka ei tea. Natuke muinasjutulikust oli kogu selles loos.

Esimese vaatuse lõpus ütlesin ma Heilyle, et aitäh, et ta mind sellist depressiivset etendust vaatama kutsus ilusal reede õhtul, aga et kuna ma vist olen depressiivne inimene siis mulle meeldis. Juba esimese vaatuse lõpust. Ja siis ma veel ei teadnud, kui võimsalt etendus edasi läheb. 

Õnneks ei ole lugu nii sünge, kui ta reaalselt olla võiks. Ühelt poolt on kogu aeg peas mõte õnneliku lõpu võimalusest ja teiseks Ott Sepa geniaalselt mängitud naistemees Gustav Adolf pehmendavad loo süngust ja annavad kõigele juurde lahedat huumorit. Ott Sepp mängib oma osa no nii hästi, et lisaks publikule oli ühel hetkel isegi Mait Malmstenil raskusi oma tõsises rollis püsimisega. Seda ei saa talle ette heita. Seda tegelaskuju ja teda mänginud Seppa on raske sõnadega kirjeldada. 

Kui rääkida näitlejatest, siis võimsaima rolli tegi kindlasti  Mait Malmsten. Tema piiskop Edvard oma kalgi naeratuse ja väärastunud siseeluga on nii ehe, et mul oli nii mitu korda tahtmine toolilt püsti tõusta ja talle kere peale anda. Te ei kujuta ette, kuidas ma elasin kaasa sellele hetkele kui ta hoidis enda käes puljongitassi, kus sees oli mürk. Kas ta joob selle ära või mitte? Ma ei suutnud oodata ja oleksin tahtnud talle selle kohe sisse kallata. Ma kartsin, et ta sunnib naise seda ära jooma. 

Samamoodi oleksin ma tahtnud kallale minna Riho Kütsari tegelaskujule, kes vihkas ja põlgas ihust ja hingest oma alandlikku ja kõike allaneelavat abikaasat.  Liina Tennossaar oli kõige ehtsam aristokraat - väärikas, ilus, võluvalt flirtiv. Liina Tennosaare ja Aivar Tommingase tegelaste mineviku meenutamise stseen oli mu meelest selle loo üks ilusamaid. Nii helge ja siiras. Keegi ei tea veel midagi ees ootavast süngusest. Aivar Tommingas on ammusest ajast üks minu lemmiknäitlejaid üldse, ma nautisin tema vana jaäärmiselt sümpaatse huumorisoonega juudi rolli.

Kokkuvõttes olen ma etendusest veel siiani lummatud. Ma tahaksin nüüd raamatut lugeda, filmi näha. Paremini ei oleks saanud reede õhtut sisustada. Neli tundi läks nii kiiresti, et seda ei pannud tähelegi. Aitäh, Heily, selle imelise elamuse eest! Kui veel on võimalus, siis minge seda etendust vaatama. 

Elu nagu muinasjutt

Kirjutasin hiljuti Hotelliveebi blogisse loo blogijatest (LINK) ja ma isegi ei tea tegelikult, mis seos sel kõigel on, aga sealt läks mu mõte kuidagi uitama erinevatel teemadel. 

Ma ütlen teile ausalt, et te ei kujuta ettegi kui palju on mul (meil) viimase aasta jooksul olnud muresid, probleeme ja olukordi, mis tunduvad lootusetud (nagu ma kirjutanud olen, siis nii lootusetud, et ma saatsin sugulastele-tuttavatele appihüüdeid, et ei taha enam elada). Mu pea on ka hetkel muremõtteid täis, kuid ma ei taha hoopiski mitte halada, ma tahtsin hoopiski rääkida muinasjutust meie elus.

Seda postitust kirjutan ma Viljandis Grand Hotellis, paari tunni pärast jätkan ma kirjutamist Tartus Dorpat hotellis. Endalegi ootamatult sai ühel hetkel blogimisest täiesti juhuslikult minu jaoks töö. Skeptikud võivad mu üle naerda ja öelda, et minu arvustusi ei saa tõsiselt võtta, kuna minu tööks ongi hotellide arvustamine, kuid mina ütlen teile,et see töö on mind kõvasti muutnud. Ma olen õppinud tegema vahet sellel, mis mingil hetkel on oluline ja mis mitte, mis kritiseerimist väärt ja mis mitte, kus karjuda ja kus oma suu kinni hoida.  Muidugi ei tähenda see sugugi, et see töö vaid meelakkumine on, kui olete palju reisinud, siis teate isegi, et kolme päeva jooksul nelja erinevasse linna jõudmine võib olla üsnagi väsitav ning mõnikord ma kohe üldse ei viitsiks, aga ma olen tänulik, et mulle just selline töö sülle kukkus.

Eelmise aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras. Ma ei ole kunagi (kui välja arvata kunagise peika ja tädi Helju matused) nii palju nutnud. Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust - sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid on eelmisest aastast minu ellu tulnud palju ja kõige uskumatutel hetkedel. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga (LINK)? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja? Sõbrad Eestis. te isegi ei kujuta ette, millised sõbrad meil siin olemas on. Rohkem kui kulda väärt. Ja lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks. Ma siiani ei suuda uskuda, et juba kahe nädala pärast õhtustame me tänaseks juba kolme Michelini tärniga restoranis Oslos. See kõlab nagu muinasjutt. Palju juhtumisi, mida ma mõnikord kipun muremõtete vahel unustama, on nagu muinasjutt.  Hoolimata muredest ja raskustest on meie elus nii palju muinasjutulist.

Ja siis sain ma eile teada, et Satu tähendab soome keeles "muinasjutt"...

I got some disturbing news today, I felt sad and  started thinking about hundred other things. Like complaining. Faith. Coincidences. Fairytales. I must honestly say that the last year has been so rough that in last September I was screaming for help and sending messages to my family saying that I do not want to live anymore. I did not see light in the end of the tunnel, there was no light, but instead of that there was an unexpected helping hand. 

You have no idea how many worries and problems I have in my mind right now, but this time I didn´t come to blog to complain. It is also strange how many good things have happened to me and my family during last 12 months. Sometimes I just forget and have to remind me of that. The post is about that.

For example at the moment I am writting this post on my way from Viljandi to Tartu. I visited a wonderful hotel in Viljandi to write a review about it and in two hours I will visit another hotel in Tartu. By a strange coincidence blogging and writting reviews have become my job, A job that I love and am grateful for. Of course it can also be exhausting to travel from town to town, finding new ways to describe hotels (so that it is interesting to read) and the deadlines, but sometimes I just think how funny that is how things happen. 

