Me oleme seal söönud Rimist ostetud pizzat ja Hesburgerist kaasa krabatud burkse, et suurem nälg kustutada ja unistanud, et ühel ilusal päeval...
Ma ei oska kokku lugeda kui palju kordi olen ma tuttavate nägudelt lugenud, et nad ei uskunud, mida me teeme ja unistanud, et ühel ilusal päeval...
Seepärast oli nii veider tunne täna astuda Diipi, mis kihas rahvast, mis toimis nii nagu päris restoran. Vist esimest korda elus olin ma iseenda üle päriselt uhke.
Ja kui südantsoendav oli see, et inimesed tulid meid kiitma. Inimesed, kes meid ei tunne, inimesed, kes on meile kaasa elanud läbi blogi, inimesed, kellega viimati suhtlesin keskkooli ajal. See oli nii liigutav!
Mind ootas isegi üks lillekimp. Minu esimene Interflora kimp! Mul on nii kahju, et mind polnud seda vastu võtmas, kuid samas oli mul hea meel, et olin sel ajal Tartus. Muidu oleks mind rõõmustanud vaid lilled, aga Tartus sain ma Kaire endaga kokku saada.
Vanaema Eve tuli meile Diipi külla. Me sõime oma esimese diibi lõunasöögi. Niimoodi päriselt, mitte köögist näpates. See oli täiuslik kolmas advent!
Samal ajal kui meie pidasime täiuslikku kolmandat adventi, kaeti kõrval pidulauda. Mis saaks veel rohkem rõõmu teha kui täismaja:)
No comments:
Post a Comment