Kui emme arvas, et laps peaks suvel ka aitama heina teha, tuli appi vanaema, öeldes, et laps peab suvel puhkama.
Kui veidike vanem laps üksinda elama asus, tuli appi tädi, kes selleks, et laps ei peaks end söögitegemisega väsitama, saatis kooritud kartulite ja marineeritud lihaga onu kohale.
Kui veel veidike hiljem teised kolisid/koristasid/puid lõhkusid/vaipu pesid, istus laps kännu otsas ja lahutas töömesilaste meelt totakate lugude rääkimisega. Kõik olid rahul! (Keegi peab ju projektijuht ka olema!)
Kui veel veidike hiljem laps perest kaugemale kolis ja peaaegu et oli olukorras, kus oleks pidanud ise eluga hakkama saama, potsatas lapsele selgest taevast sülle Janek, kes hoolitses selle eest, et siidinäpust laps lihtsama vaevaga läbi saaks.
Kui me sel talvel endale majja ajutise (nb! ajutine trepp on meil keset elamist juba viies aasta) ahju saime, ei tekkinud kordagi küsimust, kes selle kütte paneb ja puud toob. Ikka Janek.
Nii ma oma elu muretult elanud olengi.
Kuni ühel kargel talveõhtul jõudsin ma töölt koju Janekist palju varem. Vahtisin esialgu keset tuba seisvat ahju nagu vasikas aiaauku, kuid tundsin, kuidas näpukesed justkui iseenesest sügelema hakkasid. Mida kauem ma ahju vahtisin, seda suurem soov tekkis mul proovida see ka kütte panna. Arglikult haarasin ma esimest korda elus kätte halud, keerasin lahti siibri (jah, mingil imekombel oli mulle isegi meelde jäänud, mis see on ja milleks) ja sättisin halud ahju. Ma olin näinud, et tuli pannakse hakkama paberiga. Püüdlikult kortsutasin ma paberitükke kokku ja sättisin puude vahele. Tõmbasin tikust tuld ja...
Ei midagi! Ei mingit tuld, soojast rääkimata. Vaid valge kampsuni varrukas sai tahmaseks. Proovisin veel ja veel ja veel ja veel. Ikka ei midagi. Paber põles ära. Puuhalud ei teinud aga teist nägugi. Passisid vaid tuimalt pimedas ja külmas ahjus edasi.Minulik oleks olnud alla anda ja oodata Janeki tulekut. Ometigi ei visanud ma tikke ja paberitükke nurka, vaid proovisin järjekindlalt edasi. Kuni ühel hetkel saabus tuli. Ürgnaine oli ahju tule teinud!
Justkui sellest saavutusest iseenesest poleks juba piisanud, et ülejäänud 30 aastat siidinäpuna edasi eksisteerida (tuletades kõigile ikka ja alati meelde, kuidas ma täiesti ise üks kord ahju kütte panin), otsustasin ma veelgi kaugemale minna. Ma tõin isegi kuurist puid!
(Te oleks pidanud Janeki üllatunud nägu nägema, kui ta koju jõudes avastas eest praksuva ahju ja täis puukorvi.)
Ehk siis kui külm ära ei võta, saab mu'st ehk asjagi? Kui just mugavus tagasi kontidesse ei poe...
Aga mugavus on kiire tulema. Ma tunnen seda juba liginemas.
Mu esimesteks tulesüütamisteks kulus terve õhtuleht ja no ma siiani panen igaks juhuks seda paberit ikka ohtralt :DDD
ReplyDelete