Ära piina mind ehk Ida inimkatsed

Selles, et Ida öösiti kõige eeskujulikum laps ei ole, ei ole ju iseenesest mitte midagi uut. Kuid ma pean ütlema, et meil siiski oli üks tilluke periood kui ta ärkas vaid korraks 3-4 vahel ja magas kenasti kuueni. Selle kuuese ärkamisega oleme me ju harjunud. Räägitakse, et Tartus on ette tulnud öid, kus ta magas ilma ärkamata kella seitsmeni. Ma ei ole kindel, et see meie laps on, keda emme ja tädi Pepe hoidnud on. Võib-olla nad ajavad midagi sassi.

Viimased nädal aega aga testib Ida meie närve uute inimkatsetega. Näiteks ei jää ta magama enne kella kümmet, ärkab üles juba kell kaksteist, siis uuesti kolme-nelja ajal...eelnevast selle erinevusega, et ta ei taha süüa ega ei jonni, vaid chillib lihtsalt rõõmsalt lalisedes üleval. Mina muidugi sellisel kellaajal väga rõõmus olla ei suuda, nii on Marek mind teise tuppa kamandanud ja laliseb Idaga öösel üleval.
Äratus on, nagu ikka, kell kuus. Okei, täna see tõepoolest oli lausa veerand kaheksa, aga sellise öise ülevaloleku kõrval pole enam vahet, kas see on kell kuus või seitse. Eile tegi ta silmad lahti klassikalised 5.55.  Tema järgi võiks kella õigeks panna.
Ja kuigi täna öösel jäi ta pärast kella 12st ja 4st söömist suht ruttu magama, oli öö ikka rahutu.

Me oleme katsetanud teda enne ööund pikamalt ja lühemalt üleval hoida, me oleme püüdnud ta kõhtu täis toita ja mitte täis toita. Me oleme teda püüdnud kell kaheksa magama saada, me oleme lasknud tal poole üheteistkümneni üleval olla. Vahet ei ole! Meil on nüüd hetkel selline periood, kus me kell neli vaikselt palume, et ta ometi üles ei jääks. Paneks silmad kinni ja magaks edasi. Vähemalt kella kuueni.
Ülikooli ajal ei olnud mingi probleem olla varaste hommikutundideni peol ja hommikul loengusse jõuda. Mõnikord isegi kaks-kolm päeva järjest.  Nüüd on selline öine ülevalolek ja hommikune varajane ärkamine kurnav. Me oleme vanainimesed juba:)

Samas ei suuda ma ära imestada kui tore ja mõistev laps ta päeval on. Eile pidas ta Diibis ilma suuremate probleemideta vastu kella kaheksast kella kolmeni. Täitsa ilma jonnita. Vahepeal käis Marek temaga roosa vankriga mööda Kalamaja jalutamas, siis mina. Ida oli täielik musterlaps. Nagu tavaliselt. Kuni saabub öö.
Veider...

                     

Ajab kohe jooma, eks?*

 Meile toodi degusteerimiseks kaks uut Itaalia veini, mida me siis klaasikese-paar proovisime. Kell 11 hommikul. Kusagil ikka juba oli ju õhtupoolik;) Savignon Blanc oli imehea. 

Mulle tundub, et ma peaksin alkoholi tarbimisest pärast lapse sündi tegema eraldi postituse. Minu jutust võib mõnikord mulje jääda, et olen anonüümne alkohoolik. Need, kes mind tunnevad, teavad, et kui mu jutust poolt uskuda, võib poolega ikka petta saada. Võib. Aga mitte alati. 

Võõraid võivad paljud mu jutud ära ehmatada. Vist? 

Ja võitja on...

No nii. Fortuuna käsi on õnneliku võitja Diibi pimeõhtusöögile välja loosinud. Selleks osutus...

Keiu (keiu.must@gmail.com), kes ähvardas muidu oma beebi ära süüa. Ida vist tunnetas seda;)

Palun kinnita mulle oma osalemine õhtusöögil hiljemalt esmaspäevaks, et teaksime kohtadega arvestada, aadressil eveliis@diipresto.eu.

