Ja "rahva tungival soovil" veel natuke Spunki

III

Oh issand jumal, palju võib seitsmel naisel kotte kaasas olla. Ma ju ütlesin, ruumi on vähe, ei ole tarvis tervet elamist kaasa võtta. Aga ei... ma ei tea, palju neid asju kokku oli, aga uskuge mind, neid oli palju. Me oleks nagu plaaninud emigreeruda! Tiial oli kaasas magamiskotte ja patju ja telke terve sõjaväe tarbeks, Roosil oli kaasas kogu piknikuvarustus ja me ei räägi siin plastnõudest, vaid korralikust portselanist, Kerle oli terve garderoobi kaasa võtnud („Aga äkki me ikka lähme peole ka!“), Maarjal ja Kail oli nii palju meigivarustust, et me oleks saanud end pealaest jalatallani ära maskeerida, Liinal oli kaasas tuhat erinevat ökoversiooni tavatoitutest ning TERVE raamatukogu. Ja kuhu siis minu asjad oleks pidanud mahtuma? Ei nii ei lähe mitte, 16:30 me loomulikult Ussisilmalt ei startinud, vaja oli kõik kotid uuesti pakkida ja kaasa võtta vaid esmavajalik. Jõuda kokkuleppele selles, mis tõepoolest on esmavajalik, ei läinud muidugi mitte libedalt. Kõike võis ju vaja minna! Me poleks arvatavasti üksmeelele jõudnudki, kui poleks appi tulnud Siimu ja Janeki kainet ja mehelikku mõtlemist. Naised saadeti Rudolfi juurest eemale ja mehed võtsid ohjad oma kätte.
„Naisi ei saa ikka omapäi pakkima lasta,“ ohkasid nad mõlemad,
„Ütled neile, et võta ainult kõige vajalikum kaasa, ja ikka suudavad nad suure kohvritäie asju endaga kaasa pakkida.“
„Kusjuures, vaja läheb tal sealt vaid veerandit, kui sedagi!“
„Kõige hullem on kui lähed kuhugi kaugemale reisile. Juba minnes on pool elamist kaasas, et tassi kohvreid nagu kaamel ja loomulikult on kummalisel kombel tagasi tulles üks kohver juurde paljunenud.“
Oi neid mehi, mida nemad ka teavad naiseks olemisest. Kreemipotsikud ja totsikud võtavad juba iseenesest nii palju ruumi, föönid ja juuksehooldusvahendid teist sama palju, palju siis üldse riietele ruumi jääb? Ja ei saa ju minna reisile vaid ühtede riietega. Välismaale minnes oleme me oma riigi esindajad ja diplomaadid peavad esinduslikud välja nägema.
„Mida te hädaldate, meie oleme veel jumalast normaalsed naised, meil ongi vaid kõige vajalikum kaasas,“ lausus Kerle.
„Võib olla on hoopis liiga väike auto?“ ütles vahele Roosi.
„Meie oleme jumalast normaalsed, aga ma tean ühte naist, kursavenna naine, selline megatibi, tegelikult ta välimuselt nagu polegi midagi nii erilist, aga ta käitub eriti tibilt, tema tuli ükskord telkima suur kohver kaasas. Me läksime kunagi kursaga telkima ja mehed-naised võisid ka kaasa tulla. Siim, kus sina üldse olid, et sina kaasa ei tulnud? Ja sellel tibil, saate aru, oli suur kohver kaasas. Üheks ööks. Metsas. Ta vist vahetas iga paari tunni tagant kostüüme. Alguses oli miniseeliku ja kontsakingadega ja siis õhtupoole oli valgete dressidega ja. Endal oli täiega ebamugav, aga see ei lugenud, peaasi, et ilus oli. Ja teie veel räägite, et meie võtame liiga palju asju kaasa?“ astus Kerle meie ja meie tagavarade kaitseks välja.
Kaitsekõne oli küll veenev, kuid mehed olid halastamatud. Maha jäi nii raamatukogu kui ökokaubamaja, telgiarmee kui peokostüümid. Pärast paaritunnist jagelemist ja vaidlemist, sorteerimist ja pakkimist ning viiteist minutit Siimu ja Janeki tõhusat tööd asus Rudolf koos seitsme naisega teele.
Mul hakkas vahepeal lausa Rudolfist kahju, ainuke mees seltskonnas ja ei mingit sõnaõigust – kingad, kalorid, küpsetamine, sisekujundus – ühesõnaga kõik naiselikud teemad, mis üldse välja on mõeldud, said juba poolel teel lahatud. Vaene mees! Vana kooli auto, mitte selline rääkiv nagu K.I.T.T. Oleks ta rääkida osanud, siis ma usun, et Kai paksuse jutu peale oleks ta küll õudusest oigama hakanud. Rudolf ei hakanud oigama, ma tegin seda solidaarsusest tema eest.
Ja tegelikult, isegi kui Rudolf oleks tahtnud rääkida, siis vaevalt me oleks talle suuremat sõnaõigust teemade valikus andnud. Üks mees ei saa kuidagi seitsme naise vastu, isegi seitse meest ei saa seitsme naise vastu, nende jutud vormelist, hobujõududest ja korvpallist lämmatatakse juba eos. Nii ka Rudolf, vapra mehena, kuulas vaikides ära kõik kõige olulisemad klatšiuudised ja sõitis veidike kiirustades sadama poole.

