Sunday, December 6, 2015

Kell 5.55 ma vihkan oma last


Nagu te teate, siis Ida ei arva magamisest suurt midagi. Suvel ta küll natuke narritas mind ja õppis juba kella poole kaheksani magama, kuid see kõik oli vaid hetkeline õnn. Nüüd on asi tagasi "normaliseerinud" ja kell kuus äratus hoolimata nädalapäevast on meie peres jälle tavaline. Vahet ei ole, kas Ida läheb magama kell seitse, kaheksa või üheksa, vahet ei ole kas ta on enne seda päev otsa väljas olnud, vahet ei ole, kas ma olen teda enne seda väsitanud, vahet ei ole... punkt kell kuus on Ida üleval. 
Eile käisime me õhtul suusahüppeid vaatamas, me jõudsime koju alles Ida magama mineku ajaks (kella kaheksa paiku) ja kuna veel oli ka vaja süüa, siis magama minek toimus alles peal üheksat. Me olime suusahüppeid vaadates kaks tundi hüpanud, kelgutanud, lumes rullinud ja ma ei tea veel mida teinud, naiivitar minus ütles, et nüüd ta küll magab natuke kauem. Mis te arvata, kas ta tegi seda? Ei. Kell 5:55 olime me sunnitud üles ärkama. 
Kõige hullem selle juures on, et tegelikult saaksin ma varase ärkamisega hakkama, aga on üks "aga". Suvest saati ärkab Ida öösiti vähemalt kaks korda, rõhk sõnal "vähemalt" ja hakkab karjuma. Ma ei tea, miks või mis teda vaevab. Mõnikord on see kiun, sest ta tahab "juuuuuuuuuua", teine kord ving, et saada minu voodisse, kolmas kord ausõna ilma põhjuseta. Kõikide nende ärkamiste ja trangliga suudan ma vähemal või rohkemal määral üles ärgata ja just kui ma olen magama jäänud, algab trall uuesti. Või kui ei hakka trall nutu näol, madistab ta mööda voodit ringi ja hakkab lõpuks ikkagi kiunuma, sest just ühel hetkel läbi une leiab ta, et tal on vaja minu patja või minu tekki, saada minu poolele magama. Magamine on meie peres jälle võõrsõna.

Okei, ja siis me ärkame kell 5:55 üles, telekast ei tule isegi veel multikaid, ma püüan Ida mängima panna, kuid ta keeldub, tal on vaja KOOS ISTUDA. Me istume pimedas. Ja siis hakkab Ida nutma, ma ei saa aru, miks. Tal on midagi vaja või midagi ei meeldi, aga ta ei ütle seda, ta kiunub, karjub ja üürgab. Ilma liialdamata KARJUS ta täna hommikul TÄIEST kõrist (ehk kui mina oleks meie naaber, siis ma tõesti arvaks, et lapsele tehakse liiga) 38 minutit. Ja ta ei oleks jätnud, aga me ise ei suutnud enam kisa kuulata, mina olin valmis läbi klaasi aknast välja hüppama. Ja miks ta karjus? Sest talle ei antud laua pealt mahlapudelit. Jumala eest, ma isegi annaks talle selle pudeli, KUI MA SAAKS ARU, et ta seda tahab. Ida oskab öelda "juua", "süüa", "saapad", "fiskpudding", "værsågod", "brannbil", faking "kuumaõhukompressor" + veel 300 sõna, kuid ta keeldub rääkimast kui ta midagi tahab. Rääkimise asemel ta karjub. MIKS? Palun seletage mulle miks? 