A lot more has happened. The people that have come to my life, the bond with friends that has become even stronger, it is almost unbelievable. Remember when I saw Anton on the streets of Lillehammer? He was talking to some people and I didn´t want to disturb him, but when we came home I felt like I have to go back. And we did. He was still there. It was the most amazing reunion. The next day he was leaving to Turkey. Was that a coincidence or faith which brought him back to my life and together with him Lilian, dear sweet Nicolai and Anton junior. I haven´t seen them a lot lately, but they still are like a family to me. And then there´s my neighbour with her family. Sometimes I just have to pinch her to check if she is real. Without her I would be in a deep black hole I guess. Again it was a coincidence (or faith?) that she  became so important to me, to sound a bit cheesy I must say "I love her to the moon and back". 

Last but not least we come to Satu, who was waiting for train together with us, heard us talking Estonian and smiled to us and started a conversation. A simple smile led to a friendship. A friendship that sometimes feels like fairy tale. Can you imagine that in 2 weeks I am dining in now 3 Michelin stars restaurant in Oslo with her and my husband? These things only happen in fairy tales.

Yesterday I found out that Satu means "fairy tale" in Finnish...

Uus moeblogija/ New fashion blogger

Mõnikord ma lihtsalt pean naerma selle üle, kuidas Ida poseerida ja eputada tahab. Selle esinemise geeni on ta küll isalt pärinud. Mina olen selline tagasihoidlik (nagu kõik blogijad). Aga ilma naljata võib Ida poseerida nagu tõeline moeblogija. Samas kui mul oleks nii ilus mantel, siis ma ka vist poleks poseerimise vastu.

Sometimes I just have to laugh at Ida when she poses with her outfits. Like a real fashion blogger. This vain side she has from her father. I am more of the modest type (like all bloggers, right). Well, but if I had a coat like this, I probably would not mind modelling either.

Mantel/coat: I love gorgeous , Folk og Røvere, Lillehammer, gift

"Frozen" peapael/head band: JoBeKa from nESTeesti, Lillehammer, gift 

Kott/bag: H&M, 39nok

"Frozen" kohver/suitcase from Yes,vi leker, Lillehammer, gift

Saapad/Boots: triftshop in Nynäshamn, 69sek

Pidupäev ja giveaway

Eesti Vabariigi aastapäev on 24. veebruaril, millega tähistatakse Eesti Vabariigi  väljakuulutamist 1918. aasta 24. veebruaril. Läbi aegade on Eesti pidanud rinda pistma eri riikide ja rahvustega, kindlasti on see jätnud oma märgi aga endiselt oleme tänulikud oma riigi ja emakeele eest. 

Nüüd, suhteliselt rahulikul ajal, olles eestlane või väliseestlane, saame ise valida, kus riigis ja mis keeles toimetame ning multilinguaalsus on ju alati IN olnud. 

Ka Fabula e-raamatute äpis saab lugeda raamatuid 5 keeles: eesti-, soome-, läti-, inglise- ja vene keeles, kokku üle 10 000 e-raamatu. 

Legend räägib, et kui Paabeli riik võimsaks sai, muutusid selle elanikud uhkeks ning otsustasid ehitada taevasse ulatuva Paabeli torni. Seepeale segas Jumal kõigi keeled, nii et ühel päeval keegi enam üksteist ei mõistnud ning torniehitus jäeti katki, varem olid ju kõik kõnelnud sama keelt. Sellest loost pärinebki kõnekujund paabeli segadus.

Ka Sina saad proovida Paabeli segadust: loed erinevaid raamatuid, erinevates keeltes 2 nädalat tasuta, kui aktiveerid koodi PAABEL.

Selleks lae Fabula rakendus enda mobiili või tahvelarvutisse App Store’ist või Google Play poest ning toksi kampaaniakoodi väljale sõna “Paabel” ja ongi kõik!

5 x 1-KUULISE KINKEKAARDI LOOSIMISEKS OSALEMISEKS: 

1. Jälgi @eestifabula Instagrami kontot

2. Kirjuta blogi postituse alla, milline Eesti kirjanik Sulle kõige sümpaatsem on VÕI milline @eestifabula Insta pilt kõige toredam tundub. 

5 kinkekaarti, mis annavad 1-kuulise tasuta lugemisõiguse saadetakse võitjatele pdf kujul emaili peale ja loositakse välja 13.03.

Meie Idaga soovime teile ilusat pidupäeva  Ussipesast! 

Kole ja vana nagu kuivanud rosin/ Ugly and old like a raisin

Ma püüdsin hakata täiendama oma "võimatut kolmkümmend viis kolmekümneviiendaks nimekirja" asjadest, mis mind rõõmsaks teeks, aga kuna ma olen viimased nädala aega maadelnud raskujulise kurvameelsusega, peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn, siis on seda nimekirja kuidagi nii raske täiendada. Niisiis jõudsingi ma järeldusele, et hetkel rõõmustaks mind põhimõtteliselt vist vaid mõned asja:

1. Kuut Hugole, 2. Fotosessioon perekonnaga (ERITI kui selleks peaks sõitma Austraaliasse) 3.Suurenenud ajumaht 4. Motivatsioon ja 5. 20090,75 eurot. Asjad on kirja pandud suvalises järjekorras. 

"Kuidas sa alati nii positiivne ja särav oled?" küsisin ma oma 70-aastaselt sõbralt, "kas sa ei ole kunagi kurb?"

"Muidugi olen," vastas ta, "aga halvast tujust pole kasu. Ja pealegi kui sa oled kole ja vana nagu kuivanud rosin, siis on naeratus ainus asi, mis veel aitab. Ma olen olnud kurb, kuid siis ma otsustasin, et mul on kaks varianti - elada või olla edasi depressioonis. Mina valisin elada nagu oleks iga päev viimane mu elus."

Jumal, kus ma tahaks, et ma oskaks sama positiivne olla! Kuigi ma püüan.

My friend asked me to make a list of 35 things which would make me happy on my 35th birthday. I started with it, and when I had listed like 9 random and some never-going-to-happen things, I realised there are actually just a few things I wish right now. A chocolate and 6 million dollars for example:) 

But seriously I have felt a bit depressed lately and when I thought what would make me happy I found five things (in random order) 1. A doghouse for my dog 2. Photosession with my relatives (which is quite hard, because we all live in different corners of the world) 3. Motivation 4. Bigger brain and 5. 20090,75 euros. 

"How can you be so positive and radiant all the time?" I asked my friend yesterday, "aren't you ever sad?"

"Of course I am, but you know, when you're ugly and old like a raisin, a smile is all I have to offer to others. And being sad doesn't help. I had a choice - to be depressed for the rest of my life or live like it's the last day of my life. I chose the second," she answered. 

God, I wish I could be as positive. I try, I really try, but sometimes it's so damn hard...