Mul on hea meel, et Hiiumaale ei vii sild. Kuidagi hoopis erilisem tunne on seista praamijärjekorras, vaadata teisi reisijaid ja oodata, et keegi käega viipaks ja praamile laseks sõita. Selline mõnus turisti tunne tekkis, nagu läheks päris välismaale. Nii igav oleks kui Hiiumaa oleks kogu aeg avatud – see tähendab, et istud autosse ja paari tunni pärast oledki kohal. See oleks peaaegu, et sama igav kui Tallinn-Tartu maanteel sõita ja eriline tunne kaoks ka ära. Välismaale ei vii otseteed. Välismaale tuleb minna lennuki või laevaga. Just nagu ka Hiiumaale.
Mulle tuli meelde kui vanaema rääkis oma esimesest laevasõidust Rootsi. Kuuekümnendatel ei avanenud igaühele raudne eesriie ja see oli suur asi. Korraga oli su ees valla välismaa, värviline nagu pildiraamatus ja teistsuguse lõhnaga. Kõik tundsid muret, kuidas üks umbkeelne Venemaa kolhoosnik korraga sellise reisi täiesti üksinda ette võtab, kuidas ta hakkama saab, kuidas ta teab, kuhu minna, mis saab siis, kui keegi teisel pool laevale vastu ei tule. Keelt ei oska ja teed ka ei tea. Lõpuks võttis vanaema vähemalt nii palju targemate, sama vähe reisinud nõukaaja inimeste nõu kuulda ja kirjutas endale märkmikusse venna aadressi ülesse. Igaks juhuks.
Ei olnud ju mobiiltelefone ega muid moodsaid sidevahendeid, reis oli ammu ette planeeritud ja kokku lepitud, kaugejaamast välismaa kõnegi tellitud. Kohale pidi aga vanaema üksinda jõudma. Aga vanaema ei löönud millegi ees põnnama, ega ta siis mingi toalill ei olnud, kes üksinda suures maailmas hakkama ei saa. Teised on meredel seilates laevu röövinud, maid avastanud ja kogemata isegi mandreid, tema ei saa siis korraga Rootsireisiga hakkama. Justkui tegelikult oleks üldse midagi viltu saanud minna. Ega siis laev pole liinibuss, et astud vale laeva peale ja üles ärgates oled Rootsi asemel hoopis Austraalias. Loomulikult jõudis ta kohale ja sadamas ootasid ees tuttavad näod nii nagu kokku lepitud.
Jah, laevareis on eestlasele erilise tähendusega. Valge laev, olgu ta suur väike, uhke või armetu, viib maailma avastama, vastu seiklustele, avab uksed, mis muidu oleks suletud. Kõik see ei saa olla liiga kergesti ligipääsetav, sild põletaks ära maagia, puhuks nelja tuule poole laiali ootusärevuse ja põnevuse.
Seiklustesse ei vii sild. Heal juhul saab sinna läbi kuldvõtmekesega kinni keeratud ukse, äärmisel juhul tuleb järgneda valgele jänesele, halvimal juhul viivad sinna laevad, aga mitte mingil juhul ei vii sinna sild.


PS! Kuna tegu on siiski mustandiga, siis igasugu vigadele ei tasu väga suurt tähelepanu pöörata:))

"Ökovanaema & Martin" uus lisatellimus

"Ökovanaemale & Martinile" tuli täna uus lisatellimus. Kuna raamatud on ka endal otsas, siis tuleb kiiresti tegutsema hakata. Kaks kirjastust on öelnud, et on vist lisatrükist huvitet, loodetavasti saame kokkuleppele ja lisatrüki kiiresti-kiiresti tehtud. Kas pole vahva?
Sellised uudised ravivad muideks stressi väga hästi:))