Ja ma ütlen teile, et kell 5:55 + 38 minuti kisa, millele on eelnenud vähemalt kaks öist ärkamist, ma vihkan oma last. (Et te valesti aru ei saaks, siis järgmisel hetkel suudab ta olla maailma kõige ilusam, armsam ja toredam laps, aga need hetked kui ta seda ei ole, on ta DEEMON). 
Tänu tema kohutavale kisale, mis mul luust ja lihast läbi käib ja magamatusele, oleme me mossis, pahurad, väsinud, kergesti ärrituvad. Mu käed ja jalad värisevad hommikuti magamatusest, mu pea huuuuuugab otsas ja ma näen välja nagu kolm päeva järjest joonud 48-aastane naine ( ma olen KÕIGEST 34!). Meie elu on segamini nagu pudru ja kapsad, kedagi ei huvita, et ma (me) olen magamata ja väsinud, tööd vajavad tegemist. Kusjuures ma ei isegi ei kurda, ma saan aru, et oma elu ja oma valikud ning ilmselgelt ei ole ma ainus inimene, kel on probleemid (kuid enda omad tunduvad ju alati kõige lähedamal ja kõige suuremad), ma tahaks lihtsalt oma lapsest selle kohutava kohutava jonni välja juurida. 
Kuidas, kallid inimesed, kuidas see käib? Ma viin ta teise tuppa ja jätkan oma tegevusi, ma püüan tast mitte välja teha, aga uskuge, ma ei valeta, et ta ei rahune teises toas või ei jäta jonni. Ta karjub end kasvõi oimetuks, aga vait ta ei jää. 

Aga väljapoole (läbi blogi ja instagrami) oleme me ideaalne õnnelik perekond*, kes naudivad ilusat elu siin- ja sealpool Läänemerd. Fassaadiinimesed. 


* Me tõesti ka oleme, kuid meie elu ei ole vaid meelakkumine nagu inimestele läbi (halva kvaliteediga) ilusate piltide jääb. Ma lihtsalt olen õppinud, et oma muredest ei tasu liiga avalikult rääkida. Parem vihaku inimesed mind selle pärast, et mu elu tundub liiga ilus, kui et keegi saaks kusagil anonüümselt parastada. 
Aga Ida karjumise ja mitte-magamise teemadel rääkige julgelt kaasa, andke nõu. Ma olen nõus kõike proovima ja katsetama. Kui see ei sisalda just kuradile kolme tilga vere andmist, kanade ohverdamist ja/või ristteel kuuvalgel palja tagumikuga tantsimist. Vms. 

24 comments:

  1. Söödate ta kõhu ikka korralikult täis enne magama minekut? Mul ärkab laps öösel kisaga siis kui kõht on tühi. Rahustan ta natuke maha ja annan siis tuubist püreed. Kõik see toimub vaikuses ja pimeduses. Pärast seda uuesti voodisse ja jääb üsna ruttu magama. Kui söök ei ole aidanud ning muud põhjust ka nutule ei ole leidnud, olen küünla pannud. Ehk hammaste tulek teeb liiga (meil mitu kuud vanem laps kui teil). Kui laps on õhtul tavapärasest hiljem magama läinud ja kl 6 ärkab, olen samuti süüa andnud ja siis magama mitu tundi veel edasi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selle söömisega on nii ja naa. Ida on sünnist saati väga kehv sööja olnud ning mul oli kogu aeg tunne, et ta ei söö piisavalt. Sama on ka hetkel. Minu arvates ei söö ta piisavalt, aga kuna sellest murest sai just ka lasteaias räägitud (kus ta pidi VÄGA korralikult sööma), siis leidsime, et ilmselt pole õige sundida õhtul sööma, kui ta söömise asemel pigem lollitab (et ju siis ikka ei ole kõht tühi). Samas muidugi võiks tuubist püree andmist öösel proovida (kuigi kas ta siis ei harju sellega ära ja ei hakka karjuma kui üks öö enam ei saa püreed? Nt nii oli Idal joomisega. Ta võis öösel terve suure pudeli vett/piima sisse juua, kuigi juua tegelikult ei tahtnud, vaid oli näha et see on harjumus)