Kõigile teistele loosist osavõtjatele pakume lohutuseks tillukest allahindlust (-10%). Broneerige kohad aadressil: tastefullyblinded@redrope.ee

Kodu mullikiletama

Ida on nüüd jõudnud sellesse vanusesse, kus paigal hoiavad teda vaid kamapallid. Ja sedagi vaid viieteistkümneks minutiks. Muidu tormab ta ringi nagu väike tank, nii et ma ei jõua selgagi keerata kui ta juba on ühest majanurgast teise on jõudnud.
Meie majas on päris palju nurkadega asju. Kuhu end vastu lüüa. Ja otseloomulikult pakuvad need asjad talle kõige rohkem huvi. Üks neist ohtlikest, aga nii põnevatest asjadest on trepp. Niisiis otsustasime me selle ohutumaks teha. Ise olime tulemusega rahul.

Aga nüüd pakub see trepp talle veel rohkem huvi. Ma ei saa teda enam sealt eemale. 

Ja otseloomulikult juhtus just eile, pärast seda kui me olime kodu lapsele ohutumaks muutnud, see, et Ida kukkus vastu laua äärt. Tubli tüdruk ei teinud väga kisagi, kuigi haiget võis ta küll saada, sest nagu näha sai ta sellest kukkumisest põsele ka sinika. Vaene laps, sellise hooletu emaga peab ta oma päevi siin Ussipesas veetma.
Me oleme siin ikka nalja teinud, et emb-kumb, kas Ida või maja tuleb ära mullikiletada, mul on tunne, et me peame seda ikka päriselt ka tegema. Ta ju peab end igale poole püsti ajama ja kukkuma. Ma ei taha, et ta sinine oleks. Et inimesed vaataksid teda ja mõtleks, et vägivallatunnustega laps...

Kui te mõtlete, et kus ta siis nüüd on, et ma siin niimoodi blogin, siis hetkel ta magab:)

Eksperiment K-Rautaga

Peale seda kui blogide lugejad jagunesid kahte leeri, et kas on eetiline tasuta asju saada või mitte jne jne jne, mõtlesin ma, et toon oma igavasse argiellu natuke särtsu ja teen ühe väikese katse. Osa lugejaid ju muudkui plõksis igal pool foorumites ja kommentaarides, et "kuulge, nõmedikud, mida te kadetsete, tehke järgi ja küsige, et küsija suu pihta ei lüüa".
(Kes üldse aru ei saa, millest jutt, siis lugu on sellest, kuidas K-rauta Mariannile tasuta liistud andis. Sest see on nii suure poe jaoks nii tiku-taku asi. )
Mõeldud-tehtud. Tuletasin oma Johanna Maria Prangeli meiliaadressi parooli meelde ja otsisin K-Rauta kontaktid välja. Ise veel põdesin, et ma olin sellel meiliaadressil saatja nime alles paar kuud tagasi õigeks muutnud, et kui nad peaksid guugeldama, siis tuleb Eveliisi ja yahoo meiliaadressiga see blogi välja küll. Et saavad veel aru, et keegi teeb nalja (kuigi kui nad mulle ikka tasuta lauad oleks andnud, siis mis nali see siis ikka oleks olnud;)).
Kirjutasin siis viisakaga kirja:

"Tere!

Kirjutan Teile seoses väikese murega. Oleme täiesti tavaline väike Eesti pere, püüame oma asjadega ikka vaikselt omal jõul hakkama saada, aga maal majas elades on asju, mis parandamist ja ehitamist ja remontimist vajavad, nii palju, et kõigele ei hakka hammas peale. 

Nii venib ka meie kuuri ehitus. Tundub, et see hakkab ühest otsast juba lagunema, enne kui selle lõplikult valmis saame. Mul on kurb vaadata, kuidas mu mehe vaev niisama seisab ja seepärast hakkasingi otsima, kas erinevatel ettevõtetel ei oleks võimalik meid aidata materjaliga ( olgu see siis katuseplekk või lauad või uksed/aknad). Igast väikesest abist on kasu. 

Nagu öeldakse, küsija suu pihta ei lüüa. Seepärast ka küsin. 

Teie vastust ootama jäädes

Eveliis" 

Pildi kuurist panin ka juurde, et head inimesed saaksid aru, millest ma räägin ja kuhu materjali vaja. 

Kui ma rahulolevalt Marekile ka oma teost rääkisin, kehitas ta vaid õlgu ja ohkas. Eks ta mõtles, et no on tal alles debiilne naine, et selliste asjadega tegeleb. 

