Saite netis tuttavaks vä? Võeh!

Just nii oleks ma öelnud veel aastake tagasi kui te oleks mulle internetituttavatest rääkinud. Sest internetis on vaid sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised, lumpen. Välja arvatud mina. Mina olen ainuke normaalne inimene netis. 

Ei, ma ei räägi "mees otsib naist" tüüpi inettnetitutvustest. Nendega mul tõesti pole kogemusi. Minu ajal (appi, kui kohutavalt kiviaegselt see kõlab!) ei olnud internetti, olid Raadio Tartu tutvumissaade ja noorteleht "Meie Meel". Ma olen sinna muideks kunagi ka kuulutuse pannud. "Poiss, kes sa "Rock Summeril" East 17 kontserdil tantsisid sellise ja sellise tüdrukuga, kirjuta". Loomulikult ta kirjutas. Sest kõik minuvanused lugesid "Meie Meelt". Sellest poisist sai mu esimene peika. Urmas vist oli ta nimi. Peikaks sai tol ajal lugeda ka kirjasõpra (appi, kui kohutavalt kiviaegselt see kõlab!). 

Kunagi palju palju aastaid hiljem kui ma olin 20 midagi hakkasin ma netis (ma isegi ei suuda meenutada, mis foorum või lehekülg see olla võis) suhtlema ühe norrakaga. Meil oli ühine muusika"maitse". Oskate arvata, mis see oli? Kas te usute kui ütlen "goa trance"? Igatahes pidi ta mingil hetkel Eesti tulema, meil olid isegi kohtumise kuupäevad paigas. Kui ma aga sain aru, et ta plaanis minu juures ööbida, tekkis mul hirm ja me ei suhelnud enam kunagi. Sest, kammoon, internetis on vaid sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised või lumpen. Isegi kui ollakse Norrast. Ja eriti kui talle meeldib "goa trance". 

Ühesõnaga internetituttavatega ei ole ma väga sina peal olnud. Kuni eelmisel aastal liitusin ma Oktoobribeebide FB grupiga. Naersin veel üleolevalt, et hakkan ma jah nendega päris elus ka suhtlema, et sellistes gruppides ei ole ju normaalseid inimesi. Erinevalt minust. Üsna pea peale Ida sündi sõin ma oma sõnu ja sain nende noorte emadega kokku. Ja kas te kujutate ette, et nad ei olnudki ei sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised ega  lumpen. Täiesti normaalsed inimesed. Võib-olla normaalsemadki kui ma ise. Nad ei ole küll mu parimad sõbrannad, küll aga tuttavad, kellega üht-teist toredat ette võtta. Alustades laste sünnipäevadest ja lõpetades niisama veinitamisest. Meist on saanud sõbrad.

Edasi hakkasin ma mingi hetk suhtlema blogijatega. Ma olen nendega isegi kokku saanud. Ja teate mis? Nad ei olnudki ei sarimõrvarid, perverdid, pooletoobised ega  lumpen. Täiesti normaalsed inimesed. Ma ei oleks elu sees osanud arvata, et ma hakkan suhtlema inimestega netist. Saan kokku inimestega, kellega ma olen suhelnud vaid läbi Facebooki või blogi kommentaariumite. Uskumatu! Nad ei ole küll mu parimad sõbrad, küll aga tuttavad, kellega üht-teist toredat ette võtta.  Meist on saanud sõbrad.

Ma ei suuda seda uskuda, et minu tutvusringkonda on viimasel ajal tulnud uusi tuttavaid just tänu internetile. Samas on mul selle üle hea meel. See on mind rikastanud. Aidanud. Toetanud. Ma olen tutvunud paljude andekate ja huvitavate inimestega. 

Võtame või ühe pealtnäha tavalise "titemamma" sellest oktoobribeebide grupist. Ma ei suutnud ära imestada kui tuli välja KUI HÄSTI ta joonistada oskab. Ma alguses päriselt arvasin, et ta ju ei tee seda ise, et kopeerib ja siis värvib või midagi sellist. Sest keegi ei oska ju niimoodi joonistada. Ma ei liialda kui ütlen, et ta on mu uus lemmikkunstnik. Tegelikult ka. Sellel on ka üks natuke lapsik/totter/imelik põhjendus. Ma kardan linde,eriti kohutavalt kardan ma kukkesid (irooniline, olles ise Kuke aastal sündinud) ja ma ei ole näinud ÜHTEGI pilti kukest, mis mulle meeldiks. Kui Katré hakkas postitama joonistusi Hiina horoskoobist ootasin ma põnevusega, kuna ta minuni jõuab. No palun, vaadake ise tulemust. 

(See hipster-öökull lausa karjub mu nime. Karjub, et meile koju seinale jõuda. Või Diipi. Note to myself: Tegelt võiks Diibis Katré töödest lausa näituse teha.)

Jah, on teised ajad. Internetis inimestega suhtlemine on täiesti normaalne ja sealt võib leida väga toredaid tuttavaid. Kui mitte sõpru. 

No kui just keegi peaks tahtma mulle jõulukinki teha...

Nägin eile netis sellist vene linttehnikas tehtud pilti ja nägin isegi öösel unes, et mul oli seljas sama pildiga must kleit. A-lõikeline, pikkade varrukatega. Ma ei saa seda unes nähtud kleiti enam peast. Ma tahan sellist kleiti.

Kust ma selle saan? Kas jõuluvanale kirjutamine aitaks? Appi! Ühtäkki on nii raske naine olla...sest mul ei ole sellist kleiti.  Aga on vaja:) 

Ja kui ma seda unenäo-kleiti ei saa, siis mu soovid läksid just suuremaks. Ma tahan sellist kleiti nagu sel pildil. Ma käiks sellega 24/7. Hea, et unistamine tasuta on, aga tõesti, see kleit on ju suurem kui elu. 

Avameelsusest, vulgaarsusest, rääbakusest, vanamoodsusest ja emadusest

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud nende märksõnade peale, mis selle postituse pealkirjas ära tõin. Ma täpselt ei teagi, miks, aga ma kahtlustan, et selle põhjuseks on paari beebiblogi lugemine. Millegi pärast on mul viimasel ajal jäänud tunne, et meie, noored (mitte vaid vanuse poolest. vastasel juhul ma ei saaks ennast siia ju sisse arvata) emad, oleme pühad lehmad, kellele on kõik lubatud. Sest me oleme ju lapse saanud! 
Ma ei tahaks seda maha kriipsutatud lauset ära kustutada ja tahaks  ennast ka noorte emade hulka arvata, aga ma ei saa, sest minu arvamus läheb lahku sellega, mis tundub, et noortele emadele lubatud on. Endalegi üllatuseks on minust aastatega saanud konservatiivne ja tundub, et kohati ka vanamoodsa maailmavaatega naine. Ja ma ei taha sugugi sellega öelda, et olen mingi Martha Stewart, eip, sugugi mitte, mul on ikka oma vead, mõned hullemad, mõned väiksemad. Ma ei ole ka kunagi täiuslik olnud. Samuti tundub kindlasti see postitus natuke kahepalgeline, sest ma ju ise olen ka (vist?) beebiblogija. Mulle tundub, et beebiblogisid on viimasel ajal tekkinud rohkem kui seeni pärast vihma. Võib-olla isegi liiga palju, ses mõttes, et mulle tundub, et iga ema/tulevane ema peab pidama beebiblogi. Samas, see mind nii ei häiri, sest loen ma ikka vaid neid blogisid, mis mulle huvi pakuvad, olgu neid beebiblogisid kasvõi 400 000. Beebi/pere/elustiili/kuidas iganes neid blogisid nimetada blogides häirivad mind teised asjad.