Hullumeelse ülestunnistus /Confession of a crazy

Ma tean, et see, mis ma nüüd kirja panen, tundub nagu hullumeelse kirjutatud, aga hehh, ma polegi ju kunagi päris normaalne olnud. Ma olen vist ka varem rääkinud, et mul on süümepiinad, et ma ei saanud oma vanatädiga enne ta surma rääkida veel viimast korda. Me olime terve perega kogunenud Ussipessa tähistama minu sünnipäeva, ma tegin parasjagu süüa kui tädi helistas ja ma otsustasin sellele kõnele mitte vastata (sest noh mul oli parasjagu kiire). Pärast helistan tagasi, mõtlesin ma, kuid unustasin. Hiljem tuli veel korraks meelde, aga siis tuli jälle kiire peale ja ma mõtlesin, et ah pole hullu, küll ma jõuan temaga rääkida veel. Samal õhtul helistas vanaema, et meile edasi öelda kurb uudis. Mul ei lähe see õhtu kunagi meelest, tädi oli meie kõigi jaoks asendamatu ning ma ei ole kunagi endale päriselt andestanud, et tolle viimase võimaluse tädiga suhelda mööda lasin. 

Meil on siin Norras üks peretuttav. Ma sain temaga tuttavaks puhtjuhuslikult rongi oodates kui ta meilt küsis, kas me oleme Eestist (tema ise on päritolult soomlanna). Ta on pea seitsmekümne-aastane, kuid vanusest hoolimata on temast siin saanud üks väga olulisi inimesi minu jaoks. Tema elurõõm ja suhtumine on nakatavad, tema stiilitaju kadestamisväärne, meie vanuse vahe on 35-aastat, kuid  meis nii palju sarnast. See on kummaline. Või siis mitte. Mulle meeldis juba lapsena tädi ja tema sõbrannadega koos istuda ja jutustada.

Ühel õhtul kui ma und ei saanud, püüdsin ma välja mõelda, miks ta mulle nii oluliseks on muutunud. Ja siis ma mõtlesin, et kas see võib olla, et ma olen oma vanatädist puudust tundnud ja mul on tunne, et mulle on nii öelda uus võimalus antud. Mitte et ma arvaks, et üks inimene võib teist asendada või oleks päris hull peast ja arvaks, et tegu on uue tädi Heljuga, aga ma pean silmas, et ma olen tundnud puudust vestlusi ja kohvitamisi sellise vanema inimesega, kellega saab rääkida asjadest, millest ei saa rääkida kellegi teisega.  Ja nüüd on mulle see võimalus antud? Kõlab see täiesti hullumeelselt? Kuid mulle meeldivad meie vestlused ja kohtumised, mõni päev kui ma arvan teadvat, et ta on linnas ja ootan, et ta läbi astuks poest, tunnen ma end nagu rebane "Väikesest printsist", mingist kellast hakkan ma end õnnelikumana tundma.

"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."

I think this post can be called "Confessions of a crazy", but I have never considered myself as a avarage normal person, so what's there to loose anyway. I have told before also that I feel quilty not talking to my grandaunt before she passed away. The whole family had gathered at our place to celebrate my birthday, I was preparing dinner, when aunt called, I chose not to answer the call as I was busy. "I'll call her back later," I thought and forgot. The same evening my grandma called to tell us all the sad news. I have never really forgiven myself for being too busy to answer the call of someome so dear and miss the last change to talk to her. I think about her a lot. 

Here in Norway we have a family friend. I met her when we where waiting for train and she asked if we were Estonians (she herself is  Finnish). She is almost 70 years old, but become a very important person in my life. Her positive attitude and way of thinking and living is contageous, her sense of style to envy and although there's a 35 years age difference I feel we have so much in common. It's strange. Or maybe not? Already as a child I enjoyed having coffee with my grand aunt and her friends. 

One evening when I could not sleep I tried to think why I enjoy having this family friend in my life so much. Can it be because I have missed my aunt so much and I feel that in a way I have given a new chance? No, You don't have to worry that I am too insane and think that one person can replace another, I mean I have missed having a older and wiser friend and these smalltalks about fashion, literature, food behind a cup of coffee. Does it sound completly insane? Or do you understand what I mean?  Some days, when I know she is in town and may come by shop as well, I feel like the Fox from "The little prince" when he said:

"If, for example, you come at four o'clock in the afternoon, then at three o'clock I shall begin to be happy. I shall feel happier and happier as the hour advances. At four o'clock, I shall already be worrying and jumping about. I shall show you how happy I am! But if you come at just any time, I shall never know at what hour my heart is to be ready to greet you . . . One must observe the proper rites . . ."

Võimatu ülesanne ehk kolmkümmend viis kolmekümneviiendaks

Mu sõbranna palus mul kirja panna 35 soovi, mis mind 35. sünnipäeval rõõmustaks. Ma hakkasin suure hurraaga pihta, aga kui me seal kirjutuslaua taga siis istusin pastaka ja paberiga, selgus, et see on palju keerulisem kui ma oleksin arvanud. 

Jah, ma võiksin teile siin lendleva kergusega luua mitu nimekirja ASJADEST. Kui ma peaksin kirja panema 35 UNISTUSTE ASJA, mida ma suure tõenäosusega mitte kunagi omama ei hakka, siis seal trooniksid 1. kohal Poul Henningseni Artichoke/Konglen lamp (see on muideks selles nimekirjas olnud juba aastast 1997) ja 2. kohal Arne Jacobseni "Egg" tool. Esimese hind algab 58 000 NOKist ja teise hind kusagil 70 000 NOKist. Bang and Olufseni muusikakeskus (mulle tegelikult on eriti hingelähedane üks igivana mudel, aga ka uus BeoPlay A9) oleks auhinnalisel 3. kohal. Disainiklassikuid mahuks sellesse nimekirja veel mitmeid. Et endast mitte täiesti ebaadekvaatset muljet jätta, siis siin kohal jätan ma selle listi pooleli.

Teise nimekirja võiksin ma valmis kirjutada ühise nimetaja "EDEVUSE LAAT" all. Siia kuuluksid 

1. kosmeetikakott, mis oleks pungil täis kosmeetikat. Eriti oleks oodatud vanad lemmikud YSL huulepulgad, Lancome kulmupliiats, Helena Rubinstein ripsmetuSS, valgustpeegeldavad pliiatsid, põsepunad, puudrid, näokreemid. Põhjus lihtne - mu kosmeetikakoti sisu on lootusetult kokku kuivanud. 2. lõhnaõlid - alates EA "Green Teast" kuni Chanel No5ni. 3. - 35. kohal oleks igasugu muud elus hakkama saamiseks hädavajalik atribuutika kunstripsmetest kuni aluspesuni.

Kuna aluspesu avab juba ukse riietekappi, siis jah, järgmine list tuleks GARDEROOBIST.