      Delete
  2. Mul on ka sama lugu ärkamisega. Mõlemad lapsed kell kuus üleval. Aga selle öise karjumise kohta - äkki näeb lihtsalt midagi halba unes? Ja lisaks see, et ärkab siiski võõras kohas tema jaoks. Mul väiksem poja ka vahel kisab lausa öösel, kuid õnneks rahuneb minu kõhul pikutades maha. Eks lead ka katsetama lihtsalt. Ma ei soovita öist söötmist, pigem korraliku õhtusööki (kasvõi talle meeldivat tervislikku snäkki). Ja raudselt närvi Sulle, et rahulikuks jääda. Näen iseenda pealt, kuidas lapsed minu emotsioone tagasi peegeldavad kui ma ärritun. Pea vastu :)

    ReplyDelete
  3. S.K

    Meil selle pika jonnimisega (karjumisega) sama probleem. Raamatusoovitused ütlevad, et last ei tohiks üksi kisama jätta, kuid kui ta hommikuse paha tuju nivoo ületab valuläve mu jaoks, siis ma ei suuda minna talle lähemale. Kõlab ehk veidralt, kahene kes on alles nii pisikene muutub elevandi suuruseks. Paratamatult närv läheb pingule, ei suuda ma teda kallistada või lohutada kui ta on kuri. Kui ikka end maha rahustan siis olen vägisi ta sülle võtnud ja lihtsalt kõvasti hoidnud, toimib tõesti (mitte alati).
    Tal sõnavara hea, täislausetega räägib, kuid sellistel hetkedel ei tule miskit loogilist. Arvan et Idal asi siiski polnud selles mahlas, see mõte tuli tal hiljem. Vast oli kogunenud mingi emotsioon, mida muudmoodi ei lasknud välja. Suurem laps oli ka mul kehv sööja, aiast tulles oli koht veel täis. Meie söögi vastu huvi ei tundnud, tegin siis enne unne minekut talle riisiputru, magas tõesti paremini. Enne alati ütlesin et kohe läheme unne. Neil see komme, et enne und vaja pissile minna (kuigi käisid just), siis uuesti hambaid pesta, süüa jne .. No ikka et ei peaks magama.
    Ärkame kuuest, vahest hiljem.. Olen sellele käega loonud. Kardan et kui nad kord magamisele rohelise tule annavad, siis minu bioloogiline kell enam teisiti ei oska.
    Loodetavasti saad jõulu ajal juurde abikäsi, et teistele loota. Suur asi kui keegi aitab "väntsutada" lapsi vahest:).

    ReplyDelete
  4. Ma NIII mõistan Sind. Ilmselt see ongi midagi, mida mõistavad vaid need, kellel sama seis on. Ma ei olnud varem Su blogi lugenud, aga nüüd mõned päevad tagasi avastasin ja lugesin ikka mitu tundi järjest, ja noh, tundub, et oleme samas paadis :) Mu 3a laps magab ilusti ja kaua, aga 1,5a ärkab ka öösel korduvalt ja just sama teema, et 6 paiku kõpsti üleval...ainult, et talle ei sobi, kui mina v mees temaga diivanil istume, tahab, et lapsevanem oleks püsti :( Meie voodisse ka ei taha, sellest tuleb totaalne protestikisa.
    Eile nt juhtus nii, et läks erakordselt hilja magama, 11 paiku, ärkas sellele vaatamata 6 ajal... Mina ei ole ka lahendust leidnud, ootan kannatamatult, et millal see lõppeb. Õhtul sööb kõhu täis, öösiti söömise-joomise harjumust ei ole. Täitsa nõutu on olla, nii et jälgin ka siin, ega kellelgi ideaalset lahendust pakkuda pole.
    Magamatus ja väsimus on nii hirmsad, olen nii ärrituv ja vahel tuleb ka selline kole emotsioon peale, et kes nüüd aknast välja lendab, mina või laps :( Lihtsalt see kisa, kuidas seda küll välja kannatada, kui tahaks veidigi magada...vahel olen mõelnud, et peaks kõrvaklapid käepärast hoidma, siis oleks lihtsam rahulikuks jääda sellistes olukordades ja ise mitte häält tõsta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma laseks tal end tühjaks kisada, lootuses, et saab aru, et kisaga ei saavuta midagi, aga ma ausalt ei kujuta ette, mida meie naaber arvaks igahommikustest karjumistes. Ma kogu aeg luban endale, et püüan jääda ise rahulikuks. kaheksal juhul kümnest saan sellega hakkama, kuid üheksanda ja kümnenda korra ajal tunnen, et kõik mu närvirakud on söödud ning ma lihtsalt ei suuda...

