Minu uueaastalubadused:

M.O.T.T

Mõtisklused

Eelmisel nädalal käisin ma (üle tuhande aasta) ettevõtte jõulupeol. Jõulupeod nagu jõulupeod ikka, midagi pole muutunud - igal sellisel peol tunnen ma, kuidas süda kiiremini lööma hakkab, kui "tantsubänd" mängima hakkab. Miks? Sest ma EI OSKA TANTSIDA. Ma mõtlen selliseid päristantse. Ja IGA KORD mõtlen ma hirmuga, kuna keegi mind tantsima kutsub. Ja iga kord tunnen ma piinlikust, kui pean ütlema, et ma ei tantsi, sest inimesed võivad seda võtta solvanguna või lihtsalt vaadata, et kurat, kus see "uus tüdruk" on ikka ülbe. Ei olnud midagi teistmoodi ka seekord. Ausõna, ma lihtsalt tunnen, et teen end seltskonnatantse tantsides lolliks. Tõsi, ilmselt on see vaid mingi minu enda rumal kiiks ja ma võiksin "ora tagumikust eemaldada" ja end vabaks lasta, aga ma ei oska. Ja ilmselt keegi ka ei oota mult võistlustantsija vilumust ja oskusi, pigem ikka muusikarütmis tammumist, aga ma tunnen end oma kahe puujalaga ebamugavalt. Ja mul on tunne, et kõik vaatavad mind. Vaatavad, kuidas ma tantsida ei oska ja vangutavad pead, et kuidas nii, valssi ju ikka võiks osata...
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte jõulupeost rääkida, vaid sellele eelnevast-järgnevast.
Olime Janekiga kokku leppinud, et ta on mulle sel õhtul kaine autojuht. Ütlesin siis, et "noh, lepime esialgu kokku, et kell kaksteist äkki?". Janek vaatas mulle suurte silmadega ja küsivalt otsa. Mõtlesin, et jeesus, kas kaksteist on siis tõesti hilja. Selgus, et hoopis liiga vara:)
"Nii vara? Pidu sel ajal ju alles algab!" imestas Janek (tema ju teab neid asju paremini). Kehitasin õlgu ja ütlesin, et hea küll, eks ma siis püüan kauem venitada.
Janek tuli mulle järele kell kaks. Kuigi ma oleks eelistanud juba varem kodus olla. Või kui tegelikult täitsa aus olla, kui pidu oleks kusagile aftekale edasi kolinud, siis poleks mul selle vastu ka midagi olnud, lihtsalt nii umbes kaheteist paiku olin ma selles kõrtsis juba liiga palju näinud. Ühte kaklust (jõulupeod ju selleks ongi!), palju tarka ärijuttu (kus mujal seda ikka arutada!), kahte kohalikku "ilueedit", kes kõrtsist naisi lantima tulid (loomulikult pidid nad ka minu otsa koperdama) jne jne. Rääkimata kõigist neist tantsule kutsumistest. (ps: võib olla tuleks järgmine jõulupidu korraldada mõnes ööklubis, siis ei peaks ma nii palju vabandusi leidma, et miks ma tantsi, ööklubis saan ma hästi hakkama. Muideks, miks keegi ei usu, et mul kaks puujalga on?)
Enivei...Janek tuli mulle kell kaks järgi ja mind nähes vangutas uuesti pead. Mis siis nüüd lahti, mõtlesin ma. Nüüd oli probleemiks, et ma polnud joonud. Vale puha, vastasin ma. Peole minnes seltskonna mõttes võtsin ma ka road-tripilikust konjakijoomisest osa! Ja peol jõin ma ära kaks klaasi veini! Janek vangutas uuesti pead.
Püüdsin end edasi "välja vabandada" ja rääkisin oma "tantsuõudusest", et kuidas ma kõigile "ei" pidin ütlema. Nüüd vangutas Janek veel rohkem pead ja küsis: "Kas sa siis ÜLDSE ei tantsinud?" Raputasin pead. "No ma ei tea," vangutas Janek uuesti pead, "see on küll veidike ebaviisakas." Seletasin uuesti, MIKS ma ei tantsi.
"Mitte kellegagi?" küsis Janek uuesti. Miks ma peaksin valetama?
"No joonud siis vähemalt," pahandas Janek minuga edasi. Ma ei saanud enam mitte millestki aru. Kas vastupidi ei peaks olema? Et mees pahandab švipsis naisega?
Ma ei osanud midagi öelda. Aga Janek oskas.
"Ehhh, vanaks oled jäänud. Mina küll mäletan hoopis teistsugust Mariat. Sellist, kellele meeldis pidudel käia ja kes ei olnud selline vaoshoitud. Nagu kodukana. Kas ma sellist kodukana endale tahtsingi?"
Olin pahviks löödud. Kuid pigem selle pärast, et tal oli õigus. Ma ei tea, miks ma nii palju muutunud olen. Vahepeal ma meenutan iseendale Breed "Meeleheitel koduperenaistest". Kas järgmiseks hakkan ka prügikasti välja viima laitmatus meigis ja soengus, kus ükski juuksekarv "valele poole" ei liigu? Pärlid kaelas? (Kõige hirmutavam on, et mulle pärlid ka tohutult meeldivad). Ma ei tea, miks ma ei oska ennast enam lõdvaks lasta, lõõgastuda nii nagu vanasti ilma valehäbita. Nüüd mõtlen ma kogu aeg vaid selle peale, et end mitte lolliks teha.Ja käitun Breelikult. Kuulan salaja kodus klassikalist muusikat ja unistan 12-osalisest portselanserviisist.
Kuidas saab "ora tagumikust eemaldada"? Kuidas olla vähem Bree? Kuidas... Kas... Millal...Kellega...
Kas peakski?
* foto on pärit "Before-Bree" ajajärgust:)))