Mulle tundub, et kui inimene on võtnud vastu otsuse pidada beebi/pere/elustiili/kuidas iganes neid blogisid nimetada blogi, siis üks raudne reegel on avameelsus. Avameelselt ja ilma igasugu (vale)häbita peab rääkima kõigest. Alustades raseerimisest ja lõpetades seksipoosidega. Ma arvan, et kõigest ei peaks rääkima detailselt. "Aga see on ju loomulik osa sellest eluetapist!"ütlete te. Palju asju on loomulik osa elust, aga nendest ei pea rääkima. Siin lööb võib-olla välja minu konservatiivne maailmavaade, sest nagu ma ei kujutaks ette, et arutan oma seksuaalelu oma sõbrannade, veel vähem vanematega, siis ei kujuta ma ette, et räägiksin sellest sadadele tuhandetele võõrastele. Siia kategooriasse kuuluvad ka sünnitusega seotud detailid. Me kõik teame, et see on loomulik, aga kas kõigest, mis selle loomuliku tegevusega, kaasas käib, peab rääkima? Detailselt? Me kõik teame, et see ei ole midagi muinasjutuliselt ilusat või kaunist. Midagi kaunist ei ole ka selles, et saame teada,kuidas üheksandat kuud rase naine end raseerib. Seda fakti ei pea kogu maailmaga jagama.

Edasi tundub mulle, et noored emad on aina rohkem vulgaarsed. Nende sõnakasutusest tuleb mul tihti lausa klimp kurku, sest nad suudavad teatud sõnadega muuta asjad, mis ongi loomulikud, vastumeelseks ja ebameeldivaks. Ometi on mul tunne, et noored emad on oma vulgaarsuse üle uhked. Mida rohkem karvaseid sõnu ühte lausesse mahub, seda parem. Jällegi, ei ole minagi mingi printsess ja puhas ropendamise patust, tuleb ikka ette küll, kus üle mu huulte tärnidega asendatavad sõnad tulevad. Nüüd, kui Ida on jõudnud  ahvipärdiku-ikka, kontrollin ma oma kõnepruuki. Ma ei taha, et ta esimene lause oleks: *** *** ***! Noored emad, paljud beebiblogijad, aga justkui võistleks selles, kes suudab rohkem ja kõvemini ropendada. "T*ra, p***sse kui s***ks äge on, et mind ei koti, mida m***i, te v**upead arvate!" on klassikaline beebiblogi must-be lause. Mu meelest juba sõnad beebiblogi ja ropendamine ei sobi kokku.
Siia alla ei käi mitte vaid ropendamine, vaid sõnaotses mõttes vulgaarsus, mis tihti sõnade taga peidus on, ja mind ilmselt rohkem häiribki kui karvased sõnad. Alles hiljuti oli kusagil juttu meeste kannatlikkusest ja mõistvast suhtumisest, kus keegi kirjutaski jälle midagi stiilis "t*ra, ma ei kujuta ette, et mees kohe mingit teist auku toppima läheks". Seda lauset saab kirjutada konservatiivselt, vaimukalt, igavalt, piinlikult, mahlakalt ja vulgaarselt. Kuidas teile tundus, millises "stiilis" see lause oli?
Mul tuleb kananahk peale kui ma loen ka sõnu "seent taguma", "onni panema" kui see tekst ei oleks just kusagil pornograafilises teoses (siis tekiks muidugi küsimus, miks ma üldse sellist teost loen, aga las see teema hetkel  jääb), aga beebi/pere/elustiili/kuidas iganes neid blogisid nimetada blogides on mul selliseid väljendeid raske lugeda. Eriti juhul kui kogu ülejäänud tekst on pikitud kõigi karvaste ja sarviliste sõnadega, mis maailmas välja on mõeldud.

Rääbakus on teema, mille suhtes ma ei teagi, kas ma tohiks sõna võtta. On mind ju siin ja seal nimetatud "pussakaks" ja "igal pildil kammimata juustega", olen ma isegi tunnistanud, et peale Ida sündi tundsin ma end rääbakana. Eriti võrreldes Fotballfruega. Ometigi julgen ma siiski sõna võtta ka sel teemal. Lapse sünd on muutnud mind mugavamaks, riietuse juures on oluline, et oleks mugav, et saaks last ja sadat kotti üheaegselt tassida ja et ei peaks muretsema toiduplekkide pärast. Heledad pintsakud ja kleidid on mul kapis peidus, sest pole harv juhus kui Ida mind toiduga pillub. Porgandi ja tomati ja brokkoli ja ploomi plekke on raske maha saada, seega ma eelistan tumedamaid või lihtsasti hooldatavaid riideid. Ma olen muutunud, kuid ma arvan, et ma ei ole kunagi kaotanud naiseks olemist. Ma ei leia, et see on vabandus, et nüüd kui mul on laps, pole enam vaja enda eest hoolt kanda. Et ongi okei 24/7 pidžaama või dressidega ringi lipata ning üldse mitte oma välimusele enam tähelepanu pöörata. Prioriteedid on teised, tõepoolest, kuid mul on tunne, et iga noor ema, peaks olema uhke selle üle, kuidas ta nüüd "rääbakas" on, sest ta on ju ometigi lapse saanud. Loomulikult, ei pea ma silmas seda, et äsja sünnitanud naine peaks välja nägema nagu Barbie, kuid jutud nendest "täisoksendatud pluusidest jms" kõlab ju tibake õõvastavalt..
Kunagi oli kusagil juttu 35-aastastest mamslitest, mis pahameelt tekitas paljudes. Vaatan minagi neid omavanuseid naisi, kes on end käest ära lasknud ja mõtlen, et kas sa tõepoolest pead diivanil lösutama ja kartulikrõpse ning CocaColat näost sisse ajama ning siis imestad, miks su mees sind maha jättis. Ütlen ausalt, meest ei saa süüdistada kui naisest ühtäkki vaid ema saab. Ema, kes ei hooli karvavõrdki sellest, milline on ta kodu ning milline ta ise. Rääkimata kõigest muust, millest Aili ka kenasti kirjutas. Medalil on kaks külge.