"Ei tea, mis nad mulle vastavad," mõtlesin mina, "ma olen päris kindel, et nad vastavad ülbelt, et kuule, rott, saa ise hakkama, aga noh viisakamalt."

Marek arvas, et nad ei vasta midagi. Mina ikka ootasin vastust. Kolm päeva ootasin. Ei saanud ma mingit vastust. 

Vot ei ole ikka nii, et iga suvaline Mann metsast kirjutab ja tasuta asju hakkab kohale lendama nagu oleks kratt tööle asunud. Ei ole nii. 

M.O.T.T. 

Võib-olla oleks pidanud vanaema majaga katsetama?

Meie aga ootame nüüd palgapäeva, et saaks kuurile katuseplekk ära osta. Niimoodi vaikselt me seda Ussipesa siin ehitamegi. 

*Ma loodan, et Mariann ei pahanda, et ma tema ehitusloost ajendatult selle "eksperimendi" tegin. See pole üldse Marianniga seotud, ses mõttes, et ma ei ole kade, mul on hea meel, et üks noor pere enda kodu asjad korda saab. Lihtsalt mina tahtsin oma point'ile tõestust, et ei ole see tasuta asjade saamine sugugi niisama, et vaid küsi:)

A sellega lähedki vä? Ehk leiud vanaema kapist

Ma täna hommikul mõtlesin, et ma olen küllalt teiste OOTD postitusi kommenteerinud ja laitnud, et on aeg teistele ka  võimalus anda mulle "tagasi teha". Kuigi, et lõpuni aus olla, siis ma ise olen selle kollase kleidi üle väga uhke. Pärit on see vanaema kapist ja on nii umbes 40 aastat vana, mõnda aega rippus see emme kapis, aga ta leidis, et see on liiga tütarlapselik ja nii rändas see minu kätte. Sest mina olen ju veel noooooor!

No igatahes. Lehvin siis mina oma uue imeilusa kollase kleidiga toas ringi ja küsin Marekilt, et hakkame juba linna minema või ei. Marek vaatab mind ja küsib: "A sellega lähedki vä?" Ma tegin suured silmad pähe, et mis mõttes, sihuke kommentaar, et mis sellel kleidil siis viga on, see on ju puhas vintage. Naiselik veel pealekauba. "Ei, noh, ma mõtlesin, et see on ikka selline pidupäeva kleit," vastas ta. Ma pean ütlema, et Marek on edusamme teinud, ta oskab kiiresti (enne kui ma solvuda jõuan) asjad ära siluda. 

"Iga tööpäev ongi pidupäev,"vastasin mina. Ja läksin siiski riideid vahetama. Ei, mitte siiski Mareki kommentaari pärast, vaid sellepärast,et mul polnud õiget värvi sukki. Aga väljas on ju ootamatult talv saabunud. 

Pildi panin ma siiski Instagrami üles. Et teised ka mu  imeilusat kleiti näeks. Ja noh, täna on lõpuks ka see päev, kui Idale tädi Piibe kingitud Burberry'd jalga mahuvad (kuigi, Ida jalg on vist nii mühinal kasvanud, et need jäävad kohe-kohe väikeseks. Nii et, kallis tädi Piibe, kui sa tahad, siis võid meile uued Burberry'd kinkida;))

Esimene kommentaar tuli Heilylt. "Oi, sul ka naiselik kleit vahelduseks seljas". Mis mõttes, küsisin ma. Et muidu on mehelikud või. "Ei, muidu on sellised ebamäärased, et ei ole ei rinda ega taljet," vastas Heily. Ma hakkasin kõva häälega naerma. Ja palusin Marekilt endast paar uut pilti teha. Sest just täpselt selline nagu Heily kirjeldas see teine outfit tuligi. Ebamäärane. Minulik. Kas nii, Heily?

Ning kui juba moeblogimiseks läks, siis ma näitangi oma viimased second hand leiud kah ette. 

Kleidi ostis mulle emme. Humanast. Nelja euroga.

Tagi ostsin ma Tartust kirbukalt. Ühe euroga.

Koti sain Telliskivi kirbukalt. Viie euroga. 