Grinch ja külmetused

Kuna Grinchi ja külmetuse koostöö tulemusena on sel aastal "iga roju oma kodus" ning 2/3 minu kingitustest on lühikese realiseerimisajaga, siis saadan nad elektroonilise jõulutervitusena teele. Noh, et kui ma järgmine kord kohtudes olen sunnitud ütlema, et "mul on väga kahju, aga teie jõulukingid sõime lihtsalt ära, aga me mõtlesime neid süües teie peale", siis on mul tõestusmaterjal olemas, et kingid siiski olemas olid. Ja-jaa, ma tean küll, et tegelikult on vaid mõte mis loeb, aga lihtsalt sel aastal on kõik kingid 100% oma käekestega tehtud, pakendatud mõeldes loodusele ja kasutades nii palju loovust, kui mul olemas (ja viitsimist). Tuleb tunnistada, et tegelikult hakkas mulle see isemeisterdamine täitsa meeldima ja järgmiseks aastaks on mul juba hoopis ambitsioonikamad plaanid:) Kui aasta jooksul meelest ära ei lähe muidugi.

Jõulutervitustega Ussipesast,
Johanna Maria
(kes suundub nüüd kibekiirelt koristama ja liha sulatama, sest muidu mees tuleb töölt koju ja vaatab, et mida kuradit see naine siin hommikotsa teinud on. Seleta siis, et saatsin elektroonilisi jõulukinke laiali:D)

Vihjeks loomaomanikele

Näed sa siis, siin ma jälle olen, kuigi lubasin, et blogihooaeg sai läbi. Ju ma lihtsalt ei saa vaiki olla. Tegelikult oleks veel väga palju TARKA öelda, eriti viimaste päevade uudiste valguses (ma pole kunagi varem vist poliitikas toimuvat sellise põnevusega jälginud), kuid ma ei viitsi sellest rääkida, las teised räägivad, ma vahelduseks kuulan. Lihtsalt loodan, et tuleb üks ilus jõulukink;)
Aga...
...ilmselt tundis Hugo oma koeravaistuga, et temast ei ole viimasel ajal piisavalt kirjutatud ja leidis, et on viimane aeg selleks põhjus anda. Niisiis. Nagu ma juba kirjutasin sai tornkook valmis tehtud, või pigem selle koostisosad. Kuna 2x18 rõngast pooled ei tulnud sellised nagu pidid, otsustasin koju jõulumeeleolu loomiseks valmistada ühe sellise säästuvariandi, et las seisab laual ja on oma vildakuses ilus. Kook sai laual seista vähem kui 24h, sest...
kui kodus on kolm looma, kelle teiseks nimeks tundub olevat Nälg, siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Tiimitöö tulemusena vaatas meile õhtul koju saabudes vastu vaid tühi taldrik ja suhkru-ning mandlimassist läikiv põrand (ma olen kindel, et kassid aitasid laual taldrikut kinni hoida, et see eest ära ei läheks, samal ajal graatsiliselt kooki limpsides ja teiselt poolt käpad laual tühjendas elegantselt taldrikupealset Hugo). Koos ajasid nad endale põhimõtteliselt sisse pool kilo suhkrut (pole siis ime, et õhtusel ja hommikusel jalutuskäigul Hugo tšakrad nii lahti olid)!
Ma ei osanud isegi vihastada, sest tegelikult oli see vahejuhtum lausa natuke naljakas. Olgu see mulle õppetunniks. Hea on, et ma ülejäänud koogirõngad olin taibanud külmkappi jätta, muidu oleks ühel jõulukingil kriips peal.
Huvitav, kas ma pasteedi taipasin täna hommikul külmkappi panna? Või saab loompere veel ühe tillukese jõulugurmee pidada?
(Ja meie muretsesime vaid sellepärast, et ei tea, kas kuusk ka toas püsti püsib, või leiavad loomad - ikka ühise nõu ja jõuga - et see on neile mängimiseks tuppa toodud. Siiani on seisnud. Igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla - ptüi, ptüi, ptüi.)

Christmas at my house is always at least six or seven times more pleasant than anywhere else. We start drinking early...

...And while everyone else is seeing only one Santa Claus, we'll be seeing six or seven. (W. C. Fields)

Tornkook sai valmis tehtud (kuigi ikka veel ei võtnud ma õppust, miks kokaraamatus oli kirjas, et vormid VÄGA hästi võiga määrida; kolmas kord oleks ehk juba targem, aga vist enam ei viitsi. Sõltub ka sellest, kas Keilas supermarketites on mandleid müüa või mitte). Pasteet ka (kaua see säilib üldse?). Kuusk sai läbi lume metsast tuppa tiritud (nii et pärast istusime tükk aega Janekiga majatrepil, hing paelaga kaelas, sportlikud nagu me oleme. kuigi mina ju olen juba 2 kuud (!!!)trennis käinud). Hugo sai korraks ära kaotatud (no ei olnud võimalik rihmaga temaga metsas jalutada). Vaibad said tolmu- ja Hugokarvavabaks, diivan kassikarvavabaks imetud. Olemasolevad kingid said ära pakitud (kasutades 100% taaskasutust ja loovust, nii et isegi Janek sattus hasarti ja hakkas pärlite leidmiseks majas leiduvaid jõulukaunistusi kääridega purustama). Telekast sai vaadatud kummalisi jõulufilme (see on ju nagu traditsioon, et jõulude ajal peab halbu jõulufilme vaatama).

