Tuesday, March 11, 2014

Te imestate, et inimesed Eestist ära lähevad? Mina küll ei imesta.


On üks teema, mis mul juba pikemat aega on südames kripeldanud ning ma olen pikka aega mõelnud, kas sellest kirjutada või mitte. Kõik algas tegelikult pihta juba siis kui ma pahandasin nende noorte peale, kes pärast kooli kohe finantsjuhiks ei saa, ma arvan siiani, et otse koolipingist sotsiaalministriks või finantsjuhiks ei saada, et selliste ametikohtadeni jõudmine tuleb aastate ja töökogemusega. Aga... Eestis käivad asjad teisiti ja see on vaid üks väike osa palju suuremast probleemist.

Mul on paar tuttavat naisterahvast vanuses 45+. Kaks neist koondati, kolmas lahkus töölt omal soovil, sest ta enam ei jaksanud 24/7 miinimumpalga eest orjata. Nad kõik on kõrgharidusega, pikaajalise töökogemusega, lojaalsed ja töökad. Nad on esimesed, kes kontorisse tulevad ja viimased, kes lähevad, nad ei kurda kunagi, vaid teevad vaikides ära ka kõik lisatööd, kunagi ei pahanda nad ületundide üle. Nende lapsed on suured, nad ei jää haigete lastega koju ega pea lasteaeda kevad/sügis/suve/talve/ emadepäeva/sõbrapäeva/vastlapäeva/... kontserdile minema. Ehk siis tegu on põhimõtteliselt ideaalsete töötajatega. Ometigi on nad töötud. Neid ei kutsuta isegi vestlustele. Miks? Sest erialasele tööle nad ei saa, sinna võetakse noored, just nagu 45+ oleks tegelikult vana, eks. Töötukassa soovitab neil kandideerida müüjaks või koristajaks. Ma ei halvusta neid ameteid, ärge saage minust valesti aru, kuid need on töökohad, kust peaksid alustama koolilõpetajad. Mitte pikaajalise töökogemusega inimesed. Ja kui neil kolmel naisel EI oleks kõrgharidust, nad lihtsalt oleks terve oma elu olnud näiteks müügijuhid või raamatupidajad, siis võiks nad end kohe maha kanda. Sest meil loeb vaid diplom. Olgu siis ükskõik, millise Metsaülikooli oma, peaasi, et on paber, mis ütleb, et me oleme targad. 
Need 45+ naisterahvad loobuvad cv-de saatmisest ja lähevad nii nagu paljud teised samas vanuses naised/mehed enne neid Soome.

Edasi tean ma inimest, kes sai ekspordijuhiks, olgugi et ta oskab inglise keelt sama hästi kui Truffaldino "Armastusest kolme apelsini vastu", rääkimata siis mõne muu keele oskusest ning reisida ta ka ei saa, sest 1) ta kardab lennata 2)ta peab hooldama oma haiget isa ja 3) tal on väikesed lapsed. Aga tal on üks eelis - ta on kellegi tuttav, kes selle ametikoha talle annab. Sekretär selles samas firmas peab oskama rootsi, inglise, vene ja eesti keelt, kasuks tuleb soome keel, tema palk on 500 eurot ning tööülesannete hulka kuulub ka kõikide kirjade/dokumentide/seaduste tõlkimine, et ekspordijuht saaks oma tööd teha.  Selles ettevõttes töötas  kolm aastat ka "Mati", Mati oleks ise võinud ekspordijuhiks saada, sest ta oli töö sisuga kursis, oli põhjalik ja tubli mees, tal oli vaid paar miinust: tal ei olnud varasemat ekspordijuhi kogemust ja ta tahtis natuke palka juurde, see oli midagi ennekuulmatut. "Mati" solvus ja kolis ära Norra, kus ta tänaseks töötab tunnustatud ehitusettevõttes projektijuhina.