Emadus on võrratult ilus. Isegi "deemonlapsega". Lapsed muudavad naised ilusaks. Ma ei mõista vaid, miks emad ise tahavad end koledaks muuta. Oma hoiakute, sõnakasutuse ja olekuga. Kas nii peab ja teisiti ei saa?

Jäägem naiseteks, aga saagem emadeks;)

Mõrv saab teoks

Kõige rohkem tuli minu eilse üleskutse peale aidata mul aastavahetuseks midagi vahvat välja mõelda ettepanekuid korraldada mõrvamüsteerium. Minul endal puudub kogemus sellise üritusega, ma ei oska midagi arvata. Peale selle, et Hercule Poirot's on aegajalt sellised ettevõtmised toimunud ja alati on lisaks mängumõrvale keegi ka päriselt mõrvatud. 

Diibis nii dramaatilist lähenemist me küll ei paku, aga see eest anname me võimaluse end glamuurse õhtusöögi jaoks üles lüüa ning tulla vaadata, kuidas õhtu edeneb. Pidavat põnev tulema. Ma usun seda. 

Ka kommentaarides pakkus keegi välja mõrvamüsteeriumi. Kui otsustad meie aastavahetuse peoks laua broneerida, siis maini ka ära, et pakkusid siin blogis selle idee välja, meil on sulle väike üllatus.

Kunagi ammu ma juba ühe korra olen glamuurne olnud. Täitsa vahva oli. 

Me oleme siis NEED vanemad nüüd!

Kui ma lastest ja nendega seotud rõõmudest ning muredest veel midagi ei teadnud, mõtlesin ma alati restoranis karjuvaid lapsi kuuldes, et appi, mis vanemad, et miks te ära ei lähe ja häirite mind oma lapsega. Loomulikult mõtlesin ma ka seda, et appi, kui kasvatamatu laps. Et kui mina kunagi peaks lapse saama, siis tema küll nii ei tee.

Eile oli Ida oma aastase elukese kõige halvemas tujus. Mul oli Diibis kokkulepitud (äri)kohtumine ja ma ei näinud mingit probleemi, miks ma seal Idaga ei saaks olla. Vabalt, mõtlesin ma. Aga oi, kuidas ma eksisin. Ida röökis, trampis jalgadega vastu maad, vaatas mind ja kõiki teisi nagu me põhjustaks talle põrgupiinu, pildus toitu ja asju maha ehk siis tegi kõike seda, mida minu laps kunagi ei pidanud tegema. Kas ma röökimist juba mainisin? 

Tal on kätte jõudnud see iga, kus ta tahab kõike saada, samas ta täpselt ei tea ise ka, mida ta tahab, ja siis ta karjub. Kui me aru ei saa, kui me ei anna talle kõike, mida ta väike hing ihkab. No näiteks kui me ei luba tal kuuma kohvi endale selga tõmmata või kahvli ja noaga vastu lauda taguda, neid endale suhu toppida või nuga käes minema joosta lauast. Siis ta jonnib. Vihaselt ja pikalt. Ja häälekalt. Nii et kõrvakiled on katki minemas.  Kodus lasen ma tal natuke jonnida, aga restoranis tundus, et ei saa. Seda enam kui mulle tuli meelde, kuidas ma veel aasta tagasi röökivatesse lastesse suhtusin. 

Nii me proovisime kõike. Me lubasime talle laualt isegi kahvli, kui see peaks teda rahulikult ja hääletult istuma panema. Loomulikult ei aidanud ka see. Korraks toimis vaigistava vahendina tomativiil, kui see siis kogemata maha kukkus oli põrgukisa uuesti  lahti. Ja see ei vaibunud enam. Marek, minu Mister Poppins, isegi käratas lapse peale. See ei muutnud muidugi ka midagi. Ida karjus nagu pöörane. Me tormasime minema. Jätsime kohtumise pooleli ja läbu laua ümber ning alla. Ma taipasin, et nii lihtsalt olidki meist saanud NEED vanemad, kes oma karjuva ja halvasti kasvatatud lapsega teiste lõunat segasid. Kuidas see ometi juhtuda sai?

Kodus jätkas Ida jonnimist. Sest ta ei tohtinud kätt ahju pista, sügavkülmast toite välja tõsta ja telekat digiboksist välja lülitada. Viimased nädal või isegi paar, on meil käinud tõeline võimuvõitlus, piiride katsetamine ja iseloomu näitamine. Ma ei suuda mõista, et ma pean aastase lapsega "kaklema". Milline see puberteediiga siis tuleb?

Ja teate, mis on veel hullem kui karjuv laps? Kui see karjuv laps on palavikus ja haige, nagu Ida oli nädalavahetusel. Siis ei saa ju ta peale vihastada ka. St et muidugi saab, aga see teeb olukorra veel keerukamaks. 

Ja kui  on lausa nii palju "õnne", et oled ka ise suutnud haigeks jääda,nagu mina hetkel, nii et oma paksu ja vana kere liigutamine nõuab metsikut pingutust (huvitav on see, et IGA kord kui ma külmetunud olen, hakkavad mu jalad valutama. Valutavad nii, et ma ei saa praktiliselt meile astuda. Surisevad ja on valusad), siis on karjuv, piire kompav, iseloomu näitav laps puhas magustoit. 

"Kohutav laps," ütles isegi Mr.Poppins. Ma nõustusin. Eile oleks Ida Vigelandi pargis "Vihast poissi" võinud asendada. 

                        

                         

Appi! Aidake mind!

Aidake mind! Mul on kriis. Täielik ja totaalne loominguline kriis. Mitte ühtegi head ideed ei tule pähe. Tahaks Diibis aastavahetusepidu korraldada, aga ühtegi head mõtet pole. Mitte ühtegi:(

Üks variant oleks pimeõhtusöök, kuid see tundub nii tavaline juba.  Selles mõttes, et me oleme neid päris palju korraldanud ja ma ei tea, kas see oleks midagi, mis inimestele aastavahetusel meeldiks. Tahaks ju et oleks ka palju šampust ja esinejagi, aga jällegi niisama "läbu" ka ei taha.

Aidake mind! Kui teil on mõni idee, andke mulle teada. Kirjutage, joonistage, saatke meil, jätke kommentaar, tulge külla...

Et teid kuidagigi moodi tänada, siis panen omalt poolt välja ka tagasihoidliku kingituse. Kui sinu ideest saabki Diibi aastavahetuse pidu, siis oled koos oma kolme sõbraga sellele samale peole oodatud. Otseloomulikult tasuta. Ja teistele, kes kaasa mõtlevad, luban ka mõne üllatuse. Ikka sel samal peol. 

