Emotsioon nr 62

"Mul on tunne, et sellele lapsele meeldib muusika," ütlen ma Janekile.
"Miks sa seda arvad?"küsib ta.
No ma ei tea, iga kord kui ta kuuleb muusikat või natukenegi tantsulist liigutamist hakkab ta kaasa madistama, nii jube energiliselt.
"Talle peabki muusika meeldima," vastab Janek, "oma olemasolust saadik on ta vaid kontserdilt kontserdile käinud, kuulnud igasugu laulmist ja niisama jorisemist."
Tõsi. Ka tänaseks õhtuks on meil (st mul) kontsert organiseeritud. Robbie Williamsi- järgne lubadus, et enam pùstijala üritusi sel aastal ei tule, on juba meelest läinud.
Vaatame teineteisele otsa ja ütleme justkui ühest suust: "Aga võib-olla talle hoopis ei meeldi muusika ja ta kakleb hoopis selle pärast?"
Aga võib-olla tõesti? Võib-olla on sel vaesel lapsel muusikast nii kopp ees, et selle pärast ta maurabki: "Palun ei! Mitte enam kontserte! Kas ma ei võiks lihtsalt kodus olla? Või kui me tõesti peame täna ka kuhugi minema, siis palun mitte 2QS'i. Winny Puhhi, Zetosid. Ükskõik mida muud!"
Ma ei tea.
Pigem ikka arvan ma, et tegu on muusikaarmastajast titega. Eile oli mul küll tunne, et ta akordioni- ja kitarrimuusika taustal kõhus jalaga takti kaasa lõi. Ja kui ta vähegi oma isa moodi on ( mida ma UH-s nähtud eputamise järgi arvan et ta on), siis peaks ta kohe sündides näpud püsti "Tuulevaikset ööd" jorisema.

Ja et mul liiga igav ei hakkaks...

...olen ma endale kohustuseks/kinnisideeks/sooviks/peavaluks võtnud veel ühe projekti. Ma ei kahtle, et ma kirjaosa neljapäevaks valmis saan nagu vaja. Aga projekt hõlmab ka joonistamist. Kas ma olen juba öelnud, et tegelikult ma ei oska joonistada? Nojah. Igatahes oli taibukas see osa kõige viimasemale minutile jätta.

Emotsioon nr 61

Vahel ma ikka mõtleb, et mis mul viga on. Terve elu olen ma rahulikult kulgenud, lihtsalt olnud, ilma suurema õigustuseta oma eksistentsile. Ja nüüd ühtäkki, siis kui ma olen nii rase, et iga liigutus võtab mind hingetuks (sealhulgas varbaküünte lõikamine, mida ma täna iseseisvalt proovisin, sest pediküüri aeg on alles järgmisel nädalal, aga küüned olid juba pikemad kui Orkutil), vot nüüd on mul vaja kätte võtta ja restorani avama hakata.

Kus ma siiani olin?
Ja kust kurat mul see mõte nüüd pähe tuli?

Tõsi, tuleb tunnistada, et veebruaris kui ma selle mõtte peale tulin ja teisi tagant ässitama hakkasin, ei teadnud ma veel, mis mind aasta lõpuks ees ootab. Ja veebruaris oli see ju vaid mõte, mis oli tegelikkusest valgusaastate kaugusel. Ma ei teadnud, et ma päriselt ka nii kaugele jõuan. Ega keegi teine vist ka ei uskunud.

Täna, pärast seda kui emme oli mind pool tundi ristküsitlenud, sain ma aru, et tegelikult pole enam vahet, mismoodi ma olen siiani jõudnud, millise stressi või pingetega, rase või mitte, enam ei ole tähtsust sellel, mida oleks võinud või mitte võinud, kas oleks pidanud pooleli jätma (jälle!) või mitte. Sel ei ole enam mingit tähtsust. Tähtis on vaid see, kuidas edasi. Ja nii veider kui see ka ei tundu, siis rohkem kui kunagi varem tunnen ma, et ajan õiget asja. Hingeldan. Vaatan, kuidas mu kõht elab justkui oma elu. Kannatan ära, et keegi  peksab mind seestpoolt ribidesse. Ja usun endasse. Mis muidugi ei tähenda, et mul hirm ei oleks.

Ma olen mängu pannud Ida Moosese hällid, Emmaljungad ja fänsi-pänsi voodid, Burberry mantlikestest saab vaid unistada. Ma ei tea, mis meid ees ootab. Pole siis ime, et põnevuse kõrval ma ka natuke hirmu tunnen.

Ameerika mäed

Tänane Diibiga seotud päev on olnud nagu Ameerika raudtee. Üles ja alla, edasi ja tagasi. Jube palju asju hakkas korraga toimuma. Puude otsas hakkas raha kasvama, "saagikoristuseni" me ei ole veel jõudnud, aga me me võtame kõrge redeli ja suure ämbri appi. Et ikka õnnestuks. Viljad on käeulatuses;) Ja tore punt samuti. Sellest tuleks (/tuleb) üks äge "diip" punt!


Lisaks sellele hakkasid liikuma erinevad pakkumised, läbirääkimised.
Tagatipuks saime me kätte logo. Valik osutus ülevalt teise variandi kasuks. Ma olen rahul. Kohe nii rahul, et pidin selle eriti halva kvaliteediga pildistatud foto siia ülesse riputama.

Järgmisel nädalal hakkame me tegelema kodulehega. Personaliotsinguga. Tapeedivalikuga. Serviisidega. Menüüga. Ma olen nii erutunud. Aga ma ei tohi erutuda. Janek luges kusagilt foorumist;)

Emotsioon nr 60 ehk kuidas ma Janeki ära ehmatasin

Ikka veel ei suuda ma, Janeki manitsustest ja keelamisest hoolimata, mõnikord meeles pidada, et ma ei tohiks liiga palju rapsida ja ärrituda. Üleeile tegin ma mõlemat. Natuke liiga palju. Nii et ühel kenal hetkel ma enam normaalselt hingata ei saanud ja mu kõht kivikõvaks tõmbus. Seda viimast tuleb ikka ette ja suuremat tähelepanu ma sellele varem pööranud pole, pidavat ju normaalne olema, et kõht toonusesse tõmbab. (Oi, kuidas ma seda uut sõna vihkan. Ma ei tea miks, aga mulle absoluutselt ei meeldi see sõna. Nii nagu ma alguses ei kannatanud sõna "rase").

Hingeldasin ja viskasin end diivanile pikali. Sellest ei olnud kasu. Kõht tõmbas end iga natukese aja tagant kivikõvaks ja krampi. Ja siis tegin ma saatusliku vea. Ma hakkasin guugeldama: "kõht tõmbub toonusesse".
Loomulikult lõppesid pooled internetijuhtudest kas surma või raseduse katkemisega. Esimest korda kogu seitsme kuu jooksul hakkasin ma muretsema. Et mitte olla üks neist lollidest, kes oma küsimustele netist vastuseid otsib, selle asemel, et asjatundliku abi küsida, helistasin ma... Emale!  Jah, see tundus millegi pärast palju loogilisem kui otse arstile helistada. Muidu elavast leksikonist ei olnud seekord mingit kasu, raseduseaegsed vaevused ja hirmud ei kuulunud tema teadmiste valdkonda. Mul ei jäänud lõpuks muud üle kui helistada valvearstile.

Vahemärkusena ütlen ma lihtsalt, et valveõde võiks küll eesti keelest aru saada. "Mjis mjure siis on, ma ei sjaa arju?" pomises umbkeelne õde mulle teiselpool telefoni. Tundsin, kuidas ma ärritusin ja seletasin uuesti, milles probleem. "Tje pjaksid otse arst helistama!" vastati mulle pahuralt. "Omaarust ma praegu seda teengi," vastasin ma, "netis oli see number."
"Tje juba helistab arstile? Aga miks tje siis sjiia helistate?" pahandas õde. Seletasin uuesti. Olles veel rohkem ärritunud.  Lõpuks ometi õnnestus mul suhelda arstiga. Arstiga, kes oskas eesti keelt.

Palju targemaks ma tegelikult siiski ei saanud. Variante oli kaks: tegu oli kas täiesti tavalise nähtusega, mis rasedaid lõpupoole kiusama hakkab, või enneaegse sünnituse algusega. Nice! See vastus rahustas mind maha.
Jõudsime siiski järeldusele, et otsekohe sünnitama ma siiski ei hakka. Vist. Leppisime kokku, et kui kokkutõmbed kestma jäävad, sõidame igaks juhuks haiglasse.