Alustame jalanõudest. 1. koha võtaksid ühed imelised Massimo Dutti saapad (ma nägin neid ühel tuttaval ja armusin nendesse) 2. koha Valentino Rockstuds (pigem flats, aga sobivad ka kontsad või no kui unistada, siis tegelikult mõlemad)  ja 3.kohal ootaksid (natuke nagu nimekirja isegi mittesobivad) Nike Air Maxid. Riideesemeid ma ei viitsi tegelikult eraldi isegi välja hakata tooma. Ühelt poolt ei oleks mulle justkui mitte midagi vaja, teiselt poolt ei ütleks ma uutest hilpudest KUNAGI ära.

No vot. Näete, selliseid nimekirju võin ma lendleva kergusega valmis vorpida, aga kui nüüd tõsisemalt hakata mõtlema, mis oleks need kolmkümmend viis asja, mis mind vähem kui kuu aja pärast rõõmustaks, siis läheb asi keerulisemaks. Ma lubasin sõbrannale, et panen kirja, mis meelde tuleb ja siis muudkui täiendan nimekirja. 

1. Iittala  X  Issey  Miyake  collection. Kui ma seda kooslust paar nädalat tagasi Instagramis nägin, hakkasid mu käed värisema. Okei, ei hakanud, muidugi ma liialdan natuke jälle, aga Iitala on mulle südamesse pugenud juba varasest lapsepõlvest, kui mul õrna aimugi polnud, millega tegu on, kuid ema neid küünlajalgu nagu kalleimat varandust valvas, nii et ma õppisin, et (Festivo) küünlajalad on maailma väärtuslikeim varandus. Nüüd ma mõistan seda. Ja kui Iitala eduvõrrandisse lisada veel Issey Miyake, mis/kes on mu teine lemmik juba iidamast aadamast, sellest ajast kui onu Tarmo endale esimese Issey Miyake Pour Homme soetas, siis saabki kokku mu jaoks ideaalse kombo. 

2. Fotosessioon SUGUVÕSAGA (isegi kui selleks tuleks Austraaliasse sõita!)

3. Fotosessioon SÕPRADEGA

4. Taaskohtumine ühe kamba "hulludega" (vihje: teiste seas ka nende kingade omanikud)

5. Üks korralik töövõit, mis pakuks lahenduse nii mõnelegi peavalu ja halle juukseid ning südametunnistuse piinasid tekitavale probleemile.

6. Espressomasin

7. Kahvliahvide ja/või Joeli kokaraamat

8. Oddvardi raamat "Collage Weidemann"

9. Pretty Woman, Unetus Seattle´is, While You Were Sleeping, Ghost, Dirty Dancing, The House of Spirits DVD-d (eestikeelsete subtiitritega). 

10. Laisk nädalavahetus voodis vedeledes, koos eelmises punktis nimetatud filmide, Coca Cola, kartulikrõpsude ja kommidega

11. "Täitsa perses pidu" ehk midagi sarnast nagu mu 30.juubel, ainsa erinevusega, et klouni võiks sel peol mängida keegi teine.  Kes teavad, need teavad, miks peol selline nimi;) 

12. Koerakuut. Hugol pole ikka korraliku kohta, kuhu õues olles peitu pugeda vajaduse korral.

13.Auto

14. Autoostja

15. Õhtusöök restoranis. KUJUTAGE ETTE, et selle saan ma tegelikult eriti suurejooneliselt siit listist maha tõmmata, sest sünnipäeval ootab mind ees MAAILMA KÕIGE USKUMATUM õhtusöök. Maaemos!!!!

16, iPhone 6S

17. Fotokas

18. SUVI - hehh, seda tahaks kohe täitsa näha kui kellelegi õnnestuks 13.märtsiks suvi välja võluda. Hetkel möllab akna taga igaljuhul metsik lumetorm.

19. Hästi palju palju palju palju lilli

20. (Väga suur) kasvuhoone Ussipessa. Aga tegelikult sobiks selline ka alustuseks, kuhu nii kümme inimest sisse mahuks

21. Oma kohvik. Või siis mitte? Ma ei tea, mõnikord ma ikka megalt tunnen puudust kohvikust. Samas teinekord mõtlen, et sellega on sada korda rohkem peavalu kui tulu

22. Üks asi, mida ma ei saa välja öelda, kuid ma nii loodan, et üks inimene saab aru, kuidas ta oma elu  pekki keerab kui nii jätkab

23. "Tuulepealse maa" DVD. Meil on mingil põhjusel olemas vaid pool sellest sarjast ja see ajab mind hulluks, sest ma tahaks edasi vaadata, aga nüüd jääb põhimõtteliselt kõige põnevama koha peal pooleli. Jah, ma tean, et ma saan ETVst järelvaadata, aga ma olen vanakooli naine. Ma tahan DVD-d!

JÄTKUB... Täna rohkem ei tulnud asju meelde.

Kui mees on memmepoeg

Mul oli kunagi üks peika, täitsa tore poiss, aga täielik memmekas. Näiteks kui me kuhugi nädalavahetuseks ära sõitsime, siis tegi ema talle võileivapakikese kaasa, et oleks kindlasti pojakese lemmiksingiga tehtud, ema pesi ta pesu ja andis taskuraha. Ei, me ei olnud 15-aastased. Taskuraha oli ka täiesti arvestusväärne, mis sellest, et pojake käis ka tööl. Minu jaoks oli seda kõike nii palju. Ema otsustas selles peres kõike ja mul oli tunne, et ma mitte ei käi kohtamas poisi, vaid tolle emaga. Ime, et ta meiega nädalavahetusteks veel end kaasa ei pressinud. 

