Kuidas ma öö wc-s veetsin ja sõjaolukorda sattusin

Ma kardan linde. Ma kardan šampusepudeli avamist. Aga veel rohkem kardan ma äikest. Eriti kardan ma äikest, kui ma üksinda kodus juhtun olema. Väga tihti seda ei juhtu, aga eile juhtus. Nii ma siis ärkasingi öösel valgussähvatuste tõttu. Äike, sain ma kohe aru. Järgnes mürin. Uus sähvatus. Mürin. Ehk on kaugemal, mõtlesin ma ja hakkasin lugema sekundeid välgu ja mürina vahel. Mina ei tea, kas see ka tõsi on või on mind lihtsalt lollitatud, et ma maha rahuneks, igatahes tean ma, et välk on nii palju kilomeetreid kaugel kui palju sekundeid ma lugeda jõuan. Ük.., jõudsin ma lugeda kui juba käis uus sähvatus ja pauk.
Ise hirmust värisedes jooksin ma kööki, et kohvimasina juhe seinast välja tõmmata. Sellest oleks ju kõige rohkem kahju, mõtlesin ma, pole teise eest veel makstudki. Vaatasin ümberringi. Ahjust oleks ka kahju ja külmkapist. Värisedes komberdasin telefonivalguse käes koridori, et elekter välja lükata. Millegi pärast õnnestus mul elekter välja lülitada vaid poolest majast, telekas sai välja, aga ahi ja külmkapp jäid sisse. No pole hullu, vähemalt pool on kaitstud, mõtlesin ma ja pugesin diivanile teki alla peitu. Sellest ei olnud kasu. Sähvatused ja mürin tuli aina lähemale. Ja et meie maja ainuke akendeta ruum on wc kolisingi ma järgmisel hetkel oma tekiga wc-sse varju.


Sellestki ei olnud kasu, sest ukse vahelt oli väljas maurav maru ikka näha. Nii tõin ma ikka jalgade värinal wc-sse arvuti ja veetsin poole kahest poole kolmeni aega Solitaire´i mängides. Vahepeal jõudsin ma ikkagi ka välja nuputada, kuidas kogu maja vool välja lülitada ja nii komberdasin ma uuesti telefonivalgel mööda kottpimedat maja, mida valgustasid heledad välgusähvatused, elektrikilbi poole. Peast samal ajal läbi käimas mõtted, kuidas ma kohe välguga pihta saan ja siinsamas surma saan.Telefoniakut oli ka vaid pool järel, sest loomulikult oli mul õhtul olnud vaja FB-s ja Instagrammis tuuseldada, nii ei saa ma endale isegi kiirabigi kutsuda kui suurest hirmust sünnitama hakkan jõudsin ma veel mõelda. Et telefoniakut hädaolukorraks säästa komberdasin ma tagasi wc-sse kottpimedas.

Kella kolme paiku jäin ma wc põrandale tekihunnikule magama. Mürin ja sähvimine jäi nelja paiku vaiksemaks ja kaugemaks, julgesin wc-st diivanile kolida. Isegi mitterasedana oleks palavas ja umbses ruumis ilmselt üsna piin magada.

Viieks kolisin ma uuesti kenasti wc-sse tagasi, sest kõik hakkas otsast peale. Selline tunne oli, et hoovi peal on sõda lahti läinud. Kõik välkus, paukus, sähvis, isegi Hugo niutsatas ja kassid pugesid patjade vahele peitu. Mis siis veel minusugusest argpüksist rääkida.

Kell kolmveerand kaheksa tegin ma silmad lahti ja avastasin, et olen sisse maganud. Hiilisin oma peidikust välja, õnneks oli maru möödas ja väljas lõõmas päike, öisest marust polnud jälgegi. Jumal tänatud! Kiiresti-kiiresti sättisin end valmis ja hakkasin tööle kihutama. Aga seegi polnud niisama lihtne.
Mind oli sissepiiratud!

 

Ei olnud see edasisaamine midagi niisama lihtne. Variant oli vaid tagasi. Ja mul ei jäänudki muud üle kui kogu metsatee tagurdades tagasi koju sõita. Tagurdades! Mis järgmiseks, mõtlesin ma koju tagasi jõudes. Ja vihastasin enda peale, sest mulle tuli meelde, et ma ei saa kodus isegi kohvi juua. Ma ei ostnud piima, kartsin, et see läheb nädalavahetusega halvaks, aga musta kohvi ma ju enam ei joo. Süüa pole ka. Ma olin vangistuses! Kauaks, ma ei tea...

Kuid see ei olnud veel kaugeltki kõik. Järgmisel hetkel jalutasid mööda põldu sõdalased. Aga äkki ei olnudki äike öösel, mõtlesin ma. Äkki oligi sõda alanud. Kust mina tean, mina olin ju oma peidikus. Võib-olla need olid hoopis miinid, mis plahvatasid. 

Nali naljaks. Ühtäkki seisis Hugo ühel pool põldu, haukus nagu metslane ja teisel pool põldu seisis sõdalane. Palus koera kinni panna, nii viieks-kuueks tunniks, sest päriselt ka oli sõda algamas. "Ärge siis ehmatage kui nad teil hoovist ka läbi jalutavad, aga koer hoidke kinni, sest kõik mehed on relvastatud ja mine tea...," selgitas sõdalane. Aah, selge! Ja mina arvasin, et me elame metsas, kus mitte kunagi mitte midagi ei juhtu. Juhtub. Metsas juhtub asju. Eilne algas juba Klooga raba põlenguga, mida ka siia tunda oli, nii et ma arvasin, et juba siis otsad annan. Siis torm. Ja nüüd veel sõda. 

Nii me siis Hugo ja kassidega istumegi toas, kuulame, kuidas miinid plahvatavad ja ootame, millal sõdalased meie maja ründavad. Hugo haugub iga hääle peale. Mina olen magamata ja väsinud. Nälg hakkab ka tulema.  Ahjaa, pilve kisub ka uuesti. Uus äikesetorm ongi veel täismängust puudu.