"Ma olen su pärast mures," ütles Janek murelikult kui ma end uuesti diivanile pikali viskasin. Ma tegin teise saatusliku vea ja tunnistasin Janekile, et ma ise ehmusin ka ära.  "Usu mind, kui ma juba ise vabatahtlikult arstile helistan, siis olen ma ise ka veidike mures," vastasin ma.
Ülejäänud õhtu istus Janek nagu süte peal, katsus iga minuti tagant mu kõhtu ja küsis, kas me ei peaks ikkagi haiglasse sõitma. Ma arvasin, et mitte. Ja siis hakkas Janek guugeldama.  Et teada saada, mis minuga ette võtta. Mul oli ta´st päris kahju, et ta pidi läbi kolama kõik foorumid, kuhu ükski normaalne meesinimene vabatahtlikult sattuma ei peaks. Aga veidral kombel tema muretsemine rahustas mind, mu enesetunne muutus paremaks ja me julgesime lõpuks siiski magama jääda. Ilma et ma oleks sünnitama hakanud.

Igaks juhuks käisin ma hommikul siiski ka arsti juures. Et kui muretsema sai juba hakatud, siis ikka lõpuni. Kõik oli korras. Lubasin Janekile, et püüan rohkem "eeskujulik rase" olla ja mitte liiga palju ringi rapsida. Selle hilisõhtuse guugeldamisega ammutas ta nii palju tarkust, et teab nüüd rasedusest ilmselt rohkem kui mina.
"Ma eile lugesin, et sa ei tohi niimoodi voodist üles tõusta," pahandab ta kui ma voodist tõustes kõige pealt külili ei keera. "Ma eile lugesin..."  Eilsest olen ma Janeki range järelvalve all. Temast on saanud minu raseduse järelvalveametnik. Veel seitse kuud tagasi poleks ma osanud arvata, et temas ka selline pool peidus on.

99,9% asjadest jääb tegemata, sest mingil hetkel tundub see natuke ebamugav

Diibi planeeritava avamiseni on jäänud umbes kuu aega. See tähendab, et umbes kuu aja pärast peaksid valmis saama viimased ehitustööd, mis jätab meile mõned päevad ja ööd, et kõige ülejäänuga hakkama saada. Sisekujundus. Mööbel. Nõud. Köök.

Kõik tundus minevat õiges suunas. Kiireks läheb, aga me ei kahelnudki, et õigeks ajaks valmis saame. Ja siis käis pauk. Ühtäkki muutus kõik. Lubadused ja kokkulepped muutusid. Me olime hämmingus. Ja pettunud. Löödud. Koos oli kindel ja tore punt. Mida järgmisel hetkel enam ei olnud. Lihtsalt. Ohhh, kuidas ma oleks  tahtnud tervet pudelit veini jala pealt sisse kummutada.
Niisiis leidsime me end olukorrast, kus pool meie avamise eelarvest oli korraga kadunud. Lisaks teenindajate leidmisele peame me nüüd paari nädala jooksul leidma kõigest 20 000 eurot lisaraha. Kui me ei taha end oktoobrist kuuse alt leida. Mis see summa siis leida ei ole?

Olukord ei ole kiita, eksju. Aga. Me ei kavatse alla anda. Olgu see algus nii raske kui tahes. Oleks ju kurb, nüüd kui me oleme nii lähedal, alla anda ja siis ülejäänud elu kahetseda ja mõelda, et mis siis kui...
Ei! Seekord me riskime. Saba ja karvadega. Ja saame hakkama. Kusagil puu otsas see raha ju ikka kasvab! Lisaks tuleb veel pöidlad pihus hoida, et me endale ühe hea koka napsame. Me ju napsame?

Kui ma eile autosse istudes raadio käima panin, kuulsin ma lauset: 99,9% asjadest jääb tegemata, sest mingil hetkel tundub see natuke ebamugav. See oli märk. Märk, et me peame kõigist raskustest hoolimata jätkama. Ja mitte stressama. Sest stressist, mis korraks tõusis, tekkis olukord, kus me oleks peaaegu haiglasse sõitnud, et ma enneaegselt sünnitama ei hakkaks.

Suurim saavutus...

...viimasel ajal tundub olema söömine/söögitegemine ilma endale midagi selga kallamata. Igal hommikul on mu hommikumantli rinnaesine täis keefiri, igal õhtul leian ma endal sülest erinevaid toiduaineid just nagu oleks ma orav, kes talveks toiduvarusid kogub.
Söögi tegemise ajal suudan ma peaaegu alati oma kõhuga millegi toiduse vastu põrkuda. No ei harju ära, et kõige pealt tuleb kõht ja alles siis mina ise!

Natuke teisel teemal: kui ma võrdlen end teiste rasedatega, siis ma ei saa aru, miks minu kõht kipub pigem laiusesse kasvavat? Nii et ma varsti sama lai kui pikk olen?

Emotsioon nr 59

Titt peksab mind kogu aeg. Täna öösel sain ma näiteks sellise obaduse ribidesse, et olin pärast seda veel tükk aega ärkvel. Ja vähe sellest, et ta mind peksab. Ta peksab Janekit ka.
"Laps ei maga jah?" küsib Janek mu´lt kui olen ta voodis kaissu haaranud.
"Ei. Kust sa tead?" küsin ma imestunult.
"Keegi peksab mind jalaga kogu aeg," vastab ta. Kümme minutit hiljem keerame me end teistpidi. Nüüd peksab Titt vaid mind.
"Sõjakas laps," ütlen ma.
"Sinu iseloomuga," vastab Janek ja jääb magama. Lõpuks annab ka Titt siiski alla ja jääb magama. Vaid mina olen ärkvel ja unistan ajast, mil ma saan magada sellises asendis nagu ma ise tahan.

Emotsioonid ehk kuidas me meie pulma-aastapäeva peaaegu ära rikkusin

Kui kokku panna minu iseloom, rasedus, väiksemad ja suuremad väljakutsed, mis Diibi avamisega seotud on ja mu närve söövad ja lihtsalt igasugu pisiasjad, siis võib peaaegu, et mürki võtta, et sellest söödavat suppi ei tule. Nii ma olingi pulma-aastapäevale eelneval päeva pahas tujus ja Janek oli süüdi kõigis maailma probleemides. Me ei suhelnud pool päeva, sest ma lihtsalt otsustasin mossitada. Õhtuks olime me ära leppinud.

Hommikul ärkasin ma pannkoogilõhna peale. On väga vähe asju, mis mulle rohkem meeldib kui see kui ma laupäevahommikul leian ärgates Janeki köögis toimetamas. Ma armastan pannkooke, aga ma ei suuda silmaotsaski kannatada nende küpsetamist. Ma ei ole isegi kindel, kas ma oskaks pannkoogitaigna valmis segada. Igatahes...kuues pulma-aastapäev oli nii kenasti alanud.  Ja siis tuli mu paha tuju tagasi. Lihtsalt niisama. Või noh, ma leidsin pisasja, mis mind nii ärritas, et järgmised mitu-mitu tundi veetsin ma ulgudes magamistoas. Vaene Janek proovis üht ja teistpidi, aga midagi ei aidanud. Ma lihtsalt jonnisin ja mossitasin. Loomulikult suutsin ma Janekile ette heita, et ta mu'st üldse ei hooli ja umbes sada muud sama absurdset süüdistust lisaks. Ma olin endale pähe võtnud, et keegi minust ei hooli, et ma olen paks ja rõve, et elu on pekkis, et Diibis ei lähe asjad mitte nii nagu peaks, et...

Ma imetlen Janeki kannatlikkust. Ma isegi ei tea, mil moel ta mu voodist lõpuks püsti sai, aga püsti ta mu sai. Ja tuju oli ka tagasi. (Ma ise kahtlustan, et mul on bipolaarne häire, kuidas muidu need tujud nii seinast seina kõiguvad. Sel ei saa ju olla mingit seost rasedusega?) Ta oli suutnud mu jonnimise murda. Kõikidest süüdistustest hoolimata. (Tegelikult ma tundsin ise ka, et ma enam ei jaksa palju rohkem mossitada ja ilmselt oleks ma lõpuks ise ta käest vabandust palunud, et kena päeva p...e keerasin, aga see oleks ilmselt veel tunnike hiljem toimunud.)
Edasi läks päev nii nagu pidi.Romantiliselt. Just nagu filmis. Me sõitsime Haapsallu, jalutasime käest kinni mööda kitsaid tänavaid ja merepromenaadi, sõime kohvikus, suundusime tagasi koju, süütasime küünlad, jõime alkoholivaba šampust ja vaatasime telekast romantilist komöödiat.