Hiljuti tuli meil sel teemal sõbrannadega juttu ja kuna mul on sõbrannasid igas vanuses, siis selgus, et memmepoegadest elukaaslastest/peikade teemal oli kõigil sõna sekka öelda. Mitte et kõigil oleks olnud oma isiklik kogemus memmepojaga, kuid kõik teadsid kedagi, kes on memmepojaga kohtamas käinud/koos elanud/abiellunud-lapsed-saanud-lahutanud. Ma kuulasin neid jutte, kuidas isad ja emad oma täiskasvanud laste elude üle otsustavad ja mõtlesin, et tule taevas appi. Okei, me siin teeme ka nalja, et küll me Idale ise mehe valime, sest me teame paremini ja mingi piirini on mu meelest vanemate sekkumine oma laste ellu täiesti eluterve ja normaalne, kuid kusagil tuleb ka piir ette. Ma ei kujuta ette kui Mareki ema tuleks ühel kenal päeval meie juurde ning hakkaks meie kodu sisustama oma maitse järgi (mitte et tal oleks halb maitse, sugugi mitte, aga tegu on ju ikka meie näoga koduga). Üks neist naistest rääkis, et ta kannatas ämma-äia otsuseid 12 aastat - nad otsustasid, millised majad ehitataks, millega sisustatakse, millal reisile minnakse, kuhu reisile minnakse, kuni lõpuks pani ta oma mehe fakti ette. Vali - kas vanemad või naine! Selgus, et vanemad olid tol hetkel 39-aastast meest kõik need 12 aastat rahaliselt toetanud ehk siis kuna kõik asjad olid vanemate soetatud, siis oli ka loomulik, et nemad otsustasid. Ma muidugi ei saa aru, kuidas naine seda kõike ei näinud/teadnud, aga no ei teadnud. Nii uskumatu kui see ka pole, siis see memmepoeg lasi oma vanemate (rahakotist) lahti ja lahutuse asemel sai õnneliku kooselu. Teine rääkis oma sõbrannast, kelle elus siiamaani mehe isa kõike otsustab. Ja kui ma ütlen kõike, siis ma mõtlen kõike, ka seda, mis riideid poja naine kannab, millise autoga sõidab ja kus söömas käib. Aru ma ei saa, kuidas sellise mehega üldse koos elada saab, kes oma vanematest lahti ei saa lasta. Suure tõenäosusega ei ole ta ju ise ka sellise elukorraldusega rahul, kus täiskasvanud mehena isa ta eest elu elab, kuid raske on nagu kaasa ka tunda sellisele mehele. Minu meelest see polegi mitte mees, vaid memmepoeg. 

Mu meelest ei ole mitte midagi kohutavamat kui memmepojast elukaaslane. Aga mida sellisel juhul teha? Kas memmepoega saab muuta? Või jääb memmepoeg igavesti memmepojaks? Millegi pärast tuli mulle silme ette Priidik? Kas teile ei tulnud? "Mehed ei nuta" filmist. Ma tahaks kõikidele memmepoegade vanematele öelda need kuldsed sõnad: "Kallis seltsimees, juba jälle Te närveerite. Noorsugu peab ennast karastama, võitlus loodus jõududega, võitlus loodus stiihiaga. Juba kuulus õpetlane Darwin kes, nagu Te väga hästi teate, leiutas darvinismi, igatahes ütles: "Töö teeb ahvist inimese, suure algus tähega". Sellepärast, kallis sõber, laske noormees mehistub. Temast kasvab inimene! Mis kõlab, nagu Te väga hästi teate, igatahes uhkelt."

PS: Ühtlasi sain ma aru, et päris ilma blogimata ma lihtsalt ei oska olla. Mu peas on kogu aeg nii palju mõtteid, et ma lihtsalt pean saama neid kellegagi jagada. Võtke või jätke! (kindlasti tuleb hetki, kus ma jälle tunnen, et ei jaksa või mõni õel kommentaar läheb liiga hinge, aga siis teen ma lihtsalt väikese hingetõmbepausi ja jätkan samas vaimus)

Halleluuja, kõik tööotsijad-Mutrikesed, teie palveid on kuulda võetud!

Ma loodan, et ma ei ole veel hiljaks jäänud, sest töökuulutus on küll vist juba aegunud, aga nii kui tööandjad teevad taustauuringuid tööotsijatele, siis ma loodan, et mõni tööotsija koperdab kogemata taustauuringut tehes ka siia blogisse. Nimelt otsib Suur Ja Tähtis Ettevõte uut Mutrikest. Ma ei saa vait olla, ma lihtsalt ei saa...

Ma lihtsalt pean ütlema, et guugeldage siin blogis sõna "Mutrike" ja saate teada, millest jutt. Kui guugeldada ei viitsi ja üldse looga kursis ei ole, siis ma võin teile öelda, et mina olen selles Ettevõttes Mutrike olnud.

Suures ja Tähtsas Ettevõttes sai see blogi ka alguse. Ma olen selle eest neile nii tänulik. Aitäh, aitäh, aitäh! Minu lõpust selles Suures Ettevõttes võite aga lugeda allolevas katkendis. Kinga sain Mutrike just selle sama blogi tõttu (sellest võite lugeda  muuhulgas SIIN, SIIN ja SIIN). 

Seikluste ja huvitavate kogemuste saamiseks soovitan ma absoluutselt sellele töökohale kandideerida. Uskuge mind, igav teil ei hakka ja võib-olla saab Mutrikese blogigi taaselustatud. Aga pidage meeles, et raudsed närvid on hädavajalikud! Mul tuleb kananahk peale kui ma oma peas kuulen hetkel täiskasvanud naisi hüüatamas: "Issssssiii tuleb!" (kui tegevjuht tööle tuli)

...Suures Ja Tähtsas Ettevõttes viibides kohtus Mutrike ka Teiste Kolleegidega, kes kõik olid ühte meelt, neil oli nii kahju. Eriti kahju oli Ühel Särtsakal Teist Keelt Kõneleval Daamil, kes ütles ka, et Mutrike oli alati eriline olnud, päikeseline ja meeldiv, et tema küll Mutrikese blogi ei ole lugenud, aga küll on kahju, et „neile teistele“ see blogi ei meeldinud. Mutrike seletas ka, et temagi ei saa aru, mis seal mitte meeldida oli, aga kes on tema, et Tähtsate Inimestega vaielda. 
Järgmisena võiks Tähtsad Inimesed muideks kirjandust ära keelama hakata – mis ei meeldi, keelatud, mis meenutab ennast, keelatud, mis on sarkastiline, keelatud. Mutrike mõtles küll ka, et millest Särtsakal Daamil kahju on, et Mutrike ju isegi veel ei tea, MIS edasi saab, aga ei hakanud uurima ka, et kas Särtsakas Daam teab siis rohkem kui Mutrike. Ütles lihtsalt, et kuu aja pärast siis näeme.
Kodus oli ka Mutrikese Abikaasa segaduses, MIKS siis ometi ei räägitud, mille alusel Mutrike vallandatakse. Mutrike kehitas kah õlgu, et temagi oleks tahtnud selgust, aga Tähtsad Inimesed ütlesid, et kuu aja pärast siis... 