Ehk siis teiste sõnadega nii palju kui üldse võimalik, on jõulutunne majja toodud. Ja kuna ma olen sellest aastast tegelikult tsips väsinud, siis võtan ma ka blogimises aja maha (igaks juhuks annan teada, et pärast ei peaks etteheiteid kuulma, et "miks blogis midagi uut pole". Hooaeg sai läbi. Just nagu telesaadetega.)
Kuna uus hooaeg algab - ma veel ei tea. Kõik sõltub ju sellest, kas mul on midagi TARKA sel aastal veel öelda või mitte (hmmm, aga mul on ju ALATI midagi tarka öelda?)
Siiski igaks juhuks soovin aga kõigile pühasid ette ära!

"Oh look, yet another Christmas TV special! How touching to have the meaning of Christmas brought to us by cola, fast food, and beer... Who'd have ever guessed that product consumption, popular entertainment, and spirituality would mix so harmoniously?" (Bill Watterson, Calvin & Hobbes)

ILUSAID PÜHI!

Kokandusgeenius

Eile alustasin esimeste jõulukinkide meisterdamisega ehk siis võtsin kogu julguse kokku ja asusin tegema kooki, mida pole julgenud teha umbes 10 aastat, kuigi vormid on olemas olnud ja kange isu ka. Põhjus on ehk selles, et esimest korda, kui ma 10 aastat tagasi seda kooki iseseisvalt tegema asusin, lõppes see sellise katastroofiga, et kogu ahi oli kõrbenud munavalgevahu ja suhkru segu paksult täis ja koogi söömise asemel tuli mul hullu vaeva näha ahju ja vormide puhastamisega. Seepärast olin ma kuni eilseni koogitegemist edasi lükanud.
Seekord läks paremini. Ahi jäi puhtaks ja koogirõngad tundusid ka kenad olevat. Alles siis kui neid vormist välja üritasin saada, sain aru, miks retseptis oli rõhutatud, et vorme tuleb VÄGA hoolikalt võitada. Koogitegu lõppes seekord sellega, et 18 valmistatud rõngast 7 sain kätte tervelt, nii nagu vaja. Positiivne on muidugi see, et sain julguse katsetada tagasi ja nädalavahetusel proovin uue koguse teha. (Muide ega selle koogi tegu pole naljaasi, kokku võtab see kolm päeva! aukartustäratav kook, kas pole?)
Õhtu jätkus sellega, et asusin valmistama porrusuppi, mille retsept ja pilt netis niiiiiii ahvatlev tundus. Tundus, et sellega ei anna küll puusse panna. Aga võta näpust! Kui supi olulisteks koostisosadeks on ka puljong ja leib, siis oleks olnud üsna taibukas enne alustamist veenduda, et külmkapis vajalikud asjad ka olemas on. Loomulikult olid ootamatult otsa saanud nii puljong kui leib. Tuli katsetada. Püüda millegagi asendada. Asendasingi. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et tulemus tuli katse-eksituse meetodil üsna meeldiv, kuid kindlasti mitte see, mis ta tulema pidi.
Esialgu oli mul kuri plaan ka supitegu nädalavahetusel ja õigete toorainetega katsetada, kuid kahtlustan, et Janek, kes eriti suppe ei armasta, ei oleks sellest just kõige suuremas vaimustuses. Mees tahab ju aeg-ajalt ka "päris süüa", mitte mingite kulinaarsete katsetuste ja suppide ohver olla:)
Kas pasteeti saab kuidagi ilma hakklihamasina jm sarnaste masinateta teha? Kohviveskiga näiteks:D (Mandleid ju sai sellega purustada, mis sellest et auru välja ajas, turtsus ja ähvardas otsi anda)

Tibulinnud, tupsununnud, titemammad ja kassiemmed

Oh seda jõuluaegset õelust, mis mu'st välja pressib. Ma olen näinud tuttvaid ja tuttavate tuttavaid, kelle suhtlusportaalide kontod on täis lapsepilte. Igas asendis. Igas liigutuses. Tund aega vanemana. Veel tund aega vanemana. Laulmas. Tantsimas. Kõndimas. Istumas. Magamas. Söömas. Seismas. Strateegiliste mõõtmete jms-ga. Olgu...mina kui lastekauge inimene ei saa sellest aru, miks iga tunni tagant on vaja uued 72 pilti "minu musist, tibulinnust, nunnust" kõigile vaatamiseks üles riputada, aga ma olen selle fenomeniga leppinud. (Kes teab, milliseks ma ise kunagi muutun? Ei tahaks ju jälle hakata oma sõnu sööma, et MINA küll mitte kunagi midagi sellist ei tee ja siis olen ise samasugune, et otse sünnituslaualt läbi mobiili laen juba "tibulinnu" pilte üles.) Ju siis "titemammade" ringkonnas on see lihtsalt väga oluline, et nähtav olla, pildil püsida. Võib olla neil ei ole piisavalt palju sõpru ja sugulasi, keda oma albumitega päriselus ahistada ja seepärast on see nii populaarne tegevus? Võib-olla käib emmedel omavahel võistlus, et kellel on ilusam titt? Mina ei tea...
Küll aga tean ma kassiomanikuna (parandus: kahe kassi), et minu sotsiaalvõrgustike kontod ei kiha kassipiltidest ja minu tuttavateks ei ole eranditult VAID kassiomanikud. Ma armastan oma kasse ja tegelikult kõiki teisi kasse ka, nii et ma võiks vabalt olla see kasse piimaga toitev veider vanadaam "Naksitrallidest", kes upuks kasside alla, aga ma ei kujuta ette kui ma tegelikult ka reaalselt, päriselus suhtleks vaid inimestega, kellel on kassid, kassidest. Avastasin täna puhtjuhuslikult ühe no-nimetame-teda-siis-tuttavaks (või pigem inimeseks, keda ma olude sunnil tean), kelle suhtlusringkonnaks on vaid inimesed, kellel on kassid. Nende albumites pole "tibulinnud" isegi mitte enam tited, vaid kassid. Igas asendis. Söömas. Magamas. Lipsuga. Lipsuta. (ja see ületab ammu selle armsa/naljaka piiri, kuidas tavalised kassiomanikud oma kasse eksponeerivad.) Ja kõik need inimesed on mingil veidral põhjusel vaid omavahel tuttavad. Mitte ühtegi "ringist väljas olevat tavainimest". Imelikul kombel pole selles rinkonnas (peale selle mu natuke tuttava enda)ka mitte ühtegi eestimaist sõpra. Mul hakkas korraga lausa hirmus. Nagu mingi sekt. Kas need inimesed üldse reaalselt ongi olemas? Kas neil päriselus ka sõpru-tuttavaid on? Ja ma pean silmas kahejalgseid sõpru. Või ongi nad üksikud kassimammad, kes on populaarsed vaid internetis?
See seletaks muidugi nii mõndagi. (Sealt ka need anonüümsed sapipritsijad kommentaariumites. Need samad, kes kunagi mingis naistekas leidsid, et "10 kassi 35m2suuruses korteris, nelja inimese kodus, on täiesti mõistlik ja inimesed vaatavad asju tihti liiga oma mätta otsast". Need samad, kes terve maailma peale tigedad ja kadedad on. Või oot! Äkki need polegi nemad, kes kommenteerivad, vaid nende neljajalgsed käsutäitjad?)
EBAREAALNE!