      Delete
  5. 1. Muuda oma suhtumist. 2. ja järgmised punktid - muuda oma suhtumist. Ei ole vaja, et Ida oleks kogu aeg lõpmata õnnelik. Lõpeta tema pidev teenindamine! Eriti öösiti, sest öösel magamata lapsevanem tähendab õnnetut lapsevanemat ja siis on Ida ka õnnetu. Idal ei ole öösel Sinu voodisse asja, ükskõik mis häda tal kallal on. Idal ei ole ka keset ööd tarvis juua ega midagi muud, ta on öiseks vanemajooksutamiseks liiga suur. Kui lapsel on öösel mingi ärevus või haigus, võta ta voodiga enda lähedale magama. Sinu voodis tohib olla - mürada, kaisutada - ainult ja ainult päeval, mitte kunagi Sinu poolt määratud uneajal. Muidugi ta protestib, kui äkki enam Sinu juurde ei saa! Ela üle. Juua-küsimisega on nii, et Norras on kindlasti müügil mingid mittetilkuvad ja ümbermineku-kindlad tassid, mida saab talle paari lonksu veega voodi kõrvale panna. Ega ta ju öösel juues ka kannutäit vett ära ei tarbi, ikka tilgakese?

    Liiga vara ärkamisega on sama lugu. Väljas on praegu hommikuti pime, tähendab, hea õpetada. Kui Ida hommikul liiga vara ärkab, ütle talle kindla tooniga: "Öö on! Magatakse! Laps on voodis!" või mis laused Sulle sobivad, aga need peavad olema lühikesed ja käskiva tooniga. Laps voodisse, tekk peale. Vajadusel 10 korda järjest, 20 korda ... Kuni Sinu äratuskell häält teeb. Siis tervitad Idat rõõmsalt, nagu vahepealset tsirkust poleks olnudki ja kui ta on oma ärkamise ja Sinu kella vahel viiski minutit vait olnud, ütled, et tubli tüdruk, läksid tagasi magama, said aru, et on öö. Tal ei ole vaja ei süüa (paku parem õhtul vahetult enne hambapesu midagi, mis talle lollikindlalt maitseb) ega taeva pärast mitte mingisugust tegelemist. Jällegi, ta on küllalt suur, et natuke aega voodis oma varbaid loendada.

    Kisaga on nii, et selles eas laps ei saa aru, et just tema suu on see, mis pahandust teeb. Kui karjub, ütle: "Ole kuss!" ja patsuta talle kergelt suu peale. Võib juhtuda, et ta jääb jahmatusest vait ja hakkab seletama, mis tarvis on. Rääkida oskava lapse puhul ei ole pime röökimine lubatud muidu kui suure valu/ehmatuse puhul! Idaga oleks mõtet ka sellest rääkida. Saab aru küll juba - kui sa öösel kisad, siis emme ei saa magada ja tuleb halb päev. Ütle, mis sul öösel mureks on, ja maga edasi.

    Minu lapsega oli umbes sama lugu, ainult et ta ei rääkinud kahe-pooleni. Kui suu peale patsutasin, siis sai aru, et suu on halb, jäi vait ja näitas käega. Voodis ta kah mingil perioodil ei püsinud. Läks mitu nädalat, enne kui uskuma jäi, et öösel magataksegi. Tänu sellele saime mehega kolmeaastase lapse kõrvalt laupäevahommikuti kella kümneni magada, poiss käis köögis, võttis saiakannika hambusse ja läks mängis omaette, kuni meie ütlesime, et öö sai mööda.