SELGUS saabus järgmisel päeval. Ja see on juba tõeliselt kõrge tase, isegi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte kohta. 
Mutrike oli just õues ja luges raamatut kui saabus Turvafirma kullerauto – Mutrike ei saanud aru, et mis see küll olla võiks. Turvafirma Kuller ütles, et tal on kiri Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest. Mutrike oli VÄGA SUURES HÄMMINGUS. Mis asi see siis veel olla võiks? Tegi kirja lahti ja sai KOONDAMISTEATE. Saate aru? Kuller oli kohal käinud ka eelmisel päeval, aga kahjuks ei olnud Mutrikest kodus. Saate aru, SAMAL PÄEVAL KUI MUTRIKE ISE OLI SUURES JA TÄHTSAS ETTEVÕTTES KOHAL KÄINUD ja tahtnud teada, kas peab ka hjuuman riisoorsisega rääkima. SAMAL PÄEVAL kirjutas hjuuman riisoorsis KOONDAMISTEATE ja SELLE ASEMEL, et Mutrikesele see kätte anda, saadeti see SAMAL PÄEVAL KULLERIGA. Kui Mutrike selle peale mõtleb, hakkab tal üsna paha. Mis inimesed need on, kes silmast silma ei julge rääkida ja saadavad argpükslikult kirja kulleriga? Ahjaa, Suures Ja Tähtsas Ettevõttes tehaksegi kõike selja taga ja salaja. 
(Või äkki tol hommikupoolikul ei olnud "majanduslik olukord" veel nii halb ja töö ümberkorraldamise vajadus tekkis paari tunniga? Ka see on võimalus...)
Ka see, et keegi Mutrikese blogi avastas, ka sellest tehti Mutrikese ees saladus. Selle asemel, et Mutrikeselt küsida, kas see blogi on tema oma ja kellest see kirjutab ja miks, peeti Mutrikese selja taga koosolek, kus otsustati, et kõnealune blogi ei sobi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte „mainega“. Keegi ei küsinud Mutrikeselt selgitust! Loomulikult mitte – silmast silma inimestega ju rääkida ei sobi. Ja siis oleks kadunud ka võimalus selja taga, kinniste uste taga sosistada, sest Mutrike oleks andnud kõigile oma ja õige versiooni. Ja see pole ju põnev!
Huvitav on veel see, et sel samal koosolekul paljude teiste ees, ütles Tähtis Inimene ISE, et „täna pole enam eile“ – et tal on olnud aega mõelda ja ta arvab et blogi pidav Mutrike ei sobi Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Kui Mutrike koondatakse „seoses töö ümberkorraldamisega ning lähtudes majanduslikust otstarbekusest“ , miks siis ei toodud põhjuseks sel samal koosolekul hoopis seda?
Samuti on ju Mutrikesel kirjavahetus, kus Tähtsad Inimesed tahavad Mutrikesest lahti saada „vastavalt võimalustele“. Miks siis Mutrikese küsimusele ei vastatud, et korraga on majanduslik olukord nii palju halvenenud, et sinu töökoht on ülearune? Mutrikese töökoht on ülearune ja „sobivat teist tööd pole pakkuda“, kuigi sarnaste tööülesannetega on pakkuda lausa kaks töökohta, mille järgi tekkis vajadus hetk pärast seda kui Tähtis Inimene otsustas, et Mutrikesel pole enam töökohta. 
Huvitav lugu kas pole? Käesolevas loos on veel nii palju vasturääkivusi ja valesid, et Mutrike saaks kogu sellest loost raamatu kirjutada. Hmmm, aga miks ka mitte – täitsa huvitav mõte:) 
Vot selline lugu siis Mutrikesega. Ei oskakski midagi kosta. Aga Mutrike oskab. Mutrike ei ole üle kuu aja voodihaige olnud ja Mutrike võib küll olla rumal, aga Mutrike ei ole kunagi nõustunud ülekohtuga. Ülekohus ei seisa kotis, isegi kui see on "juriidiliselt korrektne". Ja nüüd kui Mutrikese blogi enam „kellegi mainet ei kahjusta“, saab Mutrike ILMA TSENSUURITA oma päevaraamatut edasi pidada. 

Muideks nüüd ma mõistan, mis tunne võis kirjanikel ja teistel kunstiinimestel nõuka-ajal olla, kui nende looming „ebasobivaks“ tunnistati. Ja samuti mõistan ma, mis tunne võis keskajal „nõidadel“ olla kui neid oma mõtete eest tuleriidal põletati. Kui Mutrike ei elaks aastas 2010, siis oleks Mutrike ilmselt tuleriidal põletatud ja tema teosed igaveseks hävitatud...

A small break. And an Estonian with a backpack

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”  

― Erlend Loe, Naïve. Super

Ma natuke mõtlen, mis ma selle blogiga siin teen, kas sel on mõtet ja kellele ja milleks ja kuidas ja...

Kahju oleks kuidagi lõpetada. Ühesõnaga ma siis mõtlen natuke. Seniks võite kiigata mu seljakotiblogi ESTONIAN WITH A BACKPACK, kuhu saavad koondatud "seljakotilood" raamatu tarbeks. Võib olla leiab keegi sealt kasulikku infot ka. 

=======================================================================

In case you have too much spare time I invite you to vist my "backpackblog" ESTONIAN WITH A BACKPACK where I will gather all the stories I wish to use in the book about Norway, The places we visit, the things we do. And other "backpack stories"

Ühest sai teine/Little about everything and nothing that matters actually

Ma tahtsin tegelikult sellest kirjutada, kuidas ma jälle oma sõnu söön, aga täna on kuidagi selline negatiivsete tunnete päev, et ma kohe ei jaksa millestki positiivsest kirjutada. Lühidalt öeldes söön ma oma sõnu Idaga seoses. Enne tema sündi lubasin ma suure suuga kõigile, et ei minust küll sellist ema ei saa, kes enda arvelt lapsele asju ostma kukub. Hmmm..Mitte et see oleks esimene kord, aga näiteks kuu aega tagasi läksid mu ainasad kenad (seeliku ja mantliga) käimise saapad katki ning ma hakkasin raha koguma uute jaoks (jp, juba see, et ma pean saabaste jaoks raha koguma on kuidagi piinlik 35-aastaselt tunnistada). Aga siis...Idal on olnud Sjoggi vaimustus juba sügisest, nii ma siis sel nädalal talle oma Sjoggi muretsesingi lõpuks. Kas te kujutate ette, et ta hakkas nutma kui seda kotis nägi ja ma ütlesin, et see on tema oma Sjogg. Ma ei tea ju täpselt, mida ta mõtles oma peakeses, aga see oli nii armas, et mina hakkasin ka nutma. 

Eile jalutasin ma peatänaval. Seal müüs üks mees 1994.aasta Lillehammeri olümpia suveniire. Muidugi pidin ma Idale ka Haakoni ja Kristini muretsema, sest üks päev tuli ta koju paberist maskottidega, muudkui kallistas neid ja korrutas "Ida oma Kristi ja Ooko".  Ja nii mu saapafond juba eos kaduski.