Hea(ks) laps(eks)

Pärast raamatupoes käiku pidin hakkama oma sõnu sööma, noh et ma tegelikult jõulukinkidest ei hooli. Vist ikka hoolin küll. Eriti kui nad tuleksid raamatute kujul. Neid võiks tulla kärudega, sest poed on headest ja huvitavatest ja ilusatest raamatutest pungil täis. Kõik nad justkui karjuvad "tahame sinu raamaturiiulisse, tahame sinu raamaturiiulisse!" (mis muidugi tähendaks, et ka uus raamaturiiul on hädavajalik;)).
Igatahes..."jõuluvana" siis eile ütles, et eks mõne raamatuga on nii, et sõltub, kas sa oled hea laps olnud või mitte. Ma ju ei ole? (Või olen?) Aga mul on veel nädal aega. Ma hakkan heaks lapseks. Ausõna.
(Vist.)

Kummaline Missis Savage

Kas mäletate sellist etendust nagu "Kummaline missis Savage"? Kus Salme Reek mängis üht naljakat vanadaami, kes kõike vihkas? Alates nööpnõeltest ja lõpetades maeiteamillest. Kunagi keskkoolis, kui me ei viitsinud kuulata, mida õpetaja rääkis, lõbustasime end Kaiga sellega, et kirjutasime kordamööda vihikulehele, mida me vihkame. Nalja pärast. Tüütute tundide ajal sai vihikuleht päris paksult suvalisi asju täis kirjutatud.
Üldiselt ma püüan vältida sõna "vihkama", sest mu meelest on see liiga tugev sõna. Mitte et see mul alati õnnestuks. Ikka leian ma end ütlemas, et vihkan kui arvuti kaua tööle läheb, vihkan kui suka sisse auk tuleb, vihkan kui liha praadides rasv igale poole pritsib, vihkan kui... Aga ma püüan vältida vihkamast "päris asju" - nt inimesi, nende käitumist jms. Osa asju lihtsalt ei meeldi mulle.
Siiski avastasin ma eile õhtul end mõtlemas, et tegelikult on päris palju asju, mida ma ka tõeliselt vihkan. Vihkan, vihkan, vihkan! Ma vihkan valetamist. Ma vihkan kahepalgelisust (nt soovida, et "rõõm, mida sa külvad, sulle topelt tagasi tuleks" inimesele, kelle kohta järgmisel hetkel, selja taga, omavahel öeldakse, et "on ikka vastik inimene"). Ma vihkan pahatahtlikust. Ma vihkan vägivalda. Ma vihkan joomist (ja ma ei pea silmas sellist lõbusat tipsutamist, mis lõpeb kõvasti ja valesti "tuulesuund on norrrrrrd" jorisemisega). Ma vihkan tülitsemist. Ma vihkan, et iga kord kui ma arvan end mõnd inimest austamas ja olen unustanud kõik möödaniku, teeb see inimene midagi, mis paneb mu sees plahvatama. Ma vihkan jõuetust, tunnet, et ma ei saa midagi teha, et asju parandada. Ma vihkan kui ma teen asju, mille pärast teised peavad ilmaasjata kannatama ja ma ei saa isegi aru, mida ma valesti teinud olen. Ma vihkan kui teised soovides vaid kõige paremat, peavad ilmaasjata pärast kannatama, sest nad on midagi valesti teinud, vahet pole mida. Ma vihkan kui inimesed ei saa aru, et oma käitumisega teevad nad haiget vaid neile, kes neist tegelikult hoolivad. Ma vihkan, et haiget saavad vaid kõige nõrgemad. Ma vihkan seda, et ma ei oska toeks olla, kuigi ma arvan, et olen. Ma vihkan kui mulle toeks ei olda, kuigi ka mina seda vajan. Ma vihkan, et ma olen õppinud olema tugev, kuid aegajalt olen nii nõrk. Ma vihkan pisaraid ja seda, et inimesed peavad ilmaasjata nutma. Ma vihkan seda, et ma kardan, et minevik kordub.
Ja ma vihkan jõuluperioodi, sest nii palju kui ma tagasi suudan meenutada ei seostu mulle jõulud rõõmuga. Nüüd ma tean, miks ma ei hooli jõulukinkidest. Sest on vaid ÜKS kink! Et terve pere -minajanektillukedelisajoelemmemõmmiindrekmonikasvenvanaemaandu- oleksime ühiselt koos & tunneks rõõmu VAID sellest, et me üksteisel olemas oleme. Ilma tavapäraste traditsioonideta.
Lihtne soov, eks?