Mõtleme koos midagi vahvat välja. Ma üksi ei suuda. 

Estisk eventyr

Miks ma nüüd aegajalt norra keeles kirjutan? Ei, mitte selleks, et norra keelt praktiseerida, targem näida või lausa selleks, et keeleoskajad saaksid mu vigade üle naerda. Mul on plaanis üks Norra projekt. Ma võin küll aegajalt Norrast ära tüdineda, aga ma tunnen, et kui ma sellest liiga kaua eemal olen, tunnen ma Norrast puudust. Nüüd on paus piisavalt pikk olnud...

Ma ei taha sellest projektist pikemalt ja täpsemalt veel rääkida, sest ma kardan ära sõnud, liiga vara kilgata ja siis pettuda. Ma tegutsen vaikselt ja püüan edasi jõuda. Samm sammu haaval. Kuna EAS tõmbas mu ideele kriipsu peale enne kui ma sain selle korrektselt sõnastadagi pean ma pöörduma otse sihtturu poole. Lootes...

Hvorfor skriver jeg plutselig på norsk? Nei, ikke fordi jeg vil praktisere språket, virke smartere eller for at de som kan språket kan le på feilene jeg gjør, det siste er som sagt tidligere en av grunnene at jeg noen ganger foretrekker å snakke engelsk isteden for norsk.

Uansett.

Jeg jobber med et norsk projekt. Eller rettere sagt prøver å sette det i gang. Jeg vil (tør) ikke snakke nærmere om det, fordi jeg er redd for at jeg håper for mye og for tidlig  og da blir jeg skuffet. Derfor jobber jeg med saken, stille og sakte. Mot målet. 

Hvis du kjenner noen som kjenner noen som er interessert i mote, spesiellt barneklær og vil teste klærne fra estiske designere, be dem ta kontakt med meg. Gjerne er babyblogger. Hvis du kjenner noen som kjenner noen som jobber med import av (barne)klær, be dem ta kontakt med meg. Hvis du kjenner noen som kjenner noen som kan hjelpe meg med leie av rom til en liten showroom, be dem ta kontakt med meg. Hvis du kjenner noen som kjenner noen som vil hjelpe meg videre med ideen, be dem ta kontakt med meg. Mailadressen min er eveliis@diipresto.eu

Og hvis du vet hvordan jeg kan vinne på lotto...

Estonian Fairytale:

Photos Katrina Tang

Styling Kirsi Altjõe (SIYS Kids Blog)

Clothes Dukiboo, Marit Ilison, Happy Bows

Models Marie Sanda and Oliver

Muah Lembe Lemmiksoo

Kus ma selle tutiga siis käisin

Ei, ma ei alustanud uut trendi, ei ostnud seda tutti OOTD postituse jaoks ega üritanud äge olla. Me korraldasime Marianiga Kehras Premium 7 tankla avamist. Kui te veel ei tea, siis Marianil on selline ettevõte nagu Vestmint, mis tegeleb kujundustöödega. Lisaks sellele pakub ta ka ürituste korraldamist. Kuna minule on sellised asjad alati meeldinud - organiseerimine, kaunistamine ehk kõik, mis käib ühe õnnestunud ürituse korraldamise juurde - siis olen ma tal alati abiks. Koos ei ole me paha tiim. Täitsa toimiv paar õdesid:) 

Ja kui Diip veel toidu ka juurde pakub, siis on juba kõik edukaks võrrandi lahendamiseks vajaminevad komponendid olemas. 

Aga jeesus, KUI külm seal Kehras eelmisel nädalal oli. Tõeline talv oli korraga kätte jõunud. 

PS: Sünnipäeva nädalal on Premium 7 tanklates soodushinnad. Vaadake kodulehelt järgi, kus tamnklad asuvad.

Siis kui mu elu nagu "Väike maja preerias" on

Siis kui me Marianniga Pärnus käisime, pidi ta ära minestama kui kuulis, mis muusika mu Mondeo-Matis mängib (tol hetkel käis "Pähklipureja" ja "Pulp Fiction" soundtrack), mis filme ma vaatan (üks mu lemmikutest ilmselgelt "Pulp Fiction", siis igasugu veidrad filmid nagu "Eyes Wide Shut", "Hukkunud alpinisti hotell", "Tuukrikell ja liblikas", "Melanhoolia" jne jne jne jne) ja kui ma oma mõningaid vabaaja tegevusi, nt et me teeme "Õhtusöök kaheksale" grupiga üksteisele advendikalendri, mainisin, läks see tema jaoks juba liiga hullumeeleseks. 

"Mis elu sa elad?"küsis ta siiras hämmingus olles,"mis oled mingi "Väike maja preerias" või, et saate kokku ja punute patse ja laulate kaminavalgel?" Jp. Mõnikord just nii ongi. Ma ei ole küll väga osav (loe:kannatlik) iseilutegija, aga mul on tahtmist ja siis ma meisterdan. Teinekord küünlavalgel. 

Täna sain ma valmis advendikalendri kingituste pakkimise. Miks raisata raha pakkepaberile kui väga kenad kinkekotid saab täiesti tavalisest ajalehest. Siin nad on. Minulikult tiba lopergused, aga mu meelest väga armsad. Omamoodi. 

Ainult suuremaid kingikotte ei suutnud ma veel teha. Või ütleme siis nii, et mul ei olnud piisavalt kannatlikkust ajalehti kokku kleepida, nii et ma tibake pidin ikka petma ja kasutama valmis pakendeid, aga muidu olen ma lõpptulemusega täitsa rahul. 

Enne seda käisin ma paaril lastesünnipäeval. Kuna ma midagi lastele kinkida ei oska, siis kõige lihtsam on kinkide raha, et laps(evanem) saaks ise otsustada. Niisama ümbrik on mu meelest ka mannetu, nii tuli natuke loomingulisemalt läheneda. Tulemus(ed) on siin: 

Vaja pole muud kui üht purki, natuke paela, kaunistusi, üht wc-paberi rulli, salvrätti, komme ja raha. Kommid purki, raha sinna keskele peitu ja ongi natuke teistmoodi "rahaümbrik" valmis. 

Siis kui ABC Motors mind lolliks tegi

Mondeo-Mati on küll üsna truu tööloom, kuid eks tal on ikka ka mõned ealised iseärasused, mis panid mind uue auto (rendi)võimalusi otsima. Kirjutasin ABC Motorsisse säärase kirja ja suur oli minu rõõm kui mind kohale kutsuti, et arutame erinevaid võimalusi ja kokkupuutepunkte. Renault poole pöördusin ma seepärast, et viimane kord kui Mati "haiglaravile" sattus ja mind koos cateringi toitudega keset Soo tänavat jättis, sain ma sõita Renault Capturiga, mis oli uskumatult hea auto. Käisingi siis ühel ilusal päeval nende esinduses kohal ja sain peale meeldivat vestlust teada, et nad saaksid mulle pikaajalisema rendi puhul pakkuda soodsamat rendihinda. Diil jäi siiski katki, sest Mati hakkas uuesti liikuma ja niisama uhkustamiseks ei ole mul raha raisata. 

