Nüüd ma tean ka seda, mis mind reede õhtul kella nelja-viie paiku piinlikust tundma paneb. Ma jõuan sadamasse. Ja juba kaugelt on näha õllepurkidega ringi kakerdavaid noori. Selge, eesti ehitajad lähevad koju!
Jah, mul on piinlik, et me suhtume ehitajatesse stereotüüpselt, kuid andke mulle andeks, teisiti ei saagi olla, kui need stereotüübid ise reaalselt ringi jalutavad. Mul ei ole ehitajaameti vastu midagi, vanasti oli ehitaja auväärt amet ja kindlasti on väärt ehitaja palju rohkem väärt kui minusugune kõrge enesehinnanguga kontorirott, kuid ma ei saa aru, kuna ja kuidas midagi nii valesti läks, et stereotüübid ameti "ära solkisid".
Otsustan enne laeva väljumist sööma minna. Astun sisse pizzeriasse. Esimese asjana kuulen ma eesti keelt. Selge, eesti ehitajad! Võimalik et olid ka, aga see, mis mind hämmastama ja piinlikust tundma panid olid hoopis "tegelikud joojad ja lärmajad". Noored eesti naised! Nii lukus kui lukus. Klaasistunud pilk. Keel pehme. Uskumatu!
"Ma tahaks olla see puu, kelle peale koer pissib," podiseb üks.
"Päris hea reis, laev ja ehitus ja sadam ja laev, midagi muud ei näinud," vingub teine.
Kolmas läheb toob endale jumal-teab-mitmenda siidri (sammude järgi vähemalt kümnenda).
"Lähme teeme siis vähemalt laeva juures pilti," hiilgab neljas.
"Kuule, sul on nii kenad suured tissid," kommenteerib viies oma sõbrannat.
Jutt läheb aina piinlikumaks.
Ja sellised me eestlased siis oleme. Mitte vaid eesti ehitajad. Vaid ka eesti naised. Sellise mulje me endast välismaailmale jätamegi.
Lohaka ja odava. Kes tuleb kruiisile, et sadamapubis end lukku tõmmata.
Ja see kõik oli alles algus. Enamus on veel poes alkoholi ostmas.
LISA:
Laupäeva hommik. Tund enne Tallinna saabumist.
1. Kaks rootsi keelt kõnelevat noort poissi tulevad infoletti paluma plaastrit. Justkui muuseas küsivad nad kas laeval ka esmaabiruum on. Ei ole, vastab infoleti töötaja. Ahah, vastavad poisid ja on peaaegu et ära minemas, kuid küsivad siis edasi, et mida haavaga ette võtta. Haavaga? uurib infoletitöötaja.
Jah, meil sõber astus klaasi peale ja nüüd ta on vannitoas, verd jookseb kohutavalt ja kõik kohad vannitoas on verd täis, vastavad poisid.
Kas nad tõesti lootsid vaid plaastriga hakkama saada?
2.Järgmiseks tuleb infoleti juurde soliidne keskealine rootsi keelt kõnelev meesterahvas. Mitu promilli Eestis lubatud on? küsib ta.
Et autoga sõita? täpsustab infoleti töötaja. Null. Soliidne meesterahvas jääb hämmingus talle otsa vaatama. Oih, ütleb ta mõne aja pärast. Kas teil alkoteste on?
Alkotest arstikabinetis tehtud, tuleb ta tagasi.
Ma ei saa autoga sõita, kelle poole ma peaks pöörduma, et keegi teine mu auto laevast maha sõidaks?
Hommikud laevas on vahvad. St hommikul on vahva inimesi jälgida.
Peaaegu täpselt sama juttu kuulsin pühapäeval tillukeselt D.-lt, kes hommikul Rootsist tagasi jõudis. Kusjuures huvitav on veel seegi, et keegi mees, kes oli laevas natuke rohkem kangemat kraami pruukinud, palus D.-l oma autoga laevast maale sõita :), kus siis sõber juba vastu oli kutsutud.
ReplyDeletetundub et kangem kraam maitseb Rootsi laeval kõigile hästi, rohkem kui vaja. Mina olin tagasi tulles sunnitud kajutit jagama noorte tüdrukutega, kes ilma probleemita 2 pudelit Martinit ära tühjendasid:D
ReplyDeleteEnamus praegustest reisijatest on priisõidu peal, sest Tallink jagas hiljuti välja hunniku kinkekaarte. Aga eks laevad ole muidugi kõrtsideks muutunud juba ammu.
ReplyDeleteKõigi Tallinki laevade peal on muide ka arst olemas (just arst, mitte medõde), kellel on laeval oma kabinet, kus ka lapsi sünnitatud, nii et esmaabi saab seal küll alati.
Mu eestirootslastest kusiinid :) sõitsid mõni aasta tagasi nädal aega Eestis kerge saki all ringi, enne kui lõpuks tagasi Tlna jõudes minu käest nii muuseas küsisid, et palju õige ka lubatud on. Vastus "null!" kutsus esile üsna huvitavaid reaktsioone...
ReplyDelete