Ja lõpuks tahan ma kirjutada oma emast. Igaks juhuks ütlen ma, et ta ei ole sellega, et ma kirjutan kuidagi seotud ja ilmselt saan ma pärast kurja telefonikõne, aga ma lihtsalt tundsin, et pean tema tööst kirjutama. Nii palju kui ma kõrvalt olen kuulnud või näinud, eks ma nüüd kahetsen, et  ma pikka aega arvasin, et ta liialdab ja väga ei viitsinud kuulata. Ta on kuusteist aastat töötanud kriminaalhoolduses, seega pool oma elust olen ma kuulnud, kuidas igale inimesele tuleb võimalus anda, kuidas kõik inimesed tegelikult on head, kuidas neid on võimalik muuta, ühesõnaga olen ma peaaegu kuusteist aastat vaadanud kõrvalt, kuidas ema ta tema töökaaslased hingega tööd tegid. Missioonitundest, sest palga pärast nad seda vaevalt tegid. Palk pidi neil nadi olema, sest ma ei saanud poest kõike, mida ma tahtsin ja hallooo, ma olen ju siiski piisavalt ära hellitatud. Olgu, nali naljaks. 
Ma tõepoolest nägin nii emas kui tema töökaaslastes inimesi, kes tegid midagi, millesse nad uskusid. Ma mäletan küllalt olukordi, kui  mõne "kliendi" (nii nad neid kutsuvad) ema või naine helistas emale, et tule palun kiiresti appi, ta muidu tapab end ära. Ja ema tormas kohale, ilma julgestuseta, sest ta uskus, et ka selliste veidike ohtlike tüüpide taga on peidus inimene, keda saab muuta.

Sellest kambast, kellega ema 16 aastat tagasi koos alustas, ei ole enam palju järele jäänud, kuid see on asendunud teiste pühendunud inimestega. Ema on maeiteamitutuhataastat olnud talituse juhataja. Ma tunnen ta töötajaid ja tean, et halb juhataja ta ilmselt olnud pole. Ta on isegi oma töötajate kaitseks välja astumise eest saanud distsiplinaarkaristuse ( põhjusest ja selle absurdsusest võiks ma lausa eraldi kirjutada).
Mingist ajast nägin ma aga, et sära silmist on kadunud nii temal kui teistel. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis algas see ajast, kui kriminaalhooldus liideti vanglaga. Ma ei ole küll ekspert, aga mu meelest on idiootne koondada samade reeglite alla kaks ametit, mille tööpõhimõtted on erinevad. Ühe eesmärk on karistada, teise eesmärk aidata inimestel lihtsustatult öelduna paremaks (tagasi) saada. Järjest rohkem hakkasin ma kuulma, kuidas ta rääkis kodust erinevatest muutustest, mis mulle tundusid, et on muutused vaid muutuste pärast, nii nagu ikka et tuleb uus inimene ja tahab end nähtavaks teha, vahet ei ole mis vahenditega, aga ega ma väga ei süvenenud. Mind on ju samuti kasvatatud uskumuses, et "kõik inimesed on head" ja nii ma arvasin, et eks need vaid ajutised tuuled on, sest keegi ju ikka mingil hetkel saab aru, et muudatused ei ole end õigustanud.
Nii ei kuulanud ma ka seda kui ema hakkas ajama, et ta varsti töötu on, sest kuhugi on vaja töökohti juurde saada ja seega mõned töökohad ära kaotada. Ei uskunud mina, et koondamisele lähevad sellised ametikohad nagu mu ema oma. Aga tänaseks päevaks on see fakt. 