Nädal tagasi andis otsad Mareki vana Range Rover. Enam ei käivitu ja kõik. Me püüdsime ühe autoga hakkama saada. Üsna ruttu oli selge, et see on praktiliselt võimatu. Eriti kuna meie Idaga tegime poolikuid proovipäevi lastehoius, Marek oleks pidanud Diibis olema ja tagatipuks oli minul vaja ka Kehrasse tankla avamist korraldama jõuda. Meil ei jäänud rohkem variante kui rendiauto võtta.

"Oota!"ütlesin ma Marekile,"ma uurin ABCst, kas nad ei saaks natuke veel soodsamat hinda pakkuda."

Viimane kord nad seda ju tegid. Vastus tuli üsna kiiresti, et ei. Auto on "tagatud täis turvalisuse, sõiduki ja selle hoolduste ja kindlustustega. Vastavalt hooajale talverehvidega." Läbirääkimistes polnud ruumi. Meil ei olnud ka midagi teha, autot oli vaja. Nii läks Marek autole järgi. Ütleme siis nii, et Renault Grandtourer või mis iganes ta nimi on, on samasugune nagu Mati. Vana ja väsinud, aga sõitis, mis oli meile kõige olulisem. 

Kui ma sellega eelmisel neljapäeval Kehrasse sõitsin, oli mul tunne, et see auto ei liigu üle 70 km/h. Nagu gaasi vajutasin, oli tunne, et see läheb lendu. Hiljem ütles Marek, et see on jube nõrga mootoriga auto. Seda oli aru saada! Kurb oli ka see, et "soodushind", mille pärast ma ekstra läbirääkimistel käisin, oli täpselt see sama tavaline rendihind, mis tal igal muul ajal igaühele on. See lihtsalt ongi nende kõige odavam ja halvem ja vanem rendiauto ilmselt. Mind tegi see kurvaks, sest esiteks olime me rääkinud turvalisest  autost, kuna tihti on autos ka laps. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, et auto oli seest kaetud paksu tolmukorraga ja halvasti puhastatud. Isegi Ida toitu täis Mondeo-Mati on viisakam. 

Ja siis jõuame me parima osani. Maha sadas lumi. Selgus, et turvalise Clio rehvid on samuti üsna päevinäinud, see tegi teel püsimise üsna "vahvaks" väljakutseks. Marek helistas ABC Motorsisse ja palus rehvid ära vahetada. "Aga me panime teile ju lamellid alla!"vastati sealt. Marek seletas, et need on  üsna siledad ning sai selle peale vastuseks:"Sõitke siis ettevaatlikult! Või veel parem, püüdke selle ilmaga mitte sõita!" Jah, just seepärast me ju rendiauto võtsimegi. Hoovis seismiseks.

Aitäh, kallis ABC Motors, soodushinnaga turvalise rendiauto eest! Aitäh!  

Peidetud pärl

Mulle meeldib ajalugu. See on naljakas fakt, sest koolis ei armastanud ma ajalugu üldse. Või ütleme siis nii, et ajaloo õpetaja ei armastanud mind ja ega mina ka teda ülemäära armastanud. Aga nüüd meeldib mulle ajalugu. Kõlab küll üsna koledalt, aga üheks minu lemmikteemaks on II maailmasõda, ma võin selleteemalisi saateid ja filme vaadata ning lugeda samal teemal lõpmatuseni. Teiseks lummavad mind igasugu elulood. Need kaks teemat on omavahel isegi seotud kui vaadata kasvõi pöördelisi aegu 1940 Eestis ja inimeste saatusi.

Näiteks Lorupi lugu. Johannes Lorupi vara, sh klaasivabik natsionaliseeriti, tema pojal õnnestus emigreeruda, Johannes Lorup ise küüditati Siberisse, kus ta ka suri. Lorupi klaasivabrikust sai Tarbeklaas. Ja kas te siis suudate ette kujutada, et ühel päeval, 2000+ aastal otsustab keegi lihtsalt nalja pärast oma nime guugeldada ning saab teada, et tema perekonnanimel on Eestis kontekstis hoopis laiem tähendus. Saada teada, et su vanavanaisa oli Eestis legendaarne tööstur! Uskumatu lugu, kas pole. Ma vist ei pea mainima, et ma olen suur Lorupi toodangu austaja. Kui mul oleks võimalus, siis oleks mul olemas kõik vähegi saadaoleval Lorupi klaasid, vaagnad ja vaasid. Kui tahate mulle kinki teha, siis teate, mis mulle head meelt teeks.

Mõnikord ma mõtlen selle loo peale. Hämmastav lugu, kas pole. Teine sarnane lugu, mis tõi laiema avalikkuse ette peidetud pärli Toompeal, on Lüscheri ja Matieseni veinitehase lugu. Kas te olete neid nimesid varem kuulnud? Teadsite, et Toompeal tegutses 1930tel aastatel täitsa oma veinitehas, kus muuhulgas valmistati ka Johnny Walkerit ja Martini&Rossi litsentsi alusel vermutit? Mina ei teadnud. Nii nagu suure tõenäosusega suur osa eestlastest. Õnneks on mul kursakaaslane Krista, norra keele giid, kes Lüscher & Matthiesenist meile nii suure vaimustusega rääkis, et reedel enne PÖFFi otsustasimegi me seda veinitehast, mis nüüd Eesti joogikultuuri muuseumi nime kannab, külastada. 

Mis on selle koha traagiline lugu? Et kõik lühidalt, aga algusest ära rääkida, tuleb minna tagasi 2000  midagi aastasse, kui soomlane Pekke Eloranta Toompeal korteri üüris. Ta nägi aegajalt turiste ühe maja ees seisatamas, kuid ei mõistnud, mida seal vaadata. "Seal pole ju midagi!"mõtles ta. Ühel päeval sattus ta seal kokku mehega, kes oli Tallinnas oma 100. sünnipäeva (!) tähistamas ning tuli vaatama maja, kus tal kunagi veinitehas oli. See mees oli Dimitri Matiesen. Paul Matieseni õepoeg, firma viimane juht ja osanik!  