Miks ma talve armastan! *

*kes selles rõõmuhüüdes sarkasminooti ei tabanud, ei tunne mind ilmselt piisavalt hästi:)
Loomulikult olime me Janekiga mõlemad eile piisavalt naiivsed ega suhtunud tormihoiatusse piisava tõsidusega. Ennegi on tormi lubatud. Seepärast läksingi mina õhtul südamerahuga trenni - kus seekord olid mu kohapealt kolmikhüppe tulemused 5.33, 5.44 ja 5.55, mitte et ma neid mingiks saavutuseks peaks, aga kas pole huvitav korrapärasus? - ja kell üheksa õhtul kui me 50km/h 0-nähtavusega kodupoole sõitsime ei osanud me ettegi kujutada, mis Moonikal meie jaoks veel varuks on. Lõpuks ometi oli koduni jäänud ca 500m. Ja siis märkasime me mäe peal keset teed lumes kinni olevat bussi. Võttis vanduma! Tuli appi lükkama minna. Janek dzentelmenina keelas mul välja tulla, et ma end ei külmetaks (pärast trenni ja duši all käinuna võib see kergesti juhtuda, kui te veel ei teadnud!) ja läks kangelaslikult autost välja. Kui me muidu oleme alati varustatud mütside, sallide ja kinnastega, siis just täna olin mina otsustanud kõrvaklappide kasuks, Janek mütsi üldse koju unustanud ja lisaks sellele olid tal jalas kingad (!). Paar minutit hiljem tuli ta autosse tagasi. Kasutades sõnu, mida ma kunagi varem pole teda kasutamas kuulnud. Istus ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks lumevangi jäänud autojuhti aidata. Minu loomulik reaktsioon oli muidugi esimese asjana Janeki peale vihastada: KUI SA TEDA EI AITA, SIIS ME EI SAA KOJU!!! Janek podises vastu midagi, et ei saa aidata inimest, kellel endal suva on, et ta kinni on. Lisaks sellele sain ma teada, et üks mees ei saa ju nii loll olla, et tagasillaveoga tühja bussiga läbi lumevallide üritab mäest üles minna. Enne ma seda ei teadnud. Nüüd ma tean, et tagasillaveoga buss ei sõida lumevallidest läbi ja mäest üles. Nüüd ma tean, et kõik mehed peaksid seda teadma:) Järgnes natuke vandumist. 15 minutit vaikust ja Janeki kannatuse katkemine.Ta läks uuele katsele. Seekord tuli välja ka lumes kinnioleva bussi juht. Kolm minutit hiljem tuli Janek veelgi tigedamana tagasi. Kasutades jälle sõnu, mida ta enne eilset polnud kunagi kasutanud. Selgus, et bussijuht oli täis nagu templielevant ja ei hoolinud karvavõrdki sellest, et ta lumevangis istub ("siis pole ka midagi imestada, et ta selle bussiga arvas, et end lumest läbi rammib"). Oli ilmselge, et koju me ei pääse. Olgu öeldud, et elame külas, kus arvatavasti elab kokku umbes 100 inimest, nendest "meie poolel" asub ca kuus majapidamist. Tõenäosus, et kella poole kümne ajal keset kõige hullemat lumetormi keegi nendest kuuest majapidamisest sinna teele veel satuks, oli nullilähedane. Torm muutus iga hetkega hullemaks ja silmnähtavalt kuhjus templielevandi bussi ümber üha suurem lumehang. Meid ootas varsti sama saatus. Ainuke lootus oli püüda leida "teiselt poolt teed" külast traktor, mille tulesid Janek väitis, et kusagilt kaugelt märkas (mina arvan, et tal olid kas hallukad või ta nägi lihtsalt mõne maja valgustust).

Keerasime maanteele, jäime teist külateed vaadates veidike kahtlevale seisukohale, kas riskida või mitte ja järgmisel hetkel tegi Moonika otsuse meie eest ära. Ei edasi ega tagasi! Seal me siis seisime. Lumevangis. Janek tormas autost välja ja püüdis autot kätega lumest välja kühveldada, aga see oli sama mõtekas tegevus kui paati sõelaga veest tühjaks kühveldada. Õnneks sattus samal ajal mingil veidral põhjusel tiheasustusega (seal elab ju siiski 90% küla 100 elanikust) teise poole külateele keerama korraga kaks autot, kust abivalmis inimesed Rudolfit lumest välja lükkama kukkusid. Keerasin minagi siis oma salli rajateelelikult ümber pea ja läksin appi (arvatavasti polnud mu'st mingit suuremat tolku, aga kuidagi piinlik oli autos istuda, samal ajal kui võõrad sind aidata püüavad). Edasi me saime. Aga MEIL OLI JU VAJA TAGASI SAADA. Peatuda ka ei julgenud. Veidike aega hiljem leidsime me end seismas valel pool küla, keset pimedust ja tormi. Oli selge, et peame kuidagi OMA külapoolele tagasi saama, et juhul kui traktor peaks kusagil liikuma, näeks ta, kus abi vajatakse. (meie väljalükkajad olid meist palju tegijamad ja teadsid lausa traktoristi numbrit, kes lubas kodust - kus iganes see ka olla võis - tulema hakata).