Inimene, kes on teinud tööd teadmisega, et sellest sõltub midagi, et ta muudab midagi maailmas, kaotab oma töökoha muudatuste pärast, mis tehakse vaid selleks, et teha muudatusi.
Kui te parastavalt arvate, et no mis seal ikka, kaotatigi juhatajad ära, et milleks neid ikka vaja on,  siis nii lihtne see nüüd ka  ei ole, nende asemele tulevad lihtsalt teised ja kõrgema palgaga juhatajad, kes enam ei tee sisuslist tööd, vaid kirjutavad raporte ning analüüse selle kohta, kuidas kedagi karistada saaks või mida veel õnnestuks muuta. Millise karistuse peaks saama töötaja, kes ausalt ütles, et kasutas tööautot kojusõiduks , sest oli ühe toimiku maha unustanud ja seda ausalt tunnistab, samal ajal kui teine... Ta oleks võinud ka valetada, aga otsustas olla aus. Selle eest saab ta karistada. Kojusõit ei olnud 50 km, vaid 5km. Vahet ei ole. Kõige olulisem on karistus!
Kui te samuti arvate, et ma lihtsalt vigisen niisama või kaitsen oma ema, et pole seal häda midagi, siis võtke lahti vanad uudised kui  justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kamast pidi saama PPA peadirektor. Lugege kommentaare ja mõelge kaasa, miks PPA töötajad hoidsid pöidlad pihus, et see ometi nii ei läheks ja teised hoidsid pöidlad pihus, et just nii juhtuks. Tihti saavad paljud valed otsused ja mõttetud muudatused alguse just ühest valest inimesest...
Ma võiksin kõigest detailsemalt ja pikemalt kirjutada, aga ma ennetan seda emapoolset kurja telefonikõne ja detailidesse ei lasku ning pikemalt ei kirjuta. Ütlen vaid, et ka minu ema plaanib Eestist lahkuda. Ta on pettunud süsteemis, millesse ta kunagi nii väga uskus. Ta uskus, et tema töö muudab midagi. Ja teate, ma isegi tean inimesi, kes on öelnud, et tänu minu emale ja teistele kriminaalhooldusametikele, kes neisse uskusid, on neist saanud korralikud inimesed, kel on korralik töökoht ja perekond. 
Mu ema on 53-aastane, mina  ei usu et ta pagariks või kondiitriks ümber õpib, kuigi enne oma välismaale minemise plaani ajas ta meile ka seda juttu.

Ma ei soovitaks tal ümberõppele aega raisata, sest 1) on ta grupis "45+ ehk seega töö jaoks liiga vana" ja 2) kui ta sooviks teha oma ettevõtte, siis riik seda niikuinii ei soosi, kasvõi palkadele maksab ettevõtja makse lisaks 77% (!!!). Alustava väikeettevõtte igapäevatöös sees olles ma näen, kui keeruliseks see elu teeb. (Siia on ka maetud koer, miks väikesed ettevõtted ei suuda kõrget palka maksta. Asi ei ole kasumi tagaajamises, vaid ellujäämises ja äraelamises.) igatahes nii ma aitangi emal Rootsi töökohta leida. Kuigi ma tean, et temast oleks palju rohkem kasu siin.

Ma ei taha viriseda ja ma saan väga hästi aru, et maailm ei ole mustvalge ning alati on erandeid. Eesti elul on miinuste kõrval ka palju plusse. Ma tahan lihtsalt öelda, et ärge imestage, miks inimesed Eestist ära lähevad. Mina ei imesta. 

*17 aastat tagasi läksin ma esimest korda Norra. On olnud hetki kui ma olen kahetsenud, et tagasi tulin. Kuigi ma Eestit armastan.


23 comments:

  1. Töötasin isegi antud süsteemis ja ausalt, sellest võiks rääkida tunde.. Nägin kuidas vanglaga liitumine kõike muutis. Kuidas rõõmsatest abistajatest said "süsteemi mutrid". Kes kobises võis ära minna. Ja kahjuks läksingi, sest missioonitundest pangalaenu ei maksa, aga süda tahab tagasi. Mälestused toredast seltskonnast, oma tööd hingega tegevatest inimestest ning "klientidest" jäävad igavesti meelde. Oehhhhh

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav, et seda näevad tegelikult kõik, aga asi läheb päevadega aina absurdsemaks. Ju siis pole nii oluline valdkond, et inimestega lastakse lihtsalt mängida, ilma et kedagi huvitaks tagajärjed.

      Delete
  2. Mega postitus...lugesin hinge kinni hoides.

    ReplyDelete
  3. Pole midagi öelda.... kõigega nõus!