Vaid sukkpüksid ja kingad on päris poest. Sukkpüksid Sokisahtlist, meie pere lemmikpoest (mina ise olen tagasihoidlik ostleja, aga Ida kipub seal hullama. Ja Marek ka.) Ja kingad NS Kingast. Ikka allahindlusega:)  

Ahjaa, isegi Ida asjad on second hand'ist. Tagi ostsin ma kahe euroga Humanast. Hilfigeri kleidi ostis emme Rootsist. Second handist. Me teame seal üht head kaltsukat. Tegelikult lausa mitut. Kui tahate, siis soovitan.

Samal ajal kui mina blogisin: 

                                       

13-aastase lähiplaanidesse ei mahu veel emaks saamine?

Ma kuulsin eile uudist, et ALLA 15-aastaste tüdrukute abortide arv on kahekordistunud. See tähendab ju, et seksima peaksid nii umbes 13-aastased LAPSED?
Ma ausalt mõtlesin, et ma kuulsin valesti. Jah, minu roosas mullis mängivad 13-aastased veel trihvaad ja ehitavad puuotsa onni. Ma saan aru, et ilmselt olen ma dinosaurus, et nii arvan, nagu ka eilne uudis seda tõestas.

Ma muidugi ilmselt natuke kisun paar lauset kontekstist välja, aga mulle jäi kõrva kriipima lause: "Need tüdrukud teevad abordi sel põhjusel, et nad tahavad veel hariduse omandada, nende lähiplaanidesse ei mahu veel emaks saamine". See kõlas nagu etteheide. Et said seksida, siis ole ka piisavalt täiskasvanu ja hakka emaks. Ma mitte ei tahaks uskuda, et 13-14-aastane, kes "kogemata" seksis, mõtleb väga oma hariduse peale, et "ma praegu ei saa emaks saada, ma pean kuuenda klassi ära lõpetama". Sellises vanuses lihtsalt ei ole loomulik emaks saada! Ja sellepärast ka abort tehakse. Öelge mulle nüüd, et ma olen igavene sadist, et aborti pooldan, et kas ma siis ei saa aru, et see on elu võtmine ja nii edasi.
Loomulikult ei ole abort loomulik ega ilmselt ka mitte lihtne otsus. Aga päriselt ka, kas on vaja neid 15-aastaseid emasid, kellel kool pooleli jääb ja elu elamata.
Jah, muidugi on erandeid ja mõni 15-aastane on palju vastutustundlikum kui teine 33-aastane, aga ei saa ju mõelda nii, et see ongi okei, et nii noorelt emaks saadakse. Või isaks. Hakatakse kellegagi koos elama. Ollakse perekond. Ja kindlasti on mõni kolme klassi haridusega ema parem ema kui mõni teine, sest ega see halvemaks või paremaks emaks tee kui ei tee vahet sõnadel "müüa" ja "müüja", aga silmaring...See on ju ka oluline. Kui piiratuks jääb selle noore silmaring, kes nii varakult lapsega koju jääb.

Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles, et õnneks on nende abortide arv väike. Eelmisel aastal 13. Ma ei tea, minu, kes ma oma roosas mullis elan, jaoks oli sedagi palju. Kõrvu jäi mulle ka veel mõte abortide keelustamisest. Iga kord kui ma seda teemat kuulen, tahaks ma peaga vastu seina taguda. KUIDAS SEE AITAB PROBLEEMI LAHENDADA? Õnneks ütles ka see esindaja, et abortide keelustamise peale siiski tõsiselt ei mõelda.

Jumala eest, ärme hakka neid 13-15-aastasi õpetama, kuidas pärast hakkama saada või olla vastutustundlik vanem. Seks ei tohiks muidugi olla tabuteema, nii nagu siis kui mina koolis käisin, sest ainukest õpetajat (see oli veel meesoost õpetaja), kes terviseõpetuse tunnis ka seksist rääkis peeti perverdiks. Kui vaja, tehkegi juba neljandas klassis algust seksuaalõpetusega, et LAPSED saaksid aru, et sellises vanuses peaksid huvi pakkuma teistsugused mängud.