    Jõudu teile!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aith selle kommentaari eest! Ma teoorias olen ABSOLUUTSELT sinuga nõus, pean nüüd suutma selle ka teostada.
      Ka joomise koha pealt on sul õigus, et tegelikult ta isegi ei taha juua, võtab korraks vaid oma pudeli ja viskab minema, kuid tal on nagu sisse kodeeritud "uuuuuua" iga kord kui silmad korraks lahti teeb. Muidugi pean ma siin ka endale tuhka pähe raputama ja ütlemagi, et kui oled öösel surmväsinud, siis annangi alla ja luban ta oma voodisse või annan juua või ärkan üles kell viis-kuus (sest ma ei suuda välja kannatada kisa, mis järgneb).
      Samas pean ka tunnistama, et tegelikult ta kuulab küll, kui talle rahulikult öelda, et "tudume veel" vms, aga mitte alati - halval päeval järgneb sellele kisa, mis paneb juukseid kakkuma, heal päeval sosistab ta vaikselt oma ette ja niheleb vaikselt voodis (noh eks ikka ka eesmärgiga mind üles ajada), aga see on selline armas äratus pigem

      Delete
    2. Vot, kui Sa Idat kisamise eest kussutamise premeerid, siis Sa õpetadki talle, et kisamisega saab tähelepanu, kaissu ja muidu on ka kasulik kisada. Kannata ära ja ignoreeri, see on ainus viis, kuidas Ida õigel ajal (st enne 14. sünnipäeva) õpib, et vanemaid ei terroriseerita öösiti.

      Delete
  6. Meie neli last on läbinud erinevaid perioode ja näidanud erinevaid magamisharjumusi. Samuti on kõik meie lapsed erinevad, aga mõned asjad siiski kehtivad. Nii et ma ei kritiseeri, vaid räägin, mida meie oleme teinud.

    - kui lapsed öösiti rohkem ärkavad, siis vaatame üle oma päeva (liiga palju üritusi, liiga palju telekat, liiga palju omavahelist nagelemist ja ebastabiilsust laste elus, liiga palju erinevaid inimesi jms)

    - öö on magamiseks! Kui öösel ärkavad, siis tuba on ikka pime. Ei mingeid multikaid vms öösel. Variant on, et kas tuleb meie voodisse või magab enda voodis edasi, aga ei mingit muud tegevust enne ärkamisaega. Nelja lapsega on see keerulisem, sest kui ühte nii piinata, siis ta võibki karjuda selle aja, mis on normaalse ärkamisajani jäänud ja ajab teised üles. Aga kui on üks laps, siis ta ajab KÕIGEST vanemad üles :) Meie lastest üks on siiani, kes ärkab iga hommik liiga vara (ja tundub, et ta ongi sellise sisemise kellaga, sest magama lähevad kõik koos), aga teleka võib käima panna alles normaalsel kellaajal. Nii ta siis tõesti mõnikord lebotabki kas meie või enda voodis ja ootab "normaalset kellaaega"

    - toit! Ma pole eriline kokkaja kunagi olnud, aga aegajalt segab lastel magamist see, kui nad on õhtul hilja söönud või päeval liigselt "rämpsu" või magusat söönud (enamasti näiteks peale mingeid üritusi). Öösel uneajal ei mingit söömist. Väga harva olen juua andnud. Süüa sai 38-kraadise palavikuga laps, kui ta päev otsa polnud midagi söönud ja seejärel öösel kell 3 hakkas nälga surema ;)

    - öösel karjudes püüame välja uurida, mida laps unes nägi. Väikse sõnavaraga on see keeruline, suurematel lihtsam. Enamasti on selle allikaks ikka midagi, mida laps on näinud, kuulnud või enda jaoks välja mõelnud. Siis tuleb sellest korduvalt rääkida ja lapse hirmud maandada.

    Sellised siis mõned kogemused sellest, mida meie oma nelja lapsega oleme läbi elanud.