Blondid linna peal

Tilluke Delisa tegi eile ettepaneku linna peale minna - kinni komöödiat vaatama ja poodi (of koors) kingajahile minna. Miks mitte? Väike vaheldus põrandapesule ja "Lastega kodus" vaatamisele.
Linnas käimisest sai tõeline blondiralli. Esiteks oli vaja Rudolfit tankida, milles Maria ei ole kõige osavam ja kuna tegu oli ka tanklaga, kus Maria varem tankinud pole, ei suutnud kumbki blondidest õdedest tuvastada, millisest kohast diislit pakutakse. Et mitte Ruudolfisse traktoriõli sööta, otsustas Delisa minna ja küsida, et kas sellest, kuhu Ruudolf end parkinud oli, saab ikka diislit:) Mehed, kes parasjagu tanklas viibisid, jätsid korraks hingamise ka pooleli - kas nad ikka kuulsid õigesti?
Ruudolf tangitud, oli järgmine katse samast tanklast jõuda Rotermanni keskusesse. Kuidas sinna saab? Korraga leidsid kaks blondi õde end sadamast, peaaegu Tallinki check-in'is. Parklast ei saanud enam kuidagi välja... "Nagu kaks laborirotti, kes on autorooli pandud, et testida, kas leiavad väljapääsu," naeris Delisa. Ja Maria ka, samal ajal vastassuunas sõites.
Päeva kulminatsiooniks oli kinoskäik. Komöödiani oli aega liiga palju, aga just sel hetkel hakkas "Elm Streeti luupainaja". "Aga lähme seda vaatama," pakkus tilluke Delisa ,kes teadis, et vanasti olid Marial kõik Elm Streeti osad olemas ja üleüldse armastab Maria õudukaid. Armas pisike õde. Mõeldud-tehtud! Piletid ostetud, julges tilluke Delisa öelda, et ta tegelikult ei julge väga õudukaid vaadata, et pool filmist vaatab alati käed silmade ees. Maria teeb tegelikult täpselt sama. Ja nii oligi. Igakord kui oli aimata, et kohe lendab kusagilt kapist või nurgast välja Freddy Kruger, tõstsid mõlemad õed käed silmade ette ja piilusid hirmunult sõrmede vahelt ja võpatasid vahetpidamata. Aga muidu oli film hea!
Ja kuigi uued kingad sai vaid tilluke Delisa, oli üks igati tore blond päev:)

Spunki otsides

Rahva "tungival soovil" natukene Spungi-juttu:DD


I

Ma olen äärmiselt rikas. Mul on väga palju asju.
Mul on 65 paari kingi. Janekil kusjuures 12 - tema viimased papud torkavad kingariiulis silma nagu säravvalged esihambad (isver, kui palju jalanõusid ühel mehel võib olla?). Mul on üks mees. Üks koer. Kaks kassi. Üks puuk oli ka, aga temasse ei olnud ma eriti kiindunud, sest tema klammerdus minu külge rohkem kui ma oleksin tahtnud ja mul oli täitsa hea meel kui ta kadus.
Mu on ka perekond ja palju sõpru. Teistsugustest tõsisteni. Aga nad on olemas. Alati. Sest nad on harjunud olemas olema, nad on harjunud, et mina neil olemas olen, nad on harjunud, et on kelle üle naerda ja kellega naerda. Mina olen ka harjunud nendega.
See ei ole veel kõik. Mul on veel asju.
Kodu. Kodu on mul ka. Jah, seda on ka tõepoolest vaja. Armastus, viis erksat meelt ja maailm minu ümber pealekauba. Oleks äärmiselt rumal olla rahulolematu! Ega ma väga ei olegi. Kui, siis ainult väga natukene.
Mul on äärmiselt tugevalt välja arenenud kriitikameel ja sarkasmihammas. Ma ise ei tahagi niivõrd sarkastiline olla, aga mu sarkasmihammas hakkab justkui torkima, torkab mind nii valusasti, et ma kohe ei saa keelt hammaste taga hoida. Ma ei saa sinna midagi parata, et need meeled mul nii erksad ja nii tugevalt välja arenenud on.
Samuti on mind õnnistatud väga tugeva annuse lapsemeelsuse ja naiivsusega. Täiesti sinisilmselt võin ma teistele rääkida, et meid ümbritsevad inglid ja päkapikud toovad kingid ja kuskilt jälgib meid jumal. Aga mulle ei meeldi kui mind peetakse rumalaks.
Sest ma ei ole rumal. Pigem selline enne-küsin-siis-mõtlen-tüüp. Tegelikult ma ju tean, et lõvi ja tiiger ei ole üks ja sama, ometi ei takista see mul küsida, kas lõvi on isane ja tiiger emane. Ma ju tean, et lehmad on emased, ometi ei takista see mul küsida, kust te teate, et nad kõik emased on.
Või siis selline teen-suu-lahti-igal-pool-ja-mõtlemata-ning-võin-nii-liiga-palju-infot -vales-kohas-poetada-tüüp. Ega ma siis pahatahtlikult või meelega oma kolleegi lapsele teada ei andnud, et ta isa kogemata tillukese orava parematele jahimaadele saatis. Järgmisena teatan ma kindlasti mõnele tillukesele tüdrukutirtsule, et jõuluvana ei ole olemas (kuigi jõuluvana mitte-olemasolu ei ole mulle keegi tõestanud, sest päkapikkudesse ma ometigi usun). Mul lihtsalt kohe kukub kõik sedasi välja.
Õnneks pole ma ainuke „rumal“ – selliseid on minu tutvusringkonnas veel teisigi. Pole üldse harv juhus, et mehed juhtuvad pealt kuulma, millised on minu ja Kerle arvates valuveljed ja millised tavalised (kuidas neid nüüd kutsuti? Kilbid? Saate aru ju küll, mida ma mõtlen?) ja kuidas neil vahet teha. Me oleme isegi üht konkreetset autot observeerides püüdnud meestele musta valgeks rääkida, sest meie loogika rääkis teist keelt ja me ei tahtnud mitte meeste tarkusele järgi anda. Meie diskussiooni ja selgitustöö katkestas lõpuks kellegi hüüe:
„Naised, uskuge oma mehi. Mu autol ON valuveljed!“
Oeh, kui piinlik! Ja vaene mees, kelle autot me analüüsisime, ta oli kindlasti oma valuvelgedele kulutanud tuhandeid ja tuhandeid kroone ning siis kaks maailma kõige targemat naist püüdsid kogu maailmale selgeks teha, et sellel autol küll valuveljed ei ole. Ikka juhtub!
Kerle ja Kai klassikalised teadmised lennuki keskmisest kiirusest ületavad isegi minu tiigri-lõvi-momendi. Mingil põhjusel oli Kail ilmtingimata vaja teada, mis on lennuki keskmine kiirus. Sellest tekkis tema ja Liina vahel lausa kuum vaidlus, kui Liina oli Kai juhtme totaalselt krussi keeranud, kuigi Liina üritas selgitada, et autoga sõidab Rumeeniasse päeva ja lennukiga mõned tunnid, siis ei saa mõlema kiirus olla sarnane, andis Liina alla. Ta on üldse vahetevahel blondidega suhtlemisel kuidagi kärsitu. Kai püüdis oma ca 160km/h- faktile toetust saada Kerlelt, mille peale Kerle ta välja naeris:
„Pähh, isegi mina tean, et no miski 200-300 kilomeetrit tunnis ta ikka lendab!“