    ReplyDelete
  4. Umbes 5 aastat tagasi ütlesin, et mina ei lähe kunagi Eestist ära ja, et need kes hakkama ei saa on saamatud ja ise selles süüdi. Nüüd 5 aastat hiljem mõtlen ise ka mineku peale. Miks? Ma omandan hetkel kõrgharidust ja ilmselge, et kohe ei saa tööle. Aga mis ma teen selle aja kus ma harjutan? Võtan pangalaenu? Elan vanemate juures? Üürin korterit ja söön kiirnuudleid? Miks ma peaks oma elu raiskama sellise asja peale? Ma käisin suvel tööl. 135 tundi. Minu tunni palk oli umbes 2,45€/H. Olin riietepoes müüja. Kusjuures see on hea palk. Kõrvalpoes saadakse veel nirumat palka. Ma ärkasin kell 7.50 et minna 9 tööle. Seisin 12 tundi ja sain kell 21 koju. Teenisin 12 tunniga 30€. Kõrval riigis oleks ma sama raha teeninud 2,5h. Miks ma ei peaks siis ära minema? Miks ma pean siin orjama? Enamused noored lähevadki pärast kooli välismaale, et teenida nö rasket raha, et jalad alla saama. Miks sad peaks siis veel tagasi tulema selle niru palga juurde? Meie õpetajad saavad brutos umbes 1000€, saksamaal saab sama eriala õpetaja 4600€. Miks?

    Varem ma tõesti mõtlesin patriootlikult. Täna enam mitte. Täna mõtlen ma enda peale. Kõik ei saagi olla firmajuhid ja Eesti Energia juhatajad. Keegi peab sulle poes piima ja leiba ka müüma. Aga miks ta siis peab tegema sellist orjatööd?

    ReplyDelete
  5. Minu kogemus on Kanadast, kus nii riided kui toit umbes samas hinnaklassis kui Eestis (toit nõks kallim, riided odavamad), kuid siinne MIINIMUMpalk ületab isegi Eesti keskmise palga (milleni tegelikult enamik eestlastest ei küündi). See, et Kanadas kõikidele inimestele mugav elu on võimaldatud, annb igal pool tunda - ollakse palju sõbralikumad, lahkemad, abivalmid. Naeratatakse rohkem.

    Magistrikraadi omava spetsialistina poleks ma Eestis saanud enesele paljutki lubada, mis Kanadas elementaarne tundub, pealegi osatakse Kanadas (erinevalt Eestist) töökust väga hästi hinnata. Tööle kandideerides pole lubatud CV-le märkida ei sünniaega, rahvust, perekonnaseisu ega laste olemasolu, pildist rääkimata - Eestis praagitakse just nende näitajate põhjal välja nii mõnigi tubli töötaja, enne kui talle üldse võimalus antakse.

    Jah, ka minul jäid Eestisse maha nii sõbrad kui pere, ja kuigi nende järele igatsen, on siinseid plusse võrratult palju rohkem, seega tagasitulekut niipea ei plaani. Distantsilt vaadatuna tundub väga kurb, millise näruse tasu eest enamik eestlasi end kohusetundlikult ribadeks rabavad ja vanaduses "väljateenitud" pensionile jäädes sente veeretavad, samal ajal kui näiteks Kanada pensionärid ringi reisivad ja elu naudivad. Mille nimel siis?

    Need eestlased, kes äraminejate peale näpuga näitavad ja sapiseid kommentaare viskavad, ei paista ise oma armastatud isamaal just kõige õnnelikumad olevat. Õnnelik inimene ei muutu õelaks. Minu arvates peab igaüks elama seal, kus end kõige mõnusamalt tunneb, olgu see siis sünnimaal või kuskil mujal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ilmselt kui ma hakkaksin kahe aasta pärast oma CVd laiali saatma, siis pannakse ka see kohe kõrvale, sest ma olen "juba vana, kaks aastat kodus istunud, väikese lapsega":D