    Loodetavasti saate endal magamise korda, sest magamata ema tähendab pahandusi kogu pere jaoks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, see viimane lause on (kahjuks) õige:)

      Delete
    2. See on väga hea kommentaar, täitsa minu mõtted.
      Lisan ainult, et kui laps kisab/jonnib, siis ära mine kussutame, et oi, mis on kalli-kalli, tule ma annan, mis sa tahad, ära ainult kisa; aga samas ole tema jaoks olemas. Ole ta kõrval, nooguta ta jonnile kaasa ja ütle, et ma saan aru, sul on mure, nuta mure välja, saab kergem. Ehk et anna mõista, et jonniga ei saavuta oma eesmärki ja ei saa oma tahtmist (kui vanem pole sellega nõus), aga samas oled sa ikka tema jaoks olemas, ka siis kui tal on tuju halb ja ta jonnib.
      Mõtle nt kuidas sina tahad, et sinu paha tuju korral Marek reageeriks? Sa ju tahad, et ta oleks siiski olemas, mitte ei keeraks selga ja kõnniks minema?

      Delete
    3. Njaa, seda nüüd küll. Tundes ennast hakkaksin ma VEEL rohkem karjuma kui Marek mulle selja keeraks sel ajal kui ma nutan ja pahas tujus olen. Ehk siis kui Idal on natukenegi minu iseloomu (ja ilmselt on tal seda piisavalt), siis võib sul olla õigus, et õige oleks olemas olla. Püüan. Lubada ei julge. PS: täna oli üle PIIIIIKA aja täiesti kisavaba hommik, nii ilus tundus elu:)

      Delete
  7. Kui kell 8 õhtul on Idal magamineku aeg, siis on normaalne, et ta k 6 hommikul ärkab. Mul pole ükski laps pikema perioondi jooksul järjest kauem maganud. Voodissemineku aeg on meil nii 2-, 3-kui 5-aastasel k 21.30 (uinuvad siiski 22 kuni 22.30 ja ärkamine 8-paiku (mõnikord ärkavad ise, mõnikord peab äratama). Lõuna-ajal magavad ka lisaks 1,5-2h. Oleme proovinud ka kell 20.30 või 21 voodisse minna, aga siis kestab üks lõputu trall ja rähklemine kuni emmel-issil närvid läbi ja magama varem ikkagi ei jääda. Lohutagu Sind see artikkel: http://time.com/4130665/why-its-great-to-have-a-stubborn-child/?xid=time_socialflow_facebook ning teadmine, et mõnel on neid rüblikuid mitu tükki korraga :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja, ega mul polegi midagi selle vastu, et ta kell kuus ärkaks (arusaadavalt on ta end välja maganud), probleem on mu jaoks selles, et isegi kui ta läheb magama kell 11, on ta ikka kell kuus üleval ja see, et ta öösel sada korda ärkab. Kui ta magaks kenasti kaheksast kuueni, siis ei oleks mul mingit probleemi varase ärkamisega:)

      Delete
  8. Öösel ma süüa küll ei annaks, hammaste mõrv ja lisaks halb harjumus, millest hiljem vaja lahti saada.

    Kui meil sellised öise röökimise perioodid on, siis ma olen multikad käima pannud, et ta tsüklist välja saaks. Ma ei saa lasta lapsel pool tundi röökida kui ümber on tööinimesed, kes peavad järgmisel päeval tööle minema. Ja ega ise ka ei kannata kuulata. Vaatab paar lühemat multikat ära, rahuneb ja jääb ilusti uuesti magama. Kui multikaid ei saa/ole/aita, siis aitab keskkonnavahetus (koos lapsega teise tuppa minek, koos kuu vaatamine vms). Just see, et ta röökimise tsüklist välja saaks. Aga füüsiline kontakt võiks olla, sisendab turvatunnet. Raamatud ütlevad, et sellega sa ütled lapsele, et armastad teda ka siis kui ta jonnib (öine nutt ei ole muidugi jonn vaid muudel põhjustel).
    Mis veel. Kuna sa oled seal enamasti ju Idaga kahekesi, miks ta ei võiks sinu juures magada? Ehk see füüsiline lähedus aitaks? Tal keeruline aasta selja taga - elukoha muutus, isa eemal, ema stressis, lasteaeda harjutamine. Kõik see mõjutab lapse psüühikat. Idal ehk siis väljendub see kehva ööune ja nutuhoogude kaudu. Meil lõi kolimine ja remondist tulenev stress ka laste psüühika paigast ja tujukust oli palju. Senimaani tegelen tagajärgedega. Seepärast ma üritan lapsi võimalikult tihti sülle võtta ja kui tahavad kaissu tulla, siis ei keela. Kui vaja, viin magavana tagasi, aga ärkvel last ära ei saada. Et ta teaks, et võib alati ema-isa juurde tulla. Ehk siis - ürita võimalikult palju turvatunnet lapses tekitada, et ta teaks, et sa oled alati olemas.
    Selle jonniva lapse teise tuppa viimise kohta liikus ka hiljaaegu üks artikkel ringi. Ma ei leia seda õiget üles, aga siin on ka midagi sarnast kirjas: http://www.teadlikvanem.ee/aja-mahavotmise-tehnika-varjukuljed/