Pärast mõningaid vintsutusi ja hinge kinnihoidmist olime tagasi omal küla poolel, kuhu selle ajaga oli juurde tekkinud veel üks auto. Vaata siis.. me polnudki ainsad õnnetud, kes koju ei pääsenud. Keegi veel neist kuuest majapidamisest oli nii hilja õhtul veel liikvel. Nii oli meil vähemalt seltsilisi (ja kui me oleks sinna pidanud väga kauaks jääma, siis poleks me Janekiga näljast üksteist pidanud sööma hakkama, vaid oleks enne teise auto kallale saanud asuda). Nüüd ei jäänud meil muud teha kui ühiselt traktorit oodata. Siiani olime juba oodanud 1,5 tundi. Olgu võib olla liigse informatsioonina ka öeldud, et mul olid just alanud päevad ning lisaks piinavale kõhuvalule tundus mõte tualetist isegi lotomiljonist palju ilusam mõte.
Piilusin vaikselt kütuseseieri poole. Mina ju ei tea kui ruttu pool paaki kütust sellise seismisega ära kulub. Mõtlesin õudusega, mis edasi saada võiks. Jala koju? Läbi nii tiheda lumesaju, et enam polnud võimalik näha isegi 10m kaugusel olevat tagasillaveoga bussi. Tagasi "tsivilisatsiooni"? Mööda läbimatuks muutunud maanteede? Romantiline öö autos?
Ja siis lõpuks ometi nägin ma ilmutust. Traktori tulesid. Uskuge mind, ma ei ole kunagi varem nii ilusat vaatepilti näinud. Me olime päästetud! Kui magusalt põõnav bussijuht koos oma bussiga oli teelt koristatud, oli meie kord edasi liikuda. Kogu seisak kokku võttis kõigest kaks ja pool tundi meie elust! (vaadates tänahommikusi uudiseid võib tõesti vist öelda "kõigest", sest kusagil Pädaveres või Hädaveres olid inimesed lausa seitse tundi lumevangis).

Mööda metsateed kodule lähenedes hoidsime me uuesti hinge kinni. Meid võis ees oodata kaks üllatust. 1. Elektrit pole 2. Hugo, kes ebainimlikult (või ebakoeralikult) kaua oli toas olnud, "üllatus", keset laminaati. Kumbki ei tahtnud meist mõelda sellele, kuidas küünlavalgel põrandaid pesta. Aga võta näpust! Elekter oli olemas. Ja Hugo üllatas meid hoopis sellega, et kest laminaati polnud mingit üllatust. Janek, kes muidu nunnutamise asemel usub karmi koerakooli, nunnutas koera korraga rohkem kui mina üldse kokku olen nunnutanud lubades tal vabalt vaibal aeleda, söötes teda viineritega ja kõrva tagant sügades. (Ma olen kindel, et Hugo on siiamaani Janeki ootamatust hellusest segaduses).
Kuigi me koduteel olime kokku leppinud, et seekord läheb õhtusele jalutuskäigule Janek, sest mina olin trennis oma jala ära tõmmanud (sportlase värk, teate küll!), ei ole ISEGI MINA NII HULL NAINE, et külmunud varvastega mees uuesti lumetormi kätte saata.

Pärast jalutuskäiku istusime väsinuna ja just ülessulanuna köögilaua taga ja Janek sai just lõpetata lause "küll on hea, et elekter alles on", kui väljas käis sähvatus ja korraga olime pilkases pimeduses. Kas ma mainisin, et meie maja küttesüsteem sõltub 100% elektrist? Ei? Nojah, siis ma võin öelda, et elektrikatkestuse puhuks võime me varuda küll vett ja tikke ja küünlaid, aga SOOJA ME VARUDA EI SAA. Elekter tuli ja läks uuesti umbes kolm korda, kui viimaks uue heleda sähvaka saatel lõplikult kadus.
End magama sättides oli meie ainuke mõte, mitu plusskraadi majas hommikul olla võiks. Pugesime sooja teki alla ja bomšidest eristas meid vaid küünalde ja voodilinade olemasolu. Ja ajalehed jalgade ümber. Ma ei tahtnud mõeldagi, KUI külm majas hommikuks on.
(Siiski juhtus väike jõuluime ja varajastel hommikutundidel lõi puhur uuesti tööle.)

Hommikul algas varakult nagu ikka. Aga seekord ema telefonikõnega, kes uuris, et kas me uudiseid ka näinud oleme ja teame, et targem on täna koju jääda. Seda me veel ei teadnud. Pärast seda kui Janek oli tuvastanud, et seal, kus tavaliselt on kõnnitee majast autoni, laiusid meetrikõrgused hanged ja lund sadas juurde, olin mina oma otsuse teinud. MINA täna majast ei lahku. Sest me võime end ju küll välja kaevata, aga mina ei riski uuesti koju tagasi mittepääsemisega. Isegi Janek loobus esialgsest ideest õigeks ajaks tööle minna. Pimedas metsas läbi lume maantee poole pungimine ei tundunud kõige taibukam idee. Hugo aga arvas, et meetrised hanged pole miski probleem ja kiunus end poole seitsme paiku ikkagi õue. Noh vähemalt sai selgeks, mis olukord metsa vahel valitses. Traktori lükatud teest ei olnud küll midagi alles.
Kõige naljakam aga hommikuse jalutuskäigu juures oli see, et kui muidu metsas elades me väga tihti oma naabritega kokku ei puutu, siis nüüd kohtasin ma metsa vahel endale labidaga teed kühveldavat naabrimeest. Respekt! Ma isegi ei püüaks paarisaja meetrist teed labidaga lahti kühveldada. (Hetk hiljem hakkas sama tegema ka hullumeelne Janek, sest tööle oli ju vaja saada.)