Kui Janek diivanile magama jäi, oli mul aega mõelda. Mõelda, kui nõme ma suudan aeg-ajalt olla. Mõelda, kuidas ma lihtsalt oma peas mõne pisiasja nii suureks mõtlen, et olen valmis jonni ja kanguse pärast kõik ilusa ära rikkuma. Lihtsalt selle pärast, et kõik ei ole alati nii nagu mina olen mõelnud. Mitte öelnud. Vaid oma peas valmis mõelnud. Mul oli aega mõelda suhete peale üldse.
Ma tean paari, kes elavad koos lihtsalt harjumusest. Ma tean paari, kes elavad koos, kuid ei arvesta üksteisega. Ma tean paari, kes ei suhtle omavahel. Ma tean ideaalset paari, kes läksid lahku lihtsalt igavusest, argiidüllist. Ma tean paari, kes läksid lahku, sest oli vaja põnevust. Ma tean paari, kes võiks kokku saada, kuid ei julge seda endale tunnistada. Ma tean paari, kes läksid lahku. Maailma kõige tobedamal põhjusel. Mees keelas naisel sõbrannadega välja minna. Naine läks siiski. Tagasi tulles ei lasknud mees naist sisse. Naine kolis välja. Mees käis kaks korda naise ees vabandamas ja tunnistas, et tegi vea. Naine ei andnud andeks. Ta lubas endale, et kui mees kolmas kord vabandama tuleb, et alles siis. Mees lubas endale, et kolmas kord ta enam vabandama ei hakka. Ma tean paari, kes läks lahku.

Ja siis tean ma üht paari, kes kakleb, nutab, mossitab, jonnib, ajab kangust taga. Kuid siis nad lepivad,  annavad järele, arvestavad teineteisega, vaatavad teineteisel käest kinni hoides telekat, lõpetavad teineteise laused poole pealt, jäävad kaissu magama, ei lähe kunagi magama tülis olles. Nad elavad argist elu, kus pisiasjad rõõmustavad ja pisiasjad kurvastavad. Nad on leppinud üksteise vigadega. Nad armastavad üksteist neist vigadest hoolimata.

 Ja nii ma ütlengi, et mul on ideaalne mees  umbes saja veaga. Nii nagu ma ise olen ideaalne naine umbes saja ühe veaga.

Emotsioon nr 58 ehk rase ja haige

Ei, mitte peast haige. Vaid haige-haige. Külmetunud. Köhast suutsin ma lahti saada. Kusagilt õnnestus mul aga selle asemele endale külge hankida selline nohu, et juba teist päeva turtsun ma nagu katkine automootor, mu silmad jooksevad vett, ma ei tunne enam oma nina, see on katki nuusatud...mul on kopp ees! Ja see looduslik p**k, mida rasedad päris rohtude asemel kasutada võivad, ei toimi grammivõrdki. Isegi mitte natukene ei tee need mu enesetunnet paremaks. Ma ei jaksa enam aevastada! Ma ei jaksa enam isegi pikali olla ja telekat vaadata. Sealt ei tule mitte midagi peale Say Yes To The Dress või Cake Boss'i. Ma olen neid kahe päeva jooksul oksendamiseni vaadatud. Lugeda ma ei jaksa. Magada ei suuda 24h järjest.
Ma tahan päris rohtu! Või võtke see nina maha. Päriselt.

Emotsioon nr 57

Päris naljakas on, kuidas me, kaks juba eos lapsevanemateks mittesobivat isikut, õhtuti teleka ees istume ning vaatame, kuidas mu kõht oma elu elab.
"Kas sa ise liigutasid oma kõhtu?" küsib Janek.
"Ei tea, kuidas küll," vastan ma ja me vaatame edasi, kuidas Titt möllab. Mõnuga. Temal on ilmselt äge. Minul mitte nii väga. Ma olen väsinud. Aga naljakas on ka. Ja nii me istume. Kõht liigub aina rohkem.
"Väikesed lapsed kõik magavad juuuuba, sinagi magama jäääääää..." ümiseb Janek mu ühele ja teisele poole põtkivale maakerasuurusele kõhule. Me vaatame üksteisele otsa. Normaalsed me ei ole. Pole ju tegelikult kunagi olnud ka.
"Kas sa oleks veel aasta tagasi uskunud, et sa niimoodi mu kõhule laulad?" küsin ma. Janek raputab pead.
"Aga kas sina oleks uskunud, et sa kuulad süvenenult uudised emapalgast?" küsib ta vastu. Ma raputan pead.
Midagi on muutunud. Ka veiniklaasis on morss. 

Diip venekeelne konversatsioon

Uhhh...mis saaks (lisaks rasedusele ofkoors;) olla raskem kui vestelda vene keeles ventilatsioonist? Seda muidugi siis kui 1) sa ei oska väga vene keelt 2) sa ei jaga ventilatsioonist mitte kui midagi.
Ma siis nüüd siin väga loodan, et meid tööde lõppedes mingid erilised üllatused ees ei oota. Aga olgem ausad, tõenäosus on ju olemas kui asjasse juba mina segatud olen.
Ma küll üritasin kehakeeles end arusaadavaks teha, aga ma ei tea, kui hästi sai ventilatsioonipaigaldaja aru, et ma üritasin talle selgeks teha, et "toidulõhnad ei tohi naabreid segada". Võib-olla ta arvas, et ma olen hoopis eriliselt creepy rase naine, kes talle mingit paaritumistantsu esitab.
Eks järgmisel kuul näeb, mis ma siis kokku organiseerisin;)

Viimane tööpäev

Eile oli viimane tööpäev. Veider tunne. Selline nagu midagi muutuks. Veel seitse kuud tagasi ei oleks ma sellisest muutusest isegi und osanud näha. Pigem haudusin ma suuremaid Skandinaavia vallutamise plaane. Mingil hetkel hõlmas see isegi Norra kolimise mõtteid. Ühel või teisel moel olen ma ju tööalaselt Norra-Rootsiga seotud olnud umbes 11 aastat. Täpselt ei mäletagi enam.

Ja nüüd siis on asjad hoopis nii. Poolteist aastat koduperenaise elu. Päris veider mõte. Ei mingeid varahommikusi lende, ehitusplatsidel turnimist... Mind ootab ees hoopis teine elu. Tite ja Diibiga. Ma ei tea, kas Norra mahubki tulevikus enam mu ellu.
Is this a break-up?

Emotsioon nr 56 ehk rase ja kontserdid

Kuna ma ikka püüan "haigusest hoolimata" elada nii normaalset elu kui vähegi võimalik ja isegi rohkem, siis otseloomulikult oli mul vaja osa saada ka augustikuu suurüritustest.
Robbie Williamsiga oli meil jube hea plaan, et viime hommikul ühe auto kuhugi võimalikult laululava lähistele ja teise auto jätame linna, nii et väsinud rase ei peaks palju kõndima, aga see plaan läks vett vedama, sest esiteks ei oli meil endal vaja Tartus olla ja teiseks ei suutnud me veenda kedagi, kes seda meie eest teeks. Aga see selleks, etteruttavalt võin öelda, et olen elus.