Negatiivsetest tunnetest aga valdab mind mingi soov ühelt poolt blogimine lõpetada. Ma tunnen, et ma ei viitsi seletada, "aga miks ma blogis nii ütlesin" või "keda ma silmas pidasin", ma ei viitsi kuulata, kuidas mu blogi on pettus ja mina valelik, samal ajal kui mul on tunne, et hoopis mõni teine blogi on kahepalgeline. Jumala eest, ärge küsige, "keda ma silmas pean", ma ei viitsi vastata. Suure tõenäosusega ei tohiks ma sellist lauset üldse kirjutada, sest kui ma kunagi kirjutasin, et mulle ei meeldi "roosamannablogid", siis suutsin ma n+1 inimest solvata, kes nüüd mind rohkem kui kunagi varem seljataga klatšivad. Eesti on nii väike ja ma ei saa öelda, et inimeste kahepalgelisus mind üllatab, aga kuidagi haiget teeb selline seljatagune klatš. 

Mul on sõbranna, kes suure tõenäosusega loeb mu blogi, kuigi ta ei räägi sellest mitte kunagi, seda nagu ei oleks olemas ja tegelikult ei oleks ka sellest midagi kui ta seda ei loeks ning seda ei oleks tema jaoks olemas (sest see siin ei ole miski väärtkirjandus ega veel vähem kohustuslik kirjandus), kuid... Nagu öeldud ma tean, et ta loeb seda blogi ja tegelikult, näete ma valetangi, ta räägib küll mu blogist. Iga kord kui talle siin midagi ei meeldi. Raamatupostitused, argipäevapostitused, mõtted ühel või teisel teemal - kõik need on nii igavad ja teevad sellest ühe mõttetu blogi. Miks mulle seda öelda? Kas poleks siis lihtsam mõnd huvitavat blogi lugeda? Ma ei tea, kuidagi hinge lähevad need "õu kuule sa sakid" kommentaarid. 

Lisaks sellele hakkasin ma mõtlema ühele oma sõbrannale. Meil on üks huumorisoon, me sobime, aga kui ma hakkasin mõtlema, kas ta on kunagi mõnel mu üritusel, seal hulgas ka mu sünnipäevad, käinud, siis ta ei ole seda kunagi teinud. Lubab alati, aga ei tule, ei helista, ei anna teada ja kui me järgmine kord kohtume, siis ei tee sellest väljagi. Ma ei olnud sellele varem mõelnud, kuid eile kuidagi tuli see mõte pähe ja siis ma tundsin, et olen pettunud. 

Nii palju negatiivseid tundeid ühte imeilusasse laupäeva. Veider kohe hakkas. Endal ka.

// 
Yesterday I was filled with so many positive emotions. I was so sure of everything and after I had bought little Kristin and Haakon souvenirs for Ida I found myself laughing inside. I remember before Ida was born, I told everyone that I will not be one of these moms who will  put her child's needs first. I think it's genetically not possible to function in an other way once you become a mom. You ALWAYS put your child first. 
For example I need new shoes. But Ida has been talking about Sjogg forever now, and so this week I finally bought it to her. Do you know she started crying when she so "Ida's own Sjogg" in my bag? And I started crying. 
It was the same with these Kristin and Haakon dolls. I knew she likes them so much, everytime she sees the Olympic games rings she says "Lillehammer" or "Kristi and Ooko". I just had to buy those for her. The boots for me can wait. This is how it is to be a mom. 

There was much more I wanted to tell about how I do everything I told I'll never do as a mother, but I woke up with this negative feeling inside of me and I just cannot find strenght to write about something that is so positive. 

I even thought of not blogging anymore. I've been told so many times that I should stop, because nobody finds it interesting anyway. Perhaps I should start taking advice from others, listen to them and stop this wasting time on virtual life. Yes, it has for a long time been my therapy and I do love writting so much, but...sometimes I think why do I bother. Shouldn't I just get a 9-5 job like normal people and stop dreaming. 
I feel so negative on such a positive sunny winterday that I feel ashamed. So it's probably best to not blog today;) 

Südametunnistuspiinad/ Guilty conscience

Mul on üks unistus olnud väga pikalt. Kui ma kuulsin sellisest Norra restoranist nagu Maaemo, mis pärjatud kahe Michelini tähega, unistasin ma, et saaksin seda külastada. Diibi ajal tuli mul mõte, et me võiksime teha koostööd ja nii võtsin ma isegi Esben Holmboe Bangiga ühendust, kuid enne kui me kuhugi jõudsime, läksid asjad nagu nad läksid. Unistus külastusest aga jäi. Ma olen nende kodulehel käinud vist mustmiljon korda, lugenud menüüd, vaadanud videosid ja unistanud, et ühel päeval... Kahjuks on see üsna kulukas lõbu. 

Kui ma ütlen teile, et mul on hetkel meili peal broneering sellesse restorani oma 35.sünnipäevaks, siis ma peaaegu ei usu seda ise ka. Meil on Norras üks perekonnatuttav, täiesti juhuslikult hakkas ta rääkima sellest, kuidas tal on üks unistus külastada üht restorani. Ma teadsin kohe, et ta räägib Maaemost. Ma ütlesin talle, et mul on sama unistus. Ja mida ütles tema? ta ütles, et mina tehku broneering ning ta kutsub meid Marekiga sinna. 

Eile õhtul tegin ma broneeringu. Ma kahtlesin piiiiiikalt, ühelt poolt südametunnistus ei lubanud, sest Maaemo külastamine maksab väikese varanduse, teiselt poolt tundsin ma, et unistuse täitumine oli nii lähedal. Te ei kujuta ette kui pikalt ma mõtlesin enne kui "kinnita" vajutasin. 

Ja nüüd ma vaatan seda broneeringut oma meilil ja mõtlen, kas ma äkki ikkagi peaks selle tühistama. Loobuma selle külastusest. Ühelt poolt südametunnistus ei luba mul nii kallist kingitust vastu võtta, teiselt poolt on see aga nii suur kiusatus. Mida teie minu asemel teeksite? 

Et te saaks aimu, millest ma räägin, siis vaadake seda restorani tutvustavat videot. 

For a very long time I've had a dream. To visit Maaemo restaurant in Oslo. I have even contacted them to ask if we could cooperate with Diip, but before we came further, everything went like it did. But the dream on visiting the restaurant remained. I have visited their homepage and read the menu hundreds of times, I have watched videos about the restaurant hundreds of times, I have dreamt... To visit one of the best restaurants in the world, costs. So I have never aćtually thought that my dream could come true in near future.

When I say to you now that I have a reservation for three in my mailbox to this restaurant, I almost cannot believe it myself. We have a friend here in Norway and she started to talk about her dream to visit one restaurant in Oslo. I know at once it's Maaemo she's talking about. I said I have the same dream. The next moment she said she would like to invite me and my husband to this restaurant. 

Yesterday I made the reservation. You have no idea how long I hesitated before  I hit "confirm". Part of me said it is not okay to accept such a present (for my 35th birthday as she said), but part of me also felt such a temptation. 

Now I look at the confirmation on my mail and have guilty conscience. I cannot decide wheather to cancel the reservation or not. I feel it's a dream come true, but is it right. I cannot decide! What would you do in my position? 