M.O.T.T.

Kuid kas pole tore, et hoolimata oma peaaegu/juba/alles 30. eluaasta verstapostil õpime me iga päev midagi uut, ammutame uusi teadmisi ja kogume informatsiooni uute vaidluste alustamiseks? Kas pole tore, et me anname üksteisele põhjust end teistest targemana tunda (No kuidas ta seda ei teadnud? No mina küll tean! See on ju nii loogiline! Ah ju ma siis olen lihtsalt väheke teravam pliiats nende seas.)? Ja me ei ütle kunagi üksteisele otse välja, et me ennast teistest targemaks peame. Me püüame lihtsalt üksteisele alati maailma kõige targema mulje jätta. Igaüks meist teab ju sisimas, et just tema on kõige targem, ilusam, osavam ja andekam. Sellisest loomulikust asjast ei tule kogu aeg ja kõva häälega kõigile pasundada.

Jah, mind on tõepoolest paljuga õnnistatud!



II

Niisiis...on selge, et ma olen inimene, kellel on väga palju asju. Väga palju andeid. Väga palju teadmisi. Väga palju veel õppida ja avastada. Ma unustasin mainida veel vaid ühe pisiasja. Ma oman vist ka ühe tubli annuse kiuslikkust ja riukalikkust. Kuidas muidu sai mulle pähe tulla mõte pista seitse erinevat naist Rudolfisse (see on mu auto! Hellitavalt Ruuuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) ja minna Spunki otsima? Janek tegi kodus suured silmad:
„KEDA otsima? Spunki? Mis mõttes?“
„Otseses – ME lähme tšikkidega Spunki otsima!“
„Ei noh, Spunki,“ turtsus ja torises ta, „selle asemel, et midagi oma mehega koos teha, läheb tema Spunki otsima...“
Aga Janek tunneb mind juba nii hästi, et ta teab, kui mina midagi pähe võtan ja tahan, siis mind ei ole mõtet takistada ega ümber veenda. Mina tean, mida mina tahan! Ta on õppinud minuga mitte vaidlema, ma ei jäta niikuinii enne järgi kui minu tahtmine peale jääb. Targem on juba kohe mu ideedega leppida. Ja seekord tahan mina tšikkidega minna Spunki otsima. Ja mitte ainult – meie reisi eesmärgiks saab ka Spunk ülesse leida. Torises see Janek mis ta torises, lõi lõpuks käega, vaatas mind küll korraks sellise näoga, et ega sa ikka päris normaalne ei ole, kuidas sa enne abiellumist seda nii hästi varjata oskasid, aga teadis, et vaielda pole mõtet.
No jah, mina võisin ju teada, et ma lähen Spunki otsima ja Janek võis ju selle teadmisega leppinud olla, nüüd oli vaja kokku komplekteerida see seltskond, kellega ma tahan Spungijahile minna. Ega siis sellist vastutusrikast tegevust ei saa igaühega ette võtta.
Kai? Absoluutselt kindlasti. Siis saab vähemalt kõik eksimused, apsud ja äpardused tema kaela ajada, sest kõik apsud, äpardused, eksimused ja naljakad seigad juhtuvad alati Kaiga.
Liina? Hmm...tema ju kindlasti ei taha tulla. Või ei saa. Või ei lasta. Ei, saagu mis saab, Liina peab tulema – tulgu tagasi tavainimeste hulka, tagasi juurte juurde. Liinasse peab saama natuke erksust ja vürtsi ja särtsu süstida – elu on peolaud, selle ääres on patt nälgida!
Maarja ja Kerle! Kindlamast kindlam. Nii on blondid ülekaalus. Ja ma pean enda tagalat igaks juhuks kindlustama. Ma tean küll, millised vaidlused meid ees ootavad. Ja mulle on vaja liitlasi, kes ka mõnikord arvavad, et tiiger ja lõvi on abielus.
Roosi – ja tema ka. Kedagi igas mõttes kaine mõistusega on alati seltskonda vaja.
Nii, ja siis kindlasti Tiia. Selles pole kahtlustki. Mulle meeldib tema karm olek ja veidike käre hääl, otsesed väljaütlemised ja julgus olla täpselt see, kes ta on. Ilma igasuguse teeskluseta. Tema ja Roosi on head näited sellest, et vanus on vaid number, mõlemad on minust viisteist (kujutate ette kui palju see on!) aastat vanemad, kuid sellel ei ole mingit tähtsust. Hingelt, välimuselt ja olekult on nad sama noored või vanad kui mina.