Niisiis. Kõigepealt olime me Tartus öölaulupeol. Nüüd, kui emotsioonid on juba veidike jahtunud, ütlen ma, et mul on hea meel, et me seal käisime, sest tegelikult oli ikka palju positiivset ka. Näiteks valguskunstnik tegi suurepärase töö. Lenna Kuurmaa ja Lauri Saatpalu olid oivalised. Aga helitehnik tuleks küll lahti lasta. Kui me kohale jõudsime oli lauluväljak juba rahvast paksult täis, polnud lootustki, et leiaksime mõne pingiotsa, kus enda maha istutada, jalutasime praekartuli ja -vorstilõhnalises äärealas ja mõtlesime leida koha veidike kaugemal. Et ega ei peagi ju nägema, peaasi et kuuleb. Selles aga häda oligi. Et kui sa ei olnud keskel, kus olid istekohad, siis sa ei kuulnud mitte midagi. Ründasime teist laululava äärt. Leidsime isegi seisukoha, kust oli päris hea vaade lavale ja isegi muusika oli kosta, aga seal polnud grammigi õhku. Rase oleks suhteliselt kiiresti otsad andnud. Samas jälle, kes see käsib mul haigena igasugu üritustele ronida, eksju? Vaatand telekast.
Noh igal juhul leidsime me lõpuks siiski koha lavaesisel muruplatsil, kus rase end vahepeal maha istutada sai. Ma peaks igaks juhuks Õhtulehe läbi lappama, et ega kusagil pole suurelt minu pilti kommentaariga "veel üks purupurjus inimene", sest kui ma end istudes vastu aeda toetasin, heideti mulle nii mõnigi halvustav pilk. Selline "kuradi paks joodik, mida sa ronisid siia laaberdama-pilk". Ürituse kõige kurvemaks osaks oligi see, et kuigi alkoholivaba-üritus, vedeles igal pool tühje veini-, viina- ja rummipudeleid. Meie kõrvale suutis end muidugi parkeerida ka ilmselt Puiatust+Kaagverest eribussiga kohale toodud seltskond, sets kuidagi teisiti ei suuda ma leida mingit õigustust nende kohalolekule sellisel üritusel. Nad oleks pigem pidanud kusagi bussipeatuses end täis jooma ja siis Selveri parklas venelastega tüli üles kiskuma.
Kõigest hoolimata on mul siiski hea meel, et me Tartusse sõidu ette võtsime. Kogemus oli ikkagi. Ja pigem siiski positiivne. Kuigi öösel magada ma ei saanud, sest vahet ei ole mis pidi ma end keerasin, tõmbas mu kõht krampi ja oli kivikõva, nii et mul ikka maksimaalselt ebamugav oleks. Pikast seismisest olid hommikuks mu jalad nii paistes, et meenutasid pigem puupakke ning mu kehas polnud kohta, mis poleks valutanud. Ma olin tõeliselt väsinud. Ja tundsin, et rasedana kontserdil käimine pole naljaasi.

Väsimusest hoolimata oli õhtul ette vaja võtta Robbie Williamsi kontsert. Ma ise kahtlesin tegelikult juba selle valiku õigsuses, sest eelmise õhtu "peaproovi" põhjal oli mul siiski väike hirm tekkinud, et kuidas ma suudan vastu pidada vähemalt kaks korda suuremas rahvamassis. Janekile ei julgenud ma sellest rääkida, sest ta oleks ilmselgelt otsustanud, et me ei lähe. Sellega ei saanud ma nõustuda ja nii olimegi me kella viie paiku vapralt teele asunud. Auto õnnestus meil jätta Torupilli Selveri juurde, oma kolm-neli kilomeetrit laululavast. Kui me lõpuks laululavale jõudsime tundsin ma, et see kontsert jääb küll lühikeseks. Ma olin juba väsinud. Ma olin täiesti veendunud, et sama teed tagasi ma vastu küll ei pea. Aga Janekile ma seda ikka ei öelnud. Õnneks aga olime me kohale jõudnud nii palju varem, et meil õnnestus rahulikult süüa ja leida endale muruplatsil istekoht, kus rase end isegi piknikutekile pikali olekus laiali sai visata. Olly Murs õnnestuski meil istudes ära vaadata. Ausalt, oleks küll tahtnud kaasa hüpata ja näppu visata, sest esineja oleks olnud igati kaasaelamist väärt, aga see vist ei oleks kõige taibukam mõte olnud.
Robbie Williamsi ajal ei olnud istumisest mõtet isegi unistada. See tähendab, et mul õnnestus küll end aeg-ajalt korraks inimeste jalgade vahele maha potsatada (krt, kus meil vedas asukohaga tegelikult), aga suurem osa kahest tunnist möödus siiski seistes. Ja no isegi rase ei oleks suutnud seda kontserti istudes tuimalt pealt vaadata. Ma pidasin vastu peaaegu lõpuni. Ma olin veendunud, et kontsert lõppeb ilutulestiku ja minu enda lemmikloo "Angels´iga", aga ma olen Janekile tänulik, et ta oli nõus oma raseda ja väsinud naise grand finaalist ette panema ning me hakkasime vaikselt liikuma. Ma natuke kogesin juba Tartus seda kui oma suure kõhuga rahvamasside keskele lõksu jäin ja mul ei olnud tahtmist seda uuesti kogeda. Sest kuigi ma teistele seda ei öelnud oli see natuke hirmutav. Selline see elu nüüd on - praegu rase naine, keda vaja kantseldada, ja hiljem tuleb juba laps "elu rikkuma":)
Aga kui me Olly Mursi ajal poleks saanud istuda, siis oleks meie kontsert ilmselt juba enne RW esinemist lõppenud ja etteruttavalt jällegi ütlen, et kui me oleks "Angels´ini" oodanud, siis oleks mu jaks enne Torupilli tagasijõudmist otsa lõppenud. Viimane ots sai käidud juba nii väsinult, et ma lugesin Janeki silmist hirmu, et ma hakkangi otsi andma. Ma arvan, et ta oli nibin-nabin oma 77kg kaaluvat naist juba kukile võtmas, aga ma pidasin vastu. Ma jõudsin omal jalal tagasi autoni. Ja lubasin siis pühalikult, et rohkem püstijalaüritusi ma sel aastal meile ei organiseeri. (alles hiljem tuli mulle meelde, et olin juba 31.augustiks meid organiseerinud TQS kontserdile Lohusallu).
Täna hommikuks ei ole mu kehas mitte ühtegi mittevalutavat kohta. Ma kaalusin pikalt, kas minna tööle või olla diivanil "haige".  Samas ei ole tegelikult vahet, mis asendis ma olen,  kõik torgib ja valutab ikka, nii et  ma otsustasin siiski vapralt ka viimase tööpäeva vastu pidada.

Kokkuvõttes ütlen ma, et Robbie Williams oli igati väärt neid "kannatusi" ja tegelikult oli  Tallinna kontsert võrreldes Tartuga kordi kergem "üle elada". Oli õhku ja nii veider kui see ka ei tundu oli ka ruumi. Siiski tuleb tunnistada, et kaks püstijalaüritust järjestikku on  üsna koormav. Tahaks küll elada nagu "normaalne inimene", kuid mingid piirid  "haigus" siiski seab... Haiguse lõpuni on jäänud 70 päeva.

Emotsioon nr 55 ehk tähelepanuhäired

Ma ei oska seda, millegi muu kui raseduse kaela ajada, et tänast hommikut alustasin keefiri-kohviga. Jõin lonksu ja mõtlesin, et mis kurat sel kohvil täna viga on, et kuidagi kohe eriti naljaka maitsega. Jõin veel ühe lonksu. Ja veel ühe. Enne kui taipasin, et olen vist külmkapist võtnud vale paki ja piima asemel kohvile keefiri peale kallanud.
Ei soovita järele teha!

Emotsioon nr 54

Üldiselt on meie peres või isegi lausa suguvõsas nii, et kui kõik teised mõnd kurba filmi vaadates lahinal nutta lasevad, siis mina halvimal juhul poetan salaja pisara, pühin selle vaikselt ära ja naeran teiste üle, et nad igavesed pehmod.

Siiski on ÜKS film, mis suudab mind päriselt nutma ajada. Ikka niimoodi, et pisaraid varjata ei õnnestu. Hatchicko: A Dog's Story. Reede õhtul näidati seda Sony pealt.
"See on film, kus isegi mina ei suuda end tagasi hoida," selgitasin ma Janekile, " nii et pane taskurätid kohe heaga valmis.
Et kohe selline film, imestas Janek, ja ei olnud enam kindel, kas ta tahab sellist nutufilmi vaadata.
"See on väga hea film, lihtsalt kurb," seletasin ma edasi.

Film oli jõudnud käia vähem kui pool tundi ja mitte kui midagi kurba ei olnud veel juhtunud kui ma juba salaja esimesed pisarad poetasin. Neid õnnestus mul veel varjata. Mida lugu edasi, nii et võis juba aimata, et midagi hakkab juhtuma, nuuksusin ma juba mitte enam nii väga salaja. Aga tsiviliseeritult. Ja kui oli selge, mis juhtuma hakkab, pillisin ma nagu väike plika.
Janek, muidu vana piripill, ei olnud pisaratki poetanud.
"Juba nutad?"küsis ta imestunult.
"Muidugi!"kluksusin ma vastu, "kurb on ju! Ma ei saa aru, kuidas sina ei nuta, sa igavene südametu inimene!"
"Ei ole südametu, koeral on ju kõik korras, ta hetkel lihtsalt ootab."
"Kust s-sa t-tead, et t-t-tal k-k-õik k-korras on?"nuuksusin ma läbi pisarate. "Ta ju saab aru, et midagi on valesti!" Ma ei püüdnudki enam oma nuttu varjata. Pillisin ja lüristasin taskurätti nuusata.
Nii kuni filmi lõpuni. Töinasin ja nuuskasin nina. Minu heameeleks nuttis lõpuks ikka Janek ka:D

Hommikul ärkasin nagu pohmakaga. Silmad ka paistes ja valusad.
"Kuhu ma sinuga niimoodi lähen?"kurtis Janek.
Olin peaaegu uuesti nutma hakkamas. Mis mõttes? Kas ta ta tahab öelda, et ma olen peletis, et ta ei julge minuga kuhugi minna?
Janek oleks justkui mu mõtteid lugenud (kuigi ilmselt oskab ta piisavalt hästi mu näoilmeid lugeda, et ei pea mõtete lugemisega oma pead vaevama).
"Kuhu ma lähen niimoodi. Inimesed arvavad, et ma olen sadist, kes kodus oma rasedat naist peksab,"lisas ta enne kui oleks olnud hilja.
Ma panin selle mulje vältimiseks ette päikeseprillid. Ja edasise raseduse olen ma nutufilmidega veidike ettevaatlikum.

