R.I.P vanaisa

Vananemine on paratamatu. Iga elutee saab kord otsa. Loogika räägib üht, kuid tunded teist keelt. Kurbus ja südamevalu võtavad võimust. Minus endas rebib see lahti haavad möödunud kurbadest sündmustest. Tundeid ei saa tagasi hoida, ega peagi.
Olgu siis väikeseks lohutuseks see, et mõtetest ja hingest ei kao vanaisa kuhugi ning ta võis meie seast lahkuda südames uhkusetunne laste ja lastelaste ning elatud elu üle. Iga Ussisilmas tehtud töö jääb austusavaldusena meenutama Janeki vanaisa.
On üks luuletus, mis mul endal on kahe kalli inimese lahkumisega seoses aidanud oma tundeid väljendada(väikeste mugandustega):
"Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Kas mäletad seda kaske? Kus pole me kohtunud iial. Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba. Oh hoia,hoia mu käsi,neist kasvavad puud. Raske on,raske liialt. Rohkem kui arvatagi,ah,rohkem kui midagi muud Sind olen ma mäletanud."

Ja nagu vennad Lõvisüdamed, ütlen ma, et "Kohtume Nangijaalas, Kirsiorus!" Nangijaala ja Nangiliima kestavad praegu ja igavesti.