Ma päriselt ka ei kujuta ette kui Ida tuleks 14-aastaselt koju ja ütleks, et tead, ma saan nüüd emaks. Siis peaks me Marekiga ikka väga pikalt peeglisse vaatama. Ma ise olen mõelnud, et kui ta sellisesse "ohtlikusse" ikka jõuab, siis ma viin ta sünnitusmajja, otse sinna sünnituspalatite taha koridori, et ta kuuleks seda õudsat kisa, mida sünnitavad naised teevad. Et ta saaks aru, et seksil võivad ka sellised tagajärjed olla. Ja sünnitusfilmi paneks ma ta ka vaatama. See peaks küll iga lapse seksist eemale hoidma.

Asi see niit ja nõel siis kätte pole võtta

No hea küll. Kuna Marek keelas mul klambripüstoliga Ida tagi külge lilli kinnitada, siis ma mõtlesin, et olgu...Võtan end kokku, võtan vabatahtlikult niidi ja nõela kätte ja nui (või peaks ütlema niit ja nõel?) neljaks, õmblen siis ära. Kuigi kõik minu kokkupuuted õmblusega ON lõppenud nii, et Marek tuleb ja päästab päeva.

Nagu juuresolevalt pildilt näha võib on lilled tagi küljes olemas. Ausõna, ma ei kasutanud klambri- ega liimipüstolit. Kahju, et mul see liimipüstoli mõte alles praegu pähe torkas, muidu oleks ma selle raudselt ära katsetanud.
Aga ei ole see õmblemine minu teetassike. Ei ole. Esiteks niiti oli mul ainult helelillat värvi (okei, see oli tegelikult esimene, mis kätte juhtus ja loomulikult ei viitsinud ma rohkem edasi vaadatagi) ja nii said ka valged lilled lilla niidiga kinnitatud. Kõige hullem tulemus muidugi ei olegi, liiga lähedalt ei tasu vaadata.
Teiseks, kolmanda lille juures oli mul juba kopp ees. Nii tüütu tegevus!

Aga tehtud ta sai. Nüüd ma võiks küll Aasta Ema auhinna saada. 

Seda pilti vaadates häirib mind nii õudsalt, et ma pole viitsinud kõiki riidepuid ilusaks teha. See ei olnud raske. Seda saab teha siis kui Ida magab. Ja seda tööd saab teha liimipüstoliga! Vaid natuke viitsimist on vaja. Sellega on ka mõnikord selline defka värk;)

Me peame vist Idaga välja kolima

Mulle meeldib kui kodu on korras, et ei vedele igal pool titeasju ja muud jama, et kõik on lihtsalt korras, nii et asjad on oma koha peal. Kahjuks on meie kodu korras vaid siis kui mind ja Idat kodus ei ole. Iga kord kui me kodust ära oleme, on Marek maja läikima löönud nagu prillikivi. Kõik asjad on kenasti omal kohal. Minut pärast seda kui me koju jõuame on aga kodus kõik pilla-palla.
Nüüd ma ei teagi, mida teha. Kuidas nautida korras kodu? Tundub kuidagi võimatu missioon. Ja nii agar ma ausõna pole, et iga sekund kui Ida magab, asjad jälle tagasi oma kohale panna. Me vist Idaga peame välja kolima ja Marek lisab lihtsalt Instagrami või Facebooki iga päev mulle pildi korras kodust. Muud võimalust ma ei näe. Nii elaksin ma vähemalt teadmisega, et meil on korras kodu.
Muidu näeb kodu välja selline. Nagu segasumma suvila.

Eile kui me Ida põrandale mänguasjadega mängima panime, ei teinud ta tavapärastest mänguasjadest väljagi. Ta jälgis pingsalt raamaturiiulit. Mul on tunne, et kuigi ta veel rääkida ei oska, siis lugemise on ta nüüd küll selgeks saanud. Sest ilmselgelt valis ta endale sobivat õhtujuttu välja. Luges raamatute pealkirju ja otsis. Mida muud ta nii pingsal pilgul vaadata sai? Ma loodan, et valik ei langenud Kafkale. Ma seda ei viitsi lugeda. Kui ta ärkab, siis ma vaatan, mis ta siis välja valis.

Muudest asjadest veel nii palju, et ma ei ole siiski meie pere ainus tuutu. Ka Marekil on helgemaid päevi. 

Eile Tartust tulles tegin ma vanaema aias puhta vuugi, korjasin nii palju lilli kui kätte mahtus. Oleks rohkem korjanud kui oleks mahtunud, sest ega ahnus pole häbiasi. 