Kaubamärgi Luscher&Matiesen juured ulatuvad aastasse 1910, mil šveitslane Arnold Lüscher ja eestlane Paul Matiesen rajasid Moskvasse viinavabriku. Oktoobrirevolutsiooni traagiliste juhtumite käigus olid härrased sunnitud aga oma äritegevuse lõpetama ja riigist lahkuma. Saatus juhatas neid Matiesen’i kodulinna Tallinna, kus 1921. aastal alustati taas äritegevust.1940. aastal tuli firmal aga Eestit tabanud tormiliste sündmuste tõttu taaskord oma uksed sulgeda. Arnold Lüscheril õnnestus põgeneda oma kodumaale Šveitsi. Paul Matiesenile seevastu mõjus firma teistkordne kaotamine sedavõrd laastavalt, et ta ei suutnud saatusega enam rahu sõlmida ja lahkus traagiliselt enne äraviimist Vene vägede poolt. Firma viimasel juhil ja osanikul, Dimitri Matiesenil, õnnestus põgeneda laevaga Rootsi.

Luscher & Matiesen taasasutati 2009.aastal peale Dimitri Matieseni külaskäiku. Saate aru, milline pärl on peitnud end Toompeal, olles avastamata 70 aastat! Milline juhus, et Pekke Eloranta Dimitri Matieseniga seal kokku sattus. Jälle üks hämmastav lugu! 

Sama hämmastav kui see, et sel ajal kui Krista meile muuseumis selle ajaloost rääkis, keele praktiseerimiseks norra keeles, astus sisse üks grupp. "Bra å være norsk i Tallinn (=kui hea on Tallinnas norrakas olla," ütlesid nad meid nähes ja kuuldes. Me vastasime, et oleme puhastverd eestlased, kes lihtsalt praktiseerivad keelt, sest Krista on norra keele giid. Nad noogutasid üllatunult ning kuulasid, mida nende inglise keelt rääkiv giid neile muuseumist rääkis. "Peale seda lähme me norra filmi vaatama," ütlesime meie. "Tulge parem meiega,"ütlesid nemad. "Me teeme ise norra filmi." Me otsustasime siiski ahvatlevast pakkumisest loobuda. 

Igatahes kui te ei olnud Eesti joogikultuuri muuseumist veel siiani midagi kuulnud, leidke natuke aega, külastage seda Toompeal asuvat pisikest endist veinitehast. Varuge aega, kuulake seda põnevat lugu, degusteerige veine. Olge turist oma enda linnas! Kui ma ei eksi, siis nelja veini degusteerimine + giid 1 5 h maksis 10 eur/inimene. Fantastiline kogemus! Kui tahate ma võin teile Krista numbri ka anda. Facebookist, God Tur, alt leiate ta ka. 

Ma tunnen omanikku!

Mõnikord käivad Diibis inimesed, kes käituvad teenindajatega halvasti, nõuavad erikohtlemist, sööke, mida menüüs pole või jooke, mida me ei paku. Kui siis teenindaja nendele viisakalt selgitab, et meil tõepoolest ei ole menüüs rosoljet või et me tõepoolest ei saa teile lauda pakkuda, sest vabu kohti pole, viskavad nad pea kuklasse ja ütlevad, et "peab vist Eveliisiga rääkima" või "ma tunnen omanikku". Need ei ole seega võõrad inimesed, need on inimesed, kes mind tunnevad. Ma nüüd ütlen siis teile, et juhul kui te mind tunnete, siis palun ärge käituge teenindajatega ebaviisakalt, "ma tunnen omanikku" ei ole valuuta, mis tagab teile punase vaiba ja tasuta šampuse, kui te "tunnete omanikku", siis käituge nagu oleksite mul külas. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks tihti arvatakse, et kui tunned ühe või teise koha omanikku, siis annab see õiguse jämedaks käitumiseks. Et siis saaks pärast omanikule öelda, et kuule, käisin su restos söömas ja sigatsesin, sest ma ju tunnen sind? Ei , te ei tee ju nii! 

Ma mõtlen aegajalt, et kõik need inimesed, kes käituvad ebaviisakalt kassapidaja, koristaja, postiljoni, autojuhi, ettekandja, juuksuriga (nimekiri võiks pikalt jätkuda) peaksid kasvõi päevaks nende inimestega rollid vahetama, et mõista, kas need ametid on nii lihtsad ja väärivad halvustavat kohtlemist. Mis tunne oleks koju minna kui pahur klient on sind sõimanud vaid selle pärast, et tal oli halb päev ja kellegi peale on oma paha tuju vaja välja elada. Ja nii päevast päeva. 

Ma olen kiirendusvõistlustel ja ühel kontserttuuril burkse müümas käinud. Te ei kujuta ettegi kui palju kordi mulle halvasti öeldi, vaid selle pärast et ma olin "valel pool" letti. Te ei kujuta ette, mitu korda öeldi, "kui vaid selle putka omanik teaks kui aeglaselt te tööd teete", teadmata, et see "aeglaselt töötav" teenindaja oligi "putka" omanik. Ja kui üks veidike rohkem tuntud inimene tuli samuti oma sõbrale appi burkse kokku keerama, ilmus Kroonikas hiljem lugu, et "vaene inimene, nüüd on vist küll pankrot, kui lausa burksi müümas käib". 

Niisiis. Järgmine kord kui te ütlete, et tunnete omanikku, siis naeratage teenindajale, jätke talle rohkem jootraha kui te muidu jätaksite. Kiitke kokka. Pange lastenurgas mänguasjad tagasi riiulisse kui teie laps on mängimise lõpetanud. Sest te tunnete omanikku. Ja te tahate omanikule ehk oma tuttavale head.

Teleajaloo kõige piinlikum saade on sündinud

Ma ei vaata  (enam) kuigi palju telekat. Ida lihtsalt ei lase. Enne Idat vaatasin ma praktiliselt kõike, välja arvatud sellised "kolmanda Eesti" saated nagu "Võsareporter", "Kaua võib".

Nüüd on teised ajad. Ma ei viitsi end ärritada sellega, et hakkan midagi vaatama ja see jääb siis kõige põnevama koha pealt pooleli, sest ma pean Ida järele jooksma, vaatama, et ta kassiliivakasti ei tühjendaks, oma pead magavale koerale sülle ei topiks ja nii edasi. Seega, telekas käib meil taustaks, aga väga ma ei süvene, mis sealt tuleb. Välja arvata mõned saated/seriaalid ETVst. Terevisioon, Paks boss (nii palju kui Ida laseb), varem Doktor Martin, norra sarjad...Teinekord kui Ida laseb vaatan ma ka "Kuldvillakut" ja "Su nägu kõlab tuttavalt". 

 "Pilvede all" oli üks Eesti sari, mida ma vaatasin. Huviga. Nüüd ei suuda ma enam ka seda vaadata. Kõik on juba liiga üle võlli. Eriku hala käib mulle nii närvidele, et ma imestan, et ta seda osa mängida tahab. Piret võiks Abu Dhabisse ära sõita, et tema soigumisest rahu saaks. Varem stiilne sisearhitekt Mari elab maitsetus majas, st majas, mis absoluutselt ei lähe kokku selle naisega, keda me läbi mitme hooaja tunneme. Pensionär Maimu lehvib kodus ringi laitmatutes kostüümikestes, sallike kaelas ja elab üldse nagu miljonär. Nii nagu kõik teised Eesti pensionärid. 