    Ahjaa, see mahla küsimine :) Mu kahene räägib täislausetega, aga nutuhoos on kõik sõnad kui meelest pühitud ja lihtsalt nutab, käsi väljasirutatuna väljas ja me siis mõistatame, mis tal puudu on :D Või käib ringi ja pobiseb: "Kus on, kus on?" "Mis sul kadunud on?" Ei mingit vastust. Ikka kus on. Ja siis selgub, et kaisumõmmi kadunud (mida ta muidu oskab ilusti öelda).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me magasimegi koos, sest mul ausalt öeldes oli igasugusest varasematest põhimõtetest ükskõik, sest mu ainus mõte oli magada. Nüüd aga läks see nii hulluks, et ta vähkreb ja peksab ja kakleb öösel, et ka nendel hetkedel kui tema magab, ei saa mina tänu vähkremisele ikka magada:)
      Lisaks on ta paar korda oma peaga mind nii kõvasti löönud (kogemata), et hea, et hambad suhu on jäänud. tead niimoodi kuklaga kukutab end täie hooga vastu nägu? Ja siis tundus ohutum Ida oma voodisse magama panna:)

      Delete
  9. No veel tuli mõtteid :) Ma saan aru, et Ida magab oma voodis? Meil olid lapsed (tollal 1,5 ja 3,5) uue peagisaabuva tite ootuses juba harjutatud oma voodis uinumise ja magamisega, aga jõudsime ikkagi järelduseni, et kaisus magamine teeb elu palju lihtsamaks. Lapsed uinusid kaisus hetkega ja magasid kogu öö rahulikult. Ise oleme ka puhanumad ja elu palju ilusam. Praegugi toimib see süsteem 2 - ja 3-aastasega. 5-aastane suudab juba oma voodis ka uinuda ja magada (eriti siis, kui on täpselt ette teada, et päkapikud võtavad seda väikest "kangelastegu" meelehea toomisel arvesse). Võib-olla tasub proovida?

    ReplyDelete
  10. Mina soovitaksin hankida raamatu "Nutt ja jonnihood". See, mis meis toimub ja kuidas me lapse nutule reageerime on üldiselt inimestes samasugune, sest meid on kasvatatud, et nutt on halb ja seda tuleks vaigistada. See raamat aga räägib, mis nutt tegelikult on ja miks lapsed nutavad ja nuttu vajavad.
    Tunnistan, algus oli raske ja pidime endaga tööd tegema, et lubada on lapsel (nüüd lastel) nutta, aga tulemust on kohe näha! Kui laps on ennast tühjaks nutnud ja need emotsioonid endast välja lasknud, mis sinna kogunenud olid, siis tuleb talle nii armas ja tänulik naeratus või kui on õhtu, siis jääb süles tuttu ja ärkab hommikul rõõmsalt.
    Kõik on väga loogiliselt lahti seletatud ja mina tõesti väga soovitan kõigile seda raamatut! :)

    http://www.rahvaraamat.ee/p/nutt-ja-jonnihood-kuidas-aidata-lapsel-oma-tunnetega-toime-tulla/43679/et?isbn=9789985979266