Igatahes...

Paigutan siis mina lilli vaasi ja imetlen murtud südameid. "Me peame endale ka ikka neid rohkem istutama," ütlesin ma. 

"Aga meil on neid üldse vä?" küsis Marek.

"Jah, seal taga pesunööri juures on üks põõsas," vastasin mina.

"Sel juhul oli," ütles Marek. Ta oli mu murtud südame põõsa maha trimmerdanud. Kujutate ette? Ta lihtsalt trimmerdas mu põõsa maha. 

Oleks ma seda teadnud, oleks ma vanaema juurest ikka veel rohkem neid kaasa krabanud. Oleks vähemalt vaasis neid imetleda saanud...

Uss kolib Ussipessa

Ma olen nüüd mitmed päevad järjest Marekit vanade piltidega ahistanud. Et vaata, kas sa mäletasid...Ega isegi ei mäletanud enam paljusid asju. 

Kuna me tahtsime ka kohe ja kiiresti majja kolida, siis esimesena sai valmis tehtud magamistuba.  Et oleks kusagil magada. Niimoodi inimese kombel ikka. Sest eks nende esimeste majapidude käigus sai ikka pahtlitolmus ka magatud. Ja madratsitel, mis hommikuks tühjaks olid läinud. Me tahtsime majja. Ja voodis magada.

 Igatahes ma mäletan, et pulmadeks oli meil magamistuba olemas.  Põhimõtteliselt elutuba ka.Ilma pahtlitolmuta. Poolikud on need toad siiani. Ja enne kui nad valmiski on saanud, on nende ilme juba mitu tuhat korda muutunud. Nii nagu tegelikult terve maja on seitsme aastaga kogu aeg muutunud. Pole päris valmiski, aga ikka muutub. Mis teha kui korraga rohkemaks võimalusi polnud. 

Vahel ma ikka unistan, et oleks kogu maja juba valmis, aga siis mõtlen, et elus on olulisemaidki asju. Küll me tasapisi hakkama saame. Ja nagu vanad pildid näitavad, siis pilt ikka muutub aastatega. E6 päris niisama me siin istunud pole

Seitse aastat tagasi tahtsin ma kindlasti punast magamistuba. Kindlasti. Nii ta punane ka sai. Alles aastaid hiljem kui ma hoopis kuldset magamistuba tahtsin, hingas Marek kergendatult. Selgus, et ta ei kannatanud punast magamistuba absoluutselt. Ta lihtsalt ei julgenud öelda. Nüüd ta julgeb. Ja mina küsin ka, enne kui jälle kõiki mu ideid täide hakkame viima. See on ikka mõlema ühine kodu. 

Punast magamistuba ma enam ei tahaks isegi. 

Nagu pildilt näha, siis põrand oli veel poolikult värvitud, kui me juba sisse kolisime. 

Tänaseks on magamistuba palju rohkem meie nägu. 

Ja viimane kord ma halastasin Marekile ja ei palunud tal seina järjekordseid auke puurida. Et siis natukese aja pärast jälle ümber mõelda. Las see pildiraam seisab kapi peal. Seniks kuni see mind ära tüütab. See võib juhtuda varsti. Või seitsme aasta pärast. Või mitte kunagi. 

Sellisest imelisest trepist käisime me aga veel eelmiselgi aastal. Kui ma ta mingi aeg tagasi, kui mulle tundus, et see ajutine trepp mitte-nii-väga-ajutine ei olegi, veel valgeks ka võõpasin, ei häirinudki see enam nii väga. Meie harjusime ära ja teistele tundus, et selline see trepp peabki olema. Meiemoodi. Veider.

Tänu pulmadele oli see trepp mõned nädalad lausa täitsa romantiline. 

Elutuba on tänaseks ka valmis, aga liistud on muideks ikka veel panemata:) 

Tea, kas see kõik ootab mind ka ees?

 Seda, et ma ise maailma kõige ilusam laps olin (olen ikka? Tillukese Mariani kõrval muidugi), teame me kõik. Ka seda, et mul on maailma kõige parem iseloom. Ja ka seda, et iga tillemagi murega jooksen ma Emme juurde. Eriti rahamuredega. Vahet ei ole kui vana ma olen. 15 või 33. Ikka kui midagi on kohe Emme juurde. Kurtma, kituma, nõudma. 

