Monday, October 14, 2013

Emotsioon nr 89

Ma polegi vist kogu üheksa "ōnnistatud" kuu jooksul olnud nii lähedal sellele, et kellegi pea reaalselt otsast hammustada. Sest ma istun juba neljas tund NÄLJASENA valvearstil ja ootan oma proovide vastuseid. Tulin andma tavapäraseid proove, aga kuna ma pühalikult olin lubanud, et iga väiksemagi kaebusega tulen kohe valvetuppa, siis kerge peavaluga ma ka sōnakuulelikult siia tulin. Ja istun nüüd plasttoolil ja ootan, et tuleks mōni arst, kes mulle ütleks, et.... Ausalt öeldes suva mida. Ükskōik mida. Ma ei jaksa enam siin plasttoolil istuda. 
Ja mu pea valutab. Mu selg valutab. Mu vererōhk on kōrge. Mul on silme eest must. Ei, mul ei ole ilmselt midagi muud viga, kui et MA TAHAN SÜÜA!
Ma olen varsti nōus kasvōi Elutuppa tagasi minema, kust me küll eile kogu seltskonnaga saime elu kōige halvima toidukogemuse üldse, aga ma olen varsti nōus ka sinna minema. Vōi siin kedagi ära sööma!!
Rase ja päeva otsa söömata naine istumas neljas tund plasttoolil EI ole hea kombo. Ma tahaks kogu selle punkri kuhugi krōbedasse kohta saata!!!!

2 comments:

  1. Oleks eile varem näinud seda posti, siis oleks Sulle ITK-sse tulnud ja midagi süüa toonud - aga Su postituse juures ei ole kellaaegasid, seega ei tea, millal see kirjutatud oli..:)
    Aga kuna rohkem poste ei ole hetkel, siis võib kahtlustada, et koju Sind ei lastud? Loodetavasti on kõik kõige paremas korras ja Sulle anti ka süüa lõpuks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lasti välja küll, kui olin jälle lubanud, et ei liigu rohkem ja iga väiksemagi kaebusega olen klõps tagasi:)

      Delete