      Delete
  6. Minagi olin 100% kindel, et mina siit minema ei lähe! Ponnistasin oma Eesti filoloogia õpinguid samal ajal täiskohaga tööd rügades. Paraku ei läinud see kuhugi ning vahetasin pooleteise aasta pärast eriala. Kuna mul rikkaid vanemaid ei ole siis tööd tuli siiski edasi teha... Isa oli kindel, et mul tasuks minna välismaale sest ta isegi teeb Lõuna-Prantsusmaal ehitustööd vahelduva eduga. Mina muudkui raiusin vastu, tahtsin ise hakkama saada ja just meie Eestis. Kuid puudumised ning mahajäämised mulle saatuslikuks saidki.. Langesin alkoholi küüsi nagu paljud Eesti noored ning raiskasin aega. Tegin tööd mis ei oleks mind kuhugi edasi viinud. Kuniks üks tore Austraalia noormees mu sellest nõiaringist välja sai ning oma kodumaale tõi. Eks siingi ole raske, Queensland kõrgeima töötusega ning suured Ford, Holden uksi sulgemas. Aga sind hinnatakse rohkem kasvõi lihtsalt inimestega vesteldes. Siin ei ole seda nukrat kibestumust. Tööandja (oleneb muidugi ka siinkohal...) tasub sulle vääriliselt ja tihti ka karanteerib treeningu. Praegu kahetsen, et raiskasin oma aega üritades õppida ja tööd teha samaaegselt. Ehk oleksin võinud asjadele teisiti läheneda ja siis jälle mõtlen ning leian, et ma ei olekski kuidagi teistmoodi hakkama saanud. Elu on liiga raskeks tehtud ja siiamaani saan ahhetavaid pilke kui mainin palju meie miinimumpalk on või kui keeruline on lapsetoetusrahadega hakkama saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kunagine Eesti filoloogiat õppinu kirjutab "karanteerib".
      Hästi.

      Delete
    2. Vähemalt jätkub sul tegemistmuidu hakkaks sul ju ka igav;)

      Delete
    3. Kahju kui tervest jutust jäi silma üks kirjaviga, see oligi kogu kommentaari mõte. :)

      Delete
    4. Mis kellegi jaoks oluline on;)

      Delete
  7. Mina olen ka patrioot olnud, Norras elades sain alati pahaseks, kui mult küsiti, kas kavatsen sinna elama jääda. Loomulikult ei kavatse, vastasin ma alati uhkelt. Nüüd ma enam nii uhkelt ei vastaks:(

    ReplyDelete
  8. Ahjaa, kui oskate Stockholmi kandis tööd soovitada, siis andke teada!

    ReplyDelete
  9. Ma olen Sinuga nõus ja pole ka. Ma kuulun üsna varsti riskigruppi 45+ ja kui peaksin kinga saama, siis olen kindlasti väga-väga hädas. Minuvanustel on pool elu /karjääri selja taga ning ümberõpe kindlasti keeruline.
    Ma mõistan ka seda, et noorel inimesel on vaja elu alustamiseks kapitali ning kui mujal on miinimumpalk 1400 euri, siis peaks puhta loll olema, kui siin 400-ga leppida.

    Aga.
    Aga noored? Kes selle riigi peaks seni elamisväärseks tegema ja tootlikust suurendama? Et noored ei peaks lahkuma ja saaks tagasi tulla "normaalsesse riiki"? Kes?
    Kes on need inimesed, kes valivad ikka ja jälle Ref ja keski ja naeravad välja uusi üritajaid?
    Kes peavad muudatusi siin riigis tegema?
    Kas Sina etad vastust?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma vastuse teada saan, siis kandideerin ka Toompeale:)

      Delete
  10. Ma olen ikka Eesti patrioot ja juba selle pärast ära ei lähe. Kogemuse mõttes mõneks aastaks ehk jah, kuid alatiseks mitte. Siin olen ma sündinud ja siin on mu juured ja ma olen uhke, et olen eestlane. Ja see, et elu Eestis parem oleks, on meie kõigi enda teha. Jah, kõigi elu ei ole lill ja mõned inimesed jäävad süsteemi hammasrataste vahele, kuid seda juhtub igal pool maailmas. See kui kellelgi on rääkida ilus lugu, kuidas tema elu läks ülesmäge peale välismaale kolimist, siis sama hästi oleks võinud see ka siin juhtuda - kui inimene oleks oma elus samasugused suured muutused ette võtnud. Siin aga käiakse vana rada pidi ja halatakse, miks keegi teine nende elu paremaks ei tee.