Mina olen tunduvalt nõrgem kui Janek ja naabrimees. Mina helistasin tööle ja andsin teada, et täna mind oodata ei ole, sest pärast eelmiseöiseid väntsutusi ma lihtsalt ei taha sama saatusega uuesti riskida. Ja pealegi on mu töös hetkel hästi palju sellist omaette nokitsemist reklaammaterjalide kallal programmiga, mida ma alles õpin kasutama. Saangi seda rahulikult kodus teha, mõtlesin ma. Seda muidugi enne, kui mulle meelde tuli, et just eile JÄTSIN MA ARVUTI TÖÖLE, et seda mitte trenni kaasa tassida. Nojahhh...Loodetavasti toob kangelaslik Janek selle õhtul kaasa (sest praeguseks hetkes suutis tema end siiski kodust välja kaevata ja teele asuda, raporteerides teelt, et välja ta küll sai, aga kui õhtuks traktor siia ei jõua, siis koju ta küll tagasi ei pääse ja et kuuest majapidamisest neli olid piisavalt targad ja koju jäänud, kui nad just ei otsustanud autosid koju jätta ja jala minna. Isegi lumelabidaga teed kühveldav naabrimees vist oli linnasõitmise mõttest loobunud).

Siin ma siis nüüd istun. Loodan, et torm vaibub. Elekter uuesti ära ei kao. Ja nõrk enesetunne kiiresti paremaks läheb (ilmselt rajateelelik sall ei kaitsenud külma eest piisavalt ja ilma kinnasteta auto lükkamine polnud mu järjekordne kõige targem move). Kõige nõmedam kogu selle asja juures on aga see, et mind ei rõõmusta karvavõrdki see, et saan päev otsa teleka ees olla, ma ei tea ju isegi enam telekava peast ja ma ei oska selle "sülle kukkunud" vaba päevaga midagi teha.
Olen tige, et arvuti tööle unustasin...

Tänane varahommik...

...li peaaegu, et samasugune nagu Simonil. Õnneks ei ole Skype veel kurika kasutamist ära õppinud. Loodetavasti ei õpi ka. Pildilt on puudu veel vaid kriuksuvat häält tegev Hugo, kes teatab, et "kell on JUBA kuus, sa tead küll, et ma tahan jalutama minna!" (40 hommikut järjest, muideks!), aknalaual valvel istuv Orkut, sest temagi teab, et aknake avaneb umbes poole seitsme paiku & magusalt unesegaselt nohisev Janek. Oh neid ilusaid rutiinseid argihommikuid!

Uskuge või mitte...

...aga "Spunki otsides" on müünud paremini kui oleksin julgenud oodata. Ehk siis teiste sõnadega kui poleks riskinud ja suuremat kogust seekord trükkinud, oleks raamat hetkeks läbi müünud:)
Nüüd mõtlen, mida moodsa külaromaaniga teha. Kas oodata järgmise aasta lõpuni? Lasta välja oma 30.juubeliks? Või...Samas on mind Saue raamatukogus ootamas suur hulk vahvaid laste joonistusi, ehk siis vaikselt tahaks "Ökovanaema" järje kallal tööle hakata. Martin hakkab ju siiski sügisel kooli minema ja on nii palju uusi asju juurde õppinud:)))

Torisen, torisen, torisen

Kui muidu häirisid ja ajasid mind endast välja Tähtsad Inimesed, Tatraveskid ja muud samat sorti tegelased, siis nüüd ajavad mind torisema hoopis teised asjad. Mitte et ma oleks viimasel ajal "tähtsate inimestega" ka väga kokku puutunud. Selge see, et ikka on inimesi, kes mind muigama ajavad, sest nad püüavad olla tähtsamad ja olulisemad ja targemad kui nad tegelikult on, aga see ajab mind pigem muigama, mitte ei ärrita. Väga. (Natuke ikka. Poleks ju minulik midagi muud öelda.)
Aga torisema panevad mind hoopis teised asjad. Näiteks kui ma "segastel põhjustel" trenni minna ei saa. Siis ma torisen. Uskumatu, kas pole? Aga tõsi! Eile ma trenni minna ei saanud, noh lihtsalt juhtus nii, et ootamatult tuli midagi vahele.
Ja eriti torisen ma selle pärast, et just eile hüpati kaugust. Aga mina tahtsin ju kaaaaaa! Juba põhjusel, et siis kui emme noor ja hull sporditüdruk oli, hüppas tema 4,62 (ma ei saa aru, KUIDAS saab selline asi üldse meeles olla?). Ma tahtsin teada palju mina võrreldes sellega hüppan. Kas pool? Alla poole? Sama palju? (okei, see viimane oli ilmselgelt nali!).
Kuuli "tõukasin" ma eelmises trennis natuke üle seitsme meetri. Aususe huvides tuleb mainida, et seda ka "titepalliga". Emme mäletas, et tema tõukas midagi 11-ga.
Korraga on minus tekkinud võistlusvaim. Noore sporditüdrukust emme vastu.
Ja kui ma olen trenni asemel sunnitud olema kodus ja vaidlema oma "excel-friigist" abikaasaga teemal, miks 2007 office on (palju?) mõttetum kui 2010 oma, 2003-st ei tasu ÜLDSE rääkidagi, ja kuidas pivot on vastus kõigile probleemidele, siis pole ime, et ma torisen.
Torisen, torisen, torisen...

I'm an angel! Honest! The horns are just there to keep the halo up straight.