Võiks arvata, et "Pilvede all" ongi Eesti teleajaloo kõige piinlikumaks saateks kujunemas. Oo, ei! Täna on selline laisk "trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev" nagu Jarek laulab, telekas käib taustaks ja sealt see tuligi -  teleajaloo kõige piinlikum saade. Palju õnne,"Telerahvas"!

Ma väga loodan, et need inimesed, kes olid nõus sellest kohutavalt piinlikust saatest osa võtma ja end lolliks tegema, said selle eest vähemalt raha. Muul juhul, andke mulle andeks, olete te lihtsalt (natuke) rumalad.  Mul on kolm küsimust. Milleks selline saade? Kellele selline saade? Miks te sinna saatesse läksite?
Sellised saated panevad mind inimestes pettuma. Selles mõttes, et kas meie seas on nii palju madalalaubalisi inimesi, kes sellist "meelelahutust" tarbivad ja seda vajalikuks peavad.  Või peavad teleprodutsendid meid kõiki idiootideks. Ja siis ma imestan mõnikord, miks inimeste silmaringi nii kitsas on.
Kallis, Kanal2, teinekord kui teil tuleb mõni sama geniaalne mõte, siis palun palun palun, jätke see mõte teostamata. Ostke kasvõi mõni film. Mõni film lisaks sellele  "Prints Zamundast" filmile.

Mina näiteks käisin eile PÖFFil. "Mälukaotust" vaatamas. Wow! Oli see alles film. Tund ja veerand täis pinget ja põnevust. Mulle meeldivad thrillerid ja natuke "kiiksuga" diibid filmid. "Mälukaotus" oli seda. Fantastiline film. Üks kord ometi saan ma sõnapaari "hirmus hea" õigesti kasutada. Film oli hirmus. Ja hea. Hirmus hea!

Ma ei tahagi küüntest kübarat kanda!

Ikka aegajalt tuleb keegi lagedale jutuga, et küll need blogijad vaevlevad tähelepanupuuduse käes, norivad kiitust või tunnustust. Loomulikult on kogu blogimise taga mingil määral edevus, sest kui ei oleks, siis blogiksime me kõik anonüümselt ega postitaks ühtegi pilti. Ma ei hakka sellele isegi vastu vaidlema. Kuigi pean tunnistama, et liigne tähelepanu muudab mind kohmetuks. Seepärast ei meeldi mulle tegelikult oma sünnipäevi suurelt tähistada. Mulle meeldib tähelepanu, aga liiga tähelepanu keskpunktis olemine mulle ei meeldi. Veider? Ma tean. Aga selle oleme me juba ammu ju selgeks teinud, et ma olengi veider. 

Ja siis me jõuame piltide postitamiseni Facebooki, blogidesse ja Instagrami. Ma ei ole ka seda kunagi varjanud, et olen üsna nuti-sõltlane. Marian ja Marek norivad mind selles suhtes üsna halastamatult, käsevad telefoni käest panna ja võtavad mult iPadi ära kui nendega koos olen. Et ma nendega suhtleks. Ega ma ei saa seda neile pahaks panna. Ma ju ise ütlesin neile enne Britt Ida sündi, et KUI ma hakkan liiga palju lapse pilte postitama, siis kutsugu nad mind korrale. Enda arvates olen ma selle "KUI ma hakkan" piiri ammu ületanud, aga noh... Midagi pole teha. Pean tunnistama, et minus on peidus kanaema,  see seda tõugu, kes postitabki neid pilte igale poole netti. Täna sattusin ma huvitava mõttevälgatuse peale ühe pildi kommentaare lugedes. Seal seisis midagi sellist, et kel lame kõht, need kiitlevad sellega ja norivad kiitust, kel lapsed, need postitavad pilte lastest ja ootavad kiitust, et palun öelge, issand kui ilus laps mul on. 

Pole ma ka varjanud, et ma Britt Idat tõepoolest maailma kõige ilusamaks lapseks pean, kuid ma pole kunagi mõelnud, et ma neid pilte sel põhjusel postitan. Saate aru, et minu jaoks on mõnikord ikka veel uskumatu, et minul on laps. Seda ütlevad ka mind tundvad inimesed. See on nagu selline väike ime, millesse keegi ei uskunud. Nii et ma ei ütleks, et see on kiituse norimiseks. Minu puhul pigem iseendalegi meeldetuletuseks kui palju laps inimest muudab, kui palju laps õpetab. Mu meelest laste piltide eesmärk ongi näidata KUI vähe on tegelikult vaja õnneks, mis on piirideta armastus ning siiras rõõm, ilma grammigi pahatahtlikuseta. 

Ja kui fotograaf teeb head tööd, siis see va edevus ei luba tõesti mitte jagamata jätta. 

Samas see kommentaar pani mind mõistma, et mõne inimese jaoks ongi laps(ed) kogu tema maailm. Sellest ka need postitused, mille üle ma teinekord ikka naeran, sest ma ei mõista, miks on vaja IGA päev lisada kaheksakümmend kolm pilti lapsest praktiliselt ühes või samas asendis. Samuti mõtlen ma mõnikord, et võibolla mõni ema läheb ikka natuke rohkem üle piiri kui minu postitused. Mõnikord jääb mulle mulje, et nende jaoks on lapsed nagu aksessuaarid, kellega end ehtida. Jah, ma naeran mõnikord nende kahe inimtüübi üle. Täna sain ma aru, et mul ei ole selleks õigust. See on nende maailm, nende jaoks õige ja vajalik. Mina ei peagi seda mõistma. Ja palju ma siis ise nendest erinen? Insta-ema...

Kõige lõpuks aga mõte, et piltidega saavutatakse taotletud tähelepanu. Ma muidugi ei mida ma nende piltidega ja saadud tähelepanuga korda saaksin saata, kuid ma ütlen, et me teeme palju asju tähelepanu saavutamiseks. Kui mitte lausa kõike. Selles ei ole midagi halba. Ma tean, et mutrikesed jäävadki nähtamatuteks. Küüntest kübar on nende ainuke aksessuaar.  Mina ei taha (enam) küüntest kübarat kanda! Leonardo Da Vinci on öelnud õiged sõnad: "People of accomplishment rarely sat back and let things happen to them. They went out and happened to things."

Mis ma selle postitusega öelda tahtsin? Ma ei tea, mul läks meelest. Ilmselt seda, et olen Kuke aastal sündinud. Sellest ka teatud iseloomujooned.