Samal ajal Diibis

Reeglina on ikka nii, et kohtumised igasuguste ametitega ei ole kunagi midagi sellist, mida oodata nagu kingitust sünnipäeva hommikul. Ikka mõtled, et noh mis siis valesti on või muutmist vajab või millega rahul ei olda. Meie esimene kohtumine Veterinaarametiga läks aga hoopis väga positiivselt. Ma väga loodan, et see on hea enne ja kohtumine kasutusotstarbe muutmiseks läheb sama valutult.
Juba kolmapäeval alustame me igatahes väikeste remonttöödega. Ehh, põnev! Ma tahaks juba sisekujunduse juurde jõuda. Kogu paberimajandus võiks end ise korda ajada:)

Emotsioon nr 53

Mul on tunne, et kätte on jõudnud aeg kui mu hormoonid on möllama hakanud. Ei saa öelda, et ma ilma selle möllamisetagi mingi eriline magustoit oleks, aga nüüd on kätte jõudnud aeg kui minuga suheldes tuleks olla ettevaatlik:D

Igatahes olen ma kaks päeva järjest olnud ekstreemselt pahas tujus. Täpiks i peal oli eile lillepott, mis mulle pähe kukkus. Ja kelle peale ma selle paha tuju ikka välja valasin kui Janeki peale. Sest see oli ju ilmselgelt tema süü, et ma lille autokatusele panin, et see sealt mulle pähe potsatas, et see tegi mullaseks nii minu kui auto tagumise istme. Lill läks ka katki. Ja kodus selgus, et oli poti jaoks liiga suur. Janek oli jälle süüdi.
Ma loodan, et ta varsti kodust välja ei koli...

Emotsioon nr 52 ehk kuidas ma arstile valetasin

Kuna ma ikka olen juba väikese vaala mõõtudesse jõudnud ja kaal näitab ka kosmilisi numbreid, siis eile arstil käies tundsin ma, et pean lihtsalt valetama. Ja nii ma valetasingi, et väga palju magusat ei söö. Samas pean tunnistama, et mul on väga raske šokolaadikausist mööda minna, jäätisest on saanud mu suur sõber, igatsugu suhkrutsisaldavad joogid lihtsalt karjuvad poes mu nime. Okei, ega ma neid nüüd mingites tonnides ka sisse ei aja, aga ikkagi. Ja eile õhtul koju minnes ei suutnud ma vastu panna kahele iirisetäidisega sõõrikule:(
Ma ei ole kunagi väga magusat armastanud. Miks siis nüüd? Miks?
Ma ei taha enam suuremaks minna.

Diip kunstiinimene

Seda, miks blogi nimeks Twinny Twisters sai, olen ma juba selgitanud, vaid Johhny Deppi osa jäi katma saladuseloor. Ja nagu näha, enne kui saladuseloori kergitada sain, on Johhny Depp juba asendunud "diibi kunstiinimesega":)  On aeg veidike saladuseloori kergitada.

Juba nii umbes veebruaris tekkis meil* hullumeelne idee avada pisike kohvik. Vaikselt hakkasime me otsima sobivaid kohti ja märtsikuuks oli leitud meie arvates ideaalne koht. Kohviku jaoks ehk liiga suur. Küll aga piisav tillukese restorani jaoks. Sellest ajast alates oleme me eesmärgi nimel tegutsenud. Esimene plaan oli hiljemalt maikuus uksed avada. Ja siis hakkasid asjad venima. Kõige pealt ehitus. Siis luba majaelanikelt. Sellised segavad pisiasjad, mis lõppkokkuvõttes polegi nii väga pisikesed. Koha nimeks nagu te mõistate pidi saama Johhny Depp.
Vahepeal läks aega mööda. Muutus restorani esialgne mõte. Muutusid menüü plaanid. Muutusid osalejad. Johhny Depp ei sobinud enam kuidagi. Jõudsime tagasi esialgse naljani, et koha nimeks saab "Diip kunstiinimene". Järgmisel hetkel ei olnudki see enam nali.

See kõik aga ei tähenda sugugi mitte, et meie "sünnitusvalud" on möödas. Oo ei, kaugeltki mitte. Need on alles algamas. Meil on vaevu kaks kuud aega. Ja nii palju teha.

*Las see "meie" jääda veel saladuseks. Et ikka põnevam oleks;)

Emotsioon nr 51

Nüüd ma vist saan selle eest, et julgesin teiste rasedate vaevuste üle itsitada ja kiidelda, et mul pole küll häda midagi. Karma is a bitch, ma ütlen!
Esiteks ei ole mul üldse õhku, ma ahmin õhku nagu kuivale sattunud kala.
Teiseks on mul kõrvetised. Vist. Vähemalt ma arvan, et need on kõrvetised. Igatahes ajab toit üles.
Kolmandaks ei mahu mulle enam toit sisse. Reaalselt lihtsalt ei ole ruumi.
Neljandaks elab mu rindade all tõeline alien, kes lihtsalt peab mind peksma või togima nii, et mul on vist kogu rindkere sinine ja mul on ebamugav olla. Seistes, pikali olles, lamades, magades. Kogu aeg ootan ma õudusega, et kuna mu rindkere lahti murtakse ja sealt keegi välja ronib. Sest tunne on täpselt selline! Ma ei saa aru, miks ta just seal peab maurama. Ruumi peaks ju olema mujal ka, vähemalt kui ma end peeglist vaatan. Ma eile palusin, et "ole hea laps, liiguta end veidi allapoole", aga selle eest hakkas ta lihtsalt veel tugevamini mind pea või tagumiku või mina ei tea millega togima. Isegi Janeki karm keelamine, et "ole hea, ära peksa niimoodi ja üleüldse jää magama, sest kell on juba 11!" ei aidanud. Nii ma vaevlengi koos oma alien´iga.
Ja viiendaks ei suuda me jõuda kokkuleppele, millisel küljel magada või telekat vaadata. Mina tahaks end keerata paremale küljele, titt aga eelistaks vasakut külge. Või siis on tegu väga jonnaka isendiga, sest kui ma end lõpuks suure vaevaga vasakule küljele rullun, teeb ta mulle selgeks, et see ikka pole ka õige asend.

Ma tean küll, et ei tohi viriseda ja kurta, sest rasedus on ju tore ja loomulik, naised "löövad õitsele"  ja jumal teab mida, aga tegelikult ka, see, kes ütles, et rasedus on elu ilusaim aeg, oli lihtsalt puudulik. Elu ilusaim aeg ei tohiks sisaldada jämedaid põlvi, kühmulisi reisi ja kakupunnist isendit minu sees.