Ma ei ole kunagi (vist) kellelegi halba soovinud. Samuti ei ole ma kellelegi kunagi kätte maksnud. Ma olen küll mõelnud, et "küll ma talle veel näitan ja teen tagasi ja...", aga kunagi ei ole ma jõudnud kättemaksuni. Ma lihtsalt ei oska seda. Et sina ütlesid mulle halvasti, ma nüüd panen sulle võimalusel jala ette ja itsitan õelalt kui sa ninuli kukud? Ei...see pole mitte see!
Loomulikult ei taha ma öelda, et olen üdini heatahtlik. Lihtsalt ma usun, et kõik halb, mis sa teistele teed, tuleb ringiga sulle endale tagasi. Küll elu ise tehtud tegude eest "kätte maksab". Varem või hiljem. Seepärast ei vaevagi ma oma peakest väga tihti sellega, et kellelegi "tagasi teha". Võib-olla hoiab mind tagasi ka tädi Helju naiivne, kuid siiras õpetus: "Ära kunagi tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!". Varem või hiljem saavad kõik ise oma õppetunnid kätte! Kasvõi sünnivad järgmises elus prussakana:D
Ometigi on minus peidus ka killuke õelust (või ma ei tea, kuidas seda nimetada), sest ikkagi paneb mind veidike rahulolevalt muigama, kui ma ei pea ootama järgmise eluni, kus olla saabas, mis lömistab prussaka. Ja hetkel muigan ma veidike rahulolevalt. Ma tean, see on õel ja nii ei tohiks, aga olgem ausad "kättemaks on ikka veidike magus ka" (*punastan veidike piinlikusest).
Niisiis...kulla kaasreisijad, mõelge hästi järele enne, kui kedagi laimate, solvate, kellelegi haiget teete, valetate, vassite (hullematest asjadest nagu varastamine jne ei hakka rääkimagi)...see kõik tuleb teile endale ringiga tagasi. Varem või hiljem.
Karmavõlg!

Puhas luksus

Ajendatuna eilsest disskussioonist, et "euro hinda ei tõsta, aga juba krooni ajal tuleb ära jätta kohvijoomine ning autoga sõitmine" + tänasest palgapäevast, lähen täna poes hulluks ja luban endale veidike luksust. Ostan tatart, merevaiku ja kohvi!
Vanasti oli tatar ikka selline "enne palgapäeva toit", aga nüüd puhas luksus. Hugo näiteks võib tatrast ainult und näha -ei ole enam miski argipäevalobi, puha pidusöök. Kõik mu kastmed ei maitse/lõhna/koosne juba ammu enam vaid Merevaigust, olen olnud sunnitud kastmetele loominguliselt lähenema. Aga mitte palgapäeval.
Niisiis nagu Kati eile tabavalt ütles - palgapäeval saab endale sellist luksust lubada. Igatahes.
Ja peaasi, et kassatšekki ei unusta:)

Imelikud asjad

Minu peas toimuvad imelikud asjad. Liigagi imelikud. Kolm mõtet panevad mind mõtlema, mis lahti on.
1. Ma olen rahul. Mingil kummalisel põhjusel ei leia ma põhjuseid virisemiseks ja vingumiseks. Noh kui siis natuke. Aga need on sellised tillukesed virisemised, ilma milleta mina poleks mina.
2. Mulle meeldib trennis käia. Mul on isegi imelik seda välja öelda, et ma lausa ootan trennipäevi ja kui mingil põhjusel trenn vahele jääb, on mul sellest tõsiselt kahju. Hea on, et ma viis aastat tagasi ostetud jooksutosse ära ei visanud (sest ma ju ei kasutanud neid), vaid vanaemale kasutada andsin, kelle käest ma need nüüd kenasti tagasi sain küsida:)
3. Mulle meeldib tööl käia. Tõsi, ma ei orienteeru veel kõiges ja olen oma tegemistes aeglane, aga üle pika aja olen ma motiveeritud. Kell kuus ärkamine ei istu mulle loomulikult ikka veel ja arvatavasti ei hakka ka kunagi istuma, aga mulle meeldib tööl käia. Veider?
Ehk siis mu peas toimuvad imelikud asjad. Mul on hirm. Mis minust niimoodi edasi saab? Kas võib juhtuda, et varsti ei taha ma enam pühapäeva hommikuti kolm tundi järjest diivanil logeledes "Kaks ja pool meest vaadata"? Hirmus mõelda...

Nädala blond

Päevad ja õhtud ja ööd ja üleüldse aeg läheb nii kiiresti ja TEGUSALT (teate ju ise, töö ja trenn ja koeraga jalutamine ja...), et mul läheb vahepeal isegi meelest ära, mida ma blogisse kirjutama pidin:)
Parandan selle vea ja ütlen, et eelmise nädala õhtusöögi käigus sain ma kinnitust, et nii mina kui tilluke Delisa oleme 110% oma ema lapsed. Selles mõttes, et meie blondigeen on kindlasti temalt pärit. Ja mul on hea meel, et meid, kes seda blondigeeni edasi kannavad, on lausa kaks:)
Aga teemasse, niisiis...Olime just ära joonud kaks Cuba Libre kokteili kui avastasime Heilika riiulist alkomeetri. Loomulikult tekkis meis uudishimu oma joovet testida. Tulemused olid 0,6st 1,8ni - millest selline erinevus, kui kõik olid joonud täpselt sama palju?
Kord jõudis tillukese Delisani, kes puhus, puhus, ootas hetke, nägi alkomeetri ekraanil vilkuvat "0" ja hõiskas "Juhuu, mina võin täitsa vabalt sõita!", samal hetkel kui ta lause oli lõpetanud, kadus ekraanilt vilkuv "0" ja ekraanile ilmus uus number - "1,4"!
Mul oli kohe hea meel, et terve õhtu sai seekord naerda tillukese Delisa (ja tema olematu joobe, millega võiks lausa autorooli istuda) üle. Muidu naerdakse ikka minu üle!
Aga sellised me Prangelid juba oleme. Blondid. Rumalad? Aga vähemalt ilusad:)