    Päris paljuski sõltub meie oma ettevõtete edukus ka meie endi kui tarbijate mõtlemisest. Kui me eelistame iga kell tellida odavat kräppi Hiinast selle asemel, et osta meie oma Eesti toodangut - kust need palgarahad siis tulema peaks? Selle peale ei mõtle keegi, mis on selle hiinlase miinimumpalk, peaasi, et ise nänni odavalt kätte sai...

    Ja kõrgharidus. Kas iga gümnaasiumilõpetaja peab tõesti minema kõrgharidust omandama? Eriti kuna popid on nn pehmed alad, mis - olgem ausad - ei tooda. Mida me teeme hunniku kõrgharidusega filoloogidega kui tööturul on puudu spetsialistide töökäed? Ja neile ollakse nõus maksma! Nii palju on erialasid, kus ükski tööandja ei vaata su hariduse taset vaid töökogemust. Nt IT valdkond, kus paljud tegijad läksid tööle juba ülikooli ajal ja neil jäi seetõttu kõrghariduse omandamine pooleli, kuid palka saavad kõvasti üle Eesti keskmise. Oluline on, mida nad teha oskavad ja milline on nende kogemus. Tootmisettevõtetes saab väga hea meister ja masinaoperaator tehases paremat palka kui suvaline kõrgharidusega tädi kontoris. Aga selleks, et selle kalli masina peale tööle saada, on nad pidanud alguses mõne aasta väiksema palga eest lihttöölise tööd tegema ja ennast tõestama. Need situatsioonid, mida sa, Eveliis, kirjeldasid, turumajanduse situatsioonis kuigi kaua firmat vee peal ei hoia. Ehk siis selliseid lollusi saavad endale lubada ainult riigiasutused või suured korporatsioonid, kus mingi opakas keskastmejuht oma käitumisega veel firmat põhja ei lase.

    Ja see kui palju lastega inimeste CV-sid kõrvale tõstetakse sõltub ikka tööandjast. Mina olen töötanud tööandja juures, kus eelistati just lastega inimest, et tema on stabiilsem ja tema väljaõpetamine tasub vaeva, sest tõenäoliselt jääb firmasse aastateks, mitte ei põruta esimesel võimalusel Soome.

    Jah, kõik ei ole ideaalne ja see ei ole normaalne, et meil õpetajad ja arstid nii vähe palka saavad jne. Kuid läbinisti halb see elu siin Eestis ei ole ja ega neid muutusi ei tule ka kui me ise oma suhtumist ja käitumist ei muuda.

    P.S. Kahju lugeda su emast. Sellega ma olen nõus, riigiametis töötamine sakib ja seal on iga inimene lihtsalt väike mutter suurte meeste mängudes :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks see, mis ma kirja panin, jätab suht mustvalge mulje, kuid kui ma oleks kõiki mõtteid kirja hakanud panema, oleks sellest uus eepos saanud. Ma olen sada korda nõus, et kõik gümnaasiumilõpetajad ei peaks minema kõrgharidust omandama, mulle lihtsalt tundub, et varsti peab masinaoperaatoril ka diplom olema, mis tõestaks, et ta on hea töötaja;)
      Mu oma mees on väga hea näide sellest, et kõrgharidus ei ole kõige olulisem, loeb töökus ja tahtmine - just tavaliselt lihttöölisest sai ta lõpuks samm-sammul tootmisjuhiks ja usun, et ka tema alluvad nõustuksid minuga, et ta oli kordades parem kui diplomiga tootmisjuht.
      Kahjuks on siiski ka nii, et igale poole ta poleks kandideerida saanud, kuigi omab pikaajalist töökogemust just tootmisjuhina, teda poleks isegi kohale kutsutud, sest tal puudub kõrgharidus. Pole siis ime, et kõik nui neljaks kõrgkooli tormavad. Siin on juba osa traagikat peidus.
      Ja ega ma väidagi, et elu Eestis halb on, lihtsalt siin juhtub palju kummalisi asju ning ma näiteks tõesti mõistan, miks mu ema plaanib Rootsi kolida. Mu jutu põhupoint tegelikult oligi, et ole sa riigiametis nii hea töötaja kui tahad, lõpuks oled sa ikka, just nii nagu sa, Mutukamoos, ütlesid, üks mõttetu mutter suurte meeste mängudes.