Mul on ikka üks kuradi äge väike õde küll

Alles see oli kui ta koos sõbrannaga võttis kätte ja avas väikese kohviku Tartus. Just like that. Ja juba ongi nad otsapidi Tallinnasse jõudnud. Ülemiste keskusesse.  Just like that. Uhke tunne on. Ja no natuke kade ka. Et nii ettevõtlik ja julge ja hakkaja tilluke õde. Ikka suured õed peaks ju eeskujuks olema. 23-aastaselt mina nii kaugele ei oleks jaksanud mõelda. Mina käisin selles vanuses pohmakaga loengutes;)

Kuidas ma öö wc-s veetsin ja sõjaolukorda sattusin

Ma kardan linde. Ma kardan šampusepudeli avamist. Aga veel rohkem kardan ma äikest. Eriti kardan ma äikest, kui ma üksinda kodus juhtun olema. Väga tihti seda ei juhtu, aga eile juhtus. Nii ma siis ärkasingi öösel valgussähvatuste tõttu. Äike, sain ma kohe aru. Järgnes mürin. Uus sähvatus. Mürin. Ehk on kaugemal, mõtlesin ma ja hakkasin lugema sekundeid välgu ja mürina vahel. Mina ei tea, kas see ka tõsi on või on mind lihtsalt lollitatud, et ma maha rahuneks, igatahes tean ma, et välk on nii palju kilomeetreid kaugel kui palju sekundeid ma lugeda jõuan. Ük.., jõudsin ma lugeda kui juba käis uus sähvatus ja pauk.
Ise hirmust värisedes jooksin ma kööki, et kohvimasina juhe seinast välja tõmmata. Sellest oleks ju kõige rohkem kahju, mõtlesin ma, pole teise eest veel makstudki. Vaatasin ümberringi. Ahjust oleks ka kahju ja külmkapist. Värisedes komberdasin telefonivalguse käes koridori, et elekter välja lükata. Millegi pärast õnnestus mul elekter välja lülitada vaid poolest majast, telekas sai välja, aga ahi ja külmkapp jäid sisse. No pole hullu, vähemalt pool on kaitstud, mõtlesin ma ja pugesin diivanile teki alla peitu. Sellest ei olnud kasu. Sähvatused ja mürin tuli aina lähemale. Ja et meie maja ainuke akendeta ruum on wc kolisingi ma järgmisel hetkel oma tekiga wc-sse varju.


Sellestki ei olnud kasu, sest ukse vahelt oli väljas maurav maru ikka näha. Nii tõin ma ikka jalgade värinal wc-sse arvuti ja veetsin poole kahest poole kolmeni aega Solitaire´i mängides. Vahepeal jõudsin ma ikkagi ka välja nuputada, kuidas kogu maja vool välja lülitada ja nii komberdasin ma uuesti telefonivalgel mööda kottpimedat maja, mida valgustasid heledad välgusähvatused, elektrikilbi poole. Peast samal ajal läbi käimas mõtted, kuidas ma kohe välguga pihta saan ja siinsamas surma saan.Telefoniakut oli ka vaid pool järel, sest loomulikult oli mul õhtul olnud vaja FB-s ja Instagrammis tuuseldada, nii ei saa ma endale isegi kiirabigi kutsuda kui suurest hirmust sünnitama hakkan jõudsin ma veel mõelda. Et telefoniakut hädaolukorraks säästa komberdasin ma tagasi wc-sse kottpimedas.

Kella kolme paiku jäin ma wc põrandale tekihunnikule magama. Mürin ja sähvimine jäi nelja paiku vaiksemaks ja kaugemaks, julgesin wc-st diivanile kolida. Isegi mitterasedana oleks palavas ja umbses ruumis ilmselt üsna piin magada.

Viieks kolisin ma uuesti kenasti wc-sse tagasi, sest kõik hakkas otsast peale. Selline tunne oli, et hoovi peal on sõda lahti läinud. Kõik välkus, paukus, sähvis, isegi Hugo niutsatas ja kassid pugesid patjade vahele peitu. Mis siis veel minusugusest argpüksist rääkida.

Kell kolmveerand kaheksa tegin ma silmad lahti ja avastasin, et olen sisse maganud. Hiilisin oma peidikust välja, õnneks oli maru möödas ja väljas lõõmas päike, öisest marust polnud jälgegi. Jumal tänatud! Kiiresti-kiiresti sättisin end valmis ja hakkasin tööle kihutama. Aga seegi polnud niisama lihtne.
Mind oli sissepiiratud!

 

Ei olnud see edasisaamine midagi niisama lihtne. Variant oli vaid tagasi. Ja mul ei jäänudki muud üle kui kogu metsatee tagurdades tagasi koju sõita. Tagurdades! Mis järgmiseks, mõtlesin ma koju tagasi jõudes. Ja vihastasin enda peale, sest mulle tuli meelde, et ma ei saa kodus isegi kohvi juua. Ma ei ostnud piima, kartsin, et see läheb nädalavahetusega halvaks, aga musta kohvi ma ju enam ei joo. Süüa pole ka. Ma olin vangistuses! Kauaks, ma ei tea...

Kuid see ei olnud veel kaugeltki kõik. Järgmisel hetkel jalutasid mööda põldu sõdalased. Aga äkki ei olnudki äike öösel, mõtlesin ma. Äkki oligi sõda alanud. Kust mina tean, mina olin ju oma peidikus. Võib-olla need olid hoopis miinid, mis plahvatasid. 

Nali naljaks. Ühtäkki seisis Hugo ühel pool põldu, haukus nagu metslane ja teisel pool põldu seisis sõdalane. Palus koera kinni panna, nii viieks-kuueks tunniks, sest päriselt ka oli sõda algamas. "Ärge siis ehmatage kui nad teil hoovist ka läbi jalutavad, aga koer hoidke kinni, sest kõik mehed on relvastatud ja mine tea...," selgitas sõdalane. Aah, selge! Ja mina arvasin, et me elame metsas, kus mitte kunagi mitte midagi ei juhtu. Juhtub. Metsas juhtub asju. Eilne algas juba Klooga raba põlenguga, mida ka siia tunda oli, nii et ma arvasin, et juba siis otsad annan. Siis torm. Ja nüüd veel sõda. 

Nii me siis Hugo ja kassidega istumegi toas, kuulame, kuidas miinid plahvatavad ja ootame, millal sõdalased meie maja ründavad. Hugo haugub iga hääle peale. Mina olen magamata ja väsinud. Nälg hakkab ka tulema.  Ahjaa, pilve kisub ka uuesti. Uus äikesetorm ongi veel täismängust puudu.

 

OMG! OMG!

Samal ajal kui Mariann on maailma  tagajalgadele ajanud oma "ülbusega"  ning hitleremmed/tibuemmed kogunevad kusagil hangude ja tõrvikutega, on minul päris mure. Kohe nii suur mure, et tunne on selline justkui oleks kogu maailm kokku kukkunud. Minu küünetehnik oli täna viimast päeva tööl.
Ja see on ikka mure küll. Eriti kui Keila on su lähim "linn", kus head küünetehnikud ei kasva just puu otsas.
Ma olin nii rahul, et olin kodu lähedal leidnud ilusalongi, kus oma küüned korda saada ilma et küünetehnikud ja juuksurid oleks mind tüüdanud  omavahelise vadinaga naabri mehe armukesest, viimasest "Kättemaksukontorist", nädalavahetuse peost või siis veel hullem mõnikord õnnestus neil  mingi veidra valemiga ka mind oma vestlusesse kaasata. Ma olin rahul, et peale väsitavaid tööpäevi sain ma lihtsalt minna ja oma küüned letti visata. Keegi ei tahtnud minuga suhelda.
Ja nüüd siis selline pauk. Kuidas ma saaks sellise uudise peale endast mitte väljas olla? Mis järgmiseks? Loobun üldse maniküürist ja juuksurist? Sest lapse kõrvalt pole niikuinii kõigeks selleks aega. Ja kodust ma ju niikuinii välja ei saa varsti. Peaks vist need lollakad sametist dressid ära tellima, need mille dressipluusi kapuutsil on kassi- või jänesekõrvad ning millega täiskasvanud naised linna peal käivad. Roosad, of koors. Tagumiku peale võiks veel olla kirjutatud juicy.

Nojah...

Ma siis eilse märatsemise peale muutusin ka uudsihimulikuks, et kas kusagil tõepoolest on sellistele inimestele oma sait (peastrasedad.com?) või tahab Mallu end lihtsalt põnevaks teha ja valetab mulle otse silma sisse. Nii et suu ka suitseb.
Ja nii ma siis hakkasingi guugeldama: rasedate kommuun, beebid 2013, tulevased emmed, mured raseduse ajal jne jne. Minu suureks üllatuseks leidsin ma, et kõik sellised foorumid ja kommuunid on tegelikult ka olemas ning seega ka kõik need inimesed oma "muredega". Ja et nad tõepoolest arutavad iga päev oma rasedate asju, mis tunduvad kergelt öeldes naljakad. Kui mitte öelda, et piinlikud. Aga mida ka mina tean, emaks sobimatu või nii. Sest mina ei tea, kas laps on kõhuseisus või tuharseisus või küünalseisus. Ma ei ole mõelnud, kas madrats peaks olema tatrast või kookosest ja  noh igasugu muude asjade pärast ei ole ma ka muretsenud. Ma ei jaksa. Või ei oska. Või ei hooli lihtsalt mitte millestki.