Noh näiteks olen ma Emmelt nii palju raha laenanud, et kui ma selle tagasi peaksin maksma, saaks ta ilmselt miljonäriks. Aga ma rõhutan " KUI ma peaks"...  

Ja ei olnud nii, et sain 18 ja kolisin kodust välja ja Emme sai oma elu elama hakata. Ei-ei! Et pikk jutt lühikeseks teha siis, kui ma 19 (vist) olin ja Norrast tagasi olin kolinud, läks Emme reisile. Kui ta tagasi oli, olin ma ta korterist välja kolinud. Maale:) Aga lahti ei saanud ta mu'st ikka. Ikka oli mul üht ja teist vaja. Kes see teine aitab, kui mitte Emme. Vanaema ja tädi aitasid muidugi ka, aga noh...Emme juurde jooksin ma esimesena.

Täna püüdsin ma Tartus pediküüri aega saada. Ilma liialdamata helistasin ma läbi kõik salongid. Lootusetu. Nii ei jäänud Emmel (jälle) muud üle kui oma aeg mulle loovutada. Sest lapsed on kõige tähtsamad. On ta siis seitsmekuune või 33-aastane. Lapse heaolu ennekõike.

Ma mõtlesin,et no on see emade elu ikka lill. Ja tabasin end siis mõttelt, et pühaissaristike, kas see kõik ootab mind ka ees. Et kui see minu geenide kaudu Idasse edasi kandub? Siis tuleb sellest ju üks igavene hellik? Ja memmekas. Ja ta ei hakka kunagi mind üleval pidama, mulle kohvimasinaid ja välismaa reise ostma. Hoopis mina hakkan neid talle ostma! 

Ja nii see süütus läkski

No vot. Siin ma siis olen. Muudkui mõtlen, et kas igas blogis peab käima mingi loosimine või giveaway (ma isegi ei tea, kas need on üks ja sama asi. Ilmselt on), et kas ilma ei saa ja nüüd loosin ise ka ühe õhtusöögi välja. Aga ma loosin välja õhtusöögi oma restoranis, et ei ole ma kellelegi oma hinge müünud:)

Mulle lihtsalt tundus, et see oleks tore. Sest mulle tundub, et blogi loeb nii palju toredaid inimesi. Ja teised bossid lubasid mul seda teha. 

Niisiis. 5.juunil kell 19:00 korraldame me Diibis sellise vahva ürituse nagu "Tastefully blinded". Tegu on õhtusöögiga, mis toimub kinniseotud silmadega. Nii et selles, mis taldrikul, tuleb usaldada vaid kokka;)

Just sellele õhtusöögile kutse kahele välja loosimegi. 

Selleks ei tule teha muud kui blogi kommentaaridesse oma nimi  ja meiliaadress jätta, sest kuidas me muidu ikka võitjaga ühendust saame võtta. 

Või noh üks väike tingimus ikka on. Ma tahaks, et võitja oma kogemuse ka kirja paneks, et saaksime seda kogemust oma kodulehel/siin blogis (või kui võitjal peaks oma blogi olema, siis ka seal) jagada.

                                                           Head loosiõnne!

                                       Võitja teen teatavaks järgmisel reedel, 30.05.

                                   

       

Aluspesu feil

Kuna ma ikka veel pole alla võtnud ja suur osa mu garderoobist on niikuinii selline, et pole vahet kas ma kaalun 56 või 65 kg, tuhlasin ma palavate ilmade saabudes oma rasedariiete seas ja leidsin ühe oma eelmise suve lemmikkleidi. Selle sama valge, mis pildil. (Siiski nii palju olen ma juba kõhnem, et päris sama suur liikuv diivan nagu sellel pildil ma enam sellega välja ei näe.)

Mõeldud tehtud ja kleit oligi seljas. Pärlid panin ka kaela. Noh et oleks vahelduseks naiselikum või midagi. Jõudsime Diipi ja ma kuulsingi komplimente: "oi, kui kena kleit", "nii naiselik", "nii ilus" ja nii edasi. Kuigi ma ei ole kòige parem komplimentide vastuvõtja, on ikka hea kuulda küll kui keegi sind vahelduseks hipsterile ka naiselikuks peab. No jah. Ja siis keerasin ma selja.