      Delete
    2. Jaa, ma täitsa usun, et sa kõike kirja panna ei jõudnud :) Lugesin pärast selle ajalehe arvamusloo ka läbi ja selle põhjal tundub, et meil on sarnane "karjäärimudel" seljataga. Minu esimese aasta palk oli selline, et sama firma tõstukijuht sai ka rohkem kui mina oma kontoritööl :) Ülikooli ajal käisin kõrvalt tööl, vorpisin hinnapakkumisi jms südaööni teha ja seda kõike ikka väga olematu raha eest. Tulemus - kolleeg vahetas firmat, kutsus minu kaasa ja seal sain juba oma palganumbri öelda. Ja peale seda olen ainult ühe korra tööle kandideerima pidanud (sest tahtsin valdkonda vahetada), muud töökohavahetused on kutsumise peale tulnud (staaži 15a). Minu arvates tasub nii mõnelgi noorel võtta vastu madalama palgaga pakkumine, et nö jalg ukse vahele saada ja siis firmasiseselt edasi liikuda.
      Tootmisjuhtidest - jaa, olen sinuga 100% nõus. Olen näinud nii mitutki (akadeemiliselt) muljetavaldava CV-ga tootmis- ja muid juhte, kõrgharitud, ilusate ametinimetustega varasemates kohtades jne, kes oma hakkamasaamisega ei saa ligilähedalegi mõne keskharidusega tootmisjuhile, kes lihtsalt on selle töö peale sündinud. Siin mängivad ikka väga palju rolli isikuomadused, varasem kogemus jne. Samas, on teatud piirid, kust alates iga tootmisjuht enam hakkama ei saa. Ma ei ütle, et siin on põhikriteerium haridus, kuid mõnikord tuleb see kasuks kui tootmine on selline, kus on vaja palju strateegilist mõtlemist ja pikema perspektiiviga planeerimist. Ehk siis praktik vs teoreetik. Aga häid strateegilisi planeerijaid on vist üldse vähe, et ega kõrgharidus seda ka ei garanteeri, kuigi väidetavalt aitab arendada. Segane jutt :)
      Üks teemaväline küsimus ka - ma selline aeglane reageerija. Et kuidas teil edenes Diibi raamaturiiuli täitmine? Ma mõtlesin mõnel päeval läbi jalutada ja midagi sinna poetada, kuid ei ole suutnud end veel tegudeni viia ja nüüd tekkis küss, et kas enam ongi mõtet :)

      Delete
  11. jah, "ilus" Eesti elu :( Selline ta kahjuks kipub tihti (mitte aga alati) olema. Mu oma tutvusringkonnas on ka inimesi, kes on siit raske südamega lahkunud. End "võõrsil" sisse seadnud, siis on hiljem tunnistanud, et on oma eluga uuesti rahul ja tagasi ei plaani lähiajal kahjus keegi tulla. Nö lihtinimestel on seal palju paremad võimalused ära elamiseks, sh reisimiseks, mis oli siin täiesti mõeldamatu. On mille üle mõelda!