Ongi seltskond koos!

Kerle pehmeks rääkimine läks libedalt, nagu lepase reega: „Juhuu! Ma lähen reisile. Aga mehed, kuhu nemad jäävad? Janek laseb sul üksi minna või? Lõpeta ära, mis ta siis teeb?“
„Kodus on. Naudib. Vaatab telekast neid saateid, mis talle meeldivad, mitte neid, mis meile. Puhkus ühesõnaga. Aga kuule, Siimul on ju ka hetkel puhkus. Nad võivad ju lausa ühineda?“
Mõeldud-tehtud. Kerle peale võib alati loota. Tema juba peost ära ei ütle, vahet ei ole mis kummalise nime all seda serveeritakse. Tõeline truu peoloom ja kaaslane.
Maarjaga läks peaaegu, et sama lihtsalt.
„Ega me ometi telgis magama ei pea. Ma ei ole väga telgisõber.“
Kuidas ta sai nii naiivne olla, ma poleks teda kutsunudki kui oleks plaaninud rabamatka või kohtingut metsiku loodusega. Oleks lausa tahtnud näha Maarjat oma kingakestes ja kleidikestes mööda laukaid ja mülkaid seiklemas. Ma võin kiuslik olla küll, aga mitte nii julm. Ööbimismured lahendatud, oli Maarjagi pehmeks räägitud.
Kai oli natuke jonnakam.
„Ei tea, kes veel tulevad? Ma ei tunnegi neid ju nii hästi. Äkki mõni teine kord? Ja ma ei tea, kelle juurde ma lapse jätan. Ma pean natuke mõtlema....“
Tüüpiline Kai, tegi end lihtsalt natuke põnevaks. Viieteist minuti pärast helises telefon, rohkem ei viitsinud Kai põnev olla:
„Kuule, ma ikka tulen ka. Ma saan lapse mõneks päevaks ema juurde viia.“
Roosi oli nõus kohe tulema, temal on lausa autos kõik varustus telgist kummikute ja peokleidini olemas. Tema oleks olnud nõus kohe esimese praamiga Hiiumaale ajama panema. Ka Roosi peale võib alati loota.
Ma ise kujutasin ette, et Tiia pehmeks rääkimine võtab natuke kauem aega. Mitte et ta ei tahaks tulla, selles pole küsimus, teda lihtsalt kutsutakse alati ja kogu aeg igale poole. Väga raske on tema puhul tabada see üks ja ainus sobiv nädalavahetus. Tiialikult lappaski ta kõigepealt oma paksu märkmiku läbi, sobras ajukäärudes ja mälusoppides, aga ei! mitte ühtegi teist üritust tal samal ajal plaanis ei olnud.
„Täitsa vedas kohe. Mul järgmisel nädalal on venna sünnipäev ja siis me pidime sõbrannaga mustikale minema, aga see nädal on täiega vaba. Uskumatu! No muidugi ma tulen!“
Liina jätsin ma endale lõpuks magustoiduks. Alguses tuli see, mis tulema pidi:
„Ei ma ei tea ikka, ma ei tunne neid...“
„Ära jama, Kai tuleb ka, teda sa ju tunned ja mind ka!“
„Jaa, aga ikkagi...Ma ei tea...Mul on tegelikult nädalavahetusel trenn, pidime Rafikuga koos minema...“
See suund tuli kiiresti lõpetada ja ma katkestasin ta mõtte-ja jutuvoolu: „Tead, Rafikuga oled sa koos olnud kogu aeg viimased kaks aastat. Ütle mulle, kuna sa viimati oma sõbrannadega koos olid? Kuna sa viimati tegid midagi, mida sa ise tahad. Või sa ei taha meiega enam läbi käia? Kui nii, siis on teine asi...Ütlend kohe!“
„Eeeiiii, mitte seda, ma lihtsalt ei tea, mis Rafik...“
Katkestasin ta uuesti: „Arvesta, et varsti ei kutsu sind keegi enam kuhugi kaasa. Keegi ei viitsi sind paluda ja anuda. Ja sulle ei jäägi mitte kedagi teist peale Rafiku. Tule natukenegi koorest välja!“
„Mis mõttes koorest?“
Korra tundus mulle, et mu mõjutamisetaktika läks vist veidike viltu: „Hea küll, hea küll...jätame selle. Ütle, et sa ei taha ühest lahedast sõbrannade reisist osa võtta?“
Õnneks suutis Liina otsustada enne, kui olin juba peaaegu alla andmas. Ma sain aru, et talle ei mõjunud eriti spungijahi-teema, talle ei meeldi sellised lapsikused ja mõttetused, aga hoolimata sellest otsustas ta siiski, et ühineb meiega.