Mis juhtub siis kui kanda korrigeerivaid sukkpükse

Ma olen paar päeva olnud tõeline Martha Stewart, ehtne koduperenaine. Üle pika aja otsustasin ma korralikult süüa teha. Peale Diibi avamist on mul kuidagi "esinemispalavik" olnud, kohe kuidagi ei ole kööki tahtnud minna. Nüüd siis üle pika aja mõtlesin, et teeks süüa. Nagu vanasti. Nagu päriselt. Tegingi eelroa ja pearoa ning nibin-nabin oleks magustoiduni ka jõudnud, aga siis sai viitsimine otsa. 

Paremas tujus olen ma ka püüdnud olla. Et ei virise ja ei vingu iga asja peale, ikkagi "headus sünnitab headust"-kuu ju. Et olen hea naine. Vahelduseks. 

Korrigeerivad sukkpüksid ostsin ka. Kui juba pingutamiseks läks, siis pingutame pekid kampükste sisse. Oleks selline Stepfordi naine kohe.   Et mehel oleks kena vaadata. 

Marek aga arvas mu pingutuste peale, et ju mul ikka noor armuke on. Süümekatest teen süüa ja no ega ma ometi tema pärast pinguta. Vot sulle siis lopsu. 

Õhtul oli Marek mossis. "Kas mu noore armukese pärast?"küsisin mina. Marek raputas pead. "Ei, auto on katki, see teeb tuju pahaks,"vastas tema.

"Ah et auto on tähtsam kui mina!" norisin mina.

"Ei," vastas Marek, hääles kurbus, "auto on tähtsam kui su armuke."  Selle peale ei osanud ma midagi kosta.

 Tegelikult ongi nii, et ei ole mul noort armukest ja  Marekil autot.  Või noh, tal on auto, mis ei toimi. Aga mul on korrigeerivalt toimivad sukkpüksid. Te ei kujuta ette kui hästi toimivad. 

PS: Täna lähen ma koju sellise tagasihoidliku lipsukese ja lilledega. Tea, mis Marek sellest arvab.

En norsk utlending som bor i Estland

Jeg har noen venner som mener at noe av det verste man kan gjøre er å snakke feil. Når de hører en utlending gjøre feil på estisk ler de og retter selvfølgelig feilene, fordi man SKAL snakke grammatisk korrekt. Det er idiotisk mener jeg. Vi har 14 kasus. Fjorten! Stor del av estlendre selv gjør feil, noen ganger til og med pinlige feil, de skriver feil ordene som vi lærer på barneskole. Og så ler vi hvis noen som har lært språket vårt i noen år ikke kan alt. Det er umulig å kunne alt på estisk! Jeg elsker estisk, jeg liker å skrive, men gjett hvilket fag jeg ikke likte på skolen. Estisk. Hvorfor? Jo, fordi jeg var dårlig i grammatikken og fikk ikke de beste karakterene. Noe som var forventet av meg. "Hvordan er det mulig at en flink jente som deg ikke kan estisk?" ble jeg spurt ofte. Derfor mener jeg at det ikke er så ille når utlendinger gjør feil eller uttaler ordene rart. Det viktigste er at de prøver, at de tør snakke i et annet språk og at vi forstår hva de ønsker å si. Meningen bak feil grammatikk og dårlig uttalselse. Selvfølgelig skal vi rette dem når for å unngå (pinlige) misforståelser. Vi vet hva "å rape" betyr på norsk og vi vet hva "to rape" betyr på engelsk. Når en norskmann sier til en engelskmann at  "sometimes I rape after I've been eating" kan det lede til trøbbel. Hvis ikke feilen at "å rape" heter "to burp" blir rettet. 

Jeg flyttet til Norge som utvekslingstudent da jeg var 16. En vanskelig alder. Jeg var usikker på meg selv, hadde sannsynligvis også lav selvtillit. Jeg lærte norsk på fire måneder, dvs jeg forstod stort sett alt som ble sagt til meg, men foretrakk å snakke engelsk og være sammen med andre utvekslingstudenter, utlendinger, som meg, fordi jeg hadde hørt klassekameratene mine gjøre narr av en vietnamesisk gutt som ikke klarte å uttale "r". Jeg ville snakke perfekt norsk, men siden jeg visste at jeg kommer til å gjøre feil, snakket jeg helst engelsk. Jeg ble aldri venner med klassekamerater, de forstod meg ikke og sannsynligvis likte ikke at jeg ikke hadde lært språket, men fikk aldri vite at det var pga av dem jeg ikke turde snakke norsk med dem. Da jeg noen ganger likevel gjorde det, ble de overrasket av norsk kunnskapene mine og uttalelesen. "Du snakker så bra," sa de, men jeg var redd og snakket engelsk.

Jeg er glad at jeg bodde hos familier som ikke lo. De lærte meg språket fra første dagen og rettet meg når det gikk for galt. Jeg var ikke redd med dem. Hjemme hos dem snakket jeg norsk. Men ikke på skolen. 

Mine beste venner var utvekslingstudenter Yuko og Tomotaka fra Japan og Faylyn fra New Zealand. Tomotaka snakket veldig lite og veldig dårlig engelsk, Yuko oversatt det han ønsket å si til meg og Faylyn. Vi lo aldrig på ham. Og Faylyn, som hadde engelsk som morsmål, lo aldri på oss. Etter et halvt år kunne Tomotaka ganske bra engelsk og vi alle kunne en del norsk. Det spilte ingen rolle hvordan vi snakket med hverandre, feil eller ikke, vi forstod hverandre og hadde det gøy! 

Mitt største problem med norsk nå er at jeg ikke klarer å være morsom. Jeg syns jeg er ganske morsom person på estisk/i Estland, men jeg blir stille og kjedelig, en skikkelig nerd på norsk. "Takket være" mine venner, som retter hver eneste feil utlendinger gjør, og klassekamerater jeg hadde i Norge for 13 år siden, er jeg redd for å gjøre for mange feil, at jeg ikke finner riktige ord og at noen kommer til å le.  Jeg føler meg også dum på norsk. Jeg vet en del av kunst, litteratur, historie, arkitektur og politikk, jeg er kjent for mine "saftige" uttalelser, men ofte finner jeg det lettere å svare "jeg vet ikke" når jeg blir spurt for eksempler min mening om estisk utenlandspolitikk. Jeg vil ikke svare feil. Grammatisk selvfølgelig. 

Trist,ikke sant? Jeg vet. Jeg jobber med saken, jeg vil snakke norsk som en utlending. En stolt utlending som kan norsk så bra som mulig. Men det rareste er jeg føler meg ikke som utlending i Norge, hver gang jeg er der føler jeg at jeg er hjemme. En del av meg føler seg norsk;) Jeg er en norsk utlending som bor i Estland.