"Haahaaahaa," kuulsin ma nüüd naeru.

Mis siis nüüd, mõtlesin ma jälle. Millega ma nüüd hakkama olin saanud? Jälle?

"Kena pesu,"itsitasid töötajad edasi. Ma olin just wc-s käinud ja olin veendunud, et olen kleidi kuidagi aluspükste vahele jätnud ja lippan nüüd palja tagumikuga ringi. Minuga vòiks ka selliseid asju juhtuda. 

Õnneks nii hull asi siiski polnud. 

Ja siis mulle meenus, et see kleit on tsips läbipaistev. Et sellega ei saa igasugu pesu endale selga panna. Et mõmmide või mummudega. Nüüd mulle tuli meelde küll. Aga kodus ei olnud ma seda tähele pannud. Mul ei olnud see isegi meeles, et seda vaadata.

"Kas Marek siis ei vaadanud sind kui te kodust välja tulite?"küsisid teenindajad. Nalja teete vä, mõtlesin mina. Tuletage meelde seda Valentino kleidi ja Hilfigeri sokkide lugu;)

Nii ma läbipaistva kleidi ja mummuliste trussikutega terve hommikupooliku olin ringi lipanudki. Endal rahulolev nägu peas. 

MINUGA juhtub asju. Ka selliseid. 

Titepiltide üledoos

Ehk siis. Et vahelduseks rongaemanduse end ka hea emana näidata, siis tänane päev on sada protsenti Ida päev olnud. Noh et seitsmenda kuu sünnipäev, siis ikka üks korralik ema ju viib lapse museeumi ja kohvikusse. Ja alustab hommikut koogiga. Koogist me muidugi pilti teha ei taibanud, aga kõik muu on ilusti dokumenteeritud, või fotografeeritud. 

Kirbukalt ostsime Idale kingituseks pearäti ja uued tennised. Mulle tundub, et talle meeldivad tennised. Ta mängis nendega täitsa omaette lausa viisteist minutit. See on tema puhul palju.

                   

                       

                        

 

                         

Edasi liikus eeskujulik ema oma lapsega muuseumi. Mänguasjamuuseumi. Me sattusime päris printsesside keskele. Ida oli moodne printsess keset klassikalisi printsesse. Mingi hetk ta vist oleks ka tahtnud klassikaline printsess olla.

                     

                         

                 

No ja kuna talle Kalevipoeg nii väga peale ei läinud,siis me mõtlesime, et jätame selle etapi vahele ja paneme Ida kohe ülikooli. Vist sai tsips vara. 

                         

                         

Ja no kuulge, mina ei oleks mina, kui sünnipäev poleks niimoodi lõppenud. Ikka veiniga. Lastekaitset ehk ikka pole vaja kutsuda, sest kuigi kolm klaasi, siis me päriselt ka me Idale juua ei andnud. Veini siis. 

                        

Aga et päris üdini aus olla, siis kooki ostsime me niisama, mänguasjamuuseumi kutsus meid Heily ja noh veini oleksime ka ilma sünnipäevata jooma läinud:)

Ahh, peaaegu oleksin unustanud. Uue köögi ostsime ka Diipi. Paigaldaja lubas esmaspäeval tulla;)

                   

                      

#diip #taaskasutus #terrass

Me saime täna Diipi seinale paar uut pilti. Imeilusates raamides. Kui keegi veel ei tea, siis ma hindan äärmiselt kõrgelt taaskasutust. Ka osa Diibi mööblist on taaskasutus -osa Mareki enda tehtud, see euroalustest osa, ja teine osa on pärit selliselt vahvalt ettevõttelt nagu Since Design.  Ka tänased pildiraamid.
                                   Ma pean neid lihtsalt kogu maailmaga jagama:

                               

                                 

                                  

Ja kuigi ma oma vaimusilmas teadsin, et ka Diibi terrass tuleb euroalustest, siis ma ei saa oma vaest meest päris ära tappa. Ta ei saa kõiki mu ideid teostada. Diibis ja kodus. Järmisel aastal. Küll jõuab. Ja ega selle aasta terrass ka halb välja ei näe. Veel natuke lilli ja juba loob. 

                                                             Tulge meile külla!