Aga mitte rasedate kallal ei tahtnud ma seekord bitch´ida. Suurem osas neist on niikuinii minust teisel lainepikkusel ja peast rasedad. Ma tahtsin vinguda inimeste kallal in general. Viimasel ajal ärritavad nad mind rohkem kui kunagi varem.
Mind ärritavad inimesed, kes on liiga mainstream.  Noh, sellised igavad hallid inimesed. Sellised, keda tänaval ei märkakski, aga kes igasugu "moeblogisid" peavad. Sest mina ise olen ju jube diip.
Samas häirivad mind ka liiga ökoinimesed. Sellised, kes aina jahuvad, kuidas kõiges, mida poest osta saab, on peidus puhas mürk ja et süüa tohib vaid teatud käputäit toitaineid ning püüavad mulle selgeks teha, et kodusünnitus ja/või loomulik sünnitus on ainuke normaalne asi siin maailmas ja et üleüldse peaksin ma ise hakkama kitsi, kanu ja lambaid kasvatama, sest ma jään nüüd lapsega koduseks. Ja mis mul seal ikka muud teha on ning et ma peaksin lapse tervisele mõtlema.
Aga kõige rohkem on mind häirima hakanud smart assid. Sellised inimesed, kes end jube diibiks või kõikidest teistest paremaks  peavad ja kõike, mis natukenegi tavalisem on, maha teevad. Jajaa, ma saan aru, et see on vastuoluline, aga ausalt ma ei suuda enam kuulata, kuidas päevast päeva inimesed end upitavad. Kellel on kõige parem nõudepesumasin ja kõige kvaliteetsem trepp ja kõige parema firma külmik ning kõik muu, mis teistel on, ei kõlba mitte kui kuhugile. Vaid see, mis on nendel, on maailma kõige parem ja ainuke õige valik.
Ja siis see igiammune, kes tunneb keda ja kes on paremal töökohal ja et see on nii oluline, et mu pruudi/peika isa töötab vallavalitsuses torude ja mutrite osakonna juhatajana, mis sellest, et ta muidu on üks igavene tropp, aga siiski vallavalitususe. Rääkimata kõigist neist maailmakuulsatest modellidest ja kunstnikest, kellega end iga päev ümbritsetakse, aga kellest mitte keegi teine väljaspool oma tutvusringkonda pole kuulnud. Igatahes...I could not care less! 
Ja sellised inimesed, kes enam ei saa restorani sööma minna, sest "me ise teeme kodus nii head süüa, et iga restoraniskäik on olnud täielik pettumus" või et "issand, mis söögikoht, ma ei tahagi siin süüa, siin ei pakuta isegi veini toidu kõrvale, Prantsusmaal on see küll tavaline". See on tavaline  ettevõtte söökla. Mida sa siit õige loota said? Michelini tähti?
Ja sellised inimesed, kes peavad ainsaks õigeks muusikaks 16.sajandi klavessiini mängu, kõik muu on mõttetu poppmuusika. "Sa kuulasid Mozartit? Võehh, kui õudne!" võdistavad nad õlgu. Ükskõik, mida sa ütled või teed või arvad teadvat, nemad teavad paremini. Nemad teavad. Sest nemad on ikkagi haritud inimesed.

Nad kõik ärritavad mind. 

Ausõna, ma pean ka end jube diibiks nagu me kõik teame, aga ma ei häbene sugugi öelda, et sirvin täiesti vabatahtlikult ka Kroonikat ning mu lugemus ei ole sellepärast pool flaierit, et ma võin Koit Toomet ka kuulata, hell, lähme isegi nii kaugele, et ma võin öelda, et ma elaks üle ka Kannu Kõrtsi, et ma ei sure ära Selveri pelmeenide kätte, et ma olen riideid ostnud Humanast või Paavli kaltsukast ja lõppude lõpuks, kujutage ette, ma tõepoolest vaatan Ringvaadet ning mulle meeldib Anu Välba.

Jah, inimesed on mind üha rohkem häirima hakanud. Nad ärritavad mind rohkem kui kunagi varem. On jäänud veel vaid käputäis, keda ma normaalseks pean ja kellega suhtlemist ma ei pea selliseks piinaks, et juba pärast kümmet minutit otsin ma silmadega kohta, kuhu end üles puua.
Mu kallid armsad normaalsed sõbrad ja tuttavad, te ju saite aru, et ma ei rääkinud teist? Ja me oleme ikka sõbrad edasi. Samas, kui end ära tundsid, siis ausalt, ju me ikka väga head sõbrad ka ei ole kui ma niimoodi avalikult sind taga räägin:D

Emotsioon nr 50 ehk jälle segaduses

Täna sattusin ma jälle kord arutama, et kui palju ma siis rase olen. Et 27 või 28 nädalat? Seitse kuud või kuus kuud? Kui seitse, siis kuidas saaks ma veel kolm kuud rase olla nagu ma targast raamatust järele vaatasin? 31.oktoobrini on ju kolm kuud?
Samas... Ilmselt ju arstid, kes mind üle on vaadanud, teavad ka midagi? Ja pole ju hullu kui me kõik kambakesi nädal või paar siia-sinna mööda oleme pannud? Sest ma olen neile veidike vigased algandmed esitanud. Peaasi, et me paari kuuga pange pole pannud. Nii et ma näiteks juba ülehomme sünnitama hakkan:D
Kuigi juuresoleva pildi järgi võiks seda ju arvata.

Lapsed

Viimasel ajal olen ma üsna palju pidanud erinevate lastega kokku puutuma. Muidu teadsin ja nii väga ei kartnud ma vaid Heily kolme last, aga ma ei tea, kas see on kuidagi seotud rasedusega, et mind justkui testitakse pidevalt ja visatakse saatuse poolt erinevatesse lastega seltskondadesse.
Heily lastest ma ei hakka rääkima. Kui mul tuleks kasvõi poolt nii normaalne laps kui tema omad, siis oleks elu nagu lill. Aga need teised...neid on küll igat sorti olnud.
Kõige "ägedam" neist oli nii umbes kaheksa-aastane isend, kes kõiki m***i saatis, pederastideks ja värdjateks sõimas ning valjuhäälselt kõigile selgeks tegi, et kellelgi pole mitte mingit õigust teda korrale kutsuda. Selline "vahva" vabakasvatusega välismaa laps, kes on harjunud teistsuguse kasvatusega nagu meile pidevalt rõhutati. Kui mul selline laps oleks, siis ma ei tea, kas ma pooks ennast üles või annaks lapsele peksa. Või teeks mõlemat.
Teine isend oli veidike vanem. Igati armas ja omapäi (st et ilma sõbra ja vanemateta)  täiesti arukas ning sõnakuulelik laps. Nagu sõber ja vanemad lähedal olid muutus see armas laps parajaks põrguliseks.
Kolmas laps oli nii umbes kolme-aastane ja armastas ka kõiki igale poole saada. "Mida perset" oli tema lemmikväljendiks. Nüüd kui ma seda teistele jutustan, on see natuke nagu naljakas, aga samas ma kujutasin ette, kuidas me sellise lapsega läheks restorani, talle tuuakse jahtunud toit ja ta karjuks üle restorani: "Mida perset see siis nüüd olgu!". Siis vist väga naljakas ei oleks.
Neid kolme vaadates tänasin jumalat, et mina tütre saan! Ma väga loodan, et ultraheli saab ikka usaldada, sest ausõna ma ise nägin ka tüdrukut (või tuleb sellest ikka üks väga õnnetu poisslaps).

Neljas laps, kellega ma kokku puutusin, oli vaevu viiepäevane. Ma pole kunagi beebisid armsaks pidanud, aga see oli tõepoolest armas nagu kuuenööp;) Selline kohe nagu päris lapse moodi ja üldse mitte hirmuäratav. Tõsi, sülle ei julgenud ma teda ikka võtta. Mul on veel natuke aega, et selle mõttega harjuda, et mingil hetkel ma lihtsalt pean sellist süles hoidma.

Viies kokkupuude tuli juba sellises mitmuses, et pärast koju jõudes olin ma kogu sellest laste kisast nii väsinud, et ei suutnud isegi enam Janekiga suhelda. Me olime veetnud mitu tundi ühel mängumaal ja see oli umbes sama väsitav kui Kilimandjaro tippu ronimine. Kogu see laste edasi-tagasi jooksmine, kisa. Uhh, ma tundsin end nagu Kohviveski. "Lapsed, jookske-jookse, ärge ometi jookske nii palju!". Lisaks sellele mõtlesin ma, kui koledad sellised kohad tegelikult on. Okei, lastel ilmselt on seal vahva ringi joosta ja mürgeldada, aga toit ja kõik muu... Puhas raharöövel. Ja ma lihtsalt ei saa aru, miks pakutakse lastele vaid viinereid ja friikartuleid? Oleks nad siis vähemalt hästi tehtud, aga hind on sama, mis mõnes restoranis. Iga liigutus maksis. Pudistad maha - trahv 10 eurot. Millisel laste sünnipäeval, või sünnipäeval üldse, ei pudistata?  Ei pese nõusid ise ära - trahv 10 eurot. WTF? Ma maksan niigi koletu summa ja siis pean veel ise enda järele koristama? Mõtlesin hirmuga, et see kõik võib mind tulevikus ees oodata. Why? Kellele ma midagi halba teinud olen?