Ja nii saigi seitsme „25+“ tütarlapse reisplaan paika pandud. Start reede õhtul 16:30 Ussisilmast. Esimene peatus Hiiumaa. Edasi? Miks nii kaugele üldse mõelda, miks oma pead selliste asjadega vaevata? Mina ju ei tea, võib olla leiame me spungi juba esimeste kadakate vahelt. Või praamijärjekorras.
Mina tõesti ei tea...

Lisatrükk

"Ökovanaema & Martin" on poes olnud kaks nädalat ja juba on nõudlus lisatrüki järele.
Ei oskagi midagi öelda...
Tegelikult oskan küll - ÜLIKÕVA!

Kadunud?

Eiiiiii, ma ei OLE kadunud. Üldsegi mitte. Ärge arvake, et umbrohi nii lihtsalt hävineb. Umbrohi võib mõnikord lihtsalt pikemaks ajaks haigeks jääda, aga ka see läheb mööda.
Ma olen mõelnud, et kui ma veel kaua kodus olen, siis see küll hästi ei lõpe. Vähe sellest, et ma suutsin taltsutada õela õmblusmasina, suutsin ma täna remontida tolmuimejat. Ma nimelt avastasin, et kui tolmuimeja enam ei ime, siis võib-olla peaks vahetama tolmukotti. Ja saate aru - ma sain sellega hakkama!
Ja siis mis veel kõige hullem - viimased päevad olen ma mööda saatnud ROHIDES! jah, just nimelt R-O-H-I-D-E-S. Teate küll, see on selline tegevus, kus meeleheitlikult üritad umbrohust puhastada tee-, ja aiaääri, et siis paari päeva pärast avastada, et
1)krt, ka eelmisel aastal istutatud lilled said suurest agarusest üles kisutud ja
2) paar päeva hiljem tõstavad võilillenupsud ja nõgesed jälle pead.
Ma ei tea, kaua see kõik kestab. Kas see on jäädav?
Kodus olemine on igatahes nagu üks suur üllatusmuna - iga päev midagi uut, üllatavat ja harivatki. Näiteks EEst paluti mul teha ühe raamatu arvustus (Alona Kimhi „Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus.“ - Super raamat muideks!) ja seda lugedes sain ma jälle grammike targemaks. Ma olin alati juurelnud selleüle, et miks vanaema kaardimängu kohta "potiknoi" ütleb, et kust ta küll neid sõnu võtab ja välja. Kust ma pidin teadma, et see vene keelest tuleb? Nüüd ma tean.
See oli hariv osa päevast.
Üllatav osa päevast oli, et raamatupood helistas ja küsis, kuna ma saan raamatud tuua. Oma meile polnud ma lugenud ja vastasin rumalalt, et ma üle-eelmine nädal juba viisin lattu. "Ei ,mitte need, uusi oleks vaja!" vastati mulle. Ahah. Olin sõnatu.
Lubasin siis need 10 tk, mis veel minu käes, lattu viia. Meili pealt leidsin täna tellimuse sajale raamatule....
Ühesõnaga haige olemine polegi kõige paham asi, mis minuga juhtunud on. Kui nüüd veel vaid telefon heliseks ja keegi tööd pakuks. Ja mitte niisama igasugust. Ikka midagi TÄHTSAT!

AITÄH!

Kas te teate, kui palju on maailmas rumalaid inimesi? Mina tean vähemalt kahte.
Kas te teate, kui palju on maailmas pahatahtlikke inimesi? Mina tean vähemalt kolme.
Aga kas te teate, kui palju on maailmas häid inimesi? Mina tean VÄGA paljusid.

Mingil veidral põhjusel oleme me Janekiga suutnud välja kujundada oma Murphy seadused, et kohe kui üks asi läheb viltu, järgneb sellele ka teine. Erand ei ole ka seekord. Mutrike on ikka haiguslehel – polegi nii hull, mõtles Mutrike. Maria on selle kolme nädalaga omandanud nii palju uusi teadmisi tolmuimejavarre pikendamisest lillede istutamiseni ja ÕMBLUSMASINA kasutamiseni, mis seekord ei tundunudki täiesti saatanast olevat. Kui Maria suutis välja nuputada kumbapidi õmblusmasinat liigutada, sai Hugo endale uue Hugo Bossi kaelarihma – tõsi, õmblus tuli küll veidike viltune, aga vähemalt tuli välja. Ja niidi nõela taha saamiseks ei kulunudki Marial lõputuid tunde ja tuhandeid närvirakke. Seda võiks küll tõsiseks EDUSAMMUKS nimetada!