    ReplyDelete
  11. Halva kvaliteediga pildid peidavad kenasti väiksemad iluvead, olen tähele pannud:D Ida öise tegutsemise kohta kahjuks nôu anda ei oska, mida konkreetselkt TEHA, pole täpselt selles olukorras olnud. Aga jäin môtlema pôhjuste üle, sest kui endal olid lapse öise karjumisega probleemid (kestis kyll 4 ööd ainult), siis uurisin igatpidi teemat. Ehk on lapsel psüühiliselt/psühholoogiliselt raske ja see vâljendub niimoodi, ilma temapoolse tahtlikkuseta. Arvestades, mida te perekond on viimasel ajal lâbi elanud - kôik Diibiga seonduv, teise riiki kolimine ilma isata, töötamine koos lapsega, üldse 24/7 koos lapsega... ma ütleks, et see pisike tegelane on veel ülihâsti seda kôike talunud:( ta on ju ainult kahe-aastane, môtle, mis tema vâikses peakeses vôib toimuda kôiki neid talle arusaamatuid muutusi ja tihti negatiivseid juhtumisi kogedes? Môtle, kui raske periood on teil, môtle, kui keeruline lapsel veel vôib olla, ta ei saa ju enamustest asjadest arugi veel, kuidas tema sellest kôigest vâlja ujuma peab? Ma ei ütle, et te teda selles ei aita, mu arust teete kôik, mis suudate, aga objektiivselt vôttes on seda kôike natuke palju ühe vâikse lapse jaoks. See on minu arvamus, ei ole spetsalist ega pretendeerigi sellele, aga kôrvalt vaadates pakuksin niisugust laiemat algpôhjust sellele, mis toimub öösiti (kui alateadvus ruulib, eks). Ma tean, et teil pole eriti valikut hetkel, ütlesin oma idee, ehk on natuke abiks... Olen ise kogenud, et vahel vôiks krdi ümbekaudsed suu lahti teha ja öelda midagi, millega endal kogemusi on, jääksid minul vast lapsega môned jamad olemata ja kogemata...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti on kogu see trall ka Idat mõjutanud, selle vastu ma isegi ei vaidle, seepärast me püüamegi nii palju kui võimalik teda mõista (ja nö andeks anda need jonnihood), kuid mõned päevad ongi raskemad kui teised kui lained löövad üle pea kokku. Selles mõttes on sul õigus, et Ida on tegelikult hästi tubli kui KÕIKI neid asju arvesse võtta:)

      Delete
    2. Jah. Kôige ôigem lahendus oleks - need probleemid ära kaotada ja elada uuesti tâiesti tavalise ônneliku perekonna elu. Hetkel teostamatu. Järgmine lahendus - hoida Îda maksimaalselt eemal/teadmatuses kôigest negatiivsest, nârvilisest, tema rutiine muutvast jne. Jällegi praktiliselt teostamatu, sest me kôik oleme inimesed, kôike alati lapse eest peita ei ônnestu ja teame ka kôik seda tunnet, et "lained löövad üle pea kokku". Vöib-olla see pisike isegi ei jonni omaarust, vaid tal on paha, kole, hirm, frustratsioon, sada asja, mida ta väljendada ei oska, mis niimoodi välja purskab? Ma usun, et annate endast parima, ja soovin teile palju jôudu ja jaksu sel teel, parimat väiksele Idale ja - igale môônale järgneb tôus!! alati, eksole!

      Delete
  12. Kas Idat lasteaed ei väsita? Kas ja kui palju ta lasteaias magab? Kõlab mulle uskumatult, et nii väike laps saab hakkama nii vähese unega. Tean, et Rootsis on olemas ehk on ka Norras, unekoolid. Seal on nii, et lähedki lapsega nädalaks sinna ja spetsialistid jälgivad ja õpetavad, kuidas toimida. MUl tuttav käis Rootsis unekoolis oma 2a lapsega, kes trallis põhimõtteliselt samamoodi nagu sul Ida ja sai abi. Eks töö jätkus kodus edasi, aga laps magab nüüd korralikult ja pikemalt!

    ReplyDelete