If you haven't heard about the restaurant, look at the video above. Could you resist the temptation? 

Jalgpall on parem kui seks /Football is better than sex

Teate ju küll seda Smilersi laulu? Mulle täiesti arusaamatu sõnumiga, sest jalgpall on mu meelest...noh...jalgpall.  Ja seks on...noh...seks. Võrreldamatud asjad. Kui Smilers oleks laulnud "toit on parem kui seks", vot siis ma saaks aru, sest peale eilset õhtusööki ma just nii ümiseks. 

Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget'l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest. Halvasti tehtud lutefisk on üks koledamaid kogemusi seoses Norra köögiga, vastupidiselt proffide poolt valmistatud kalaga, mis viis tookord detsembris keele alla. 

Noorte olümpia on väikesesse unisesse Lillehammerisse päris palju muutusi toonud. Kõik muudatused ei ole muidugi vaid positiivsed, näiteks peavad poed olema iga päev lahti olema kl 22ni, aga linnatänavad on kenasti kaunistatud, poeaknad täis trolle ja Norra lippe, restoranid pakuvad erimenüüd. Hvelvet pakub kolme-, viie- või seitsmekäigulist menüüd. 

Eelroaks pakuti maapirni kreemsuppi lambalihaga (mis on "fenalår" täpsemalt, võite huvi korral lugeda siit). Teate, ma ei liialda kui ma ütlen, et see oli supp meisterklassist. Jumalik! Nii tekstuurilt kui maitselt. Selle juures oli muidugi ka üks kurb asi. Me otsustasime Idale mitte eraldi lastemenüüd võtta, sest kahjuks olid valikus vorstid ja friikartulid ning mõtlesime, et kuna ta niikuinii väga suur sööja ei ole, siis jagama talle enda juurest. Ida sõi TERVE taldrikutäie suppi üksi ära. Me pidime Marekiga siis jagama. Ma ei oleks tegelikult raatsinud. 

Pearoaks sõin mina nahaga küpsetatud "turskade kuningat" ehk suguküpseks kasvanud Lofootide  "skreid". Säravvalge lihaga skreid peetakse maailma parimaks tursaks juba vähemalt tuhat aastat.  Kuningatiitlit ei kanna see kala ilmaasjata. Risoni, lillkapsapüree ja marineeritud sibulaga moodustas see taldrikul ideaalse koosluse. Sinna juurde pakutud Riesling muutis pearoa taevalikuks.

Mareki meeglasuuris part Savoy kapsa, juurpeterselli ja kibuvitsaleemega väärib täpselt samasugust komplimenti kui minu "skrei". Part sulas suus. Marek oli vaimustuses, sest Diibis oli part üks tema lemmikutest ja nii head parti ei olnud ta peale Diipi saanud. Kahjuks on minu pardi valmistamise oskused ka väga nigelad. 

šokolaadinemesis mustsõstrasiirupi, vaarikatarretise ja jäätisega jäi minul söömata. Selle lihtsalt rabas Ida mul käest. Olgu, tegelikult ma loovutasin selle talle poolvabatahtlikult, sest esiteks oli mu kõht juba väga täis ja teiseks ei ole šokolaadikoogid minu väga suured lemmikud. 

Teenindus selles restoranis on laitmatu, atmosfäär meenutas mulle "kallist kadunukest" Noiri Tartus. Mul on Noirist nii kahju, see oli võrratult romantilise ja hubase atmosfääriga, teistest erinev restoran. Hvelvet on natuke sarnane oma tumedatelt toonidelt ja mahedalt taustaks mängiva muusikaga. Hvelvet maja ise muidugi on juba omaette vaatamisväärsus, sest tegu on endise Norra pangaga. Meie saime juba teist korda kinnitust sellele, et Idal on ilmselt kallis maitse. Sest Hvelvet on olnud ainus restoran, kus ta end suhteliselt ideaalselt üleval peab ja kus ta sööb (ka lutefisk läks tal ludinal alla). 

Kui me lahkuma hakkasime, maksis Ida ettekandjale ka jootraha - meid teenindanud mees sai viiekroonise mündi võrra rikkamaks. Naisteenindajatel läks paremini - nemad said Idalt paberraha, pärismaailmas oli tegu meie tšekiga, kuid Ida maailmas võis see olla näiteks viiesaja-kroonine.

Igatahes kui te siia linna satute, siis Hvelvet on see koht, kuhu te sööma peaksite minema.

There is a song in Estonia, which states that football is better than sex. I've never understood this statement, you cannot compare something so boring with something so enjoyable. If they'd sing "food is better than sex", then I'd agree. At least after yesterday's visit to Hvelvet restaurant on Stortorget Lillehammer. 

I actually owe you a review from December when we were there first time to try the lutefisk menu. It was just beautiful and I felt a bit bad that I had said there is no good restaurants in this town. But there is. The one standing majestetically on the market place, appropriately for an house which used to be a Norwegian Bank.

Now during the Youth Olympics they have a special menu with the finest ingredients and tastes of Norway. It can be served as 3,5 or 7-cours dinner, accompanied with the best selection of wines (wine menu costs extra). 

As a starter we had a creme soup of Earth Apple with Fenalår. This was a soup of Masterclass. So delicate and tasteful. I would say devine. The downside of it was that we didn't order extra food for Ida (unfortunately the had french fries and sausages for children) and as she usally does not eat much, we decided to share our food with her. She refused to share the soup with us. And you know what they say, when a child loves food? Then it really must have been good!

For main course I had "skrei" - the king of Cod as it is known worldwide. The pearly white fish from Lofoten together with cauliflower pure, risoni and marinated onions was beyound belief. It was a perfect combination of tastes. The sour in onion with Riesling which was served with this dish, was a bit like tasting heaven. 

My husband had a honeyglazed duck with root parsley, rosehip broth and Savoy cabbage. I could see the happiness in his eyes. He said he had not had such a good duck since Diip ( a small restaurant we owned in Estonia. 

For dessert the others had chocolatenemesis with black currant syrup and rasberry jelly and ice cream. Ida ate my dessert, but I was not too sad. For the first I was already full from the two courses and I am not too fond of chocolate desserts.

We found out that Ida has an expensive taste. It is second time she behaves well in this restaurant (and she is actually in the age where she doesn't know what "behaving well" means) and she ate. She never eats. By the way, she also slept yesterday and we know she actually doesn't think highly of sleeping at nights either.

When we left, she also had to tip the waiters/waitresses. He got a five-kroner coin, but the girls were luckier - they got papermoney. In real world it may have been our check, but in a world of a two year old it probably was a (five)hundred bill. That's how satisfied she was with the dinner. And so were we. It is definately the place you have to eat when visiting Lillehammer.