Ühel ilusal õhtupoolikul, kui Maria parasjagu aknaid pesi, saabus aga postiljon väga ebameeldiva kirjaga. Ebameeldivuse kõrvaldamiseks oli aega kümme päeva. Loomulikult tuleb tunnistada, et ebameeldivuses on suuresti süüdi meie endi naiivsus ja rumalus, aga tagantjärele targutamine enam ei aidanud. Oli vaja leida mingigi lahendus. Kiiresti. Lahendust polnud varnast võtta. Seitse päeva üritasime oma nõu ja jõuga erinevaid lahendusi leida ja kokkuleppeid saavutada, kuid kahjuks ebaõnnestusime. Vastasteks vaid õelus, viha ja kadedus, nii et naiivsel perekonnal Ussisilmalt ei olnud vähimatki võimalust kokkuleppe saavutamiseks. Häda ajab härjadki kaevu ja naiivse perekonna Ussisilmalt sõpradelt abi paluma.

Ja kas te teate, kui paljud inimesi meid aitas? See kõik oli nii uskumatu, et tugev ja kivikõva koorikuga Maria hakkas härdusest nutma. Siiamaani ei suuda kumbki meist uskuda, et nii paljud sõbrad-tuttavad meile appi tulid.
Ja kui nüüd mõelda, et Maria tunneb vaid kahte rumalat ja kolme pahatahtlikku inimest, siis võrreldes heade inimeste hulgaga, keda Maria tunneb, on see vaid tibatillukene mikroskoopiline protsent inimestest, keda Maria tunneb. Võrreldes heade inimestega on need kaks rumalat ja kolm pahatahtlikku inimest lausa nähtamatud ja ebaolulised. Müra, mida ei pea märkama.

Aitäh kõigile, kes leidsid võimaluse meid aidata!

"Ökovanaema & Martin" poes!

Homsest võite "Ökovanaema & Martini" leida poelettidelt. Vahva, kas pole?
Ja siis ma täna mõtlesin - kodus olles on palju aega mõelda (v.a siis kui telekast on Südameasi, Lastega kodus, Tori & Dean, Meeleheitel koduperenaiste kordused)- et mitu raamatut ma pean välja andma, enne kui Roosi oma ökotalu meie lähedal püsti paneb???

Inspiratsiooniks Roosile katkend kolmandast (!!!) teosest, et äkki hakkab lõpuks ehitama. Mind kihutas taga, et unistused tuleb täide viia, muidu jäädki soiguma, et oleks ju võinud... Kus on ökotalu?

„Ah teate, mina ka ükspäev pidin täitsa šoki saama, kui vennapoeg külla tuli – püksid mitu numbrit suuremad, lohisesid vastu maad ja mis kõige hullem aluspüksid paistsid välja,“ võttis vestlusest osa ka Tiia.
„Ma pidin kohe ta käest küsima, et kallis laps, kus see kõlbab, oma ihupesu niiviisi näitama, aga tema ütles, et see pidavat mood olema. No ma jäin täitsa sõnatuks kohe, mis mood see selline saab olla, et teistele vaja oma aluspesu näidata. Firmanimi pidi ka välja paistma, Dolce Vita või mis Dolce see nüüd oligi.Ei, mina ei mõista!“
„Tiia, kas sa siis tõesti ei mäleta kui omal ajal stringid moodi läksid,“ tegi Kai Tiiale märkuse, „kas sa siis ei mäleta tõesti, kuidas kõige popimad tüdrukud need endale kasvõi kaenla alla venitasid, et ikka teksade alt välja paistaks, kas sa tahad öelda, et sa seda tõesti ei mäleta?“
Jah, tuleb tunnistada, et see õudne moeröögatus oli tõepoolest meie hallisegustest peakestest kadunud.
Roosi võttis meie arutelu kokku: „Eks igal ajal ole oma moeveidrused, mida ei mõisteta. Kas pole nii, et me naerame möödunud moehullusi, mõelge või patšokkide peale, aga järgime kuulekalt kõiki uusi trende. Kui ikka keegi dikteerib ette, et aluspüksid peavad teistele näha olema, siis natuke hiljem käib terve maailm niiviisi ringi.“
Me võime küll olla 68-aastased ja vanemad, kuid moemaitset ei ole me siiani kaotanud. Või kriitikameelt. Ja ma üldse ei imestaks kui meil ka kolmekümne aasta pärast oleks telefoni displeil roosa „hello kitty kass“, sest see on in. Mis sellest, et me tegelikult isegi ei tea, kes see hello kitty preili olla võiks. Kui nooremad ütlevad, et see on praegu moes, siis see on praegu moes – meie usume neid ja läheme vooluga kaasa. Vanus ei mängi siin mingit rolli.
Sellised saavad olema meie pühapäevalõunad kui me spungi otsimiseks liiga vanad juba oleme.