    A

    ReplyDelete
  12. Eriti kurb ja ebaõiglane kogu selle madalate palkade ja endale mitte millegi lubamise juures on see, et kui mõni inimene ongi ehk veidi paremat töökohta omanud ja päris ok elu endale lubada saanud, siis pensionile jäädes on sellel ikkagi kriips peal. Siis tuleb hakata vaatama kas saab küttearve makstud või söödud. Mulle meeldis kunagi olukorrast riigis saates välja käidud mõte, et tuleks julmalt kehtestada palga alampiiriks näiteks 600 eurot ja siis ettevõtted peavad kuidagi oma tegevust efektiivistama et hakkama saada.... aga no loomulikult on see liiga mustvalge lähenemine. Tundub et Eesti lihtsalt on nii väike ja ekspordi mahud ei ole piisavad et riigile rikkust tuua, et rahvas saaks hästi elada... Kõige kurvem ongi just see et Eesti riigis lihttöölisena ei saa elada nauditavat elu, sest kõik ei pea ja ei saagi ju olla juhid ja spetsialistid. Võiks ikka olla nii et kui käin tööl, siis vahet ei ole mis tööl, aga söögi, rõivaste ja eluaseme pärast ei peaks muretsema ja ehk õnnestuks ka aastas üks reis teha ja aegajalt väljas söömas käia. Kardan et sellise tasemeni aga läheb veel kaua kaua aega ja seetõttu on paraku loomulik et mõned inimesed soovivad seda kohe ja suunduvad Eestist ära ja tõesti kuidas saaks seda siis halvustada...

    ReplyDelete
  13. Ütlen sõna sekka! 45+ kinga saanud lähevad ära, sest neid ei võeta tööle ja minu hetkeolukorras, kus olen noor ja tubli (ja kokku 2-aastase töökogemusega - minu vanuse kohta täitsa hea saavutus, sest olen ka bakalaureuse lõpetanud), ei ole mul normaalset (ehk normaalselt äraelatava palgaga 450+) töökohta saada - vestlustel käin aga ikka pakutakse miinimumi (või isegi pool sellest!) ja võttes arvesse Tartu eluasemekulusid.. paneb mõtlema kurbi mõtteid. Isegi lahkumismõtteid, kuid kahjuks (või õnneks?) puuduvad selleks piisavad tutvused-võimalused ja n-ö vaba raha. Kindlasti tullakse nüüd ütlema, et mis kasu on bakalaureusest ja see on poolik kraad - jah, on, kuid alles kooli lõpus sain aru, et Eestis on minu eriala puhul turg üliväike ning töökoormuse-palga suhe kõvasti nihkes, mistõttu magistri tegemine tundus (ja tundub seniajani) aja raiskamisena. Kuna käisin poole kohaga tööl ning täiskoormusega ülikoolis, sest eluasemekulude eest tuleb siiski maksta, hakkas lõpuks selline rabelemine tervise peale, nii et siinkohal veel üks suur põhjus juures, miks õpinguid ei lõpetanud. Minu ´teine pool' on magistri lõpetanud ning käib vestlusel juba pea aasta, kuid keegi ei ole senini teda erialase töö peale võtnud.. Keda siin riigis üldse tööle võetakse, kellele siin üleüldse tööd on, mis on väärt rohkem kui sandikopikad, millest ilma oma koduta inimene ära ei ela? Ja räägitakse sellest, et pensionärid peaksid tööl käima..

    ReplyDelete
  14. Lõpeta oma rahalised mured täna:

    Võin naeratada selle Jumala Kartes, mees, ma sain laenu € 76000 ja kaks minu kolleegid on ka saadud laenud see mees ilma raskusteta. Ma teile nõu, mitte valida vale isiku, kui sa tegelikult taotleda raha laenu, et oma projekti ja muud. Ma avaldada selle kirja, sest Sir.James Valge tegi mulle õnnistatud oma laenu. See on läbi sõber kohtasin see aus ja helde Jumal, kartes, et mees, kes aitas mul saada see laen fondi reguleerida oma elu, Teil on vaja rahalist abi, Siis on takerdunud, Ei ole juurdepääsu pank laenu või ei ole kasuks pank, peate rahastada oma ehitus, kinnisvara arendamine, luua oma äri üles oma isiklik äri, olete näinud ja on vaja teha, raha, halb krediidi või vajavad raha, et maksta arveid või võlgu. Nii et ma soovitan teil seal lahkelt ühendust võtta ja kohtuda teenuste eest sa palud teda. Tema kontakt aadress: jameswhitefinancehome@outlook.com
    Temaga kontakti puhul rohkem teavet, olema selge ja aus.

    ReplyDelete