Ja kuues kokkupuude oli alles hiljuti ühe pisikese lapse sünnipäeval. Ma olin sellest kutsest üsna hämmingus, sest ma ei ole seda last varem näinud. Kas nüüd, kuna ma olen ka "peaaegu klubis" olen, hakkangi ma mööda laste sünnipäevasid rallitama? Ka nende laste, keda ma ei tunne? Olgu, ma olen nõus. Tasuta juua ja süüa ju saab, aga ärge siis pahandage kui ma teie lapsest mööda kõnnin, sest ma ju ei tunne teda saja teise lapse vahel ära. Aga võib-olla ma ise muutun aasta pärast samasuguseks, et kutsun kõik oma lapse sünnipäevale? Samas, milleks nii kaua oodata. Esimese aasta saame me ju iga kuu pidu pidada:D Olge valmis!

Ehk siis. Ma ei taha tegelikult üldse öelda, et lapsed on koledad ja pahad, see lihtsalt on mu jaoks nii uus ja harjumatu maailm. Hirmutav ka. Ja tegelikult võib olla üldse mitte laste pärast, vaid pigem selle pärast, milliseks muutuvad lastega inimesed. Kõige rohkem kardan ma, et äkki see toimub kuidagi automaatselt, et hakkad kõigiga pudikeeles rääkima, mähkmeid mässudeks nimetama ja noh nii...keerad veidike ära. Ma ei taha ära keerata. Ja ma tahan hästikasvatatud last. Kes mind p***i ei saada. Ja ma ei taha mängumaades käima hakata. Lastesünnipäevadest, kisast ja kärast vist ei ole pääsu niikuinii...

Emotsioon nr 49 ehk tagasi tööle

 

Ma olen tagasi tööl. Pärast puhkust. Ja kolm nädalat enne "pikemat puhkust".  Allolev pilt kirjeldab seda tunnet 100%.  Jääb mulje,  et kõik nuputavad, kuidas minust veel varem lahti saada. Sest mind ei ole enam olemas. Mind ei ole enam vaja. Hea, et tool ja laud veel alles on.

 

Tark Hugo

Juba mitu päeva oleme me Hugoga pahandanud, et ta maja ette auku kipub kaevama. Saame vaid augu kinni ajada, kui juba on Hugo selle uuesti lahti kaevanud. Ja iga korraga muutub auk aina sügavamaks. Viskab siis auku pikali ja jääb meile rahulolevalt otsa vaatama. Nagu me peaks teda kiitma.
Alles eile saime me ta headest kavatsustest aru. Tal oli ka kopp ees mu kiunumisest, et tahaks kõhuli olla. Nii ta mulle augu kaevaski. Targa koerana näitas veel ette, kuidas seal olema peaks. Ainult meie rumalad ei saanud aru.

Üllatus

"Mul on teile üllatus," teavitasTilluke Delisa kui ta hommikul helistas. "Tal on kaks kätt, kaks jalga ja ta sõidab hetkel teie poole."
"What?" olin ma üllatunud ja mõtlesin ise, et see, et ta siiapoole teele on, ei ole ju miski väga suur üllatus. Nagu ta poleks varem siin käinud. A võib-olla tuleb siis uut peiksi tutvustama, mõtlesin ma edasi.
"Jajah, ta hommikul helistas, et hakkas sõitma," jätkas Tilluke Delisa, "küsis, et kas võtan teid ka peale."
Ma ei saanud midagi aru. Kes hakkas sõitma? Keda peale võtta?
"Emme hakkas sõitma Tartust," selgitas Tilluke Delisa. "Ma ütlesin talle, et helistagu siis teile ka ja andku teada, et ta tuleb, aga ta küsis vaid, et milleks. Nad ju näevad kui ma kohale jõuan."
Loogiline! Vaid meie emme võib laupäeva hommikul üles ärgates mõelda, et istuks autosse ja sõidaks Tallinnasse. Lihtsalt niisama. Heast peast.

Rasedate jooga

Ühe korra ma juba käisin joogas, sellega läks nii nagu ta läks. Ma olin surmkindel, et esimeseks ja viimaseks korraks see jääbki, sest mõnikord on mul selline rumal komme alla anda kui midagi nihu läheb. Eriti puudutab see tegevusi, mis nõuavad liigutamist. Nagu jooksmine, kepikõnd, aeroobika ja jooga ka.
Ometigi võtsin ma end eile kokku ja vedasin end uuesti linna. Mõtlesin, et oleks ka nagu korralik rase, et teeks ikka päris rasedate asju ka vahelduseks. Ja pealegi on mul viimasel ajal olnud tunne, et mu rinnakorvis elab väike alien, kes sealt kohe-kohe end välja tahab pressida. Nii nagu õudusfilmis, et ribid kahelepoole laiali ja jubeda jauramise saatel. Ma lootsin, et ehk jooga leevendab seda "veidike" ebameeldivat tunnet ja surub alien'i kuhugi allapoole. Mu kehas peaks piisavalt ruumi olema, ma olen end peeglist näinud.

Aga tagasi jooga juurde. Mingi osa minust oli ka kohale jõudes veendunud, et olen jälle päevad sassi ajanud ja jooga asemel on kas õppefilm sünnitusest, imetamisest vms, kuid võta näpust. Olin täitsa õigel ajal õiges kohas.

Ja jooga oli äge. Päriselt ka. Ma ei teadnudki, et kõhuga tohib end nii palju väänata, et ei peagi vati sisse mähituna vaid paigal istuma, et täitsa okei on end ühele ja teisele poole venitada ja sirutada. See oli hea tunne. Ma pole pikka aega julgenud end korralikult sirutada, sest ma olen kartnud, et jalad lähevad krampi. Ei läinud. Pärast joogat tundsin ma end hästi. Isegi nii hästi, et peale nelja magamata ööd sain ma peaaegu et terve öö korralikult magatud. Vaid alien istub ikka veel rinnakorvis.

Hommikul ärkasin ma puhanuna. Pannkoogilõhna peale. Mis saaks ühele aplale rasedale veel rohkem meeldida.

Emotsioon nr 48

Ma olen kolm halvasti maganud. Keeran ühe külje peale, jään magama, külg väsib ära, tahaks end teise külje peale keerata, aga see on nii kuradi vaevaline tegevus, et poole rullumise peal väsin ma ära. Jään selili. Ebamugav on. Titt mürgeldab. Lõpuks saan end ometi teisele küljele keeratud. Suudan magama jääda. Ja tunnen, et käsi on surnud. Täiesti surnud. Hakkan end jälle ümber keerama. See võtab jälle nii kaua aega, et uni jõuab ära minna. Kuulan Janeki vaikset ja rahulikku nohinat ning olen vihane, et magada ei saa. Kolistan end teise tuppa. Ja nii juba kolm ööd järjest.
Kas ma enam ei saagi normaalselt magada? Või harjun ma selle suure kere ühelt poolt teisele poole vinnamisega lõpuks kuidagi ära?

OOTD

Võimalik, et ma olen lihtsalt üks õel ja vana moor, kes asjadest aru ei saa, aga ma tõepoolest ei saa aru, miks on järjest populaarsemaks muutunud igasugu OOTD postitused. St, et ma saan muidugi aru sellistest postitustest, kus tõepoolest on midagi ägedat, teistmoodi või isetehtut, kus antakse nõuandeid või noh, mis on lihtsalt ilusate piltidega ilusatest inimestest ilusates riietes ilusas elus. Aga ma ei saa aru nendest OOTD postitustest, kus kõige tavalisemates riietes end pildistada lastakse või ise peeglist pildistatakse.

Et otsustasin täna triibulise pluusi kasuks, sinna peale teksatagi, haarasin esikust koti ja tõmbasin jalga  valged tennised ning voila! ongi moepostitus? Nii originaalne. Ma usun, et mitte keegi teine maailmas ei oleks sellise variandi peale tulla osanud.