"Te tulite liiga vara!"

Mutrike võib küll koduses majapidamises maailma avastada, kuid see ei tähenda, et kummalised juhtumised Suures Ja Tähtsas Ettevõttes sellepärast seisaksid. Oo ei!
Paar päeva tagasi käis Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töövestlusel üks Mutrikese tuttav. Mutrike andis talle hea soovituse, kui soovid tööd saada, siis igaks juhuks ära maini, et Mutrikest tunned.
Mutrikese Tuttava töövestlus jäi lühikeseks, sest tegu ei olevat inimesega, keda Suur Ja Tähtis Ettevõte otsib. Ja teate, miks? Sest ta jõudis vestlusele veerand tundi VAREM! Suures Ja Tähtsas Ettevõttes hinnatakse täpsust ja kui ikkagi öeldakse üks kellaaeg, siis sellest tuleks kinni pidada. KES räägib midagi täpsusest? Maailm on vist hulluks läinud... Mutrike on igale poole varem jõudnud, sest Mutrikesele ei meeldi hilinejad ja Mutrike püüab ka ise mitte hilineda. Sellist põhjendust ei ole Mutrike veel varem kuulnud.
Loomulikult lisati, et tegelikult otsitakse inimest, kes juba tunneb seda valdkonda ja on sellega kokku puutunud. Mutrike mõtleb, et miks siis üldse Mutrikese Tuttav kohale kutsuti ja tema aega raisati, kui oli teada, et ta ei ole sobiv inimene?
Milleks kutsuda vestlusele inimesi, kes ei sobi? Lihtsalt enda lõbustamiseks?

Aga mis puutub kodusesesse Mariasse, siis pole enam kahtlustki, et haigus hakkab mõjuma Maria ajudele. Üleeile vaatas ta vabatahtlikult korvpalli ja leidis, et see oli metsikult põnev. Maria pole kunagi varem spordi vastu huvi tundnud. Kui muidugi välja jätta need kaks korda raudkannika-aeroobikat:)

Kus on Mutrike?

Mõtlete kindlasti, kuhu on kadunud sarkastilis-särav pärlmutrike? Ei ole ta kuhugi kadunud, aga kuna Mutrike on nii palju teinud nalja "valgete seintega pehmesse tuppa" sattumisest, siis selle vältimiseks/edasilükkamiseks võttis Mutrike aja maha ja ravib end keset Ussipesa metsa ja vaikust. Peale selle on Mutrike aru saanud, et temas elab edasi Vanatädi Elli, sest pole häda mida Mutrikesel kallal ei oleks. Küll on kahju, et Vanatädi Elli juba "teiselpool pilvepiiri" on - nii hea koos keskusteluleda: "Kuule, mis sul viga on? Ka vererõhk jah?"
"Oi mul on ka, kohe niiii kõrge?"
"Aga mis rohtusid sa oled proovinud?"
Kumba sa soovitaksite mulle bronhiaalse nostalgia puhul? Kas trikarbinooleteksülfatiini või siis meskaliinpenteelhüdroksüüdi?
"Aga kas te olete proovinud eksakloortribroomkloraati?"
"Te usute, et nostalgia puhul aitab?"
"Usun."
"Mina olen seda siiani kasutanud nakkusliku kiilaspäisuse puhul."
"Aitab??"
"Mitte just eriti."

Siukesed lood selle Mutrikesega.
Aga...samal ajal kui Mutrike on haiguslehel, on Maria nii palju uusi avastanud.
Näiteks avastas ta eelmisel nädalal tolmuimeja ja suurest vaimustusest, kui lihtne on porivaibapuhastus, imes mitu korda nädalas tolmu. Veel suuremaks muutus tema vaimustus, kui Abikaasa õpetas, et tolmuimejavart saab pikendada, nii et ei pea selg küürus kummardama ja põrandaid pühkima. Hämmastav leiutis.
Peale selle on Mutrike iga päev kaks korda päevas põrandaid pesnud. Abikaasa hakkas juba muret tundma, et mis ometi lahti, et selline puhtusekiiks hakkab ära tüütama. Eile õhtul tuli Abikaasa koju ja vangutas pead, kui nägi, et Maria oli jälle koristanud, pesu pesnud: "Mis sul ometi viga on?"
Marial pole muud selgitust, kui et depressioon: "Depressioonis inimesed muutuvad imelikeks." Täna plaanib Maria aknaid pesta.
Lisaks sellele on Maria rabarberikooki küpsetanud. Maad kaevanud ja lilli istunud.
Kuhu me niiviisi küll jõuame?
Kas pole kaugel aeg, kui Maria hakkab tikkime, heegeldama, pilutama???
Maailm on hulluks läinud....